Tütar laulis tasakesi omaette ja poeg läks talle ligi ning hakkas kõrvast "raadiot kõvemaks keerama". Tütar hakkaski kõvemini laulma ja siis veel kõvemini. Poeg oli väga rõõmus. Tütar hakkas kõvahäälsest laulmisest juba väsima. Ütlesin talle, et õde ei jaksa enam nii kõvasti laulda. Seda ei teinud poiss muidugi kuulmagi. Õde siis aitas, keeras ise "raadiot vaiksemaks" ja sai jälle vaikse häälega laulda. Poiss keelas kõvaks tagasi. Tüdruk vajutas omal nina ja raadio jäi päris vakka. Ehk siis tütar lahendas pehmelt ja lapsesõbralikult olukorra, mida mina üritasin asjatult käskude ja keeldudega reguleerida. Kuigi ma ei tahaks asju nii ajada. Mulle tundub väga asjakohane kõnelda lastega lastele arusaadavas keeles (kõigi inimestega, eks, aga täiskasvanute keeled pole nii erinevad kui see laste oma, mida ma senimaale pole veel päriselt omandanud). Ma lausa naudin, kui nt meie (kodus kasvanud) issi oskab läbi mängu ja nalja asju ajada. Mina kahjuks veel eriti ei oska.
Miks niisugune lihtne asi mulle küll puhas ulme tundub? Eks ikka sellepärast, et mind on niimoodi kasvatatud ja ma paremini ei oska. Veel. Ma õpin usinasti ja püüan. Vähemalt vigu märgata. Harjutan. Näen küll, kuidas ma lapsevanemana arenen, aga põhioskused saan kätte vist alles kolmanda lapse kõrvalt. Kui ma muidugi üldse kunagi niikaugele jõuan.
Waldorfpedagoogid räägivad, et inimene ei saa täiskasvanuks, kui ta pole saanud laps olla. Umbes et nagu inimkond on läbi teinud pika tee koopaolendist tsiviliseeritud olendiks, nii käib laps sama tee läbi oma varastel aastatel (ja üsasisest arengut on võrreldud kogu varasema loomariigi arenguga, paarinädalane loode on üsna kala nägu). Ja kui ei ole vundamenti, millel ülejäänud areng seisab, ei saa olla ka asjakohast pealisehitust. Nii ma siis harjutan siin oma laste kõrvalt lapsolemist, et ehk kunagi ka täiskasvanuks saada.
Sarnasel teemal teine lapsepõlv.
Tipp Ja Täpp
2 kommentaari:
Tjah, on tore, kui on selline terve hingeeluga abikaasa võtta, kelle pealt positiivset kehtestamist ja kasvatusmeetodeid õppida :). Tegid hea valiku. Mina aga mõtlen omaenda keskmise nõukaaegse lapsepõlve ja oma kaasa allakeskmise juurest, et kuidas ma ka ei pingutaks ja tarkusi ei koguks, oma hingehaavade jäljed jätan ilmselt oma laste peale ikka. Kuskil raamatus öeldi, et vanemad suudavad oma lapsi endast erinevalt kasvatada keskeltläbi 10%, mitte rohkem (ehk siis mitte korrata oma vanemate vigu). Kurb on seda mõelda. Kui liiga kurb hakkab, mõtlen parem kõigele sellele, mis on hästi olnud ja mis minus/mu mehes vahvat on. Et ega me siis AINULT negatiivsed eeskujud ka ei ole.
Noh, eks meil jagub ka probleeme küllaga, mis lastele edasi lähevad. Aga mina olen ikka lootusrikas ja pakun, et see protsent oleneb eelkõige lapsevanemast endast - kui palju ta on valmis ennast muutma ja õppima (minu meelest on see lihtsalt üks ego lõks: ma olen selline nagu ma olen; ma võin olla ka teistsugune, kui annan endale aru, et see on mulle ja mu lastele jama, kui ma selline olen). Ja ma arvan, et selleks on palju viise ja võimalusi, võibla suur osa lapsevanemaid ei olnud siis, kui see uurimus tehti, valmis rohkem panustama kui selle 10% jagu (nt sattus selline uurimuse valim). Aga täna on teine olukord ja mina võin olla erand. Mina usun nii. Ja see määrab vähemalt minu elu.
Enda hingehaavadega saab mitmel viisil tegelda. Mina arvan, et see on väga hea ravim paljude kasvatamisvigade vastu. Teadlikkus määrab (mina lugesin hiljuti nt Pia Mellody "Kaassõltuvust") ja soov muutuda määrab (mind on aidanud nt Eckhart Tolle raamatud ja vägivallatu suhtlemise kursus). Kui soov olla positiivne muutub valdavaks igas päevas ja kaasneb soov midagi teha selle heaks, siis see muutus ka juhtub.
Postita kommentaar