Reede, 1. mai 2015

Kõrvavalu

Pojal jäid kõrvad haigeks. Ma arvasin, et teeme sibulakompressi ja saame sellest jagu. Aga ei saanud. Poeg polnud nõus seda kauemalt peal hoidma, pidi ebamugav olema. Uurisin alternatiivraviinimeselt, mis veel haigete kõrvade tervendamisel oluline on.

  • soojaks tehtud kuiv kummelipadi kõrval (ei meeldinud)
  • vesinikuga (?) puhastamine (seda ei proovinud)
  • homöopaatia, eriti vees lahustatult (ununes või sage lonksu võtmine tekitas stressi)
  • lihast ja piimatoodetest loobumine (sellega ta oli nõus, sest liha ta nagunii eriti ei söö)
  • suhkrust loobumine (tegelikult me söömegi peagu ainult mett ja muud magusat)
  • piimhappebakterid
  • lisaks eeterlik seedriõli, taimeteed, smuutid marjadest, käte haige koha peal hoidmine ja jalavannid, millest tavaliselt piisab, et jälle kõik korda saaks; ja ekraanivaatamise piirangud, nagu ikka haiguse korral.

Haigus ei taandunud. Nii ei jäänudki muud üle, kui võtta antibiootikumikuur ja poeg sai terveks. Tütar jäi ka haigeks. Ta on oluliselt tublim end tervendama kui poeg, aga seekord tuli tunnistada allajäämist ja ka tütar sai antibiootikumikuuri kätte. Esimest korda meie peres juhtus, et lapsed said antibiootikume ja ausalt öelda tundus see mulle läbikukkumisena. Seni on nad arstirohtudeta terveks saanud, kõik see 9 ja 13 aastat. Aga nagu ma tütrele kinnitasin, elu on selline,et vahel on inimene haige. Tuleb endal ka seda lihtsalt nii võtta.

Ühe uue teadmise sain ka. Kurguvaluga on hea süüa külma smuutit. Seni arvasin, et haige kurguga peaks ainult sooja jooma, aga nüüd proovisin enda kurguvalu peal järgi ja mõnus on.

TJT

Perekonnaõpetuse õppematerjal

Käisin jälle raamatukogus suuremate põhikooliõpilaste riiulivahes raamatuid otsimas. Kuigi tütar oli palunud mulle ühe krimka tuua. Lee Child pidi eriti hea olema. Mina ei tea ega tahagi teada. Aga selles vanuses ma lugesin krimkasid küll. Ma lugesin muud ka, seiklusjutte ja „Jane Eyre´i” ja „Consuelot” nt, või olid need äkki paar aastat hiljem? Tütar tahab ainult krimkasid ja oli nõus ka Mirabiliat lugema, kui koju kätte toodi.

Enamik kättepuutunud ja silmajäänud noorteraamatuid on minu maitse järgi väga rasketel teemadel. Mõnda lehitsesin ja panin tagasi. Kuigi raamatuõudused tütrele meeldivad, siis neid ma ise laenutama ei hakka, kui tahab ja leiab, võtab ise.

Aga ma leidsin ka ikka midagi – ühe teismelistele kirjutatud jutuka, kus 17-aastane eliitkooliõpilane avastab, et on rase. Peategelased on rikkad ja ilusad, andekad ja osavad, selliste elust on ju lust lugeda. Ja raamatu edenedes tekib peategelasele ka hingeelu.

Minuga haakus see raamat vägagi. Paljud tunded ja mõtted on enda minevikus läbi elatud. Selle ühe erinevusega küll, et mina tahtsin juba väikse tüdrukuna lapsi saada, 17-aastaselt ja sealt edasi kohe vägagi (mitte et ma seda reaalselt ette kujutanuks). Oli lihtsalt õnnelike kokkusattumuste jada, et see nii kaua aega võttis. Just nende tunnete pärast ma sooviksin, et paljud noored seda loeksid. Poisid ka. Kui ma oleks perekonnaõpetuse õpetaja, siis ma paneks poisile juba selle pärast kõrgeima hinde, et ta on selle raamatu läbi lugenud. Tüdrukule tegelikult ka. Aga poisile seda enam, sest meie ühiskonnas on vist siiani sageli laps ainult naise asi. Selles raamatus on. Ja need isarolli vastutusest ilma jäänud poisid ei kujuta ettegi, mida naine peab läbi elama. Ma arvan, et kirjeldus on täitsa realistlik ja teismelisele eakohane mõista. 

Mõni asi selles raamatus ei meeldinud ka. See, et emarolli üksi jäänud tüdruk ei leia ka täiskasvanud naistelt tuge (väheke ikka on, aga hästi väheke). Aga see võib ka päriselus mõnes olukorras tõesti nii minna, kujutan küll ette. Ikkagi oleks tahtnud, et keegi positiivne tegelane oleks peategelasele öelnud, et ei ole hea plaan kahenädalase lapsega kooli minna ja täitsa rahulikult võib aastakese vahele jätta ja siis kooli ära lõpetada ja vaadata, mis eluga edasi teha. 18-aastaselt ju elu ei lõpe – ka selle raamatu peategelasel, kes raamatu lõpuks on 19. Just selle pärast mulle meeldiks, kui see raamat oleks koolilugemise kavas ja seda klassis ühiselt arutataks, rasestumine ei ole ju ainult bioloogiline fakt. Mulle meeldiks, kui igal noorel lugejal oleks kasvõi üks täiskasvanu, kes aitaks tal olukordi ja võimalusi laiemalt näha kui see raamat võimaldab. Ükski laps ei peaks kasvama esimestel elukuudel kooli kõrvalt ja lausa klassiruumis selle pärast, et ema ei tea, et on olemas ka teised võimalused. Välismaal muidugi antaksegi paari- ja mõnekuised lapsed võõraste hoida (aga neid hoitakse ikkagi mitte klassiruumis vm avalikus kohas!), see on norm, aga meil on ju veel variante, mis selles raamatus üldse kõneks ei tulnud. Eks see olegi ju eluline, et kui lapse saanud tüdruk on ise kasvanud teadmises, et lapsed on karjääri tegemisel takistuseks, siis nii läheb ka tema elu. Päriselus väga tavaline, et inimene ei ole valmis 18-aastaselt oma elu laiemalt nägema ja vanematelt päritud mõtte- ja toimimismustreid ära tundma ja muutma. Ma lihtsalt inimese ja tütre emana tahtnuks näha selle mustri muutumist, et noor ema saab rohkem kontakti oma lapsega, selle asemel, et raamatu lõpuni jääda rippuma oma karjääriteemade külge ja elu jätkub pigem lapse kiuste kui lapsega koos. Samas – see on eluline, nii et mis ma oma idealismiga siin ikka laiutan.

Heli Künnapas on mulle varasemast täitsa teadmata autor ja see oli sisukas esmakohtumine. Kerge guugeldamisega leidsin, et tegemist on noore kirjanaisega, kes peab ka toredat blogi lastega maal elamise teemal. Mulle meeldib, kuidas ta lugu jutustab. Ja nagu ikka vajan, et tegelased on sümpaatsed ja elu nende ümber paneb küll tõsiselt proovile, kuid kokkuvõttes ei ole liiga kole, mulle jääb usk, et sellisel tegelasel saab ka sellises olukorras hästi minna. Lugejana ma tahan tunda, et autor usub, et armastus on olemas. See on ridade vahelt kogu aeg tunda, mis on autori positsioon selles eluolulises küsimuses. Armastus peab olema, muidu mina ei mängi.

Hiljem lisatud. Tegelikult ei meeldi mulle veel üks asi. Need stereotüübid, et linnainimesed on pahad ja maainimesed on head. Ma võin seda kuidagi mõista, aga see ikkagi ei meeldi mulle ja ma parema meelega oma lastele selliseid stereotüüpe ei õpetaks. Eesti lastekirjanduses on see lausa stamp. Kas meie mõtlemises ka? Päriselus ju on inimesed täitsa igat moodi. Küsisin üle, teiste arvates ka. Minu meelest on ohtlik kultiveerida arusaama, et linnainimesed on halvad, hoolimatud, ükskõiksed vms ja maal elavad inimesed on lahked ja head. Igal pool on kõike, erinevused on võimalustes.

TJT