teisipäev, 14. august 2012

Kus on mõnusad lasteraamatud?


Rein Taagepera kirjutas mõni päev tagasi Postimehes, kuidas üksiklaps on Oskar Lutsu leiutis. Tegelikult olid tollal suured pered, aga Lutsu tegelastel on lapsi väga vähe. Ja see üksiku lapse traditsioon kestab eesti lastekirjanduses tänini*, tõenäoselt on sel kasvava põlvkonna alateadvusele suur mõju. Eesti laps ei õpi oma kirjavara toel õdede-vendadega meeldivalt suhtlema ega asjalikult probleeme lahendama. Võibla kirjanikud ka ei jaga matsu? Ja mida Juku ei õpi, no seda Juhan ei oska.

Olen hiljuti lugenud Markus Saksatamme „Tonti ja mannaputru” ja Piret Raua „Natuke napakaid lugusid”. Esimene jäi pilgu alla raamatukogusuve programmis, teist vaatasin blogi lugeja soovitusel (aitäh!). Esimeses on üksikud lapsed omapäi toimetavate argiste asjade maailmas, teises toimetavad asjad üsna omapäi, ilma lasteta. Fookus kandub inimeste maailmast hoopis eemale või siis vaatleb kirjutaja inimesi läbi asjade isikustamise. Napakad lood meenutavad veidi „Kõnelusi tiigriga”, mannapudru lood „Kakat ja kevadet”. Asjadel on omavahel suhted, aga inimesed neis meenutavad topiseid. Kuidas see lasteraamatumaailm siis selliseks on läinud?

Muidu mulle napakad lood täitsa meeldisid (lastele küll mitte, tütre jaoks liiga vähe napakad, poja jaoks igavad, vist noor veel), need mõtteuperpallid olid minu meelest vahvad ja raamat tervikuna tundub Piret Raua kõige positiivsema raamatuna. Mannapuder” meeldis pojale hästi, eks seal ole vaimukaid kohti. Mina ootasin, et selle läbi saaks, osas juttudes läheb esemete omavaheline näägutamine üle minu taluvuse piiri. Pigem põgeneks sellisest keskkonnast.

Mu igatsus sisukaid inimestevahelisi suhteid kirjeldava lasteraamatu järele sai veelgi toitu ja saan aru, et eesti lastekirjanduses leidub selliseid harva. Meenutan siis teiste maade raamatuid. „Väike maja preerias” oli idülliline sajanditaguse ameerika maaelu kirjeldus – ameerika bullerby (peategelasteks kaks õde ja nende vanemad, sobib vast viie- kuni kümneaastastele lastele). "Vanaema ja kaheksa last metsas" ja selle rohked järjed - Norra bullerby teise maailmasõja järgsest ajast. Aga neist ma olen siin blogis raamatu teemasildi all juba kirjutanud. Tahaks uusi ehk senitundmata vanu raamatuid ja tänan juba ette, kes oskab tutvustada mõnusaid suhteid esiplaanile toovaid lasteraamatuid. 

Ega mõnusaid suhteid ole päriseluski kunagi üleliia, kirja saavad need ilmselt üsna harva, sest kõik hea tundub ju iseenesestmõistetav, kuniks seda kogeda antakse. Seda olulisem on need vähesed raamatud siis "õppevahendina" tarvitusele võtta.

Hiljem lisatud.
Ise küsin, ise vastan. Aga kui ei küsi, ei saa vastata ka. Nii et parem siis ikka olla küsinud. Täna näen, et nagu suur osa tavalisi elusid on (loodetavasti) rõõmsad ja rahulikud, vaheldumisi väikeste murede ja probleemide ja vahel suuremategi hädadega on ka suur osa lastekirjandust sellise sisuga. Vanaaegsed "Laste Sõnad", omaaegsed "Kirju Mirjud" ja praegusaegsed "palun loe mulle" jt sellised jutukogumikud kubisevad tavalise elu tavalistest väikestest lugudest. Mõned päris toredad. Mulle on vahel tundunud, et neis on vähevõitu sakraalset tunnet, aga küllap napib seda ka meie tavalistes eludes ja lugudes. Ja niikaua, kuni on ettelugemist, saab lugeja oma sakraalsed tunded lugudesse ise sisse lugeda.

*Veel hiljem lisatud.
Mõtisklesin hiljuti, milline on eesti lastekirjanduse kõige bullerbym raamat ja leidsin (Taageperast sõltumatult), et minu meelest võiks see olla "Pille-Riin". Pille-Riinil on iseenesest tore pere, kuigi vanemad on selles raamatus äärmiselt kõrvalised tegelased ja tegevus keskendub lapse siseilmale. (Tundus midagi eestilikku.) Taagepera mainib oma artiklis ka Pille-Riini, kel on palju toredat, aga ei ole õde ega venda. Sõpra ka ei ole. Pille-Riini ainsaks mulle meenuvaks sõbraks on aknale jäälilli joonistav külmapoiss, kes aga teadagi sulab ilma soojenedes. Ja võibla see sõprus kestabki ainult selle ühe hommikupooliku.

TJT

esmaspäev, 13. august 2012

Salalaeka mäng


Meie lapsed leiutasid selle mängu ja see käib nii. Üks laps mõtleb välja valikvastustega küsimuse ja sirutab ette kaks kätt, mõlemas on peidus vastus. Teine pakub, kummas käes on tema vastus. Esimene ütleb, milline vastus seal oli ja teine võtab selle lihtsalt teadmiseks. Niimoodi tükk aega järjest üks küsib, võibla lisab vahele mõne kirjeldava lause, et süžee edenemine oleks teisele mõistetav ja teine muudkui vastab jah või ei. Tütar võib vastates isegi raamatut lugeda (ega me nagunii ei jaksa kõiki poja jutte keegi ära kuulata).

Näiteks küsib poeg, kas sulle tuleb vastu kolm kolme peaga draakonit või kas sa saad endale dinosauruse abilise või kas leevike tapab draakonid ära. Ja vastused pihkudes on ei või jah. Tema mängud hakkavad sageli küsimusega, kas sa oled elus või surnud. Tegelaste hulgas on rüütleid ja kuningaid (ja võimalusi kuningaks saada), relvi ja taplusi ja muid põnevaid sündmusi ja kindlasti on segastes olukordades väljapääse ja mängijal abilisi (muidugi, kui tal on õnne valida jah-vastus).

Tütar mängib seda mängu omal moel. Tema küsib tuleviku kohta, kas sa saad heleda või tumeda peaga naise, kas sa saad poja või tütre. Poeg teeb sellest oma tuletise, küsides, kas sa saad lehma või mehe või kas sa saad väikese aia või telgi (ja seejärel: kas aed muutub suureks?). Kas saad poja või siili. Palju loomi hüppab neist küsimustest läbi kõiksugu ootamatutes seostes.

Mõne aja pärast on mu naeratuselihased väsinud.

TJT

teisipäev, 7. august 2012

Raamat Eesti tegijatest


Waldorfkoolis jutustatakse lastele palju lugusid (vähemalt teoorias: see on hea kuulmismälu ja kujutlusvõime arenguks ja soodustab rikkaliku tundeelu kujunemist). Põhikooli lõpuklassides räägitakse lugusid päris inimestest ja nende eluteedest, et anda lapsele aimu erinevatest eluvalikutest. Muidu on selles eas laps oma keskkonnaga ju üsna piiratud, aga kui kujutlusvõime vabaks anda, saab maailm kohe palju suurem. 

Olin just mõelnud, et kust sedasorti sobivat kirjavara leida. Nüüd sattus mulle ette raamat „Meie suured tegijad”, Lauri Vahtre jutud ja Anu Kalmu pildid. Lood on muistsetest, müütilistest, ajaloolistest ja tänapäevastest tegijatest. Nt Vanemuine on avaloos oluline kõrvalosatäitja. Nii et tegelaste galerii on üsna kirju (torkab küll silma, et naisi on küll üsna vähe). Ja kas lugeja saabki sotti, kes neist või mis sellest on päriselt olnud, ja mis on väljamõeldis?

Täiskasvanud lugejana ma küll aeg-ajalt küsisin endalt, et kuidas see nüüd päriselt oli. Tõsiasjadega on mõnes loos vist üsna meelevaldselt – või peaks ütlema mänguliselt? talitatud. Miskipärast kahtlen, kas Kristina Šmiguni suuskadel on nimed nagu tünnilauad või Torino medalid (ja must kass ja mis need teised olid). Ja vaevalt küll, et keegi Carmen Kassi kunagi sahvrisse hiiri püüdma on pannud – selle viimase loo kohta on küll täpsustav märge, et ega kirjutaja ei tea, kas see nii oli, aga üks mees rääkis. Mõni lugu on jälle hästi õpetlik. Et Jakobson sai kopsupõletiku, sest ei kandnud korralikke sooje riideid. Ja suri ära. Või et Lurich sai kõhuhaiguse, sest see, kes talle süüa tõi, ei pesnud käsi (aga Lurich ise küll teadis, et on vaja käsi pesta ja pesi hästi korralikult).  Aga ta siis suri ka kõhutõppe ära kaugel Lõuna-Venemaal. Üldiselt selline mõnus lugemine, pole parata, et need ajaloolised tegelased palju surevad. Lasteraamatu kohta kahtlemata eriti palju suremist, aga lihtsal ja loomulikul viisil kirjeldatuna see pigem tervendab tänapäevase popkultuuri tagajärgi.

Kindlasti meeldib see raamat ka poistele (minu meelest on poistele huvipakkuvat kirjandust oluliselt vähem). Selle lihtsakoelise huumori pärast. Nendes lugudes on lihtne tegevustik, mis põhijoontes ajaloo radu kirjeldab. Ja lood ise on piisavalt lühikesed ja lihtsad ja ilma liigsete ilustusteta (minu ettekujutus sellest, mis eesti poisile huvi pakub). Õpetlikud on need lood ka, omal humoorikal moel, ja see huumor päästab pedagoogilised eesmärgid. Tõsiselt öelduna vilistataks mõni asi välja, aga naljatamisi saab kõige tõsisematest asjadest kuidagi otsesemalt kõnelda - et kõnetaks.

Meie lastele meeldis ja eks ta vast nii 6-10-aastastele sobiv lugemine ole. Kuulub raamatukogusuve programmi.

TJT

Vanemate pattudest


Tänases Postimehes kirjutab Mihkel Mutt, kuidas mitte nii vastutustundlikul ja vähemteadlikul inimesel tuleks lapsi saada, et väärikamalt elada. Vaatasin, et minu puhul kehtib küll.

Ma olen pärast laste sündi kindlasti hoolivam nt autojuhina. Teise inimese kahjustamise võimalus on oluliselt selgemalt mu teadvusse jõudnud – just selle kaudu, kui ma väikese lapsega roolis olles igasugu õudukaid ette kujutasin – kui keegi minu lähedal mõne põneva, aga ohtliku manöövriga hakkama sai. Siis otsustasingi, et mina enam mitte. Ja ausõna, ma naudin oma uut olemist palju enam. Seda tunnet, mis on hoolivalt käitudes.

Ja ma olen suht süsteemselt oma varjukülgi ümber töötanud. Laste ema peaks ju rahulik ja turvaline olema. Ka siis, kui tal looduslikke eeldusi selleks napib, saab ise palju ära teha. Või no midagigi. Ja mul oli selleks enne laste sündi aega. 

Kui laps juba sündinud, harjutasin end korralikult kirjakeeli kõnelema (sest arvan, et kirjakeele vaba valdamine muudab keskklassi eluga toimetuleku mõnevõrra lihtsamaks). Ja polnud enam ka ealist vajadust pop ja noortepärane olla ega emale oma talumatu käitumisega kohta kätte näidata. Kergendus muidugi seegi.

Ja see väärikama eluplaani mõte hakkas minu puhul kehtima juba ammu enne laste sündi, kui ma nende kunagise kindla tuleku peale mõeldes jõin vähem alkoholi (kuigi keskkooli ja ülikooli aegu ju „kõik jõid”) ja jätsin suitsetama hakkamata. Et mitte tulevase lapse algust rikkuda, nagu mu kodune kasvatus tollal oli. Ja tegin mõnda kasulikku asju, mis toitumisse ja liikumisse puutub. Mingit nurka pidi oli see  laste saamine ikka foonil olemas, kuigi mu noore inimese põlve elukorraldus seda sugugi ei toetanud.

Mulle on üldiselt mittekeegi olemine meeldinud. Üliõpilase staatus oli tore selle poolest, et ei pea keegi olema, kõik on justkui veel ees ja saab lihtsalt elada ja õitseda. Nii nad vähemalt arvavad(?), et miski seal ees ikka on. Ema staatus on natuke sarnane. Ise justkui ei pea midagi olema (laste maailmas polegi emadel isikunimesid), piisab, kui olla normipärane ema. Aga kui üliõpilase staatus ei sea erilisi eetilisi ega moraalseid nõudmisi – on ju igasugu joodiküliõpilasi ja see tundub isegi pop, siis emarolliga kaasneb minu meelest oluline moraalne vastutus. Minu meelest hea, kui on mingi väline põhjus pingutada. Kui sisemine selgroog (veel?) ei kanna. Abiks ikka.

TJT