reede, 30. oktoober 2015

Iseseisvusest

Lõin raamatukogu uudiskirjanduse riiuli ees lahti paksu õnneteemalise raamatu, kus mh keegi õnneteadlane tõi välja oma elutöö tulemuse: õnneks on vaja peamiselt rõõmsameelset iseloomu, armastavaid suhteid ja isiklikku vabadust.

Armastuse kohta kirjutasin eelmistes postitustes kõik hingelt ära, midagi ka suhetest, nüüd siis on kirjajärg isikliku vabaduse juures. Kes teab, ehk on seda rada võimalik kunagi jõuda ka rõõmsameelse iseloomuni. Kõigepealt kirjutan, ja siis püüan seda elama hakata. Aga hea, et niigi.

Meie lapsed olid koolivaheajal nädal aega minu vanematega ära. Mul oli esimest korda viimase neljateist aasta jooksul nii palju oma aega oma kodus. Ma olin täiesti iseenda päralt. Kui uus ja põnev. Ei pea kellelegi teise tahtmise järgi süüa tegema ega eriti koristama ja kõik seisab ise korras (võib küll juhtuda, et annan mehele ka süüa või panen tema järelt midagi ära, aga see on nii muuseas). Suur hulk stressi oli vähem ja mingi täiesti uus vabadus sündis, mida ma tohutult nautisin, oma kellaaegade järgi elamist ja uutes kohtades käimist. Kohustuslik tegevus edenes ka enda rütmis hoopis ladusamalt. Mida kõike ma plaanisin ja eks midagi sai tehtud ka (aga aeg sai enne otsa, kui soovide nimekiri täidetud). Siis mõtlesin, et mis sellel pildil on valesti? Meie 13-aastane tütar ja 9-aastane poeg on ju juba üsna iseseisvad inimesed ja mu perevälised kohustused on enda valitud. Miks mulle ikka tundub, et mu vabadus olla ja teha on piiratud? ...

Pärast siis vaatasin hoolega, et kuhu mu aeg ja energia jälle kaovad. Võtan osa tütre riidedraamast (tal ei ole midagi selga panna ja poodi ei taha minna ja poes ei ole ka ilusaid asju). Pojal on oma peamiselt kooliga seotud draamad. Pingutan, et lastele mingit nendele sobivat menüüd kokku panna, sest minu toidud on vahel nende jaoks liiga imelikud (tegelikult on tavalised ökokogukondade toidud, kusjuures erinevalt paljudest ökokogukondadest kasutan mina ka liha). Ja kui ma siis pingutan ja teen, selgub, et ikka on midagi valesti. Kanakaste peab olema vedelam (ma arvasin, et koolis on selle pärast vedel, et liha on kallim kui vesi ja jahu). Jms. Tunnen end abitult ja nõutult. Veel pean ma muidugi tegelema mingite varustamisküsimustega. Neil on vaja asju, mille korraldamiseks neil pole raha või võimalusi või lihtsalt ei viitsi. Ja kogu aeg jäävad nende asjad vedelema n-ö minu territooriumile. Oma tuppa nagunii. Ja nad ei lähe ise õigel ajal magama ja mina tahan sel ajal tegelikult hoopis midagi muud teha, kui neid kantseldada. Neil on tavalised eluga kaasnevad emotsionaalsed probleemid ja ma tunnen kohustust neid toetada. Ja neil on jube palju energiat ja see on siin igal pool ja ma ei saa oma asjadele keskenduda, kui pean vahepeal pidevalt olemas olema.

Kui ma ausalt üles tunnistan, siis mind ikka veel üllatab, et lapsed võtavad nii palju aega ja tähelepanu. Ma enne lapsi ei kujutanud seda absoluutselt ette, seda mahtu ja mõõtkava. Aga eks see kõik ole muidugi enda valitud.

Samas saan endast aru ka: ma tohutult naudin neid aeglasi hommikuid, mil ma lapsi ühekaupa kooli saadan, nendega istun ja olen. Pärastlõunal ja õhtul istun ja olen nendega jälle, kui just muud toimetused ei seo. Lastega olemine on minu viis elu ja iseennast armastama õppida ja see võtabki nii palju aega. Esmatähtsad asjad kõigepealt.

Seda tuleks ka nimetada, et lapsed olid reisilt koju tulles selle nädalaga silmnähtavalt iseseisvunud. Puhas rõõm oli näha neid uues asjalikkuses. Jah, ema kodus olemine takistab lastel iseolemist harjutada. Aga me harjutame igasugu teisi asju. Koos. Üks päev me iseseisvume ka, loodetavasti kõik koos.


TJT

Palun ära karista ennast


Kirjutasin selle sissekande mustandi kevadel pärast viidatud artikli lugemist, aga toona jäi see lõpetamata ja välja panemata. Panen selle nüüd siia üles, sest haakub mu praeguste teemadega. TJT
 
Ma laenasin selle pealkirja Anna Star Sophia blogist, sest see on lihtsalt nii hea, blogi ise on ka üks ääretult tervendav ja mõnus lugemine, tervenisti üks hea meeldetuletus endale, et armasta ennast, kasvõi natukenegi, et saaksid armastada ka teisi, oma lapsi näiteks kasvõi ainult. Mulle ikka on vaja selliseid asju veel meelde tuletada. Ma olen pärit karistamise ajast.

Mäletan, kuidas ma kord teismelisena määrasin endale mingi pisema koduse väärteo eest viis minutit pimedas sahvris. Eks seal olnud jahe ka. Ma olin omandanud ümbritseva keskkonna arusaama, et pahateole peab järgnema karistus. Ema sattus mulle peale, kui ma seal pimedas sahvris seisin ja küsis, et mida ma seal teen. Ütlesin siis, et karistuseks olen seal. Ema oli suht nõutu, ta minu pahateokest polnud vist ise märganud. Täiskasvanud mulle kunagi sellist karistust pole määranud, lasteraamatutest vist õppisin või kustki. Kristlus näib ka toetuvat pärispatu ideele: sa oled süüdi. Tunnetan seda arusaamist endas – seda on palju.

Ühel teisel korral tundus mulle, et pean oma koera tema eksimuse eest kehaliselt karistama. Mulle tundus, et minult kui noorelt koera perenaiselt oodatakse, et ma koeraga nii teeks (ta oli lahti pääsenud, läinud võõrasse kööki ja sealt ühe saia varastanud). Lõin siis koera kõvasti rihmaga ja pahandasin temaga. Pahane naaber paistis nõutu, nagu ka minu isa, kes selle intsidendi juures oli, aga ega nad midagi teha ka ei osanud. Olime kõik nõutud. Ma sain ise ka aru nii ühel kui teisel juhul, et midagi on väga valesti, aga mis just ja kuidas see õige on... Kes on süüdi ja millal peab järgnema karistus?

Me igatahes püüame oma lapsi vähem karistada. Gordoni „Targa lapsevanema” raamatus vist oli, et ka pahane pilk või mittesuhtlemine on lapse jaoks karistus. Igasugune täiskasvanu pahameel karistab last (või oli kuidagi teisiti, ma lugesin seda raamatut väga ammu). Lugesin, mõtisklesin, võtsin teadmiseks ja keskendusin oma vanemliku tegevuse muutmisele. Enda reaktsioone teadvustades märkasin, kui üksluised olid minu loomulikud reaktsioonid lapse tülikale tegevusele. Hiljem olen waldorfi inimeste käest õppinud, et on ka palju muid võimalusi. Ma olen imetlenud nende viisi tülikates olukordades huumori ja rahu, loovalt ja küpse teadlikkusega reageerida. Jah, ma olen seda endasse ahminud niivõrd, kui vanade jäikade mustrite kõrvale on mahtunud.

Loovuse ja humoorika reageerimise omandamine on mulle tundunud ületamatult keerulisena, seepärast olen püüdnud karistamise ärahoidmiseks lapsi ennetavalt suunata tervislikele rutiinidele nagu õiged kellaajad ja kasulikud toimetused nagu nt abitegevused köögis. Päevakava kellaaegadest kinnipidamine on tegelikult mulle suur pingutus, sest ma ise ei ole just rutiinide kuninganna, aga ilmselgelt teeb puhanud laps paremaid ja tervislikumaid valikuid, nii et tasub ikka enesekasvatust nende asjakohaste söögi- ja magamaminekuaegadega mässata. Kasulikud toimetused ja kodused abitööd seovad laste energiat, mis muidu läheb täiskasvanu vaatenurgast tülikatesse toimetustesse nagu ka laste omavahelised kiuslemised, mida igavusest ikka ette võib tulla (teate ju küll neid katseid sarjast, mis ta siis teeb, kui ma...).  Eriti oluline on ka laste neutraalne ärakuulamine, et mis siis õieti juhtus ja kuidas keegi end tundis. Tavaline pealtnäha energia- ja ajasäästlik viis laste vägivallale reageerida on teha nägu, nagu poleks olnud või lihtsalt kiirelt olukord peatada (kiirelt lõpetada saab ainult välist käitumist – kui sisemine impulss jääb alles, siis lahvatab olukord mõne aja pärast teises olukorras uuesti). See tähendab pidevat tegevust enda emotsioonidega. Ma püüan lastele head eeskuju anda, kirjeldades, kuidas ma ise endaga töötan, et enda kehvi isiksuseomadusi parandada. Räägin nt oma frustratsioonist ja rahulolematusest ja sellest, kuidas ma seda muudan. Ja koolilapsega on täitsa asjakohane kõnelda ka sellest, millised on ühe või teise tegevuse tagajärjed. Lihtsalt vaadeldes, võimalikult hinnanguvabalt, aktseptides lapse valikuid kui kogemusi. Kui talle anda oma südames luba ka mittesoovitavaid valikuid teha, siis vähemalt säilib side ja võimalus neid asju arutada. Vähimgi keelamine ja karistamine katkestab suhet. Olen seda ka kogeda saanud.

Isaga nad lahendavad nuputamisülesandeid ja teevad sporti ikka selle sama mõttega, et teha pigem midagi positiivset. Et oleks vähem põhjust karistada. Aga päris karistamata olla minusuguse taustaga inimene muidugi kah ei oska, kasvõi pilgu ja hääletooniga ikka. Kui minul on emotsioon, siis laps seda ka kogeb, olgu jutt kui ilus tahes. Me oleme natuke ikka ka see, milles me kasvasime. Just selle pärast tulebki teha endaga tööd, et laste tulevik oleks teistsugune. Lastelastele mõeldes. Või iseenda pärast. Tore inimene olla on palju toredam. Endal vähemalt.

Ja nagu Anna Star Sophia artikkel meenutab, siis see asi on ka hea üle vaadata, et kuidas me ise ennast karistame: ikka veel ei arvesta oma tegelike vajadustega ja mh jätame end ilma iseenda armastusest. Me kohtleme teisi nii, nagu kohtleme ennast. Kopin selle ilusa loo siia ka, laisemale lugejale. Minu jaoks oli hea lugemine ja vajalik meeldetuletus. Ja võrdluse võimalus: kuidas mina endasse suhtun ja kuidas ka võiks suhtuda. Arenguruumi on.

TJT

Anna Star Sophia "Palun ära karista ennast"

Enamik meist on kasvanud üles keskkonnas, kus on karistamist peetud normaalseks osaks kasvatusprotsessist. Kui laps teeb valesti, siis tuleb teda karistada. Tänu sellele oleme õppinud ennast karistama iga “vale” teo puhul.

Kõigepealt tahaks ma öelda, et mitte ükski meie tegu ei ole ega saa olla vale. Meie teod on lihtsalt need, mis need on – teod. Pole õiged ega valed, head ega halvad. Jah, me võime oma teoga tekitada kellelegi valu, egamugavust või “rikkuda reegleid”, kuid see ei tee antud tegu valeks. See on lihtsalt tegu, mis antud olukorras tekitas teisele valu. See on kõik. Oli tegu ja oli tagajärg.

Me saame sellest kõigest õppida ja alati on meil olemas põhjus, miks me teeme neid tegusid, mida me parema meelega ei teeks. Näiteks, kui me karjume kellegi peale ja tekitame teisele sellega valu, siis alguse sai see sellest, et me ise tundsime valu. Me ei oleks seda tegu teinud, kui meil poleks olnud valus või me oleksime osanud antud valuga paremini toime tulla. Me pole süüdi selles, et me tegime selle teo. Me tegime seda, me võime järgmisel korral teha teisiti, kui suudame. Aga me pole teinud midagi valesti.
Kuidas siis õppida ennast mitte karistama ning sellest johtuvalt mitte karistama teisi inimesi?
Alguse võiks see saada sellest, et hakkame iseendale paremaks, mõistvamaks, hoolivamaks, armastavamaks vanemaks. See tähendab seda, et kui me teeme mõne teo, mida me parema meelega poleks teinud, siis selle asemel, et süüdistada ennast või karistada ennast, olla enda jaoks olemas. Pöörduda enda poole ja küsida: “Kallis, kuidas Sa ennast tunned?” Suhelda endaga hoolivalt ja armastavalt, mõista, et meil oli mingi käivitav põhjus antud teo tegemiseks.

Et sellest paremini aru saada kujutage ette, et teie ees on lapsuke, kes on teinud mõne “halva teo”. Näiteks terve suure lillepeenra üles kaevanud ja kõik lilled mööda aeda laiali vedanud. Selle asemel, et küsida: “MIDA SA TEINUD OLED?”, “MIKS SA NII TEGID?” või “MIS SUL ARUS ON?” uurida hoopis lapsukeselt hoolivalt, kuidas ta ennast tunneb. Kas tal on ikka kõik korras või on mõni väljaelamata mure. Uurida, ilma süüdistamata ega viitamata, et tegemist oli “halva teoga”, miks ta tegi mida ta tegi. Ehk ei tulnud lapsele pähegi, et tegemist on teoga, mida oleks parem mitte teha. Võib-olla ta ei näinudki selles muud, kui lihtsalt ideed ja teostust. Aga, kui tal siiski on mõni mure, siis rääkida temaga sellest. Arutada, mida ta pole saanud – äkki on tal puudus meie tähelepanust jne.
Selle näite põhjal mõistate, kuidas saaksite edaspidi harjutada endale lähenemist, kui olete teinud midagi, mida te tagantjärgi vaadeldes oleksite parema meelega tegemata jätnud. Võib-olla otsustasite tervislikuma eluviisi kasuks aga sõite ühe burgeri, võib-olla armastate oma naist aga karjusite tema peale, võib-olla tahate inimestele vaid parimat, aga teenindasite oma klienti ebaviisakalt. Mis iganes tegu see poleks, meil on õigus armastavale ja hoolivale suhtumisele, mida me saame iseendale pakkuda. Me ei vääri karistust oma “halva teo” pärast, me väärime mõistmist. Alati.

Kui saate, olge leebed ja hoolivad enda ja teiste vastu. Ning kui ei saa, siis pole lugu, te pole milleski süüdi :)


Trololoo ja laste kasvatamine

Vaatasin näosaadet (takkajärgi, nagu ikka). Saatejuht Märt Avandi teeb vahel nalja ja puha, aga käitub osalistega halvas mõttes nagu lastega, valusalt lugupidamatult, et mine istu nüüd sinna diivanile ja olge nüüd tasa, mina olen saatejuht (uhh!). Ja märkis ise ka, et küll on ikka raske olla kaheksa lapse isa. See puudutas mind. Tema viis suhelda lugupeetud žürii ja lauljatega meenutas mulle viisi, kuidas Eestis peeti kohaseks lastega suhelda minu lapsepõlves: inimest väärtustamata. 25 aastat tagasi peeti kohaseks olla lapse peale pahane, kui laps midagi kohe ei teinud või millestki küllalt hästi aru ei saanud. Lihtsalt, kui laps eksis. Kahjuks peeti kohaseks ka seda enda meelest õigustatud pahameelt väljendada. Tundsin ära, et minus elab seda suhtumist senimaale: ma olen enda peale kuri, miskit untsu ajan. Ma olen karistuse ära teeninud, kui ei tee küllalt hästi. Nii-öelda normaalne on teha hästi.

Tegelikult ma arvan praegu, et on täiesti normaalne teha mõnda asja kehvasti. Elus ongi kõik asjad normaalsed, kas nad siis parajasti meeldivad või mitte.

Selle pärast, ja ka pannes olulise esikohale ehk lähtudes armastusest, otsustasin eile, et suhtun edaspidi endasse kaastundega. Jah, lasin ebaküdooniad untsu minna ja suhtun endasse kaastundega, et mul seekord nii kehvasti läks. Neid asju, millega ma alla enda lati hakkama saan, on ikka küll ja veel. Ma keskendun armastusele.


Näosaates tabasin ka palju vingumist, et mis mõttetu trololoo laul ja mis mõttetu ma vajan sind, sa vajad mind laul. Ja üldse on ühel laulul üks viga ja teisel teine. Pole küllalt kultuursed valikud tulnud seal loteriis, nagu aru saada. Ma arvan, et las olla erinevat muusikat. Kuigi ma muidu kuulan raadiomuusikat ainult autos, siis näosaates on minu jaoks kõik ühte viisi (kuigi erineval moel) tore ja see just avardab mu maailma, et on ka sellist muusikat. Ja seda tohib ka nautida, nagu nt kohtunik Päevalill on varemates hooaegades välja toonud. Nagu Liina Vahtrik ütles, et talle meeldib mida lollim huumor, seda rohkem. See on minu jaoks väga hea lähtekoht, sest minu lastetoas oli ette nähtud, et naerda tohtis ainult intelligentse huumori peale ja n-ö madalatel teemadel tuli jääda distantsihoidvaks. Kui ma nüüd olen „Heeringat Veenuse õlal" nautinud, siis tunnen, kuidas see mu maailma on kergemaks ja rõõmsamaks teinud. Las olla rõõm kõigil tasanditel ja igal moel.

Näosaatest olen kirjutanud ka aasta tagasi postituses "Näosaate Tanja". Viskasin pilgu peale: üsna sama jutt, mis siin, aga ma ise märkasin, et midagi oli ikka uut ka. Seda märkasin ka, et kui ma mullu rõõmustasin Tanja vahetu rõõmu üle, siis nüüd märkan, et ta on sellega tagasi tõmmanud ja vahepeal rafineeritumat maitset, n-ö peenema rahva kombeid õppinud. Eks see ole märk kohanemisest. Sel aastal ma imetlen tema mahlakat grammatiliselt õiget ilusat eesti keelt - mina ei räägi ühtki võõrkeelt nii hästi. Ja seda, et ta ei ole oma tähtsas ametis uhkeks läinud, ülejäänud noored lauljad, kes selles saates žüriitoolile on sattunud, pole mulle rõõmu teinud (enamasti noor inimene ei tea kuigivõrd ega ole veel suurt osa maailmast läbi tunnetanud, aga ei saa sellest ise aru, mis kõik päriselt olemas on ja kuidas kõik omavahel seotud on ning kukub lihtsalt lahmima, kui kõrge koha peale satub). Mulle tunduvad Tanja ja Vaariku ja Osolini sõnavõtud sisukad, selliste pärast ma seda saadet naudingi, õpin ise ka midagi. Žüriiliikmed näevad üksikasju, mida mina ei oska märgata ja teavad taustu ja tagamaid.



10. detsembril, kui olen oma vaatamisejärjega jõudnud eelviimase saateni, on minu finalistid sellised. Kõigepealt Sepo – tänu talle on mu tuju kõige rohkem tõusnud, ma naudin neid repliike, seda meeleolu, neid esitusi, tema mehelikku energiat, lühidalt: kõike. Teiseks Liina, mulle meeldib, kuidas peagu kõik ta esitused on läbi pikitud huumoriga (ema oli tehtud pigem respektiga, aga saan aru ja mis teha, pealegi oli seal ka ikka väike nali ikka olemas, Sallo on nagunii võrratu, ilma naljata). Mina tahtsin naljasaadet ja nalja mõistab Liina teha just nii, nagu mulle meeldib. Pealegi ta ju laulab ka hästi. Järgmiseks Juss ja Saara. Võluvad noored inimesed, avarad, armsad, armastuserikkad – kui sellised inimesed tüürivad, on meie tulevik õigetes kätes. Juss tantsib ka hästi. Ja Saara on imeilus. Juss on ka muidugi ilus. Mehed said natuke ettepoole ainult selle pärast, et ma naisena naudin mehelikku energiat pisut rohkem. Eks selle pärast mehed publikuhääletustel võidavadki: naised on emotsionaalsemad ja usinamad helistajad. Minul on finaalsaade seni veel vaatamata (jõuab) ja nii jäi ka hääletamata, aga tahtsin oma hääle siia siiski anda. Edu ja armastust meile kõigile!
 
Rõõmsat ja rahulikku päeva!
TJT

teisipäev, 27. oktoober 2015

Armastus on kõige alus

Suhted toetuvad armastusele – mida rohkem armastust, seda paremad suhted. Tervis toetub armastusele, sest keha isetervendamise võime aktiveerub just armastuse olukorras ja väidetavalt ei saa sellises keskkonnas viirused ja batsillid kanda kinnitada ja levida, keha tugev kaitsevägi saadab nad minema. Ma arvan, et armastus toetab ka küllust – armastusrikkal õnnelikul inimesel on mõndagi kergem teha ja toimetada.

Laste kasvatamisel on ka kõige olulisem armastus ja lapsed on olnud minu jaoks suurepärane võimalus armastama õppida. Lapsed äratavad minus armastuse tunde kõige tugevamini, kuigi loomulikult tunnen armastuse tunnet ka loomakesi jm ilusat vaadates. Tuleb tõdeda, et mu laste-eelsed partnerlussuhted ei olnud kõige armastusrikkamad, sest ma ise ei olnud selle peale tulnud, et võiksin kedagi päriselt armastada. Elu tundus seisnevat milleski muus, nagu keskkond paistis juhatavat. Aga laste kaudu mu ellu tulnud armastus valgub ka muudesse suhetesse ja teistesse valdkondadesse. Võib vabalt juhtuda, et ma ühel päeval suudan täiega armastada isegi seda täiesti ebatäiuslikku meest, kellega ma ühe katuse all elan. Ja siis ühel päeval ka seda täiesti ebatäiuslikku iseennast, kes on mul pidevalt jalus teel õnne leidmisele. Või mõnes teises järjekorras. Peaasi, et see armastus kustki ikka tuleks, et keegi selle ärataks ja et me selle armastuse õrna taime eest hella hoolt märkaksime kanda.

Ma panin selle siia kirja, sest praegu räägitakse ümberringi alatasa kõigest muust kui armastusest. Palju räägitakse nendest asjadest, mis toovad nähtavale meis karjuva armastuse puuduse (sel teemal vt postitust Kaastundega, lisan sinna pidevalt uusi artikleid erakooli seaduse muutmise teemal ja sellest, kui erakordselt vajalikku alternatiivset keskkonda erakoolid Eestis pakuvad; ma kogen jõuetuse ja lootusetuse, ilu ja valu tunnet, kui sellise infoga kohtun – ja samas just seal on armastuse vajadus kõige sügavam ja kõige nähtavam).

Üks ajend seda postitust kirja panema oli ka Kersti-Triinu blogis, see armastuse puuduses elav naine seal on mulle hästi tuttav ja lugu ise väga ilus. See lugu meenutas mulle mu esimest armastust, armastust Maaema vastu. Temalt olen alati igas hädas tröösti saanud ja tema õrnast hoolitsusest me kõik üldse elame. (Veel hiljem lisatud. Küllap esimene armastus oli ikka lihane ema, sest pole vist võimalik oma ema mitte armastada, aga see oli teistmoodi suhe toonal, praegu liigub mu suhe lihaste vanematega ka üha enam armastuse poole, sedamööda, kuidas ma ise muutun üha enam võimeliseks armastama. Enda võimelisus armastada on armastavate suhete alus.)

Hiljem lisatud. Teeme olulised asjad kõigepealt. Kõigepealt valime armastuse ja siis lähtume sellest kõike muud tehes. Hoiame ennast armastusega. Kohtleme teisi inimesi nii, nagu me armastaksime neid. Teeme iga tööd ja toimetust armastusega. Loome oma lastele keskkonna, kus nad tunnevad end armastatuna. Teeme seda koos, nii on kergem.

TJT

kolmapäev, 21. oktoober 2015

PRESSITEADE


21.10.2015
Erakoolide lapsevanemad haridusministrile: Erakoolis õppiv laps on riigi jaoks juba praegu kokkuhoid!
Haridusministeeriumis valminud erakooliseaduse §22(2) muutmise eelnõu jõustudes satuks üle 6000 erakoolis õppiva koolilapse keerulisse olukorda ning mitmeid koole ähvardaks sulgemine.
„Kiirustades ja kärpepoliitikat ellu viies on mindud kõige tundlikuma ühiskonna grupi - laste - kallale. Seda ilma korrektsete mõjuanalüüsideta ja erakoole ühendavate katuseorganisatsioonidega läbi rääkimata,“ rääkis erakoolide lapsevanemaid esindav Kalev Roosiväli.
Täna kehtib erakooliseadus, mis kohustab vabariigi valitsust, läbi omavalitsuse, osalema erakoolide tegevuskulude katmises. Haridus- ja teadusministeerium plaanib seadusemuudatusega alates 1.septembrist 2016 sellest kohustusest taganeda ja muuta erakoolide tegevuskulude maksmine kohalikele omavalitsustele vabatahtlikuks. Selle sammuga võetakse turvatunne ära igalt erakoolis õppivalt lapselt ja tema perekonnalt.
„Kui kohalik omavalitsus otsustab tegevuskulusid mitte maksta, toob see kaasa õppemaksu mitmekordse tõusu või kooli sulgemise. Selle sammuga veeretatakse probleemi lahendamise lapsevanemate õlgadele,“ põhjendas Roosiväli.
Juba praegu kulub erakoolis õppiva lapse peale maksumaksja raha tunduvalt vähem kui munitsipaal- või riigikoolis, sest koolihoone ja tugiteenuste kulud kaetakse erakoolis õppemaksust, munitsipaal- ja riigikoolis aga maksumaksja taskust. 2014 aasta andmetel maksab maksumaksjale ühe õpilase õppimine riigikoolis 360 eurot kuus, munitsipaalkoolis 314 eurot kuus ja erakoolis 221 eurot kuus.
Erakoolis õppiv laps ei ole rikaste vanemate laps ja erakooli omanike eesmärk ei ole teenida kasumit. Erakoolid on loodud kodanikualgatuslikus korras, et pakkuda oma lastele koolikeskkonda, mis toetab neile olulisi väärtusi, haridusmeetodeid ja maailmavaadet (religioosseid, eri- ja alternatiivpedagoogilisi jne). Selle nimel on need pered valmis keskmiselt 90 eurot kuus õppemaksuks kokku hoidma, kuid maksete suurenemine käiks üle jõu.
„Seaduse jõustudes on paljud sunnitud vastu tahtmist kooli vahetama. Munitsipaalkoolides ei pakuta näiteks kristliku või Waldorf suunitlusega õpet. Erakoolide sulgemine piirab lapsevanemate põhiseadusest tulenevat õigust omada oma lapse hariduse osas valikuõigust. Haridusministeeriumis on Exceli tabelis kerge tõsta laps ühest tabelist teise ehk ühest koolist teise, tegelikus elus tähendab see psühholoogilist traumat lapsele ja tema perekonnale. Maksumaksja rahast eraldatud haridustoetus peaks käima iga lapsega kaasas, olenemata sellest, millises koolis ta õpib,“ lisab Roccal al Mare kooli lapsevanem Katrin Tibar.
„ Jutud sellest, et erakoolide omanikud teenivad endale kasumit, on vale. Näiteks Rocca al Mare Kool tegutses esimesed 12 aastat kahjumiga ning edasi oleme kogu raha suunanud kooli arendustegevusse. Me oleme koheselt valmis Rocca al Mare kooli vormistama ümber mittetulundusühinguks,“ räägib Rocca al Mare kooli nõukogu esimees Hannes Tamjärv.
Eestis on tänase seisuga 48 kooli, millest 42 on SA-d ja MTÜ-d ja 6 on äriühingud.
„Poliitikud tähtsustavad regionaalarengut ning kodanikualgatust ja selle vajalikkust ühiskonnas, samas pärsib plaanitav seadusemuudatus mõlemat. Just erakoolid on olnud Eesti haridussüsteemi innovaatorid – tuues haridusellu nii e-kooli, kujundliku (kirjeldava) hindamise, integreeritud õppe, arenguvestlused jm.“ lisab Tamjärv.
Lisainformatsioon:
www.avalikultharidusest.ee



https://www.facebook.com/avalikultharidusest?skip_nax_wizard=true

Hannes Tamjärv, Rocca al Mare kooli nõukogu esimees, e-mail: hannes.tamjarv@ramkool.edu.ee
Kalev Roosiväli, kodunikualgatuse Avalikult Haridusest eestvedaja, tel: 5016692, e-mail: kalev.roosivali@pindi.ee
Katrin Tibar, kodanikualgatuse Avalikult Haridusest liige ja Roccal al Mare kooli lapsevanem, tel: 5066838, katrin.tibar@gmail.com
Petitsioon:
Eesti Eraüldhariduskoolide Ühendus, Eesti Vabade Waldorfkoolide- ja Lasteaedade Ühendus ning Eesti Kristlike Erakoolide Liit on koostanud ka petitsiooni, mille eesmärk on nõuda, et riik toetaks võrdselt kõigi Eesti laste haridust.
Petitsioon asub: http://petitsioon.ee/riik-peab-suhtuma-laste-haridusse-vordselt#btn-more



Hiljem lisatud. Erakoolide teemal siin blogis: Kaastundega ja seal on veel viiteid teistele kirjutistele. TJT