Mul on savi

Ma olin vihane, nördinud, segaduses. Pole üldse oluline, kust need emotsioonid tulid või miks nad tulid. Võib-olla keegi tegi või ütles midagi, mis mulle ei meeldi. Võib-olla mulle meenus midagi. Jah, täitsa võimalik, et ma ise tõmbasin enda seest ühed vanad silma alt ära paigutatud emotsioonid lahti. Igatahes mul olid tugevad ebameeldivad emotsioonid, häirivad tunded ja mõtted, mis üha paisusid, kuni mulle tundus, et nüüd kohe ma plahvatan, lähen lihtsalt tükkideks, sest nii palju häirivaid mõtteid ja tundeid ei mahu selle väikse keha sisse ära. Hetk enne lõhkiminemist meenus päästev abimees: savi.

Võtsin tüki savi ja voolisin seda mõttetuteks ussikesteks, kuulikesteks, siis jälle kokku üheks suureks palliks, vahepeal jälle lapikuks jne. Voolisin üha ja üha ja lasin oma negatiivseid mõtteid ja tundeid sinna sisse. Kui ma oleks selgeltnägija, siis ma ütleks, et võis vaadelda, kuidas savi minu mõtted ja tunded endasse võttis ja neist lausa paisus. Pool tundi hiljem oli rahu maa peal, lisandus selgust, vabadust ja kergust. 

Olin sellest intensiivsest protsessist päris väsinud. Märkasin endas tänutunnet, et olin lasteaias palju voolinud, nii et voolimise kaudu oma keha pingetest vabastamine on mulle tuttav ja kuidagi loomuomane väiksest saati. Olen sedasorti asju ka täiesti ebateadlikult oma täiskasvanuelus teinud, samuti kriitidega joonistanud, guaši ja soola jm plökerdanud. Kunagi ma arvasin, et tahan kunstnikuks saada, sest nii tore on joonistada, maalida, voolida... Armen Tõugu* ja tema loengutel käinud inimeste abil mõistsin, et ma tegelen nende kunstiliste tegevuste kaudu tegelikult ikka oma emotsioonide puhastamisega ja sellega kaasnes taipamine, et sellist kunsti** mina ei taha teha. Või eks ma voolin-joonistan-maalin ikka, aga ei nimeta seda enam loominguks, vaid teraapiaks või eneseabiks.

Selle korra suur taipamine on, et savi abil saab suhteliselt kergesti oma emotsionaalse protsessi tõhusalt peatada. Ma arvan, et väga oluline on mitte pidevalt olla rasketes emotsioonides, see kurnab lihtsalt pika peale ära. Vahepeal on vaja puhata ja elust rõõmu tunda, muidugi ka maiste asjadega tegelda. 24/7 ei saa keegi ühtki tööd teha ja raskete tunnete protsessimine on ka töö. See on sisemine töö ja seda tööd tõesti ei saa kellelegi teisele delegeerida. Aga abi saab paluda ja lisaks terapeutidele on abiks ka looduse väed. 

Varem ma voolisin tavalise lastele mõeldud plastiliiniga ja see toimis teraapia mõttes täitsa hästi, aga savi meeldib mulle rohkem. Plastiliiniga võrreldes on savi täiesti imeline abimees, sest ta absorbeerib lisaks toksiinidele ka mürgiseid mõtteid ja tundeid ja tunne on saviga töötades siiski kuidagi elusam. Savi on käte vahel tuntavalt elus. Ära voolitud savi, mis on palju mu mürke sisse imanud, panen lugupidamise ja tänuga peenrasse.

Savi võib kasutada ka väikeses koguses sisse võetuna, savi imelise tervendava toime kohta saab lugeda internetist, otsi nt saviravi.

Ühe kena noore vanaemaga suheldes meenus, kui oluline on, et väikelast*** ümbritsevad inimesed töötaksid võimalikult teadlikult ja pidevalt oma emotsioonidega, puhastaks ja tasakaalustaks neid. Eks me ole kõik põlvkondade viisi kogutud hingejama täis ja aeg-ajalt tuleb seda jama välja lasta, et lapsel oleks emotsionaalselt võimalikult puhtad inimesed ümber. Ma arvan, et tasakaalus täiskasvanute eeskuju on küpse harmoonilise isiksuse kujunemiseks sama oluline kui tervislik toit. Olen kohanud ka arvamust, et lapsel on kasuks näha pealt täiskasvanu protsesse, et õppida, kuidas nt oma vihaga toime tulla. See on hästi mitmetasandiline ja igati keeruline teema ja ma siin seda ei lahka.

Muidugi on voolimine hea ka lastele (minu jaoks see oli ülivajalik). Meie tütar käis väiksena kogu aeg ringi, mängutaigna tükk käes, tal on kätele pidevalt tegevust vaja, pealegi aktiveerib sõrmede töö aju. Ma olen aru saanud, et waldorfpedagoogid soovitavad lastele savi asemel mesilasvaha. Savi on väiksele lapsele külm ja raske materjal, lapse energeetiline keha**** pole veel nii tugev, et saviga tulemuslikult tegelda ja lapsel ehk pole ka nii raskeid emotsioone, et oleks vajadust savitöö järele. Mesilasvaha sedavastu annab mesilaste töökuse energiat, paindlikkust, see on lapsele sobivalt kerge ja soe.

* Armen Tõugu oli Tallinnas Kristlaste Ühenduse kiriku preester (kuni 2016. nimetati Kristlaste Osaduse Kirikuks), viis läbi inimpühitsustalitusi, aga pidas ka  kõigile asjahuvilistele loenguid vaimu teemadel; millalgi 2008. a paiku lahkus Saksamaale.

** Tolles ajas ja Armen Tõugu mõjutusel jõudsin järeldusele, et soovin ainult sellist kunsti, millel on harmooniliseks muutev toime; käin vahel moodsat kunsti ka piilumas, aga suhestun sellega ainult nii vähe, kui suudan endas ära tasakaalustada ehk üldiselt pigem mitte (oma jama, mille tasakaalustamisega töötada, on niigi piisavalt, ei saa kogu maailma kannatusi enam lisaks võtta, sest puhata ja taastuda on ka vaja).

*** Väidetavalt imab laps esimesed kuus aastat ümbritsevate inimeste mõtteid ja tundeid endasse nagu käsn, üldse vahet tegemata, mis tema tulevase elu seisukohalt võiks olla hea või halb ning selle varase aja eeskujud mõjutavad teda kogu elu. Eriti oluline on kõne eelses eas kogetu, sest neid kogemusi inimene pärast isegi ei mäleta enam, samas kui nt viieaastasena kogetut on hilisemas vanuses kergem lahti harutada, sest need pildid on mällu salvestatud kergemini ligipääsetaval kujul.

**** Waldorfpedagoogid kõnelevad eeterkehast, see on sama mis energeetiline keha.

Ma tänan südamest kõiki, kes mind selle postituse tegemiseks on inspireerinud! Tänan saviringi hoidjat, kes müüs mulle oma imelist savi. Tänan inimest, kes jagas saviravi teemalist teksti. Tänan kõiki, kes on juhatanud märkama ja mõistma peeni üksikasju lapse kasvamise juures. Tänan inimesi, kes on aastate jooksul jaganud oma teadmisi emotsioonide puhastamise ja tasakaalustamise kohta ning toetanud ka praktiliste teadmistega sedalaadi loovteraapilist tegevust. Tänan loo peategelast savi ja Maaema. Olge te kõik tänatud!

Puhtust, valgust ja hingerahu meile kõigile!

Mälupildike

Laps viskas palli õhku ja see tabas laelampi, mis lõi ohtlikult kõikuma. Minu peas läks kaagutamine lahti, et vaata mis kõik juhtus ja vaata, mis kõik veel oleks võinud juhtuda (minu lapsepõlves oli selline suhtlusviis norm -- ja ma olen paljus vanavanemate kasvatatud, oma lasteaiaõpetajaid meenutan heldimusega kui tundetarku ja kogenud kasvatajaid). Lasteaiaõpetaja jäi kõigutamatult rahulikuks, püüdis lapse tähelepanu (kes oli natuke ehmunud, et mis oleks võinud juhtuda ja mis nüüd saab) ja vaatles temaga rahulikult olukorda: viskasid toas palli, pall tabas lampi, lamp võib katki minna, killud kellelegi viga teha, parem oleks mängida õues. Ja nüüd lähemegi õue. See oli täiesti hinnanguvaba lugupidav suhtumine. Ma olin tunnistajaks imele, mis mu hinge senimaale meenutades liigutab.
See lugu juhtus ammu, kui mu lapsed veel lasteaias käisid ja ma olin riietusruumist lahkuma asutamas. Ma otsustasin, et mina tahan ka ainult niimoodi käituda. Eks ma olnud püüdlik ennegi, raamatuid lugenud ja gestaltteraapias oma asju uurinud ja puha. (Jah, ma tõesti soovitaksin enne vanemaks saamist selliste asjadega tegelda, et olla teadlikum, targem, parem. Me kõik saame inimesena areneda.)

Veel üks põhjus, miks mul on hea meel, et meie lapsed käisid enamjaolt waldorfpedagoogikat kasutavas lastehoius on see, et kuna need vanemad pidid maksma tavalasteaiast rohkem, siis sinna juhuslikke peresid* ei sattunud. Kõik olid huvitatud oma lapse parimast arengukeskkonnast ja said aru, et see algab perest, kodust, vanemate isiklikust enesekasvatusest -- see on waldorfpedagoogika alus: täiskasvanu enesekasvatus. Tunnistan häbenemata, pigem tänutundes, et mul oli paljudelt vanematelt palju õppida ja ma tegin seda nii usinalt kui sain, ühtegi võimalust mööda laskmata.

Linnale kuuluvas lasteaias on meie lapsed ka lühikest aega käinud ning õpetajate ega muu personali üle mina ei kurda, sain aru, et nad teevad oma tööd südamega ja on andekad ja kogenud inimesed, kes  teavad, mida teevad ning annavad oma parima, mida selles keskkonnas saab teha. Peredes oli vahe kahjuks tuntav. Nii palju laste kallal kaagutamist kui selles keskkonnas olen ma kuulnud ainult kohtades, kus tallinlased oma lastega aega veedavad. Üldiselt ma hoian sellistest kohtadest senimaale eemale. Ega stereotüübid ei ole tühja koha pealt tekkinud, mingil põhjusel on lõunaeestlaste ja saarlaste olek teistsugune. Keskkonnad kah. Aga elupõlise tallinlasena on ka minul selle keskkonna loomise eest oma vastutus. Me kõik saame paremini: seada silmale nähtamatud asjad kõrgemale katsutavatest.

* Need pered muide ei olnud sugugi puha rikkuripered. Meie päevahoidu võeti lapsi ka päevakaupa lepingut tehes ja enamik lapsi käiski oma päevadel, kohtudes seal siis igal päeval nendesamade lastega, kes veel sellel päeval käisid, ja selle päeva õpetajaga (ametlikus keeles perepäevahoidjaga). Meie lapsed käisid enamasti kaks-kolm päeva nädalas hoius hooaja alguses kokku lepitud päevadel. Ma arvan, et üsna tavaliste Tallinna sissetulekutega olid need pered (normaalne, et ka emad said riideid teiselt ringilt ja igal perel polnud autot). Väärtushinnangud olid Tallinna tavapärasest erinevad.

TJT

Säästukava

Kuulsin, et kohalikel omavalitsustel on valmis järjekordne säästukava. Kui seni oli lasteaedade töö korraldatud selliselt, et õpetaja oli varahommikust õhtuni ja vahepeal käis õpetaja abi toitu jagamas ja muud lihtsamat tegevust toetamas, siis uue plaani järgi oleks varahommikust õhtuni ametis assistent ja õpetaja käiks ennelõunasel ja vahest ka pealelõunasel ajal lastele tegevusi korraldamas, n-ö õpetamas. Pealtnäha võibla nii palju ei muutugi, ikka saavad lapsed süüa ja õpetust, osa aega on üks, osa aega kaks inimest, aga miski mind selle juures häirib. Mulle tundub, et kavandatava uue korralduse järgi saavad lapsed senisest veel vähem täiskasvanu tähelepanu. Ilmselgelt makstakse assistendile ka vähem palka kui õpetajale.

Ma arvan, et täiskasvanu hooliv tähelepanu on üks lapse põhivajadusi. Nii, nagu laps vajab iga natukese aja tagant süüa, vajab ta ka sagedast isiklikku tähelepanu, et õppida tundma maailma ja märkama enda hingejõudusid. Meie lapsed on 13 ja 9 ning soovivad siiani iga päev tundides täiskasvanu tähelepanu, ma arvan, et teise inimese peegelduste kaudu on loomulik viis maailma tunnetada. Mina vajan enda arenguülesannetega toimetulekuks ka palju tarka hoolivat tähelepanu, kindlasti iganädalaselt ja tundides. See hoiab tasakaalus. Lapse kogemus maailmast on väiksem ja sellevõrra peaks tähelepanu olema pigem rohkem. Juhendatud tegevuste ajal on laps osa meiest. Isiklik tähelepanu aitab tal saada iseendaks. Ma arvan, et maailmale / ümbritsevale kogukonnale on vaja, et iga inimene mõistaks enda potentsiaali ja oskaks seda rakendada. See maailm on kadunud, kus suur pealik ütles, kuidas rahvas peab elama. Nüüd on igaüks oma õnne sepp ja ma ei kujuta õnne ette ilma hea tervikliku kogukonnata. Sellise kogukonna rajamist ja iseendaks olemist tuleb õpetada juba väikestele lastele, õppida on palju ja teha veel rohkem.

Suur osa lapsi on lasteaias viis pikka päeva nädalas ja lähevad siis koju (teleka ette,) sööma ja magama, suur osa vanematest on oma isiklikest probleemidest ja töisest pingutusest liiga väsinud, et jaksata veel lapsele pakkuda tähelepanu, mida ta vajab. Kui me soovime enda ümber rohkem mõistmist ja tarkust, siis tuleb lastele ka rohkem tähelepanu pöörata, head tingimused õrnas eas kannavad kauneid vilju hiljem.

Lasteaed võiks olla selleks suurepärane koht, kui seal töötab piisavalt palju õnnelikke täiskasvanuid, kelle suurim rõõm on toetada lapsi nende arengus. Viimase aja üldised tendentsid on olnud kahjuks teistsugused. Ma usun, et vanemate teadlikkus annab võimaluse seda muuta. Eks sellepärast ole neid teistsuguseid võimalusi ka loodud, aga see on ikka vaid piisake meres.

TJT

Lasteaialapsele lühem töönädal!

Rääkisime ühe emaga lasteaialaste töönädalast. Leidsime, et kui laps saab mõne päeva vahel kodus olla, on ta palju tervem. Kolmapäeval kodus olles on lapsel kaks kahepäevast töönädalat ja vahepeal kodus kollektiivi stressist puhates on tal palju kergem end maandada ja rahus hoida, mistõttu haigust lihtsalt ei tule. Omalt poolt veel lisaksin, et kui laps on kodus rahulikus keskkonnas ja tegeleb millegagi süvenenult, on see teine pluss tema arengule. Ei peagi kogu aeg laulma või raamatutarkusi õppima, ka tihe kontakt oma vanemaga on hea arengukeskkond, nt emaga koos toa koristamine ja söögi tegemine on suurepärane viis maailma terviklikku toimimist tunnetada ja eluks vajalikke oskusi harjutada. See võikski olla normaalne olukord. Vanas eesti külas ei pandud alla seitsmeaastasi mingi koormuse alla (väike kodutööde abi ainult). Las ikka kõigepealt harjub eluga ja kogub rammu. Meil oleks vaja mõista ja teadvustada, et lasteaias käimine pole lapsele mingi lebo. See on selles vanuses tõsine töö.

Kuidas lapsele lühemat (hõrdamat) lasteaia- e töönädalat päriselus normaalseks saada? Lasteaialapse emale ja isale kolme-neljapäevane töönädal tundub üsna suure muutusena ühiskondlikus elus (Hollandis vist seaduse järgi juba nii ongi). Tööandjad ei taha ju enamasti kuuldagi, et laste emad oleks päeva või paar nädalast kodus, sest töö tahab tegemist ja kõigil oleks esialgu tülikas, kui mõnel päeval ei saakski kohe töötajaga asju ajada, mõni tööasi jääks sellest lohisema (meil on ettekujutus, et kõike peab saama kohe ja see teeb ka stressi; tegelikult võtavad maised asjad aega ja küps inimene arvestab sellega algusest peale).  Tegelikult sellega harjuks nagu ka suitsetajad on praeguseks harjunud, et suitsu teha paljudes kohtades ei tohi. Kui me kollektiivselt nii otsustame, siis tähendaks see kõigest muutusi arusaamades ja töökorralduses. (Mh tuleks mõnel alal rohkem töötajaid palgata, tänu millele saaks rohkemad väikeste laste emad osa-ajaga tööd ja see aitaks paljusid peresid.) Aga ei midagi ületamatut.

Võib ju küsida, et mis see riigi asi on või mis see võõra lapse arenguvõimalus ikka tööandjasse puutub. Riigi asi on see vägagi. Terve ja hea arengukeskkonnaga laps on tulevane terve oma andeid tundev ja rakendav kodanik. See tuleb palju odavam ja edukam, kui olla kehva tervisega viriseva kodanikkonnaga riik. Kodanike kehv tervis läheb riigile ikka väga palju maksma. Arendamata annetest rääkimata.

Võib-olla ei saa usin tööandja arugi, mis mõte sel oleks. Et millise vahe see väikese lapse jaoks teeb, sest usinatel töötajatel pole alati aega ka oma lastega sügavas ühenduses olla ja nende vajadusi tunnetada). Ja kust see teadmine peaks tulema? Kas nende oma naised peaks sellest neile rääkima? Või nende naisalluvad, kes on oma laste sagedase haigestumisega hädas? Või pere- ja lastearstid? (No viimase peale ei saa küll loota – tervete laste emad ju oma lastega perearstil ei käi, sest pole vaja. Arstid näevad ikka ainult haigeid lapsi.) Selge, et hirmus on minna oma tööandja juurde ja öelda, et meie laps oleks tervem, kui ma saaksin ühe päeva nädalas kodus olla. Selle pärast seda ei tehtagi. Ühekaupa on hirmus ja ohtlik.

Kust see teadvustamine peaks tulema? Tuttav pakkus, et kui oleks mingi naistepartei. Mulle tundub, et ka naised ise ei usaldaks seda naisteparteid. Ka naised ise ei taha sageli naiste poolt hääletada, sest naine poliitikas pole ikka õige naine, vaid mingi feminist või muu kahtlane. Poliitikas olemine pole naiselik, olgu kostüümid ja käekott milline tahes. Meil on alateadlik hirm, et mehelikuks peetud rollis nagu poliitikas kaotab naine sideme oma naiseliku tarkusega. Meis on uskumus, et õige poliitik on ikka mees. Nii, kust see olukord siis muutuda saaks?

Kuidas saaks olla parem?

Hetk hiljem lisatud. Ja emadel oleks ka seda iganädalast lisapuhkepäeva vaja. Praegu paljud emad salamisi rõõmustavad, kui neil on lapse kergema haiguse näol sobiv ettekääne tööle mitte minemiseks. (No ega me ju mingi väikse palaviku pärast ei muretse, tavaline viirus ei ohusta last laiemalt.) Et saab ise ka veidi rahus kodus olla ja kasvõi kuhjunud kodutöid teha. Palgatööl ja kodus rakkes olevad emad on meil ka sageli liiga väsinud. Naistel saab ka jõud otsa, kui pole võimalust end taastada. See teeb meele kibedaks. Murrab tiivad. Kuidas see olukord saaks olla palju parem?

TJT

Lõpetasin lasteaia

Lõpupidu oli ära. Viimane lasteaiapäev oli ära. Korjasin lapse asjad kokku – ja ega nad nii laiali olnudki. Äkki on kuidagi kurblik ja tühi. Imelik lugu küll.

Tegelikult ma olin seda ju oodanud. Mina ka olin vahepeal lasteaiast tüdinud. Ja ootasin noorema lapse kooliminekut – tore,  kui  viis päeva nädalas pakutakse tasuta hoidu ja lausa süüa ka. Ja laps on nii iseseisev, et üha vähem on tema toimetuste pääle mõtlemist. Ja üha vähem on mul isu olnud sedasorti kodust ematööd teha. Kõik see a la carte teenindus  on ära tüüdanud – mind siis kui teenindajat. Nüüd nad on justkui mõlemad suured ja saavad suuremalt jaolt ise hakkama. Vahel küll mitte sellega ja mitte nii, nagu mulle meeldiks, aga sellega tuleb lõpuks kõigil vanematel leppida, et lapsed teevad omamoodi. Ja teistpidi olekski veel hullem – kui nad ise-inimesteks ei saakski.

Ja mul on nüüd siis see küsimus  ees, et kelleks saada, suur tüdruk ka juba, oleks aeg mõnevõrra iseseisvuda minulgi. Ise millegiga hakkama saada.

TJT

Waldorfpedagoogikast ja seksist

Ühel sünnipäevapeol küsis noor ema mu laste lasteaia kohta. Mind riivas, et ta nimetas seda eralasteaiaks ja ma ruttasin seletama, et päris waldorflasteaeda ei saa munitsipaalsüsteemis teha. Antud juhul polegi vast oluline, et tavalasteaial on sõltumata omandivormist (munitsipaal- või era-) raamõppekavade ja muu kaudu oma alushariduslikud nõudmised, mille tagamiseks on ette nähtud teatud pedagoogilised lähenemised ja meetodid, kuigi tänapäeval võib neid üha vabamalt tõlgendada. Ja võib-olla pole kõige olulisem isegi see, et meie ühiskond väärtustab laste kasvatamist nii madalalt, et topib kujuteldava kokkuhoiu nimel väikseid hulgaviisi ühte lasteaiarühma, kus on välistatud võimalus, et õpetaja jõuaks nende vajadustega tegelda. 

Ma rääkisin siis sellest, kuidas tavalasteaias ei ole lastel piisavalt mänguaega, vaid suurem osa nende söömisest, kempsuskäimisest ja magamisest vabast ajast on sisustatud õpingutega. Selmet mängida ja elu kogeda, istuvad lapsukesed töövihikute taga. Viieaastaselt. Või ka varem. Selmet vabalt joosta ja hüpata, teevad nad valitud harjutusi loetud minutite jooksul liikumisõpetaja käe all. Muusika on see, mida tehakse saalis taaskord õpetaja juhendamisel. Kõik käib täiskasvanute initsiatiivil. Samas kui laps on loomupäraselt initsiatiiv ise. Nii kaua, kuni tal vähegi võimalik. Aga suures kollektiivis ei saa seda kuidagi lubada – me vajame ka korda ja rahu, laps ammugi. Kui Gunnar Aarma rääkis omal ajal, et täiskasvanud inimene peaks saama 8 tundi magada, 8 tundi tööd teha ja 8 tundi puhata, siis lapsel on vähemalt sama palju vaja juhendatud ja juhendamata tegevuste vaheldumist kui täiskasvanul. Aga tavalasteaia päevakava silmitsedes saab ju üpris selgeks, et vabal mängul seal kohta ei ole. On peamiselt töö täiskasvanu juhendamisel.

Ülepaisutatud rühmadest ja selle seostest lapse tervisega olen siin blogis korduvalt varemgi kirjutanud, vähem ilmselt sellise nähtuse hingelis-vaimsetest tagajärgedest. Ma olen veendunud, et lasteaiaõpetajal pole võimalik keskenduda iga lapse tõeliste vajaduste väljaselgitamisele, kui ta vastutab korraga rohkem kui 20 lapse heaolu eest. Üksikisikutest saab rühm, halvemal juhul ka kamp ja nii neid ka käsitletakse. Rahuldatud saavad lapse ainult madalamad vajadused söögi ja sooja toa järele, paremal juhul saab rahuldatud ka seltsi vajadus ja õpihimu. Nojah, ma ei välista, et lasteaiaõpetajad igal pool ikka lapsi armastavad - küsimus on lihtsalt selles, mis võimalused neil on oma armastust väljendada.

Tegelikult ma oleksin tahtnud seal sünnipäevapeol rääkida sellest, et tavaharidussüsteemil ja waldorfharidusel on umbes sama vahe, mis seksil ja armastusel.  Ma tegelikult ei söandanud, sest kahtlustan, et see pole tordi kõrvale aktsepteeritav jutt ühelt ontlikult koduperenaiselt, kes ma ju püüan olla. Tavaharidussüsteem keskendub väga väiksele osale inimesest, tema intellektuaalsusele – põhiliselt on see etteheide kooliharidusele, aga tänapäeval tungib kooliharidus üha jõulisemalt ka lasteaeda (mis asi see ettevalmistus kooliks õieti on – kas laps sellisena siis kooli jaoks ei kõlbagi – pealegi on üldhariduskool ju kõigile kohustuslik?!). Kooli huvitab inimese intellektuaalne võimekus, mälu, kohusetundlikkus, süsteemi sobivus ja teatud spetsiifilist laadi toimetulek. Mitte tema hing. Mitte tema vaim. Mitte inimene kui terviklik olend.

Waldorfpedagoogika lähtekoht inimesele lähtub Rudolf Steineri õpetusest ja on palju avaram. Tunnistan, et olen paaril korral püüdnud Steinerit lugeda ja üsna läbi kukkunud. See on liiga raske lugeda (küllap ka paljudele waldorflasteaednikele, ma ei heida seda kindlasti kellelegi ette). Aga kuskilt kaudu ma olen saanud selle tunde, mis tähendab inimene tervikuna. See on palju rohkem kui vaid intellekt, kohusetunne ja sobimine süsteemi. See on lõputult avar nagu armastus, mis on lõputult enam kui lihtsalt seks.

Mitte et seks oleks halb – või tavaharidussüsteem. Tavaharidussüsteem on nii hea kui ta suudab olla. Ma olen elu jooksul näinud väga paljusid häid õpetajaid – ja neid on ka mu lapsel tavakoolis. Ja munitsipaalmuusikakoolis. Lastega töötavad ikka kõige ilusamad ja targemad inimesed, kes meil on. Lihtsalt seks võib ju ka tore olla – aga ainult suguühtele (suguelunditele) keskendunud seks, mis on ilma jäetud armastusest pole vaatamata kõigile tehnikatele ja nippidele pooltki see, mis ta võiks olla. Tõeline ilu on ikka armastuses, mis leiab endale seksis ühe väljenduse. 

Nii ma tajun ka nende kahe süsteemi erinevust: waldorfpedagoogika taotleb hõlmama palju laiemat pilti inimesest, hõlmates nii kehalised, hingelised kui vaimsed vajadused ja suunates lastega tegelevad täiskasvanud süsteemse enesekasvatuse teele. Ja nii nagu ka noor inimene otsib seksi taga ajades tegelikult armastust, vajab laps omaksvõttu kõige sügavamal tasandil, aktsepti sellisena nagu ta on, oma sügavamate vajaduste äratundmist ja abi nende rahuldamisel. Me enamasti kõik vajame kaasinimeste tuge, käies oma teed. Mõistmine ja äratundmine on väiksed, aga väga olulised asjad, mis on toeks.

Nii pikka ja ilusat juttu ma seal sünnipäevalauas ateistide seltskonnas muidugi pajatada ei söandanud, ei siis ega söanda vist ka edaspidi. Ja ega mul lastakski. Sellest kõnest tõuseks liiga palju vastuhakku – tunnen praegugi, et mu kõne kõlab süüdistusena kõigi nende aadressil, kes inimese materialistlikuks nupukeseks tahavad alandada. Seepärast ütlesin mõne leebe lause, jäin varsti tasaseks, võtsin veel ühe tüki kooki ja rüüpasin ilusast tassist teed. Juttu jätkus niisamagi. Ma tänan, et sain end siin ära väljendada. Aitäh, kes interneti ja blogi välja mõtlesid.

TJT

Lapsevanemate väärtushinnangutest

Tänases Postimehes oli jälle dramaatiline lugu kehvadest tingimustest Eesti lasteaedades, et pooled vanaaegsed lasteaednikud löövat ja tutistavat lapsi ja raha ei jätku mitte millekski ja üldse on lapsed nagu väiksed putukad kusagil tihedasti koos, nutavad ega mõista, miks nad seal peavad olema. Selline olukord kasvatab üles terve põlvkonna hingelt sandistatud lapsi. Ja vanemad omakorda ei kujutavat ette, millistes tingimustes nende lapsed pika päeva veedavad.

Üks asi riivas mind ka. Taaskord räägitakse peredest, kes on valinud eralasteaia nagu mingitest rikkuritest. Ma olen Postimehe loo autoriga nõus, et lasteaiasüsteemi suurimaks puuduseks on just õpetajate äärmuseni viidud ülekoormatus ja lasteaedade ülerahvastatus, mistõttu laste tingimused on lubamatult halvad. Aga kindlasti ei ole kõik inimesed, kelle lapsed eralasteaias või -hoius käivad, rikkurid. Meie lastehoiuna tegutsevas waldorflasteaias on näiteks peresid, kus polegi autot. Ja elatakse tavalistes korterites. Kas te kujutate sellist rikkuriperet ette? Kui autoraha kokku hoida, siis saab ka allakeskmise Tallinna palgaga juba lastele kallist hoidu võimaldada, kui muus ka säästlikku joont hoida. Ma arvan, et enamik meie hoiu peredest kasutab teise ringi asju ja teeb nt ise süüa. Paljudele on pingutus lastehoiu jaoks raha kokku saada. See on pere valikute küsimus. Ja ma olen üsna kindel, et ilma autota peredesse ei suhtuta kuidagi halvemini kui jõukamatesse. Ma ei ole mingit varaga eputamist märganud (mis on muidu Tallinnas ju üsna tavaline). Küsimus on ikka inimeste väärtushinnangutes. Minu jaoks on see muide oluline, et waldorflasteaia pered üldisemalt ja igapäevaselt rõhutavad teisi väärtusi materiaalsete kõrval - minu jaoks tähendab ka see head kasvukeskkonda, sest isegi kui me seda ei teadvusta, kasvatab lapsi ikka terve küla - oma eeskujuga. Jorss ja rullnokk oma last ikka waldorflasteaeda ei vii (näh, ikka pean end kellestki paremaks pidama). Tavapedagoogikaga eralasteaedades võib see pilt muidugi täiesti teistsugune olla (olen tutvumas käinud ja oletan viisist, kuidas vastuvõttev isik minuga kõneles - sain kiiresti aru, et see koht pole meie jaoks).

Kui mina saaks valida, siis oleks linna toetus lastehoidude samas suurusjärgus, mis lasteaedadelegi (aga lasteaiad saavad maja ja remondi linnalt n-ö tasuta kasutada ja see vähendab oluliselt nende kulusid võrreldes erahoidudega, kes rendivad oma maja kinnisvaraturult). Ja lastehoius on maksimaalne arv lapsi täiskasvanu kohta rühmahoius 10 last, kusjuures alla kolmeaastased loetakse kahe lapse eest. See on teine koht, mis hoiu kalliks teeb. Suurtes lasteaedades on sama kvalifikatsiooni ja palgaga tööl kaks korda vähem inimesi. Meie hoius on kõik pedagoogilise haridusega või seda omandavad õpetajad, kuigi ametinimi on kõigest hoidja ja selle kutsetunnistuse saamiseks on nad veel eraldi kursused pidanud läbi käima ja eksami sooritama. Selge, et see vahe tuleb vanematel kinni maksta. Aga hea vähemalt, et see võimalus üldse olemas on.

Tegelikult võimaldab sotsiaalministeeriumi haldusalas olev lastehoiusüsteem suhteliselt väikeste kuludega operatiivselt väikseid lastehoide rajada (mis võivad perede jaoks sisult olla lasteaiad), samas kui haridusministeeriumi haldusalasse kuuluva lasteaia rajamine on kordades suurem ettevõtmine ja selle mõttekuseks peaks piirkonnas olema ka pikemas perspektiivis rohkem lapsi - aga tulevikus võibla ei ole jne, samuti toetavad näiteks Tallinna lähivallad lastehoide sageli oluliselt suurema rahaga kui Tallinn, nii et need ei tule peredele nii kallilt kätte (igas kohealikus omavalitsuses on oma valik, kuidas seda süsteemi toetada). Eestis on eelkooliealistesse lastesse puutuvad asutused kohalike omavalitsuste vastutusalas, samas kui koolid on riiklikud.

Mulle tundub, et lapsesõbralikke hoide on vähe eelkõige sellepärast, et vanemad on harjunud nõukaaegse pärandiga - selline lasteaed on odav - ja maksavad parema meelega vidinate kui lapse keskkonna tervislikkuse eest. Kohalikud omavalitsused on ka sageli lühinägelikud ja eelistavad raha kulutada mujale (eks see ole valijate eelistustest kinni teadagi). Eestis saab lasteaiast viis päeva nädalas kuni 12 tundi väga soodsat lastehoiuteenust koos korraliku toiduga ja see on kohati ka lihtsalt mugav võimalus laps kaelast ära saata. Enamikus riikides asjad nii ei käi. Riik tasub näiteks hariduse eest (selles vanuses kõigest loetud tunnid), aga hoid tuleb vanematel endil kinni maksta. Ja kui mitmes riigis saaks veel lasteaias sellist toitu nagu meil? Vanemad on selle mugavusega lihtsalt ära hellitatud ega vaevu sageli sügavamalt järele mõtlema, mida nad tõeliselt väärtustavad ja millist olukorda oma valikutega loovad.

Ma arvan, et olukord muutuks, kui suurem osa lapsevanematest hakkaks oma kohalikult omavalitsuselt nõudma lasteasutuste kvaliteeti (hea öelda, kui mõnel pool pannakse lasteaed üldse kinni). Kui palju peaks lasteaianduse hädadest kirjutama või milliseid dramaatilisi sündmusi veel peab selleks juhtuma, et olukord tõesti muutuks? Tallinnas suleti masuajal lastehoide. Ja ometi on sellisega alustamine väga suur pingutus kõigile töötajaile ja võibla ka peredele. Kohalikud omavalitsused saaks oma laste tingimuste parandamiseks palju ära teha (nii makstes peredele suuremat toetust kui aidates lastehoide). Aga kõigepealt on ikka suhtumine. Praegu me ühiskond tegelikult laste elukeskkonda ei väärtusta.

Mul on sellest kahju. Minu lapsed elavad võibla ka tulevikus meie riigis, mille enamiku moodustavad halbades tingimustes üles kasvanud moondunud hingeeluga inimesed.

TJT

Sotsiaalsetest töökohtadest

Käisin eile bussiga sõitmas (asja pärast ikka) ja nautisin imetabaseid härmas puuokste vaateid, mis isegi Tallinna kesklinnas silma rõõmustasid. Reisisaatja kurvastavalt mõttetut tööd nähes (kuigi mina olen selles ametis seni ainult suht püüdlike ja meeldivate inimestega kokku puutunud) meenus tuttavate jutt.
Tuttavad jagasid oma lasteaiakogemust: palju väikseid lapsi ja üleväsinud õpetaja, kes muidu küll igati kena inimene, kuid ei tule nendes oludes oma tööga hästi toime. Ja arvasid, et selle 100 000 töötu hulgast võiks ju ometi leida kenasid puhtaid korralikke hoolivaid ja armastavaid inimesi, kes saaks rühmas õpetajal abiks olla. Ja meenus ka ühe tuttava (noore ja energilise) lasteaedniku jutt, kes rääkis, et tal on rühmas paar last, kellega tuleks 15 korda päevas omavahel tegelda. Aga tal ei ole seda võimalust, sest ta ei saa ju rühma kogu aeg omapäi jätta. Nii ei ole tal võimalik tegelda nende probleemidega laste olukordade sisulise lahendamisega, kuigi ta tahaks ja tal ilmselt oleks selleks ka annet. Kujutan ette, kui frustreeriv võib olla töötada aastaid sellises olukorras. Pidevalt näha lapse probleemide süvenemist ja pidevalt tunda enda jõuetust selle olukorraga tegelda. Mina vist kaotaksin töörõõmu ja see mõjutaks tublisti töö kvaliteeti. Ma vist natuke mõistan seda esimeses näites toodud õpetajat, keda ma pole ise kunagi näinud.
Ma usun, et sel sotsiaalse töökoha täitjal oleks ka selles ametis hea olla - kui talle lapsed meeldivad nagu suurele osale naistest. Ta saaks iga hetk olla kasulik ja kedagi aidata ja jagada armastust ja vastu võtta laste oma. See võiks olla paljudele rõõmus kogemus: lastele, õpetajatele, vanematele ja abidele.
Iseasi, et kindlasti on palju eeskirju, mis seda ei luba ega võimalda. Aga unistada ikka võib, vähemalt omaette enda blogis.
TJT

Koolis ja lasteaias

Tütar on meil nüüd hommikuti virge koolilaps, tõuseb üles, kraps riide ja valmis. Kuigi kurdab, et vara peab tõusma ja hämaras välja minema. Aga poeg, kes on eluaeg olnud hommikune tõusja, tahab nüüd äkki kaua magada. Mitte just väga kaua siiski, aga enne kaheksat parem ei ärkaks. Ja õhtul ei taha magama ka minna. Vastupidiselt õele, kes enne pole kunagi tahtnud, aga nüüd läheb nagu niuh.
Ja lasteaias poeg ka nii väga käia ei taha. Mõtlesin, et kas on asi selles, et laps ei taha eriti lasteaias käia ja siis kuidagi üritab kauem magada? Meenus, et enda kohustusliku koolihariduse e ülikooli lõpuni olin mina ka hommikuse unega. Olin öösi üleval ja siis koolis magasin ja tukkusin. Uimasena tundus kuidagi vähem igav, sest mõte nagunii ei liikunud - olen märganud, et praegu kasutan sellist taktikat teadlikult. Igavas kohas üritan end välja lülitada, tukkuda. Samas kui inspireeriva ja huvitava töö pärast olen valmis ka kell viis üles tõusma ja kohe pihta hakkama. Ja loomulikult hoolitsen ma siis hästi selle eest, saaksin parimat toitu, vajalikku liikumist ja kosutavaimat puhkust. Et olla enda parimas vormis. Kooliajal olin takkajärgi mõeldes pigem pidevas alameeleolus. Selline talveunine. Pidi ju liikumatult ja vait olema. Ärksus koolis polnud minu kooliajal kuskilt otsast aktseptitav. Ei õpetajate ega õpilaste poolt. Et kas siis minu poeg on nüüd sama strateegia avastanud?
Õnneks käib ta liitrühmas, kus on umbes neli kooliminejat tüdrukut, kes teda vahel oma mängudesse võtavad ja kelle seltsis talle meeldib olla. Üks temavanune poiss on ka, kes talle meeldib ja kellega tal on tore. Ja veel mõned sõbrad, iseenesest on ta seltsiv laps. Aga lasteaiaskäimine meil enam nii ludinal ei käi kui õega koos. Kuigi kõik on ju kevadest tuttav ja õpetajad hoolivad. Iseolemine tahab veel harjumist.
Selles mõttes olen siiralt tänulik, et mu tütrel on koolis nii toredad õpetajad, et kooliskäimine on tore ja inspireeriv. Ma vist ei julgenud seda loota. Annaks Jumal, et nii jääbki.
Tipp Ja Täpp

Ma olin lasteaias

Rääkisin ühe emaga Norra lasteaedadest. Et seal olla palju pisikesi lasteaedu iga nurga peal. Igal aiake ümber, kõik on väike, kodune ja mõnus. Ja ühtegi suurt lasteaeda polnud tema seal pikema aja jooksul näinud. Mulle meenus, et ma tunnen alati mingit hirmu, kui suure kombinaatlasteaia väravast sisse astun. Keha korraks nagu kattuks külma higiga, kangestuks. Siis ma saan sellest üle. Kui vaja.
Mul ei ole enda lasteaiapõlvest peagu mingeid halbu mälestusi. Üks mu kasvataja oli väga tore, armastav, hooliv ja tark inimene - parem kui ema, kel oli alati liiga palju tegemist ja minu jaoks aega ja tähelepanu nappis. Teine kasvataja oli ka enam-vähem. Ma ei pidanud temast küll suuremat lugu, aga paha inimene ta ka kindlasti polnud, saime hakkama. Mõni hea asi tuleb temaga seoses ka meelde. Söögitädid olid vahel õudukad, üks näiteks käskis ühel lapsel väljaoksendatud söögi tagasi süüa ja mul on siiani meeles, kuidas ta seal nuttis. Ja üks praktikant, kes meie rühmas oli, käskis mul vitsa võtta, et ta pärast saaks mind sellega rühmatoas vitsutada. Sest ma ei olnud tema sõna kuulanud ja liumäelt ära tulnud. See praktikant lihtsalt oli minu jaoks tühi koht ja tema sõna ei maksnud. Võimalus vitsa saada oli ka šokk. Sest keegi polnud mulle kunagi vitsa andnud. Mäletan, kuidas kõndisin, põõsa küljest murtud vits käes, lasteaia poole ja mõtlesin, mis moodi see on, vitsa saada. Hirmutav ja alandav oli nii mõelda. Aga mu oma hea õpetaja lahendas selle olukorra kuidagi ära.
Kõik muu, mida lasteaiast mäletan, oli tore või talutav. Mu tuttav arvas selle kohta, et lapsed lihtsalt unustavad kõik halva, et oma eluga edasi minna. Eks seda ka muidugi. Ma olen üsna seltsiv inimene ja kohanesin väidetavalt juba lastesõimes. Kuus aastat lasteaiastaaži on siiski mingi kõrvaltunde andnud. Et oma lapsi ma sellisesse kohta viia ei taha. Proovisin ju mõlemaga. On mingi veider tunne, et laps ju peab lasteaias käima, minu lapsepõlves oli selline kord riiklikult ette nähtud ja see on ilmselt väga sügavale mu kehha tambitud. Ja ma olen ju tubli ja kuulekas tüdruk, siiamaale. Teen, mis vaja, kuidas vaja. Enamasti. Kuigi vahel ei tahaks. Vahel ei ole otstarbekas ka nii kuulekas olla, eks see meie riik ole ka paras jänesekari - ups, jänesed ei ole karjaloomad. Vabandan tähelepanelike blogilugejate ees (teistele soovin lihtsalt kena päeva!).
Aga ma tunnistan, et tundsin mingit kergendust, kui kumbki mu oma lastest ei tahtnud päris lasteaeda minna ega soostunud seal kohanema. Tänapäeval enam ei pea. Lasteaed on kohustuslik kohalikule omavalitsusele, aga mitte perele. Saab muudmoodi ka. Ma olen tõesti õnnelik, et mu lastel on teistsugune lasteaed (waldorfpedagoogikat kasutav perepäevahoid) ja ehk ka teistsugune täiskasvanuiga. Ma tahaks, et nad kasvaks vabamad hirmudest ja välistest mõttetutest kohustustest. Vähem truualamlikud ja sõnakuulelikud väliste ebasoodsate mõjude suhtes ja kindlamad oma eluteed käima ja oma valikuid tegema. Ma tahaks, et nad saaks õnnelikud olla.
Ja ma olen vist enda üle uhke, et võtsin kätte ja valisin oma laste jaoks uuesti.
Tipp Ja Täpp

Neegripoisist ja lasteaiast

Leidsin kapi tagaküljelt hambapastajuti. Poeg oli selle sinna tõmmanud. Tütar tuli ütlema. Ohkasin ja puhastasin ära. Jube tüütu on neid poisi toimetuste tagajärgi kokku korjata, minu jaoks, kes ma parema meelega üldse ei koristaks.
Siis sain aru, kui tänulik ma olen sellele, kes kunagi hallil ajal lasteaia leiutas. Poisil on tubli aasta juba kodus igav. Siis ta leiutab ja mõtleb asju välja ja viib neid ellu, jumal paraku. Mina tahaks omi asju ajada ega viitsi tema järele väga korralikult valvata. Rääkimata sellest, et ma kogu aeg talle uusi vaimustavaid arendavaid tegevusi jaksaks ette panna.
Nüüd, mil ta käib lasteaias, on neid pahandusi ikka hea jupi vähem. Kui harvem saab, siis on kodus ka tore olla ja isegi tavaline mäng köidab tükiks ajaks. Kuigi ikka saab telefon plastiliiniga seina külge kinnitatud ja uksepiit uut värvi, on tal sedasorti tegevuse jaoks lihtsalt vähem aega. (Jah, ma ei taha teda sedasorti katsetuste eest karistada, ma arvan, et toimekaid mehi on maailmale vaja ja kust ta muidu õpib, mis on õige ja asjakohane. Nii ma lihtsalt ütlen, et see mulle ei meeldi. Vahel ütlen vihaselt ka, et ma tahaks puhata ja mängida, mitte kogu aeg koristada. Aga üldiselt väga vahet pole, kas ja kuidas ma ütlen, talle see on ikka üsna hane selga vesi.)
Jah, kuidas ma ka ei imetleks koduõppeperesid, minule tundub see ületamatu kõrgus ja saavutamatu kaugus olevat. Õnneks keegi tark inimene mõtles välja, et lapsed saavad olla lasteaias, kus neil on omasuguste seltsis huvitav ja tore ning keegi inimene korjab nad enne pahanduste pealt ära, kui asi hulluks läheb. Ma olen siiralt tänulik.

Enne kui ma selle postituse välja jõudsin saata, märkasin kahtlast vaikust. Läksin vaatama ja leidsin lapsukese õndsalt diivani pealt. Neegrilapsukese. Meie poiss oli pruuni kingakreemi kätte saanud ja rassi vahetanud (meil on ammu ka kingakreemid kõrgele ära pandud, aga tema ronimisoskused ületavad vahel minu paigutamisalast võimekust). Ma saan aru, et ta vajab rohkem tähelepanu, aga vahel ma lihtsalt ei jaksa. Puhata ja mängida tahaks.
Tipp Ja Täpp

Kaassõltuvusest kodus ja lasteaias

Ma arvasin varem, et kaassõltuvus on midagi, mis käib kaasas alkoholismi, vägivaldsuse või muu raske hälbega ja et minul ei peaks sellega pistmist olema, kui ma ometi olen suht tavalistes oludes kasvanud ja elanud. Ning tulen ju oma elu ja raskustega enam-vähem toime (aga eks me kõik tuleme, ka viimased joodikud ja nende pereliikmed). Joodikuid olen ainult eemalt näinud ja kere peale pole ka saanud (ainult ühte kehalise karistuse juhtu mäletan). Tavaline korralik pere oli mul lapsena. Aga selgub, et ei, see on palju laiem teema ja praegu mulle tundub, et mingit külge pidi puudutab kaassõltuvuse teema meid kõiki, kes me pole väga soodsates oludes kasvanud. Nagu me enamasti keegi ei ole siin maal.
Ma olen lugenud praegu jupikese Pia Mellody kaassõltuvuse raamatut ja vahele jupikesi Louise L. Hay positiivse mõtlemise raamatut (pole nagu iialgi nii palju aega, et ühte korralikult läbi lugeda ja võibla päris kõike polegi vaja). Mõlemast leidsin enda jaoks midagi väga olulist: vimma teema.
Sain aru, et minu suguvõsas on ühel pool äkkviha ja teisel pool näägutamist, mis mõlemad on edasikantud viha märgid. Vanemad pärandavad oma viha lastele põlvest põlve ja see mitte ei vähene, vaid pigem suureneb seeläbi. Ja mina olen eluaeg olnud enda vihaga hädas. Ma võin praeguseks mõista, et viha teod on halvad nii tegijale kui sellele, kelle pihta need puutuvad. Ja mõista, et allasurumine on samuti kahjulik mulle endale ning leida toimimiseks paremaid viise (nendest ma olen siin ka korduvalt meeleolu teemasildi all kirjutanud). Ma olen neid pidevalt rakendanud palju aastaid ja rahul, et midagi on parem kui nt 15 aastat tagasi. Palju parem.
Aga neid raamatuid lugedes ma sain äkki aru, kui palju on veel õppida. Ja kui palju on minus veel kaassõltuvuslikke käitumisi alles - kuigi ma olen teadlikult püüdnud end muuta juba palju aastaid. Huh.
Iseasi ongi sedasorti raamatute kaudu teistsuguse reaalsusega kohtuda. Tundub siiralt, et nõukaaegsetes inimestes on paratamatult kõigis mingeid kaassõltuvuslikke jooni. Nt religioossus on paratamatult kannatada saanud enamikul tolleaegsetest inimestest. Ja emotsionaalselt olid need samuti rasked ajad.
Ja et nüüd oleks aeg võtta vastutust ja neid asju teadlikult muuta. Minul küll. Ma tahan elada tervet, rõõmsat, rahulikku ja tasakaalukat elu iga päev, iga tund. Ma olen seda püüdnud õppida kõigilt, kellelt on midagi õppida. Ma olen uskunud, et terve ja tasakaalukas elu on üleüldse olemas ja et ka minul on võimalik nii elada. Kuigi probleeme esialgu veel jagub. Probleemid ilmselt jäävadki, aga ikka on parem, kui on kasvõi natuke parem.
Mina nt olen valinud enda lastele lasteaia, kus on väga teadlikud inimesed - nii õpetajad kui ka lapsevanemad. Ja nende positiivsete inimeste kaudu olen õppinud, kuidas ka võiks olla: kui ilus võib elu olla. Pealegi mu lapsed kumbki lihtsalt ei tahtnud olla tavalasteaias. Tüdruk nt ütles, et talle ei meeldi, et laste peale karjutakse (kusjuures ma arvan, et suhteliselt rahulik õpetaja oli; teine oli lihtsalt super ja õpetaja abi ka tore). Poiss lihtsalt keeldus, kahe ja poole aastaselt ma ei ootagi sisulist analüüsi. Mulle piisas sellest, kui ma nägin ja kuulsin, kuidas tema õpetaja laste poole pöördus, ning võtsin lapse sealt ära. Sest ma olen veendunud, et laps on parimat suhtumist väärt. Niisiis valisime uuesti ja seekord perepäevahoiu, mis toimib lasteaiana. Õpetajad soovivad seal lastesse suhtuda lugupidamisega. See tundub mulle ülioluline. Ma saan ise ka nendelt sellist suhtumist õppida. Ma saan õppida endasse niiviisi suhtuma, sest ka minu sisemine laps ootab seda. Ma tunnen seal end palju parema inimesena ja mingi aja see tunne ikka püsib.
Mulle tundub hull, et enamik lapsi kohtub koolis või juba lasteaias inimestega, kes ei oska neid väärikalt kohelda. Nii kasvab üles järgmine põlvkond kaassõltlasi. Sellest ma saan aru, et laste vanemad on kaassõltlased - oma aja lastena oli neil oma aja kogemus (seda, et Eestis on kaassõltuvust palju, väidab Mellody raamatu kaanel eesti terapeut Kene Truve). Samas ma siiski ootaks, et õpetajad on suutnud enda rasked kogemused ümber töötada. Tegelikkuses see sageli nii ei ole ja sellisel juhul polegi lapsevanemal midagi parata - me ei saa ju inimest väljastpoolt kuidagi aidata. Niisiis valin oma lastele hea lasteaia ja tänan jumalat, et minul on see võimalik.
Iseasi, et mis aitaks neid teisi lapsi ja neid teisi peresid, kel sellist võimalust pole. Ja mis või kes aitaks õpetajaid.

Kaassõltuvuse teemal on ka Peres ja Kodus avaldatud artikkel.
Ja märkan, et Postimehes oli selle kohta äsja artikkel - nojah, seal süüdistatakse järjekordselt vanemaid, kes on nii ja pole naa. Nagu mingi süüdistamine võiks kunagi midagi paremaks teha. Iseasi, et kes neid teistsuguseid kirjutada mõistaks. Ei olegi targemaid inimesi?

Hiljem lisatud: mulle jäi raamatust mulje, et kaassõltuvus on haigus, mille on põhjustanud lapseea väärkohtlemine (vanemate, hooldajate, õpetajate, treenerite jt poolt), kusjuures väärkohtlejad ise on sageli ka kaassõltlased, enamasti seda ise teadvustamata. Ning tolle väärkohtlemise alla mõistetakse kõik see, mis lapse kasvamist ja arengut parimal viisil ei toeta. Alustades kehalisest karistamisest, (lapse peale või lapse kuuldes) karjumisest ja lapse vajaduste rahuldamata jätmisest ning lõpetades olukordadega, kus viieaastane või vanem laps ei saa endale sõpru külla kutsuda, või lapse spirituaalsus saab kahjustatud, kuna vanem ei toeta seda, et laps saaks Kõrgema Jõuga sidemed luua. Kui me mõistame väärkohtlemist sellisel viisil, kas siis üldse on inimesi, keda poleks lapseeas väärkoheldud? Kas sellest järeldub ühtlasi, et me oleme kõik kaassõltlased? Suhteliselt ebahuvitav lähtekoht, eriti arvestades, et see haigus on sama ravimatu nagu alkoholism, mida saab ainult režiimiga ohjes hoida, kuid millest ei õnnestu lõplikult terveneda nagu nt nohust.
Tipp Ja Täpp