Teisipäev, 29. detsember 2009

Aasta kokkuvõte

Uus aasta hiilib lähemale. Algul läheb "kõlblik kuni" tähtaeg uude aastasse võipakil, siis munadel, hapukoorel ja lõpuks piimal. Aga enne, kui uus aasta päriselt käes, võiks vana kokku võtta.
Mis halbadesse asjadesse puutub, siis ma loodan siiralt, et 2009 läheb ajalukku kui sajandi kõige lastevaenulikum aasta Tallinnas. Raha võeti ära kõikjalt, mis laste elukvaliteeti puudutab: huviringid, lasteaiad, koolid, nukuteater. Ma siiralt loodan, et jäähallid ikka jäävad avatuks, aga sedasorti asutuste kättesaadavus väheneb tublisti. Ja ma loodan, et kui nüüd ehk on põhi saavutatud, siis edaspidi läheb ainult paremaks.
Kui sellistel arengutel mingeid häid tagajärgi võiks olla, siis võib-olla hakatakse enam ka laste elu sisulise kvaliteedi peale mõtlema. Just igas peres. Ehk mõeldakse eluväärtused enda jaoks läbi ja järgmised KOV valimised tulevad teistsugused. Valijate ootused on teistsugused. Ja poliitikutel tuleb võimule saamiseks nendega arvestada. Ja ehk on siis pärast järgmisi valimisi midagi teisiti. Paremini. (Nojah, sellesse ma ei usu ise ka, kuigi tahaks. Aga ma ei näe praegu muud võimalust ka, kuidas sedasorti asju oleks võimalik muuta. Ehk on see kõigest minu piiratus - et alati kuidagi saab teha kvaliteetseid huviringe kättesaadava hinnaga ka ilma KOV toeta. Aga ikka: kes maksaks siis nt logopeedidele palka?)
Mis peaks selleks juhtuma, et inimeste prioriteedid muutuksid? Kui halb peaks olema, et tekiks muutusi toimepanev igatsus teistsuguste väärtuste järele? Parem elu tuleb ikka ise endale teha, keegi seda kandikul ette ei kanna. Ja lapsed on täiesti sõltuvad täiskasvanutest.
Kuigi ma endale sooviks ka kergemaid aastaid, oli mul isiklikus elus suuremaid ja väiksemaid kordaminekuid. Meelde jäi kohtumisi merega. Aegna saarel käik. Mereteemaline laulu- ja tantsupidu.
Suur muutus leidis aset minu suhtumises kooli. Ma olen sügavalt tänulik kõige selle eest, mida meie tütar on koolis kogenud. Väga väheste eranditega on need rõõmsad ja rahulikud kogemused. Mulle meeldib, et lapsel on koju jõudes kodutööd enamasti tehtud ja õpetaja annab lastele tunnis lisatöid, et kiirematel midagi teha oleks. Ja kui vahel ongi igav, siis meisterdab ta näiteks matemaatika tunni ajal väikese (2x3 cm) raamatukese nukule, 26 lk armsaid pildikesi. Mina tundsin end kahjurina, kui ma tunni ajal kõrvalise asjaga tegelesin (aga tegelesin ikka, kes neid kodutöid oleks kodus viitsinud teha - mitte mina igatahes). Aga tema tundub selle juures rõõmus ja vaba. Ma arvan, et õpetaja lubab tal vaikselt nokitseda.
Ja neil on palju toredaid üritusi. Enne jõulupühi olidki ainult toredad asjad. Minu ajal oli enne veerandi lõppu minusugustel korralikel lastel koolis ainult üks konutamine, sellal kui teised järele vastasid. Aga minu lapsel on ühised lugemised ja piparkoogimajade võistlus jms. Elu on mõne koha pealt ikka väga teiseks läinud, pean vaatama, et oma hoiakutega ajale jalgu ei jääks.
TJT

Reede, 18. detsember 2009

Lapse arendamisest kokkuvõtlikult

Ma olen siin blogis vähehaaval ikka esitanud oma seisukohti laste arendamisest. Tiiu Kuurme vaimustav artikkel annab hea põhjuse sellest kokkuvõtet teha. Et mis on lapse arendamisel seda väärt ja mis nagu mitte. Eks igaüks muidugi tee nii, nagu targemaks peab. Nagu Kuurme ütleb, on meil lastekasvatamine sisemise tarkuse asi. Igal vanemal on justkui... mingi teadmine.

Mis on minu meelest oluline nt laste kooliküpsuse saavutamisel (hilisemast on ka veel vara rääkida)?
Esimesel eluaastal tundus mulle oluline olla lapsega koos. Ma ei tahtnud lapse juurest ära olla (mingi hormonaalne värk). Kuna meie esimene laps oli väga rahutu, siis me võimlesime temaga hästi palju. Vähemalt aitas minul lapsega süsteemne tegelemine rahu ja selgust hoida. Ma käisin temaga natuke beebikoolis ka, massaaži ja võimlemist õppimas. Ujulas tundis ta end väga halvasti, sinna jõudsime alles lapse kolmandal eluaastal. Ainus võimalus teda ärkvelolekul omaette olema saada oli parkida tema vanker kuhugi puu alla. Puude võrasid uuris ta keskendunult tunde (no umbes tunni päevas, kui täpne olla; aga hiljem tuli selleks ikka jalutada selle tunni - ja ta keeldus siis ka uinumast, sest lihtsalt puuvõrad pakkusid talle tohutut huvi; aga pärast tunniajalist liikuvate puuvõrade keskendunud jälgimist ta siiski uinus).
Teisest eluaastast, kohe kui jalad alla said, keeldus ta aga kärusõidust ja puude jälgimine jäi ära. Sealtmaalt ma vaatasin, et lapsel oleks midagi sõrmitseda. Soojal ajal käisime liivakastis, külmal ajal mängis ta liivaga vahel toas. Ja ainus võimalus nt telefoniga rääkida oli anda talle kätte tükk voolimisainet. Meil oli neid palju ja erinevaid ja pooleteistaastaselt oli tema jaoks igapäevane tegelda nt saviga tund-poolteist järjest - kui mina olin samas toas. Ma arvan, et kõik voolimistegevused, nagu ka liivaga mängimine on aju arenguks vajalikud. Aga siltide pealt sõnade õppimine ei tundu mulle oluline. Ma korra proovisin seda ka, aga tundus jama. Beebide loovustoas käisime ka mõne korra, aga minu meelest oli seal tõsine lapse ülestimuleerimine. Tegevused vahelduvad väga kiiresti, samal ajal on veel muusika taustaks mängimas. Kuidas saab nii üldse millelegi keskenduda? Ega siis lapsed keskendunudki, niisama plätserdasid. Ja pärast oli meie lapsel raskusi ümbritseva maailmaga suhestuda. Nii et palju me seal ei käinud. Aga natuke ma ikka puhkust sain. Sest meie esimene laps tahtis kogu aeg väga palju tähelepanu ja ühest inimesest seda nii palju välja ei pigista. Võimlemas käisime rohkem, aga seal ta kaasa ei teinud. Vaatas niisama. Jälle oli tegevus tema jaoks liiga kirju ja kiiresti vahelduv. Ma arvan, et ka väiksele lapsele on keskendumiseks vaja võimaldada rahu. Keskendumisoskus on meie lastel justkui endal olemas olnud, mina kahtlustan, et kui mõnel lapsel seda üldse pole, võib häda olla tema arengukeskkonnas, mis on olnud liialt kaootiline ja rahutu.
Teisest eluaastast hakkas tütar hoidjatega jääma ja nemad ka ikka tegelesid lapsega. Kes meisterdas, kes mängis mingeid mänge. Hooliva täiskasvanu tähelepanu on hea tugi väikelapse arenguks minu meelest. Mulle meeldis, et lapsega tegelevaid inimesi oli rohkem. Selles vanuses me last teleka ette ei lasknud. Mina ise ka ei vaadanud.
Kogu aeg käisime üsna palju looduses ka. Paar nädalat aastas elasime erinevates kohtades telgis. Väljas käisime palju (see oli minu puhkamiskoht, õues oli lapsel midagi uurida või tegelda, toas oli ainult minu peal kogu lootus).
Takkajärgi olen aru saanud, et laps kuulis esimestel aastatel kõnet vähevõitu. Mina olin alailma liiga väsinud, et kõnelda ja me mõistsime üksteist nagunii ilma sõnadeta. Kui laps oli kahene, läksin mina vägivallatu suhtlemise koolitusele. Et paremini oma lapsega toime tulla. Võib küll öelda, et tema mind sinna saatis. Ma ei osanud selle tundliku ja suurte tunnetega lapsega lihtsalt suhelda. Seepärast ma julgen väita, et täiskasvanu töö enda tunnetega on lapsele väga kasulik, pakkudes lapsele eeskuju ja võimalust enda tunnetega paremini toime tulla. Rääkimata sellest, kui tore asi on lapse arenguks üks tasakaalukas täiskasvanu.
Üldse kõik, mis täiskasvanu enda heaks teeb, on ühtlasi lapse heaks. Seepärast on abi väikelaste emadele minu meelest väga suur abi ka nende laste arengule. Ja abiks on ka see, kui emad enda vajadusi teadvustavad. Me vajame peale söögi, une ja rahuliku keskkonna veel paljusid asju (aga mitte vidinaid, neid me võib-olla tahame, kuid tegelikult ei vaja; tahtmisi ei peaks vajadustega segi ajama, nagu see praegu nii üldine tundub).

Kolmeaastaselt hakkas laps käima poolepäevamänguringis. Neljaselt kolm päeva nädalas lasteaias. Neljaselt said oluliseks sõbrad ja hoo sisse sotsiaalsete oskuste areng.
Ma olen pidanud alla seitsmeaastase lapse jaoks kehalist arengut kogu ülejäänud arengu aluseks (osalt kahtlemata dr. Silbaumi loengute ja raamatu "Laps" mõjul). Seepärast on kehalised tegevused meil ka põhiline premeerimisvahend olnud. Ujuma, uisutama, loodusseminek on meie esimesele lapsele olnud stiimulid, miks end kokku võtta. Igal võimalikul viisil oleme neid ronitanud ka. Mulle tundub, et lapsed tahavad seda ise ka, väga sageli lihtsalt ei lubata. Kui nt kuulata, kuidas linnapered oma lastega looduses või linnapargis käivad, siis "äramääriendärajutt" on ikka väga domineeriv minu kõrva jaoks. Meie seda ei räägi. Aga kuidas see laps siis ronima peaks, kui ta ei tohi millegi vastu puutuda?

Kõiki ohutuid katseid püüame ka lubada. See käib eelkõige meie poja kohta, kes ei vaja eriti mingit täiskasvanu abi, toimetab algusest saati väga uljalt ise. Temaga siis arutame füüsikaseaduste üle (mh ka seda, et miks mõni asi aknast välja visates kaugemale lendab kui teine). Ja ühtlasi murran endamisi pead, kuidas saaks nii, et me ei peaks tema vabadust väga palju piirama, aga ta ikka enam-vähem kuulekaks kodanikuks kasvaks. Ehk teisisõnu, kuidas selgitada möödapääsmatuid piire viisil, mis tegutsemise ja eluisu ära ei võtaks. (See on jälle täiskasvanu tundekasvatuse teema.)

Lugemaõppimisest ma olen siin aeg-ajalt kirjutanud ka. Ma olin väga selle vastu, et mu vanemad sunniks viieaastast last lugema (sest targad lapsed selles vanuses juba oskavad). Sel teemal pidasime mitu tüli maha. Praegu seitsmeselt loeb ta iga päev hea meelega vähemalt tunni muinasjuturaamatuid. Tuleb lihtsalt see aeg ära oodata.

Ja teisalt ma olen väga päri Tiiu Kuurmega, et niisama olemise aeg on ka oluline. See annab võimaluse asjadel settida, selles on hingerahu ja tasakaalu juured. Tühjusest tulevad head mõtted.
TJT

Kolmapäev, 16. detsember 2009

Kes on päkapikk?

Ma olen päkapikundusega natuke hädas. Mulle tundub, et neid ei ole olemas. Päriselt. Ma kahtlustan, et päkapikud on kaupmeeste väljamõeldised. Ja ma mõneti ei usu kaupmehi, kuigi nad on kahtlemata olemas ja täiesti vajalikudki veel sealjuures. Kuidas ma saaksin siis päriselt uskuda päkapikkudesse?
Ma tean, et minult oodatakse, et ma tekitaks laste uneajal kommid aknalauale. Ja nagu aamen kirikus, igal aastal ma vähemalt korra, pigem kaks jään sellega jänni. Unustan või magan sisse. Aga kindlasti ei unusta seda lapsuke, kes esimese asjana hommikul uneseguselt aknalauda kontrollima läheb. Ja mul on siis räbal tunne. Et mis päkapikk ma õieti olengi. Tavaline inimene, kel läheb vahel midagi rappa.
Mõnel korral olen proovinud lastele päkapikuluuletusi ette lugeda. Või endamisi mingit päkapikuraamatut - kasvõi poes sirvides üldhariduse mõttes. No ei hakka külge. Täielik tühjus.
Inglite ja haldjatega on ikka täitsa teine lugu. Inglid on valguseolendid ja haldjad loodusevaimud. Olgu neil siis keha või mitte, aga nad on päriselt ja minu jaoks kogetaval viisil olemas. Kuigi neil ilmselt pole maises mõttes keha ja sellega ka paljude jaoks muid olemasolemise tunnuseid. See mind ei sega. Nendega on võimalik suhelda ja see loeb. Päkapikkudega ma suhelda ei oska. Võib-olla sellepärast, et ma ei usu neisse. Olgu neil legend kuitahes ilus. Aga ma ei suuda seda legendi ka enda jaoks põhjapanevalt selgeks teha. Ma kahtlustan, et see on kõik üks kaupmeeste väljamõeldis.
Aga samas on päkapikud ikkagi väga olemas meie väiksema lapse jaoks, kes neid liigutava järjekindlusega joonistab. Hiigelsuure mütsiga ja rohkete kingikottidega. Ta lausa õppis käsi joonistama selleks tarbeks. Kõrval on alati porgandikujulise tüvega kuusepuu, vahel ehetega kaunistatud. Vahel on mõni täheke kõrval säramas.
Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 14. detsember 2009

Minu paradiis


Lapsed läksid eile vanavanematega välja. Ja mina võtsin raamatu ja hakkasin lugema. Tõnu Õnnepalu "Paradiisi" (Paradiis on mh küla Hiiumaa tagumises servas, kus Õnnepalu tosinkond aastat elas). Vahepeal sõin kõhu kooki täis (võist ja speltast põhi ja punastest sõstardest ja hapukoorest kate, nagu suvel). Jõin teed, vaatasin langevat lund ja lugesin. Kui hämardus, vaatasin lihtsalt punast küünalt aknalaual ja õues sadavat lund ja lumiseid puid ja hämardumist. Tunne, nagu oleks pensionil. Kohe ei peagi midagi tegema.
Seda raamatut just nii peabki lugema. Et on vähemalt tunne, nagu oleks lõpmata palju aega. Et jõuaks kõik need kujundid ükshaaval ja korraga läbi elada, pildid üle vaadata. Tunnetada. Sisse ja välja hingata. Ehk haistagi. Siis saab küll kogemuse võrra rikkamaks, enda ja kirjaniku kogemuse võrra. Mina sain. Ma sain oma vanad läbielatud tunded ka läbi tuulata. Mõned ikka. Ja selgust "Paradiisi" selgusest ja rahu tema rahust.
Õhtul lugesin "Paradiisi" lapsele ette. Tükk aega lugesin. Mulle õudsalt meeldib talle lugeda - neid raamatuid, mis mulle meeldivad. Talle meeldib see raamat ka. Ükskord ma lugesin talle pool tundi "Paradiisi" ja see meeldis talle rohkem kui "Jääaeg", mida ta oli isaga vaadanud. Rändasime lugedes läbi selle Hiiumaa küla ja kirjaniku hinge valguste ja hämaruste. Mõnus oli koos olla.
Reedel vaatasime telekast "Meeletut". See Rain Simmuliga film, natuke sarnasel teemal. Kuidagi mõnus on lapsega koos neid asju teha, jagamise tunne. See on meil uus asi, et ta minu raamatutest juba aru saab. Ja talle vist meeldib natuke suur olla. Või mine tea, mida see laps sellest raamatust võiks saada.
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 5. detsember 2009

Energia määrab kõik

Sisemised jõuvarud määravad elukvaliteedi, mida see kellegi jaoks ka ei tähendaks.
Haiguse ajal oli mul võimalik jälgida, kuidas suhted peres muutusid. Eks ikka kehvemaks. Kriitilisele hulgale vajalikest asjadest ei jagunud piisavalt hoolivat tähelepanu ja tumedad käitumised said jõudu. Lapsed hakkasid omavahel naaksuma. Nende omavaheline suhtluskultuur kukkus mõne kuuga tublisti allapoole. Kui varem domineeris loov suhtlemine, siis nüüd sai valdavaks kraaksumine, käskimine-keelamine ja jõuga nt asja äravõtmine, aga ka lõhkumine ja kiusamine. Eks minu eeskuju olnud ka selline. Polnud piisavalt jõudu, et vaadelda, uurida põhjusi, selgitada vajadusi. Selle asemele tuli käsk olla sõbralik. Ja see ei toiminud sugugi. Selle väljenduseks hakkasid lapsed hoopis üksteist käsutama ja ärritusid kergesti. No ootuspärane tulemus muidugi, kui nii võtta.
Mõni aeg tagasi küsisin ma selle blogi lugejatelt, miks väikse lapse ema peaks tööle minema. Ja enamik vastas, et ega ei peagi. Ma siiamaale olen selle üle järele mõelnud. Et kas tõesti võibki olla, et ei peagi. See on mulle lihtsalt nii suur uudis (kuigi mina olin ka üks neist vastanuist). Minu kõrvade vahel on ikka selge teadmine, et kui tööealine inimene ei tööta, siis ta on luuuuuuuseeeeer. Ja see on väga kole.
Aga samas tundub nii väärtuslikuna see võimalus end suuremalt jaolt kodus hoida - kui aitab säästa energiat kõigi kasvueas olulisemate küsimuste lahendamiseks. Pärast, kui lapsed suured, on juba hilja, siis väntavad lapsed edasi sama oravaratast, mis kaduvad põlvkonnad enne neid. Ja kellelgi pole aega küsida, kas võiks ehk midagi teha teistmoodi. Mõtisklemiseks enam energiat pole, ammugi selleks, et muudatusi ellu viia. Sest energia määrab kõik.
Jääb üle ainult uskuda, et mul on piisav hulk jõudu, teadmist ja armastust teha paremaid valikuid ja anda elu edasi heledamana kui see, mis mulle on antud. Ja ikkagi kaasneb sellega uskumatult suur pingutus.
TJT

Kolmapäev, 2. detsember 2009

Losakil

Natuke tõbised oleme ja losakil. Ja see on omamoodi mõnus. Mulle on tegelt alati meeldinud haige olla. Tervena ma ju ei luba endale ometigi sedasorti lihtsaid lõbustusi ja täielikku mittetegemist, aga haigena tohib. Nii ma olen detsembris hea meelega losakil. Just detsembris mul puudub sageli igasugu tahtlus asjalikuks tegevuseks, paremal juhul võib natuke mõnuleda (väga kole, et paljudes asutustes peavad just naised veel siis ka piduüritusi korraldama). Praegu ma olen nii haige, et ei viitsi isegi korrektselt kirjutada. Et tegelikult mulle on meeldinud haige olla. See korralikkus ja püüdlikkus tüütab mind ikka aeg-ajalt ära ka.
Kui pea on liiga paks, et heledamate tegevustega tegelda, vaatame hunnikus internetist mingit tilu-lilu. Süüa eriti ei tee (heeringale hapukoore ja sibula peale panemine vist ei ole ikka söögitegemine?). Ei korista. Üldse midagi asjalikku ei tee. Muu püüdlikult arengulise elu foonil kena vaheldus. Ja tüütab varsti ära ka.
Siis hakkan jälle oma tervistavate segudega pihta. Ei jaksa enam kaua haigustele vastu panna, nagu Kunksmoor selle kohta ütles. Või on see mingi edufriikluse väljendus?
[Lastevabal hetkel käisin ikka igaks juhuks kontrollimas, kas jõulukinke ikka jagub kõigile. Ja et kas kõik on üles leitavad. Leidusid ja peaks nagu jaguma, nii et selle poolest võib loselda. Ja piparkooke tegi meil tütreke oma sõbrannaga, mulle jäi ainult kätteandmise ja koristamise vaev :-)]
TJT

Teisipäev, 24. november 2009

Kirik keset küla

Mõni vahel ikka ütleb mulle, et ma teen endale selle lapsepidamisega hirmsaste tüli. Nt siis, kui ma üritan kõigile seda sööki pakkuda, mis neile sobib ja mida nad vajavad*. Ja vahel on sellest tõesti hirmsasti tüli ja tagajärg eriti rõõmu ei tee. Aga on ka paremaid päevi, mil õnnestub pere nii ära toita, et kõigil tuju hää ja kõht täis.

Näiteks täna lõunaks tegin hakklihakastet kartuliga ja õhtuks tahtsid lapsed makarone juustuga. Neile meelepärane menüü, mis minu üsna nälga jätaks. Aga seekord tegin endale ühe tomatisupileiutise (palju tänu inspireerijale!) ja jätsin hakklihakastme ja juustu puutumata. Tomatisupileiutis on inspireeritud gazpachost ja käib nii, et saumikseriga purustatakse tomat ja (hapu)kurk tomatimahlas (Salvestil on üks porgandipüree ja paprikaga mehu, mis minu meelest väga hästi sobis) ja maitsestatakse oliiviõli (mulle meeldib arbequina) ja piprakastmega. Ja sinna vedela sisse ma uputasin lõunal hea hulga mungoa ja lutserniidusid, sooja kartulit sõin kõrvale. Õhtul panin natuke spagette sisse ja peale jälle palju idusid ja natuke rohelisi oliive. Jube ilus ja maitsev. Ja nii tervislik, et hoidke alt!

Ja kui idud juba laual, siis söövad lapsed ka. Lõunal kaunistasin lutserniidudega tomatisalatit ja õhtul tegi tütar omale spagetitordi: kaunistas oma taldriku tomati ning lutserni- ja rohelise läätse idudega. Uhke sai. Maitseks kõva laabijuust ja pesto. Mõlemad jäime väga rahule.

Idandid on mu pimeda aja toit. Minu meelest kõige odavam, kõige lihtsam teha ja vist ületamatult tervislik ka. Ainus viis talvel midagi elusat süüa. Ja me sööme neid talve jooksul vist paar ämbritäit ära (sellest paari supilusika jutust mina aru ei saa, meil pole küll midagi juhtunud, kui rohkem sööme). Ise idutamine on väga lihtne. Vaja ainult pooleks ööpäevaks likku panna, siis umbes viis korda päevas loputada (kraanivee ja heade soovidega) ja pärast jahedas hoida. Hoian neid algul pimedas köögikapis ja pärast sahvris. Ja loputan alati enne söömist, sest seal võib hallitusseeni kasvama hakata. Aga lutserni, mungoa, rohelise läätse ja rohelise hernega mul probleeme pole olnud. Seda olen ka märganud, et idusid süües ei teki rämpstoidu isu. Viimane kõneleb vist sellest, et organismil on mingit ainet puudu. Ja meie lemmikidud muutuvad aja jooksul. Vahel meeldib üks, siis teine. Lisan idusid kõigile soolastele toitudele, ka leivakatteks ja söön paljalt vahepalaks või siis, kui ei viitsi üksi olles süüa teha. Ja siis, kui jõud kulub mingite hingeasjadega sügavuti tegelemisega väga ära.

* Aga mis mul üle jääb, kui mu söömiseelistused on nii mittestandardsed ja lapsed on küll äärmiselt avatud uusi maitseid proovima, aga mõni asi neile siiski ei meeldi või ei sobi. Ja teisalt ma võin ju teha neile hakklihakastet, kui see neid rõõmustab, aga ise ma seda süüa küll ei taha. Selles mõttes mulle meeldib kokk olla, et saab seda süüa teha, mis endale sobib, aga pereema peab ühtlasi pere ka ära toitma.

TJT

Pühapäev, 22. november 2009

Jumala kirik ohus

Meil oli teise lapse sünnini tavaks igal laupäeval kusagil looduses käia. Peagu igal aastaajal ja peagu iga ilmaga. Laupäeva hommik on iseenesest ju kodu koristamise aeg, aga mina kolisin koristamise muile päevadele/õhtutele. See looduseskäimine oli minu jaoks tähtis hingekoristamise päev ja seda ei saanud töine inimene sageli muil aegadel toimetada. Ja pühapäevani lihtsalt polnud võimalik kõigi inimlike pingete maandamisega oodata – pealegi peaks mõni päev ikka puhkamiseks ka olema.
Looduses käimine on minu jaoks tähtis siiamaale. Loodus on ainus jumala loodud kirik terves maailmas, kõik ülejäänud on inimeste tehtud ja natuke vähem täiuslikud. Ja mitte ainult mina ei pea looduses puhkamist oluliseks (nt siin blogis küsitlusele vastanuist üle poole arvab, et nende lapsel peaks olema rohkem võimalust looduses olla). Loodusturism on eestlaste jaoks tavaline vaba aja veetmise viis – peagu palverännak – paljud tahavad kohtuda mägede või ookeaniga või kogeda mingeid erilisi looduskohti. Loodusretk on tänapäeva linlase retk jumala ja iseenda juurde. Seepärast ma natuke mõistan neid inimesi, kes sõidavad nädalaks kuhugi sooja mere äärde liiva peale lebama. See on nende inimeste viis loodusega kohtuda – kui väheteadlik see kohtumine ka poleks. Ja just looduse kaudu on eestlased ka jumalaga suhelnud. Kui ainult sõnade tähendusi vaadata, siis kas pole nii, et loodus on looja looming? Või religioossemas variandis Loodus on Looja Looming.
Looduse abil on minu meelest võimalik inimkeskkonnast tulev pahameel ja negatiivsed tunded muuta millekski heaks ja ilusaks. Ja mida rohkem inimesi, seda rohkem on ka pingeid. Seepärast on linnade sees ja ümber eriti tähtis kõiksugu rohealade olemasolu. Näiteks eile käisime korraks Pääsküla rabas jalutamas. Seal on nüüd uhke loodusõpperada. Kevadel valmis ilus vaatetorn, kuhu pääseb kasvõi karkudega. Praegu on puudealune võsast ja mahakukkunud okstest puhastatud ja rohetav samblavaip paitab silma. Tee läheb üle puhastatud kallastega allika. Nii puhtaid ja heas korras loodusparke just ülearu ei ole. Ja lõpuks ometi on meil ka laudteed, mis võimaldavad enam-vähem puhta ja kuivana ka märjemat raba ületada. Kas tõesti kõik see pingutus lastakse tuulde?
Parklas olid puude küljes, et sinna tahetakse nüüd maju ehitama hakata. Tundub uskumatu, et just äsja korda saanud roheala, mis on linnaliinibussiga saavutatavas läheduses (lähedal on busside nr 5 ja 33 lõpppeatus) võidaks linlaste jaoks jälle ära kaotada. Meenub 17. novembri artikkel Eesti Päevalehest, kus meie linnaosapealik Vakra ütles, et midagi pole veel kindlat ja otsustatakse hiljem ja tema üldse midagi ei tea. Ja nagu vanemad kodanikud mäletavad, pärast on hilja. Tuleval reedel on arutelu (vt info Tallinna kodulehelt). Siis otsustelu.
Selline suur ja uhke ja heas korras linnapark on koht, kus koolilapsed ja lasteaialapsed peaksid matkamas käima. Meie poeg on oma lasteaiaga juba käinudki. Tore oli, kuigi ilm oli vastu: tuuline ja vihma sadas. Peaasi, et lapsed said loodusega kohtuda. Eilegi oli vihmasel novembripäeval jalutajaid üksjagu.
Kelle pime mõte see küll oli kaaluda sinna eramajaehitust?
Linnaloodus peaks ikka kõigile kasutada olema.
TJT

Reede, 20. november 2009

Soojust ja valgust

Täna nõudis poeg jõulukaunistusi. Hakkasime siis koristama, mis tema jaoks muidugi liiga kaua aega võttis ja minu jaoks vajalikule tasemele ei jõudnud, aga kuhugile tuleb see kokkulepe teha ja lõpuks võis elektrilambid üles panna. Lapsed riputasid kodus innukalt kõik kuusekaunistused kuhugi rippuma ja sekka muid käepäraseid vidinaid ka (nt mänguhobune uksekäepidemele, suur punane muna kaelas). Kõik kapinupud ja ukselingid said ära tähistatud. Pärast ma siis käisin ja korjasin õrnemad ära, need, mis kindlasti varsti katki läheks.
Mulle ka jõuluvalgustus meeldib. Selline, mis ei plingi. Pimedal ajal on kena, kui kogu aeg on hämar valgus toas. Mõni aasta ma olen selle pärast suurtes poodides käinud, et oleks palju valgust. Kodu on kuidagi nii väike, et sinna lihtsalt nii palju valgust ei mahu. Muidugi on see enesepettus, aga kui see meele rõõmsamaks teeb, siis võib ju petta.
Sellest ajast peale, kui suurem laps peab kooliminekuks hämaras tõusma, olen talle ärkamisel küünla akna peale pannud. Et oleks mingi valgus. Ja me sööme ka sügise hakust alates sageli küünla paistel. Ja mõni päev teen kaks korda ahjutoitu. Justkui saaks niimoodi rohkem sooja krae vahele.
Ja vahel keedan soojendavatest vürtsidest leent, mida vähehaaval mahla või muu tee sisse valada. Ja neid vürtse satub muu toidu sisse ka sagedamini. Ja tee ei maitse kunagi paremini kui hingedeajal.
Põhiline on muidugi leida seda soojust ja valgust endast ja inimestest enda ümber. See teeb praeguse aja tõeliselt rõõmsaks ja mõnusaks, sest inimeste heleduse vastu ei saa ükski novembrivihm.
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 14. november 2009

Munev kukk ja taksikass

Paar päeva tagasi joonistas poeg ilusa kana, munad kõhus ("see suur muna on õde ja see väike muna olen mina"), aga nimetas selle siis kukeks ümber ja tegi talle pika saba ja eriti uhke harja. Õde arvas selle peale, et see on paabulind.
Täna mängis poeg, et ta on isakotkas ja tegi endale teki alla pesa. N-ö läks muru alla. Kaevas endale koopa ja pani muru peale. Tahtis mõnusasti muru all olla see isakotkas, aga hiired tulid segama – õe käed, kes teda kõdistama tükkisid. Isakotkas oli hiirtega hädas. Tuletasin talle meelde, et kotkad ju söövad hiiri ja sellest murest peaks kergesti lahti saama. Selle peale ütles ta, äh, ma olen parem taksikass.
Nii nad meil mängivad. Ja mina ühelt poolt naudin poja loovust ja põnevaid üllatavaid kujundeid, teiselt poolt jälle... hm. Ühel päeval tuleb kindlasti keegi ja ütleb, et kuidas sa siis ei tea, et isaslindudel pole mune kõhus ja kõik need teised asjad. Mina ütlen neid asju natuke ka, aga mulle sobib, et nad niimoodi mängivad. Et vähemalt mängus võib kõik olla võimalik. Tal on veel nii vähe aega jäänud neid mänge mängida, enne kui päriselu asjalikkuse terror tast üle sõidab – nagu meist kõigist. Teaduslik põhjendatus ikka ennekõike?
Tegelikult me tahaksime lennata ja oma unistusi teoks teha, aga selleks peab kõigepealt neisse uskuma.
TJT

Teisipäev, 10. november 2009

Koosloomise keskus

Indigoaalase blogis oli haarav sissekanne sellest, mida kirjutaja teeks, kui saaks kolm miljardit eurot. Võtsin selle mõtte endasse, et mida mina teeks. Esimene asi oleks võib-olla jah võtta lapsehoidja, kokk ja koristaja, sest selle raha kasutamise kõrvalt mul nende tööde jaoks eriti aega ei oleks. Aga mida edasi? Minu jaoks on valus koht lasteaednike palgad ja lasteaedade olukord, aga kui ma annaks selle raha õpetajate palkadeks, oleks see mõne aja pärast otsas, nagu ka kuus või kaksteist miljardit eurot ja elu ei läheks sellest märkimisväärselt paremaks. Siis mõtlesin, et kui rajaks selliseid lasteaedu, nagu meie lastel. Aga tekkis kahtlus, et need jääksid tühjaks, sest enamik inimesi eelistab selliseid lasteaedu, nagu neil praegu kasutada on – ja kus kahtlemata töötavad pühendunud inimesed ja püüavad anda oma parima. Ja et see sobib enamiku lapsevanemate maailmavaatega paremini.
Siis mõtlesin, et teeksin hoopis koosloomise keskuse. See oleks koht, kus inimesed, kes on unustanud, et nad on põhiolemuselt loojad, saaksid käia seda endale meenutamas. Võtaksid pere kaasa ja elaksid mõne nädala või kuu või aasta selles harmoonilises ja inspireerivas kohas, osaleksid kursustel, õpiksid midagi uut, taastaks oma tervist ja õpiks toetavaid inimsuhteid. Ja panustaks oma oskuste ja annete ja tegevusega keskuse toimimisse ja kasvu.
Selles kohas oleks tore lasteaed ja kool, mis meenutab neid teisi edasijõudnud õppeasutusi nagu Šetinini kool Venes ja mõned sarnased Ameerikas. Ma käiksin koha peal vaatamas, kuidas sellised asutused töötavad ja mis on nende vaimseks vundamendiks. Seni olen ainult lugusid kuulnud.
Toit oleks seal ka väga puhas ja öko, toodud lähedalasuvast ökokülast, mis toimib kogukondliku põhimõtte järgi ja varustab koosloomise keskust kõige vajalikuga.
Natuke ma olen ise sellistes koosloomise keskustes olnud ja see atmosfäär on tekitanud kustumatu igatsuse kunagi ise sellises elada – mõttekaaslaste keskel, vajalikku asja tehes: luues atmosfääri, kus inimesed ärkavad loomingule, üksolemise mõistmisele ja hoolivale koostoimimisele.
Majad oleks tehtud savist ja õlgedest ja puidust. Nii et ka maine atmosfäär oleks hästi mõnus ja inimesed saaks inspiratsiooni enda majade ehitamiseks looduslikest materjalidest. Spetsiaalseid ökoehitamise kursusi oleks seal ka.
Koosloomiskeskus oleks kohtumispaik ka. Nt masu tõttu töötajäänud inimesed saaksid rõõmsas keskkonnas end koguda, välja puhata, areneda ja leida uusi kontakte, kelle kaudu oma koju naastes luua uusi töökohti endale ja teistele.
Põhiosa kolmest miljardist eurost kuluks siis nende inimeste keskuses viibimise doteerimisele, kes seda kõige enam vajavad: lastega töötavad inimesed ja väikeste lastega pered, töötud. Ega neid nii hirmsasti ka doteerida poleks vaja, sest vabatahtliku töö kasutamisel loodaks ühelt poolt sotsiaalseid töökohti ja selles keskuses viibijad panustaks ka millegi maisega, nii et mittetulundusliku üksuse ülevalpidamine ületamatult kallis ka poleks.
Ja mulle endale meeldiks selle kõige juures kõige rohkem see võimalus koos mõttekaaslastega luua midagi tõeliselt suurt, ilusat ja vajalikku. Ma loodan, et see kunagi nii läheb ka. Sest tegelikult ei olegi koosloomise keskuse loomiseks kolme miljardit eurot vaja. Sedasorti loomise juures on piirangud ainult inimeste sees.
Sarnasel teemal "Koosolemise jõud".
Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 9. november 2009

Väikese lapse raamatud


Meie väiksem laps saab talvel neljaseks, aga raamatulugemine on temaga endiselt vaevaline. Ta ei malda lihtsalt juttu kuulata, tahab kogu aeg kõigega suhestuda.
Kui ongi suur soov talle raamatut lugeda, siis tuleb seda ümber nurga teha. Viimati ta näiteks valis endale raamatukogust "Väikese hiire töise nädala", mis on üks hästi armas pildiraamat, kus neljarealised salmikesed seitsmel lehel on kogu jutt. Vaatasin siis seda suurema lapsega: mind köitis see, et pildid olid vist mingist voolimismassist tehtud, hästi detailirikkad ja mõnusad. Ja lugesime seda üksteisele ette. Väiksem siis vaatas vahepeal kõrvalt, et ju on hea raamat, kui meile nii meeldib. Ja talle sobib, et raamat saab kohe otsa :-)
Esimene laps ei tahtnud ka sugugi väiksena raamatutest midagi teada ja mina pidin kõik see aeg oma vanematelt kuulama, kuidas mulle olla vastsündinuna juba midagi ette loetud. Aga meie lapsed pole tahtnud ja ma siis pole lugenud ka.
Esimene juturaamat, mis tütrele meeldis, oli lapskunstnik Kadi Lii Järve ja Leelo Tungla "Pururikas laps". Võib-olla võlus mu tütart kolmeaastaselt selle raamatu juures see, et luuletused on inspireeritud armsatest väikse lapse piltidest. Igatahes olid mul vahepeal paljud selle raamatu pikad luuletused peas ja ma lugesin neid talle ette pärast tule kustutamist. Sama lugu on praegu "Volgi värsiaabitsaga".
Poeg tahab enamasti loomaraamatuid, nii ma siis jutustan talle neid ümber. Lugemist ta seni veel ei tunnista (waldorfpedagoogika ütlebki, et lastele peaks jutustatama ja nii ma olen püüdnud ka teha). Mina olen valinud sellised loomaraamatud, millel oleks hästi rahulik ja selge kujundus, nagu "Kohtumine loomadega" ja "Tunne loomi". Viimase eeliseks on väiksem formaat ja kergem kaal, lisaks on seal lapsele arusaadavam tekst ka. Pojale meeldib näiteks veel Fred Jüssi "Linnuaabits". Selle tekst on küll ka algklassilapse jaoks ületamatult keeruline ja igav, aga pildid on ilusad akvarellid ja midagi ümberjutustamiseks tekstist ikka leiab.
Tütar jälle tahtis väiksena "Jipi ja Jannekese" lugusid. Paks raamatutäis lühikesi lookesi ühe poisi ja tüdruku sõprusest ja igapäevastest toimetustest Viplala raamatu autorilt. Neid lugusid me lugesime tütrele kunagi vast terve aasta, kuniks ta keerulisemate lugude jaoks küpses. Pildid on seal koleldased ja formaat meie pojale isevaatamiseks liiga suur - võib-olla selle pärast see väärt raamat meil praegu seisab. Aga poodides on välja müüdud, sest see on ka paljude teiste laste lemmik.
TJT

Reede, 6. november 2009

Jänesepidamise hind

Jänesed võivad oskamatu pidamise korral üksjagu maksma minna, kuigi porgand-kapsas ja oma aia muru ei maksa suurt midagi. Kulusid pole raske kokku arvata, kahjusid küll. Natuke tapeeti on siit-sealt maha kraabitud. Tühiasi, eks seda ole siit-sealt soditud ka. Ja mõne suurema tüki saab kuidagi tagasi kleepida. Aga kui telefonijuhe on läbi hammustatud, siis see enam nii tühiasi ei ole. Mobiiliga suhelda on palju kallim. Internetijuhe sai ka kannatada ja internet vahel on, vahel pole. Mis see saamatajäänud tulu mõttes maksma läheb, ei oska öelda. Või mis juhtmete parandamine maksab.
Jänesepidamise hind on see ka, et saunast tulles panin endale voodisse puhtad õues kuivanud mõnusasti lõhnavad linad ja üle selle tuli kõrvalttoast jäneste pissihais. Tuli siis jälle voodist välja ronida ja saepuru vahetada ja see õue viia. Hommikune puuripuhastus oli liiga kaugele jäänud. Ja kogu kodu on pidevalt saepuru täis, sest jänesed pilluvad seda puurist välja (koos kakajunnikestega loomulikult) ja jalgadega satub seda ka mujale (junnikesed pühime ikka kokku).
Mis siis pani meid seda hinda maksma? Küülikud on armsad ja neid on mõnus paitada. Ja lapsed on õnnelikud. Samas tikub pähe mõte, et elust oli enne midagi olulist puudu. Need jänesed täidavad mingit tühja kohta meie hinges. Mis hakkab seda tühja kohta täitma siis, kui jänesed on läinud tagasi oma koju? Ja mis koht see niisugune üldse on?
Tipp Ja Täpp

Teisipäev, 3. november 2009

Küsitlus

Mulle meeldib inimeste arvamusi kuulata ja nende üle mõtiskleda. Sellepärast olen siin blogis ka aeg-ajalt väikseid küsitlusi teinud - et teada saada, mis sorti rahvas siin käib. Viimati küsisin miks väikese lapse ema peaks tööle minema? Vastata sai umbes kahe kuu jooksul ja variantide hulgast võis valida mitu vastust. Kokku avaldas arvamust 57 vastanut, valides 77 vastusevarianti. Aitäh!
Vanuse määratlus "väike laps" on muidugi ebamäärane, eks eri vanustes laste peale mõeldes tulevad ka erinevad vastusevariandid, aga midagi see mulle ikka ütleb.
Kõige enam valiti vastuseks, et ema ei peagi tööle minema - 34 korral (59% vastanuist peab seda ka oma vastuseks). Raha ja eneseteostuse pärast peaks tööle minema vastavalt 16 (28%) ja 17 (29%) vastanu arvates. Ülejäänud vastusevariandid olid vähepopulaarsed: karjääri katkemise ohu pärast (4 vastanut e 7%), lapsega olemine väsitavuse pärast (5 vastanut e 8%) ega ühiskonna survel (1 vastanu e 1%) minu blogi lugejad enamasti tööle ei peaks minema. Iseasi muidugi, kuidas päris elus läheb.

Mind üllatas pisut, et vähe arvati, et oma lapsest puhkamiseks peaks tööle minema. Aga hea muidugi, kui see nii on. Kui emadel on võimalust ka lapse kõrval olles kõiki oma vajadusi rahuldada - loodetavasti on mu blogi lugejatel piisavalt usaldusväärse täiskasvanu tuge lapsehoiul. Me ju ikka julgeme tunnistada, et tavaline kolmeaastane laps väsitab isegi krapsakad täiskasvanud lihtsalt oimetuks? (Halvemal variandil ema kannatab nt eneseteostuse puuduse all, aga ei julge seda endalegi tunnistada, et rahulolematust põhjustab see, et väikelapse emana ei saa teha asju, mis enne olulised olid - ja on ikka veel natuke olulised.)
See üllatas ka, et ainult üks vastaja arvas, et ühiskonna survel peaks tööle minema. Minu meelest on ühiskonna surve emade tööleminekule täitsa tuntav: nii palju räägitakse lasteaiakohtadest ja osalise tööaja võimalusest, justkui iseenesestmõistetavalt kõik emad kangesti tahaks oma väikest kuhugi asutusse panna (jah, võimalus võiks olla, aga teisalt: siis seda kasutatakse liiga palju). Mina olen palju vähem kuulnud juttu sellest, et emal peaks olema võimalus olla lapsega kodus nii kaua, kui mõlemad seda vajavad. Aga võib-olla torkab mulle kõrva lihtsalt see, mis häirib ja selle blogi lugejad ei tee kõrvalisest mürast lihtsalt numbrit. Mina olen isegi noorelt emalt küsinud, et millal ta tööle läheb - kaudselt on see ka surve, justkui oleks normaalne see, et ema töötab, mitte see, et ema on lapse juures. Töö kohta küsimist peetakse minu meelest vähemalt normaalseks, peagu et viisakaks.
Mulle meeldis näha, et ligi kaks kolmandikku 57 vastanust on endas kindlad: et ema ei peagi tööle minema, arvaku teised mis tahes ja kõigega on võimalik toime tulla. Annaks Jumal, et ongi nii. Ja et see oleks kõigi jaoks nii, mitte ainult nende 34 vastanu jaoks, kelle seas olen ka mina ise. Tegelikkuses on lastesõimed punnis täis ja kohatahtjaid ukse taga ootamas, kodusistumisest tülpinud emad ei jaksa sageli isegi oma laste turvalisuse järele vaadata.
Uus küsitlus on avatud: ma küsin, mis teeks Sinu lapse elu paremaks.
Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 2. november 2009

Laenujänesed

Juhtus nii, et koolivaheajaks saime endale laenujänesed. Läksime lihtsalt inimestest üle jäänud õunapabulaid loomadele söögiks viima ja pakuti, et kas me ei taha. Ja me tahtsime. Jänesed on jube armsad. Helepruunid ja pehmed lontis kõrvadega küülikud. Ja mõneti lihtsad pidada. Saepuru anti puuri põhja kaasa, kapsast-porgandit on kodus ka. Leivakuivikuid teeme juurde. Ja heina sai veel viimase ajani muruplatsilt kääridega lõigata. See teeb nad lausa õnnelikuks.
Lapsed mängivad nendega toas. Peale tavalise jänesekarjatamise* mängivad ka kapsalehehaldjat, mis käib nii, et pannakse endale kapsalehemüts pähe. Ja mänguriiete** kapist saab jänestele uru. Väheke teistmoodi kodumäng siis.
Aga loomapidamise töö kolis üsna peatselt minu õlule, sest paljaste kätega on külm muru tuua (ja kindasõrme otsa lõikasin ma ise ka kogemata kääridega augu). Ja saepuru vahetada pole ka pärastpoole enam nii huvitav. Ainult toitu anda on jätkuvalt tore, sööv loomake on ju üle kõige vaatepilt.
Hiljem lisatud. Korralikumatele inimestele muidugi loomapidamist soovitada ei saa. Pissivad ja kakavad ja jänes ajab veel saepuru ka tuppa laiali (isegi siis, kui ta puuris on, pillub välja). Aga väga korralikule inimesele ei saa muidugi lapsepidamist ka soovitada (need ka pissivad ja kakavad algul ja pärast sodivad tapeedi peale ja need teised hädad).
* Jäneste järele peab vaatama, et nad juhtmeid ja muud tarvilist ei näriks. Ja pabulaid peab ka kokku korjama.
** Mänguriided on peamiselt neljakandilised riidetükid, rätikud ja muu, mis on kasutusel erinevates loovmängudes riietumiseks, onniehitamiseks, laualinaks jne; sinna kappi mahub laps ise ka ära.
Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 1. november 2009

Kingihullus

Nagu näha, on jälle miski püha tulemas. Isadepäev. Ja jälle arvab keegi, et selleks puhuks peaks midagi kinkima. Oeh, kui tüütu. Mitte see, et peab kinkima - meie võtame seda kinkimise teemat täitsa lõdvalt, vaid see, et mingid kaupmehed loodavad, et isadepäev ajab kedagi midagi kinkima ja loodetavasti siis valib nende toote. On ikka tüütu küll see ajupesu meedias.
Enamik täiskasvanud mehi, keda mina arvan end teadvat, ei taha mingeid vidinaid saada ja raamatud ostavad ka endale ise. Mulle on mulje jäänud, et see on meil umbes et täiskasvanud mehe tunnus, et ta ei tunnista, et ta eriti midagi kõrvalist vajaks. Kui miskit maitsvat tehakse, siis selle pistavad nad tänumeeles põske, aga üle selle nagu ei ole mõtet pingutada.
Ja jõulukinkidega suht sama lugu. Võib-olla siin me oleme kuidagi erandlikud, aga meie pere täiskasvanud ei taha vidinaid saada. Mina ka mitte. Vajalikke asju ostame jooksvalt, nii et need on enamasti olemas - ja oodata ju ka ei taha mingit jõulupüha, et saaks vajaliku asja kätte. Pealegi läheb sedasorti pühadepidamine suht kalliks ka. Pärast pühi on mõni asi soodsam ja jaopärast vajalikke asju osta on nagunii mõttekam ja soodsam.
Seda enam, et suur ja hingeline valgusepüha, nagu jõulud minu jaoks on, ei peaks saama lörtsitud millegi kommertslikuga. Mõnusad koosolemised, natuke paremad toidud, konterdielamused ja küünlavalgus on täitsa asjaks. Aga kolateemat ei taha. Tarvilised kingid püüan novembri lõpuks kokku saada, et saaks rahus ja mõnusasti pühi pidada.
Siis on ainult see keeruline olukord, et lapsed ju tahavad asju. Ja neile me ikka midagi kingime. Ja et siis peaks ju endale ka kingid olema, sest kuidagi tobedalt kõlab, kui lapsele öelda, et ma ei tahagi kinki. See on nii rasvaste tähtedega meie alateadvusse tambitud, et kingid ja jõulud kuuluvad kokku nagu sukk ja saabas. Või lausa et jõulud ongi selleks, et kinki saaks. Seepärast on mul ikka hirm ka, et äkki laste kingid saavad liiga magedad. Et mis siis küll saab, kui nad peaks end selle pärast kehvasti tundma, et keegi teine saab uhkemaid. Miks ma ei saa siis lapsele seletada, et sul on tegelikult ju kõik vajalik olemas. Ja püüame pühadeaja elada hoopis selle tähe all, et saaksime palju koos laulda ja lugeda ja meisterdada ja ehk ka koos looduses käia. Ma tundun seda kirjutades siin endale hirmsa anarhistina.
Tipp Ja Täpp

Teisipäev, 27. oktoober 2009

Totoro


Käisime koolivaheaja puhul lastega Sõpruse kinos jaapani animet vaatamas: "Minu naaber Totoro". Meile meeldis väga hästi. Armas ja mulle sobivate väärtushinnangute järgi (vabadus, looduslähedus, hoolimine) tehtud ligi pooleteisttunnine film haaras minu ka kaasa. Tegelased on kaks õde, umbes meie laste vanused (neljane ja algkoolilaps) ja karakterid on hästi loomulikud, võiks peagu et meie pere lapsed olla. Vaated on ilusad jaapani maastikud ja muusika ei riiva kõrva. Sisu on sellest, kuidas pere läheb maale elama ja lapsed leiavad hea kontakti ümbritseva looduse ja sõbralike vaimudega, kes neid ka pärast hädas aitavad. Kõik tegelased on head ja üldse ei ole igav (kes küll mõtles välja, et muinasjutus peab olema hea ja kurja võitlus), kurjust esindab selles filmis ema haigus. Mulle meeldis, kuidas film oli ühelt poolt hästi realistlik – nagu päris elu, teisalt fantaasiarikas – lapsed lendasid vaimuga koos kõrgel üle maastiku ja käisid paljujalgse lendkassbussiga reisimas ja vahepeal oli päriselu ja muinasjutu vaheline hämar tsoon – vaimud tantsisid koos lastega seemned tärkama.
Mulle ega lapsele ei meeldinud, et pilt liiga kiiresti vaheldus – isegi kolme sekundit ei püsinud kaader ühe puu või sadava vihma juures, see võttis vahepeal silme ees virvendama. Kümme minutit aeglasemana oleks see film palju mõnusam olnud. Ja lapsele ei meeldinud, et tegelased suu liiga ammuli karjusid. Aga kõik muu meeldis meile mõlemale. Või veidi kurb oli minu jaoks see, et eesti keelt dubleeritud filmi vaatas peale meie veel ainult kolm peret.
See meeldis ka, et film hakkas välja hüütud ajal ning vaatajat säästeti märulifilmide treileritest, mis sageli on nii koledad, et hoia ainult silmi ja kõrvu kinni. Sõpruses selliseid vist ei näidatagi.
Samalt autorilt linastub praegu Sõpruses ka teine film.
Tipp Ja Täpp

Reede, 23. oktoober 2009

Kellakeeramine

Lõpuks ometi saab kella õigeks keerata. Muus ma võiks veel kellakeeramisega leppida, aga see, et terve oktoober läheb nö vale aja nahka, mulle üldse ei meeldi. Et peab pimedas tõusma ja liikvele saama. Pärastpoole ju nagunii, aga õiges ajas elades praegu seda häda ei oleks. Last ka lohutasin juba mitu nädalat, et varsti saabub õige aeg ja saad hommikul kauem magada. Kuigi novembris saab öö jälle hommikul sabast kinni, nii et see võit on õigupoolest üürike enesepettus.
Mina ise lähen suveajale ikka pärast kevadist pööripäeva ja siis tundub kellakeeramine isegi asjaks olevat. Sest hommikud hakkavad nagunii varem, energiat on jälle rohkem ja siis saab veel pikad õhtud ka kingiks. Pärast sügisest pööripäeva peaks nagu talihooaeg algama, aga mingite lõunaeurooplaste pärast tuleb ikka teha suvist nägu. Ja näiteks sellel oktoobrikuul pole nende valgete õhtutega küll suurt peale hakata olnud, ilm ajab tuppa. Kuigi kased ja vahtrad ju lõõmavad toredasti. Uskumatult kollastena. Tallinn lausa põleb.
Kaks nädalat hiljem: ma ikka olen hädas nende kellakeeramistega. Päev läbi on pidev mõistatus, kuidas siis neid rutiine nüüd korraldada. Hommikused ja õhtused ajad on ju üsna täppistegevus saada kõik kenasti ja õigeks ajaks valmis, et lapsed jõuaks hommikul õigeks ajaks kooli-lasteaeda ja õhtul voodisse. Aga mis kell ma siis nüüd pean söögitegemisega pihta hakkama, kui neil kõht läheb tühjaks vana kella järgi? Aga muu elu käib ikka uue kella järgi. Kaks korda aastas sama jama.
Selles mõttes ma vanasti kellakeeramist ei pooldanud üldse, kuigi eks sügisel ja kevadel tule ju aastaaja vaheldumise pärast ka rutiinid ümber korraldada - kord tubasemaks, siis jälle vastupidi. Nüüd olen kellakeeramisega iseenesest leppinud, aga rutiinikorraldusega paar nädalat hädas. Samas on asjaks kevadel varem tõusta ja siis need pikad õhtud maitsevad hästi.
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 22. oktoober 2009

Koolis ja lasteaias

Tütar on meil nüüd hommikuti virge koolilaps, tõuseb üles, kraps riide ja valmis. Kuigi kurdab, et vara peab tõusma ja hämaras välja minema. Aga poeg, kes on eluaeg olnud hommikune tõusja, tahab nüüd äkki kaua magada. Mitte just väga kaua siiski, aga enne kaheksat parem ei ärkaks. Ja õhtul ei taha magama ka minna. Vastupidiselt õele, kes enne pole kunagi tahtnud, aga nüüd läheb nagu niuh.
Ja lasteaias poeg ka nii väga käia ei taha. Mõtlesin, et kas on asi selles, et laps ei taha eriti lasteaias käia ja siis kuidagi üritab kauem magada? Meenus, et enda kohustusliku koolihariduse e ülikooli lõpuni olin mina ka hommikuse unega. Olin öösi üleval ja siis koolis magasin ja tukkusin. Uimasena tundus kuidagi vähem igav, sest mõte nagunii ei liikunud - olen märganud, et praegu kasutan sellist taktikat teadlikult. Igavas kohas üritan end välja lülitada, tukkuda. Samas kui inspireeriva ja huvitava töö pärast olen valmis ka kell viis üles tõusma ja kohe pihta hakkama. Ja loomulikult hoolitsen ma siis hästi selle eest, saaksin parimat toitu, vajalikku liikumist ja kosutavaimat puhkust. Et olla enda parimas vormis. Kooliajal olin takkajärgi mõeldes pigem pidevas alameeleolus. Selline talveunine. Pidi ju liikumatult ja vait olema. Ärksus koolis polnud minu kooliajal kuskilt otsast aktseptitav. Ei õpetajate ega õpilaste poolt. Et kas siis minu poeg on nüüd sama strateegia avastanud?
Õnneks käib ta liitrühmas, kus on umbes neli kooliminejat tüdrukut, kes teda vahel oma mängudesse võtavad ja kelle seltsis talle meeldib olla. Üks temavanune poiss on ka, kes talle meeldib ja kellega tal on tore. Ja veel mõned sõbrad, iseenesest on ta seltsiv laps. Aga lasteaiaskäimine meil enam nii ludinal ei käi kui õega koos. Kuigi kõik on ju kevadest tuttav ja õpetajad hoolivad. Iseolemine tahab veel harjumist.
Selles mõttes olen siiralt tänulik, et mu tütrel on koolis nii toredad õpetajad, et kooliskäimine on tore ja inspireeriv. Ma vist ei julgenud seda loota. Annaks Jumal, et nii jääbki.
Tipp Ja Täpp

Naistesse

Sõitsin lastega kodu poole, kui mu poeg ütles, et vanaema ja vanaisa ei käi selles akna tagant möödalipsavas bensiinijaamas, sest seal on väga kallis bensiin ja peab palju raha maksma. Tütar selle peale täiendas, et vanaisa läheb Nestesse. Ei lähe naistesse, teatas poeg mõtlikult. Vanaisa läheb ikka meeste bensiinijaama.
[Tähelepanu! Ka selle blogi suhtes kehtivad autoriõigused, piiramatult kasutada võib ainult isiklikuks otstarbeks :-)]

Pojale meeldib tundmatuid sõnu enda omadega asendada. Nt raamatus nähtud paaviani nimetab pammutiseks. Lapsed on võimsad loojad.
Ja mõõtühikutega käib ta hästi vabalt ümber. Nt räägib karumõmmist, kellel oli nii suur kõht, et kui ta uksest välja läks, siis ulatus viis korda ümber maja. Aga juhtub, et ka aja ja pikkuse mõõtühikuid omavahel vahetatakse. Nojah, selles vanuses nad ei peaks ju loogilises maailmas veel tegutsema sugugi, aga kuskilt on kuulnud ja kasutab.
Üldse on pojal selline armas täiskasvanu loogikaga võrreldes ümberpööratud maailmavaade - aga võib-olla on hoopis meil maailmavaade millalgi ümberpöördunud, sest kõigil oli ju algul nii? Naba hoiab nabanööri kinni.
Jõuaks ainult kõik üles kirjutada. Meelde jätta küll ei jõua. Jääb ainult armas mälestus, et midagi toredat oli.
Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 18. oktoober 2009

Lahendused

Lahendused on alati kusagil olemas. Kui nad ei ole siin, on nad mõnel teisel tasandil. Sinna on vaja jõuda. Diivanil lesides ja aknast välja vaadates, ammugi lihtsalt omaette või kellegi seltsis kaeveldes ja oma hädas püherdades ei selgu kogu tõde.
Mulle on abiks olnud looduses kõndimine ja vaatlemine ja tunnetamine.
Liikumise kaudu vabaneb kehast infot, mida sealt muidu kätte ei saaks. Sest kogu info on kehasse salvestatud. Kõndides meenub mulle sageli asju, mida ma muidu ei mäleta.
Loodus aitab näha. Kui mul on peas formuleerunud selge küsimus ja taotlus sellele vastus leida, siis võib vastus tulla mõne kujundi kaudu.
Kunagi kümmekond aastat tagasi näitas mu tollane töökaaslane mulle ambientmuusikat. Mulle meeldis ambientmuusikat kuulata, kuid ma polnud kunagi tulnud selle peale, et seda võiks näha. See töökaaslane punus suvistest põllulilledest pärja ja viskas selle laastukatusele, millelt alla libisedes nägime nagu raamistuses filmilinti üha korduvatest mustritest. Tõepoolest, see nägi välja nagu ambientmuusika. See väike vahepala õpetas mind kujundeid helideks ja helisid sõnumiteks tõlkima. Ma olen selle õpetuse eest kõik need aastad väga väga tänulik olnud. See on üks neid paljusid häid asju, mis on muutnud mu elu.
Ja loodus võib oma kujundite ja tervendavate energiate kaudu aidata ka selget küsimust leida, sest vahel on palju segadust, millest tuleb läbi minna.
Aga kui on leitud see küsimus, võib tulla ka vastus. Lihtsalt äkki on põõsalehti hea vaadata. Või kivikesi rannal. Tuleb rahunemine. Ja vastus. Aga kõigepealt on taotlus.
Taotlus mõista või taotlus vabaneda. Taotlusest algab kõik. Selgusest.
Kirjutamine aitab ka leida selgust. Ja lugejate selge mõte. Ma tänan teid!
Tipp Ja Täpp

Programmeerimisest

Kui ma viiendas klassis käisin, hakkas mu isa mulle rääkima sellest, et ma olen varsti keskkoolitüdruk ja mis iganes sellest veel järeldus. Mind see hirmsasti vihastas - seesmine solvumine ülekohtu pärast on siiamaale meeles, kuigi ma vast otsesõnu mingit aktsiooni taoliste sõnavõttude peale ei korraldanudki. Et mida on kellelgi õigust arvata sellest, kuhu ma õppima lähen või ei lähe. Aga muidugi ma läksin keskkooli ja siis hakati mulle rääkima sellest, et ainus koht, kus Eestis haridust saab, on Tartu Ülikool (ja tol hallil ajal veel väljamaa ülikoolidest ei unistatudki).
Kole on siis asja juures see, et ma löntsisin kõrvad löntis ka selle kooli läbi, ilma suurema huvita, kuigi mind prooviti ka kodust juhendada, mida ma võiks taose erialaga peale hakata. No ja hakkasingi. Tegin jälle isa soovituste järgi. Aga mis te arvate, kas ma selle juures õnnelik ka olin? Õige vastus on, et ei olnud tühjagi. Mida vanemaks sain, seda enam mõtlesin, et mida ma oma eluga peale hakkan. Tegelikult. Siis, kui suureks saan. Ja ma hakkasin juba kolmekümnele liginema, kui ikka veel oma vanemate etteräägitud teed pidi käisin, nagu miski rong, kelle jaoks ettemääratuse rööbastelt maha astumine tähendab katastroofi.

Selline tavaline lugu ja mis sellest siia kirja pannagi, kui mind nii väga ei kurvastaks see, et ma ikka veel neid rööpaid mööda kõnnin. Vahest ehk mitte elukutse mõttes niiväga (eriala ja töökohad valisin ju ikka ise, see aitas mul mõnda oma annet välja arendada ja midagi seal kahtlemata oli ka hinge jaoks olulist).
Mind kurvastab see, kui ma kuulen ennast oma lapsele taoseid asju ütlemas. See on väga väga valus. Väga vale. Väga vägivaldne teise ellu sekkumine. Kui ma saaks, ma võtaks need sõnad tagasi. Kui ma saaks, ma enam mitte kunagi ei ütleks. Aga kas ma üldse alati arugi saan, mida kõike ma tema elu programmeerimiseks teen? Kas takkajärelegi? Ja kas tema peab ka nüüd neidsamu rööpaid pidi hakkama käima, mis mina talle oma piiratuses ette panen? Justkui hoolides ja hoolitsedes - tegelikult muretsedes eelkõige enda turvatunde pärast, et ei peaks lapse pärast tulevikus piinlikkust tundma või teda liiga raskes eluolukorras nägema...
Sellistel päevadel ma mõtlen, et näe, ikka sain emaks liiga vara. Enne, kui suutsin asjade olemust mõista. Kuigi ma tean, et ega ma ei oleks suutnud mõista ilma selle peegelduseta, mis mul praegu oma lapse kaudu tuleb. Iseasi, mis on selle hind.
Ja raske on andestada. Mitte vanematele, kelle piiratust mul on enda olukorra kaudu kerge mõista. Enda pärast on kurb. Ma olen ju enda teismeeast saati proovinud teadlikult ja süsteemselt sellest ettemääratusest vabaneda ja kus ma praegu olen.
Tipp Ja Täpp

Minu sügis

Minu sügis algab siis, kui suurem vaarikasaak korjatud. Vaarikalehed on esimesed, mis pruuniks hakkavad tõmbuma ja oma suvist lopsakust kaotavad. Siis tulevad mädaõunte järele lõhnavad pimedad augustiööd ja septembrivihmad. Varasügis on mõnus aeg. Hämarus on inimese sõber, mis lubab elu rahulikumalt võtta. Ja samas on suve lõpuks energiat nii palju, et inspiratsiooni jagub kõiksugu ettevõtmisteks. Mulle on meeldinud, et sügisel algab jälle peale sisemine elu, mis suvel välise lõõmamise varju oli jäänud. Suured muutused justkui tuleks ka minu ellu sügisel.
Sügis korrastab suvega segamini paisatud rutiinid jälle korrapärasemaks ja see on hea võimalus kõiksugu uute tervislike asjade alustamiseks. Suured muutused võivad ju kahtlased olla, aga uued algused mulle meeldivad. Alguses on alati nii palju unistusi, nii palju ärarikkumata võimalusi. Ja takistused on alles tulemata. Neid pole isegi meeles veel. Nende uute asjade täidesaatmine pole sugugi alati nii mõnus kui esmapilgul võiks mõelda. Ja lõpetamine võib vahel tõeline koera sabast ülesaamise pingutus olla. Aga alguses on ainult algus, puhaste soovide aeg.

Siis, pärast sügisest pööripäeva algab küünaldamise aeg. Ja ahjukütmine. Elus tuli, mis soojendab hinge ja keha. Ja siis, alguses, tundub see tore. Pärast muutub see kõik tavaliseks ja isegi tüütuks, sageli pisut varem kui jõuab otsa saada. Seepärast ma arvan, et Eesti asupaik on õnnistus. Alati on midagi, mida oodata. Midagi on alati muutumas ja miski alati inspireerib.
Sügisel on ikka olnud vihma ja tuult, kõik, kes siin elavad, teavad seda. Need kuuluvad sügise juurde. Ma ei igatse soojemaid maid. Võtan sellest viimast, mis tasuta käes on. Vihmal ja tuulel on ka sellel aastal olnud mulle hulganisti sõnumeid tuua. Aga vihma ja tuule vaheaegadel naudin värvidemängu.
Sügis lõppeb minu jaoks siis, kui puud on raagus. Loodus jääb vaikseks. Vahel võib-olla sajab lund, aga siin linnas ja rannikul üldiselt alati vähem kui sisemaal. Enamasti on lihtsalt hämar või pime. Minu elu jääb ka hulga rahulikumaks ja tubasemaks. Hoidistamise ja sekeldamisega on nüüd tükiks ajaks ühel pool. Suvi möödub mul enamasti ringikolamise tähe all ja väikeste lastega on see üks lõputu pakkimine. Sügisel ma naudin võimalust mitte mõelda, kuhu sel vabal päeval minna ja mitu päeva meil on võimalik seal olla, võimalust mitte asju pakkida.
Lasteeelsel perioodil nautisin lihtsalt kontsertidel käimist, lugemist, külaskäimist. See kõik on sügisel palju sügavam ja sisukam kui muul ajal. Mulle tundub, et sügis annab suhetele uue võimaluse. Kõik võib väliste sekeldamiste lakkades muutuda sügavamaks ja sisukamaks. Seiklustevaesemat aega on kevadeni muidugi üsna mitu kuud, kuid talve südames on energiavarud mõnevõrra väiksemaks jäänud ja eluks mittevajalikke tegevusi võtan vähem ette. Talvel ma lihtsalt magan.
Tipp Ja Täpp

Teisipäev, 13. oktoober 2009

Kui vaim on vardas


Ma olen mõelnud, kas ja kuidas siin blogis kirjutada n-ö negatiivsetel teemadel, nt ebaõnnestunud lasteraamatutest. Kas pigem üldse mitte kirjutada, sest meedia üldise negatiivsuse taustal me ilmselt rohkem halbu uudiseid ei vaja ja ma ei tahaks oma tähelepanuga ebavoorustele jõudu juurde anda. Teisalt on mõni asi, nt kehvad lasteraamatud, reaalsus, miski, mis lihtsalt on. Ja keskpärasus on igal ajal igal pool valdav olnud, nii et see nüüd mingi uudis ka ei ole.
Seekord siis kirjutan. Laps käis vanavanematega raamatukogus ja laenutas sealt "Puru kuningriigi lood". Jõudsin enne last raamatuga lähemalt tutvuda ja mulle see üldse ei meeldinud. Ma oletan, et autor on püüdnud muinasjutu vormi kaasajastada või väljamõeldud tegelasi praegusele lapsele lähedasemaks, igatahes tavapärasemaks teha ja asju teise vaatenurga alt näidata. Seepärast siis kasvatab Lumivalgeke vanaks jäänud lohe jaoks porgandeid, et ta saaks porgandimahla teha ja see võiks ju tore olla. Aga kui printsessi kosilased on kõik eranditult erisorti tropid, siis see enam tore ei tundu. Sest milliseks muudab see lapse maailmataju, kui muinasjuttudes on kõik meestegelased mingid tropid? Lugu on mitut pidi nõrk muidu ka.
Mina olen vist ise muinasjuttude järgi kasvanud, aga elan loodetavasti veel eriti kõrges vanuseski arusaama järgi, et inimestes on alati midagi väärtuslikku ja kaunist. Kui muud mitte, siis on see puhtalt praktiline maailmavaade, sest inimesed ongi ilusad, kui neisse nii suhtuda. Me muudame enda ümber maailma kogu aeg, olgu siis teadlikult või mitte.
Seepärast peaks minu meelest ikka püüdma hoida lapsepõlve positiivsena ja lastele suunatud kultuuritooted võiks kah sellised olla. Muinasjutu vääriline töö on rääkida ideaalidest, mis inimesse juurdudes hakkavad mõjutama tema käitumist ka täiskasvanupõlves. Mina elan osalt veel muinasjuttude järgi ja loon neid enda ümber jõudumööda juurde. Ja see teeb mu õnnelikumaks, miska soovitan teistele ka.
Nii et selle raamatu panin ära - seda oli kerge teha, sest õnnelik juhus tuli appi. Laps ei viitsinud sugugi koristada ja mina ka mitte, mispeale kasutasin seda üsna äärmuslikku võtet, et ütlesin, et viskan/panen ära kõik, mis vedeleb. Ja korjasingi selle raamatu ise ära, et ruttu raamatukokku tagasi viia.
Aga kui tütar pärast tolle raamatu järele küsis, lugesime "Torupilli, haldjaid ja hiiglasi". Mõnuga ja pikalt. Iiri ja Šoti lood meeldivad meile palju rohkem, sest need räägivad tõelistest väärtustest, mis ülendab ka minu hinge. Rohkem päris muinasjutte teie ellu ka!
Veel muinasjutust vt siit blogist.
Tipp Ja Täpp

Magusameistrid

Koolisügis on meile toonud ka magusateema uuel viisil. Seni algas meil magusahooaeg kusagil vist novembris ja sai erilise hoo sisse päkapikuajal, aga uuel aastal tõmbasime sellega jälle tagasi. Nüüd on juba näha, et kooliskäimine väsitab last (nädalavahetusel juhtus vist aastate jooksul esimest korda, et ta ei tahtnud kuhugi minna ega midagi teha - lihtsalt kaks päeva kodus mängida). Ja ühelt poolt väsimust tõrjuda, teiselt poolt mingeid muid vajadusi rahuldada püüab ta suhkru abil. See on selle lapse elus midagi täiesti uut ja minu jaoks mõtlemapanevat.
Tütar on täiesti iseseisvalt leidnud kusagilt magusaretsepte ning ise kooki ja kommi teinud. Mina olin köögis kõrval, aga tegin muid toimetusi ja vahepeal ulatasin kõrgemal paiknevaid tarbeid kätte ja mõtlesin lihtsalt kaasa.
Ühelt poolt muidugi tore, et suurem laps ka köögis midagi meisterdab. Selles ma toetan teda igati ja paistab, et me hakkame nüüd varasemast hoopis rohkem kooke ja muid koduseid maiustusi saama. Sest mina suur magusasõber pole (kui peet ja porgand, moos ja mesi välja arvata) ega viitsi siis ka eriti tihti magusaid toite teha. Ja laps meisterdab midagi, mis "ära kulub", selmet nt paberist pudi toota ja pärast pole nende meisterduste jaoks hästi kohta, aga ära ka ei saa visata, sest need on ju nii armsad. Ja meil on üks asjalik ühine tegevus juures: magusameisterdamine.
Teisalt muidugi vaja endal järele mõelda, mis selle koolilapse toitmisega tuleks ette võtta, et ta liiga suhkrutoitlaseks ei hakkaks. Ma arvan, et suhkrusöömine tekitab sõltuvust ja kokkuvõttes nõrgestab organismi jne. Ma arvan, et täisväärtusliku toidu sööjal pole tehismagusat vaja. Nt ohtralt köögivilja-puuvilja ja juuretisega täisteraleiba süües ning piisavalt puhates ei tule sellist isugi, sest mineraalained ja vitamiinid on kehas kogu aeg olemas ja mõnda sorti energiapuudust ei teki. Aga tema toidueelistused on sellised nagu paljudel lastel. Makaronid hakkliha või juustuga. Rohkem liha ja võimalikult vähe köögivilja. Mõtlen, kas tal võiks olla mingi aine puudus, kui ta sel aastal juba septembris suhkrut tahtis? Või on see seotud koolistressiga? Või aju vajadustega? Või on see lihtsalt ealine iseärasus (millist minul pole kunagi olnud, mina igatsesin mälu järgi lapsena ka porgandit, mitte kommi süüa, aga võibla ma olen mingi kõrvalekalle)?
Ja poekoogid-kommid ei meeldi mulle ka. Kas just nüüd nende transrasvade pärast, mis praegu nii pop teema ajakirjanduses, aga millegipärast ei tundu need olevat õige toit, vaid kahtlane keemia (olgu nende kommidega veel kuidagi, aga nt koogid koosnevad viimasel ajal üha enam taimset päritolu möksidest, lisaks tosinat sorti e-aineid). On küll šeff väita, et nt Ameerikas surra aastas 30 000 inimest transrasvadega liialdamise tõttu, kuid sama hästi võiks väita, et nad surid vale mõtlemise, geneetilise eelsoodumuse, stressi, surnukstöötamise, abikaasaga tülitsemise jms tagajärjel. Ma võiks veerand tunniga veel sadakond põhjust leiutada, millest miskit mõni vastava eelarvamusega teadlasterühm ka ära suudaks tõestada. Taoliste propagandade abitusele vaatamata tunduvad need kampaaniad õiged ka. Sest lihtsalt poekoogid maitsevad kodustega võrreldes imelikult, nende söömise järel ei ole kehatunne hea ja sellest piisab. Järelikult tulebki ise teha.
Eks siin ole juba kirjas mitmel pool, et minu eelarvamus on süüa võimalikult looduslikku toitu. Aga kuidas tervislikult toita lapsi, see on vist iga ema jaoks paras pähkel.
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 1. oktoober 2009

Jõemehike


Kohtusime toreda raamatuga. Tiia Soasepp on taaskord Urmas Viigi kujundusel ilmutanud toreda loodusjuturaamatu "Jõemehike". Väike tüdruk kohtub isaga kalale minnes Jõemehikesega, kes jääb tema sõbraks elu lõpuni.
Mu lapsele ja mulle see raamat meeldis, lugesime kohe hooga läbi. Ma ei tea, kui palju on selliseid loodusesõbralikke unistajaid, kes ühtlasi lugemisega sina peal, aga kõigile neile soovitan seda raamatut lugeda! Meie loodusretked saavad edaspidi põnevust juurde. Sest mine tea, äkki kohtume meiegi mõne Jõe- või Soomehikesega. Ja teisalt vastupidi, just tänu sellele, et meie laps on loodusega suur sõber, oskab ta neid lugusid hinnata, end neisse sisse lugeda.
Selles raamatus on põnevust ja elu. See raamat on kohe eriti elus, vahel ehmataval viisil: kas tõesti ka nii on juhtunud, küsisin mina lugejana mitu korda. Ja miks ka mitte, elus juhtubki igasugu asju. Aga kes meid hädas aitavad, kes meiega vingerpussi mängivad? Kas Jõemehikesed on päriselt ka olemas?
Mulle meeldis see meeleolude vikerkaar ka, mis vaoshoitud ja rahulikul viisil oli ometi rikkalikult edasi antud. Lühikesed olulisele keskendunud jutud kutsuvad algajat lugejat edasi. Kirjeldusi on ka just parasjagu. Mulle meeldib, kui sisu on põhiline ja vorm on sisu teenistuses. Täpselt nii, nagu selles raamatus.
Mulle meeldib kirjutaja viis juhendada lugejat loodusega suhtlemisel: vaatlema, seoseid märkama, jälgima ja tänama. Sekkumist mitteõpetav suhtumine oli mulle hariv kogemus. Ma hindan kirjutaja loodusetunnetust ja tundlikkust oma kogemuste vahendamisel.
See on just aeglaselt lugemise raamat, lühikesed lood nagu luuletused mõjuvad ainult siis, kui neid tunnetusega lugeda. Poes kiirel sirvimisel ja silmadega ülelibistades ma sellist elamust ei saanud, aga lapsega koos autori kogetut läbi elada oli väga sisukas.
Pildid on võrratud, nagu Urmas Viigil ikka. Ainult kaanekujundus on veidi imelik. Imelisi värvilahendusi ja tõetruusid veepeegelduste kujutusi, mida sügisõhtul soojas toas hea vaadata.
Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 28. september 2009

Topistest

Kui mul on juhust oma sugulastega kohtuda, siis jälgin, kuidas nad mu lastesse suhtuvad. Neil põhimõtteliselt on see "lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla" suhtumine täitsa olemas. Silmanähtavalt inimesed soovivad midagi lapse arengusse panustada. Ja selmet tähelepanu ja toetuse eest tänulik olla tükin mina torssi minema. Et mitte niisugust abi ma ei mõelnud.
Mind segab, kui mu lapsi pidevalt testitakse igasugu pädevuste suhtes. Ja et paljude meid ümbritsevate inimeste üldine hoiak on selline, et inimene peab olema ühiskondlikult edukas ja intellektuaalselt võimekas (no meie sugulased juba on, selge see). Muidu nagu polekski tast asja. Mind häiris see ausalt öelda juba minu lapsepõlves, kui sugulaste kokkutulekutel ikka pajatati, kui tubli keegi milleski on. Ma läksin trotsi täis ja lähen nüüd ka. Tänu asemel tunnen vastuhakusoovi.
Miks lastega suhtlemine peab kogu aeg käima nö ülevalt alla, et ma nüüd kontrollin, kas sa seda suurte inimeste maailma asja ka tead või nüüd ma harin sind, et sa teaksid? Kui võrratult palju rikkamad me võiks olla, kui me vahel lihtsalt kuulaks, mis laps räägib. Kui õnnestub vabalt kuulata, kuuleb igasugu huvitavaid asju. Mu tütar teab kasvatusest ja haiguste ravist rohkem kui enamik täiskasvanuid, kellega ma olen kokku puutunud (minust igal juhul rohkem, kuigi ma kahtlemata olen väga paljudelt inimestelt õppinud ja neid asju proovinud enda jaoks läbi tunnetada). Mu poeg jagab tehnikat hämmastavalt hästi ja räägib huvitavaid ulmelugusid.
Ja mulle tundub, et suur osa täiskasvanud maailmast hindab neid eelkõige selle põhjal, kui tublid topised nad on (eelmises sissekandes tekkis sellele sõnale selline tähendus, et inimene on maiseid teadmisi täis topitud). Ja siis ma mõtlen seda ka, mida kõike mina võiks teada, kui mina ei oleks nii tubli topis, vaid oleks kogu aeg säilitanud sideme nende teadmistega, millega ma siia tulin. Mulle meeldiks, kui me saaks inimesi enam hinnata nende unikaalsuse ja terviksüsteemi vältimatu vajalikkuse pärast, lapsi on eriti põhjust hinnata selle armastuse pärast, mida nad maailma toovad ja kõigile jagavad.
Tipp Ja Täpp

Reede, 25. september 2009

Tasakaal

Kui õhtusöögilauas poeg toiduga tembutama hakkas, küsis isa temalt, kust liblikad tulevad. Selle peale jäi poeg mõtlema ja meenutas, et uss ja nukk on. Ma siis tuletasin meelde, et alguses oli ikka muna. Siis küsis mees, et kust konnad tulevad. Ja köögirätikud. Et kas need tulevad ka munast. Toiduga tembutamine unus koguni, sõnade ja mõtetega on meil täiesti lubatud (ja armas koguni, kui laps tõsimeeli arutab, kas inimestel tulevad rattad, kui nad ära surevad - ja minu pärast arvaku, mis tahes, kolmene ikkagi, millal siis veel arvata*).
Ma mõtlesin, et jumal tänatud, et lastel on ikka isa olemas. Mina olen õhtusöögiks sageli juba nii väsinud, et sedasorti inspiratsioon on otsas. Aga temal see siis just hakkab tulema. Ma mõtlen sageli, et jumal tänatud, et teine vanem ka lastega ikka tegeleb, sest minul üksi läheks nii mõnigi olukord käest ära.
Alles jupp aega hiljem mõtlesin, et see võikski normaalne olla. Et on kaks lapsevanemat ja mõlemad ikka panustavad laste heaollu isikliku suhtluse kaudu. Ma ju ei mõtle, et jumal tänatud, et mu lastel on ema ikka olemas. See tundub nii normaalne ja tavaline, et ema on. Selle eest nagu ei tule pähe tänada. Ei minul ega eriti ka kellelgi teisel.
Ma arvan, et lapse kasvatamiseks on kaks täiskasvanut miinimum. Vaja oleks muidugi tervet küla (jah, ka Sind kõigi Sinu annete ja armastusega oleks hädasti vaja!). Aga kui kaks ikka on, siis üks saab teist tagasi tõmmata või tasakaalustada. Meie lapsed kasvaks ikka mingiteks imelikeks, kui nad ainult ema käe all kogu aeg oleks. Sööks kogu aeg tervislikult, tegeleks "õigete" asjadega ja no mida veel. Nüüd ikka isa vahel laseb neid teleka ligi ja paneb mõne (ilusa, väikestele lastele sobiva, vahel isegi hariva) arvutimängu peale ja pakub vahelduseks natuke ebatervislikumat toitu ka (aga kartulikrõpse ja värvilisi komme ikka mitte), kui mina parajasti süüa teha ei viitsi.
Et elu võiks ikka ilus ka olla.

* Kui päris aus olla, siis mulle tundub see väga asjakohane, et laps ise juurdleb selliste probleemide üle, võibla ka täiskasvanu kaasamõtlemisel. Ja õpib nii elu mõistma. Meie ümbruses on paraku hulk täiskasvanuid, kes kohe, kui lapsukesega kohtuvad, hakkavad talle oma tarkusi sisse toppima. Nii ei kasvatata inimesi, vaid topiseid. Ja neid topiseid on juba niigi palju. Rohkem poleks ühtegi vaja. Aga ei ole ju võimalik täiskasvanud topisele selgeks teha, et las inimene elab ja areneb. Ta on nii täis topitud teadmist, et tuleb arendada ja teebki seda heas usus, et see on lapsele vajalik.
Tipp Ja Täpp

Kolmapäev, 23. september 2009

Mari ja Jüri 10 ametit


Mulle meeldivad Urmas Viigi kujundatud Kerttu Soansi lasteraamatud. Esiteks kujunduse pärast, mis laseb meele lendama ja pakub naudingut. Arendab endagi kunstimaitset näha näiteks A3 suurust pilti riividest või tomatitest või värvilisest õhust linna kohal. Sellest, mis on oluline. Mul on hea meel, et lapsel on selliselt kõneleva pildiga kohtumise võimalus. Iseasi, kas Urmas Viik saab kunagi lastele selleks, kes meie ajal oli Siima Škop. Teiseks meeldib raamat teksti pärast ka.
Näiteks "Mari ja Jüri 10 ametit" on armas raamat voorustest ja väärtustest. Täiskasvanule räägib see ridade vahelt ka meie argipäevast, kui loeme, kuidas kirjanik ei tunne õigekirja või linnapea peab endaga võitlust, et mitte anda pistise eest allkirja kahtlastele tüüpidele. Lapsele ma loodan, et räägib eelkõige sellest, et kõige tähtsam on jääda enesele kindlaks, hoolida ja armastada. Ja sekka mitmest ametist ka, ma usun, et see aitab kedagi ära tunda, mida tema tahaks oma elus teha. Ja ehk ka leppida sellega, et mõni asi ei tule kergelt kätte ka meistritel (meisterjuuksur töötab kogu aeg pühendunult) ning tagasilööke kogevad elus ka andekad ja tublid inimesed (näiteks kellegi eelarvamuste tõttu võib kunstniku töö näitusele mitte jõuda). Ma usun, et see ka toetab last.
Mulle meeldib, kuidas see raamat kõneleb eesmärgist. Et näitleja võib olla eraelus ülimalt tagasihoidlik - mitte tähelepanu otsimine ei tee kellestki kuulsust. Igas loos on tõelised väärtused esikohal, ja nende kõrval ikka ka midagi sellist, mis tuleb ületada. Mulle meeldib, et selline käsitlus on kirja pandud. Kui palju on tavameedias roosa mulli kirjeldusi, justkui koosneks mõne tuntud inimese elu ainult lilledel kõndimisest. Ja justkui see lilledel kõndimine peakski olema eesmärk. Päris elus me ju ei taha tunnistada, et meil on vahel raske, see tundub nii ohtlik, ja vahel ongi ohtlik. Mina ka isiklikest probleemidest pigem vaikin.
Raamat on paras lugemine vast algklassilapsele. Sisu poolest vähemalt. Lugude ülesehitus on keeruline, kirjutaja teeb põikeid möödunud aegadesse ja alles natuke iselugeval lapsel võib olla keeruline neis mõtterändudes orienteeruda. Lauseehitus võtab samal põhjusel natuke ohkama. Et kui sisu on allakümneaastasele mõeldud, siis lauseehitus on kergesti mõistetav vast viis aastat hiljem. Ma loodan, et ma eksin, kui arvan, et vorm saab sisu mõistmisel vahel takistuseks. (Nagu see eelmine lause - iga täiskasvanu ka ei viitsi aru saada, mis ma sellega mõtlin. Võiks ju lihtsalt öeda, et lapsele võiks lihtsamas keeles väljenduda, et ikka oluline kohale jõuaks. Aga mul oli vaja näidata, kui tark ma olen.)
Aga sellele vaatamata lugesin läbi ka selle osa raamatust, mida mul lapsele ette ei õnnestunud lugeda, sest kohe, kui ma raamatu käest panin, luges tema seda edasi. Sisu on seda väärt.
Tipp Ja Täpp

Pakuvad süüa

Meil on laste söötmisega erinevaid kogemusi. Vahel nad tahavad süüa ja vahel mitte. Vahel süüakse pigem väljas (kasvõi pargipingil), aga mitte oma kodus laua taga. Aga külast kasvõi söögilaua äärest tulles minnakse ikka esimese asjana sööma.
Ma olen vaadanud, kuidas eri peredes toitu pakutakse. Mõnes peres pakutakse kohe kõike ja mitu korda, et oleks ikka kindel, et laps on aru saanud, et võiks seda süüa ja kohe lausa soovitav oleks süüa palju seda kõike. Umbes et perenaise kiituseks ja justkui enda tervise õitsenguks või nii. Ausalt öelda tundub see mulle survestamisena - mulle, kes ma lapsest saati sugugi igat toitu pole tahtnud. Kui mu vanematele tundus, et ma liiga kehvasti sõin, viidi mind arsti juurde, tuvastati maomahla lahjus ja määrati mingid ilged tabletid, mida tuli enne sealiha söömist vees lahustada ja juua. Nii et nüüd pidin ma kõigepealt jooma klaasikese haput ilgust ja siis sööma sealiha. Mõni ime, et sellise taustaga inimene ei talu sööma sundimist, isegi kui see on kellegi meelest leebe meelitamine. Aga mingi sundimisjääk on mul ikka veres. Vähemalt tunnen ma ilmset heameelt sellest, kui laps on palju söönud. Mis tegelikult on ka passiivne mõjutamine. Ja vahel halvasti varjatud pahameelt, kui nad ei söö. Et mis te õige mõtlete, mina ise tegin. Isegi kui sedasorti manipulatsioone ära tunda, ei ole alati kerge neist vabaneda.
Tänapäeval jääb seda ehk vähemaks, varases nooruses kätteõpetatud ülesöömise harjutamist. Mulle meeldib, kui lapsel on lubatud süüa nii palju, kui ta tahab ja ülejäägi võib kasvõi ära visata. Sest miks peaks keegi endale kartulist lisakilosid sisse söötma, et siis hiljem peolauas kaalu peale mõeldes end tagasi hoida.
Mulle endale kohe õudsalt meeldib, kuidas üks ema paneb lihtsalt toidu lauale, keerab meeleolu rahulikuks ja lapsed söövad, mis tahavad. Kedagi ei sunnita ja midagi teist korda ei pakuta (väiksemaid ikka aidatakse mõistagi). Eesmärk on õpetada lapsi tunnetama, mida ja kui palju nad vajavad.
See, et suurem laps taldriku tühjaks sööks, meeldib mulle ka. Vaese maa rahva värk.
Tipp Ja Täpp

Pudrupäevad

Igal päeval on oma teravili ja waldorflasteaedades tehakse sel nädalapäeval alati seda putru. Ma olen selle kombe oma koju ka vastu võtnud. Selles mõttes mugav, et ei pea iial mõtlema, mis toitu täna teeks. Lastel pole ka vaja jaurata, mis putru nad rohkem tahaks, täna on selle pudru päev.
Esmaspäev on riisipäev. Riisiputru ma ise kohe üldse ei armasta ja ise ei tee ka (nagu ma tegelikult ei söö naljalt ühtki piimaga keedetud putru juba lapsest saati, kui just mingi eriolukord pole; tütar on ka nüüd nii sööma hakanud). Seda sööb poeg lasteaias ja tütrele leiutan midagi muud hommikusöögiks.
Teisipäev on odrapäev. Oder peaks ohtralt rauda sisaldama. Veega keedetud odraputru on mul mõlemad lapsed mingil ajal väga armastanud. Mõni meist sööb seda soolaselt või või pesto või õliga. Teised jälle magusalt. Mõnikord, kui ma varakult asjalik olen, teen karaskit ka. Üsna magusat enamasti, aga süüakse ka soolasemat, sinihallitusjuustuga. Sügisel teen karaskit õuntega ja vahel moosiga.
Kolmapäev on hirsipäev. Hirsis vist on mingeid liikumiselundkonna arenguks vajalikke aineid. Lapsed söövad magusalt, kes mee, kes moosiga, kes võiga või kuidas just. Mina armastan veega keedetud hirsiputru, mis on Meira india maitseaine (või karri) ja fariinsuhkru ja rohke tilliga maitsestatud. Keedan-hautan pudru kõigile ühtemoodi valmis, siis kuumutan teises nõus oliivõli karriga ja segan sinna valmis pudru sekka. Poeg eelistab lasteaiaputru, mis on piimaga keedetud, aga sööb kodus veega ka – ta sööb meil lasteaiapäevadel enamasti kaks hommikusööki (ta ei käi iga päev lasteaias).
Neljapäev peaks vist tegelikult olema rukki päev, aga lasteaias on maisi päev ja siis meil kodus ka. Maisipuder on samuti olnud meil mõlema lapse lemmikpuder. Rukkileivapäevad on meil tegelikult kõik teised nädalapäevad ka.
Reede on kaerahelbe päev. Kaerahelbed peaks kõhu kõige pikemaks ajaks täis tegema, nii et juhtub, et me sööme seda ka nt laupäeva hommikul enne metsaminekut.
Laupäev on õige maisipäev. Kui maisiputru teha, on kindel, et laste kõhud saavad täis, kui näiteks kuhugi loodusse satume minema.
Pühapäev on teadagi pannkoogipäev. Seda ei lase lapsed mul kuidagi ära unustada, pannkookidega kaasneb mingi pidulikkus. Poisile need vist ei maitsegi eriti, aga vaja ikka teha. Aga poeg segab enamasti ise taigna valmis, mina ainult mõõdan ained valmis. Võib-olla hakkab varsti ise mõõtma ka.
Mannapudrupäev on meil siis, kui me ujulasse läheme või kusagilt sporditamast õhtul hilja tuleme ja nälg tahab maha murda. Hea kiire ja meie lastele maitseb alati (ilmselt selle pärast, et nad muidu valget jahu eriti ei saa – mina omas piiratuses ei suuda kujutleda, et mannapuder mingi hea või maitsev toit võiks olla). Vahel, kui üldse ei viitsi või lihtsalt on pudrud väga ära tüüdanud, on helbe- ja jogurtihommikud ja võileivad ka, aga seda juhtub üldiselt ikka väga harva.
Tipp Ja Täpp

Reede, 18. september 2009

Terake toidujuttu

Kõht kõrvitsat täis, ma kirjutan täna söögist. See on vist natuke ikka iga lastega perenaise mure, kuidas teha toitu nii, et kõigil kõht täis saaks. Me oleme ju keemiliselt koostiselt ja eelistustelt nii erinevad, isegi ühes peres. Meil näiteks on mees liha- ja piimatoiduline, mina köögivilja- ja teraviljatoiduline. Ja lapsed on üks pigem isasse, teine emasse. Mis teeb asja iseenesest ju lihtsamaks, sest nii on meil pigem kaks kui neli komplekti söömiseelistusi. Aga ega seda ka liiga vähe ei ole, kui tahta ühe toiduga kõigi kõhtu täita.
Täna tegin näiteks sellist toitu, et määrisin kanakintsud õli-karri-suhkru-riivõuna-soola pudiga sisse ja panin ahju. Siis puhastasin paraja tüki kõrvitsat ja panin viiludena sinna peale. Polnud nagu hetkel enamaks aega ja niisama lihtsalt maitsestamata ta sinna jäigi. Mõne aja pärast vahetasin kõrvitsatel ja kanatükkidel kohad ära põhimõttel, mis alusmised, said pealmisteks ja ahju tagasi. Ja kõigile sobis. Poiss noolis muidugi kananahku, aga liha kõlbas ka ikka. Tüdruk sõi liha. Mina sõin kõrvitsat ja närisin laste järelt kondid puhtaks, see kanaleent tunda saand ahjukõrvits oli ikka väga hää. Mees sõi mõlemat. Tema sööb kõiki taimetoite ka, aga ilma lihata ikka kõht täis ei saa. Lapsed põhimõtteliselt söövad mõlemad mõnda taime ja mõnda ikka ei taha kohe kuidagi.
Teine toit, mille ma hiljuti avastasin, on peediühepajatoit. Selle poolest hää, et saab just ainult praegu. Ma teen seda suure potitäie, millest pool läheb kohe kõhtu ja teise poole panen kuumutatud purki, et mõnikord hää kiiruga võtta.
Värske tükeldatud peet õli sisse, siis kapsast, kaalikat ja porgandit ja natuke vett. Maitseks sibulat ja tillivart jms. Peet läheb praegu veel tunniga pehmeks ja saab hirmus maitsev. Ikka hoopis teine tera kui need jumal teab millega säilima aetud poekeedupeedid. Rääkimata sellest, et ikka palju odavam ka. Ja vaeva ei miskit. Peet potti ja haudub seal ise. Mõtlen, et kui sellele hapukapsast või -kurki lisada, saab jälle omamoodi salati, vahelduseks hea. Sealt siis lapsed sordivad, mis kellelegi sobib, aga päris nälga ei jää keegi. Selle ideejupi sain pooleldi puhta elu blogist, mille bioneeri kaudu avastasin. Mingu neil ka kenasti!
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 17. september 2009

Kohanemised

Varsti on kolm koolinädalat õnnelikult seljataga. Minu jaoks on tohutu kergendus, et lapsel koolis meeldib. Kõik tavalasteaiad praakis ta üksteise järel välja ja mul ikka oli mure, et milles siis asi ja kuidas ta siis koolis saab. Praegu tundub, et väga hästi saab.
Kool meeldib ja õpetaja meeldib ja juba hakkab sõpru tekkima. Mulle meeldib kooli juures see, et nad mängivad hästi palju. Kodust vaadates paistab, et nad saavad seal ikka üksjagu mängida, ja ma pean seda siiralt väga oluliseks. Elu on ka palju toredam, kui seda võtta kui mängu. Ammugi peaks lapsed koolis mängida saama. Ja õppida neil ka ei anta, ainult lugemist, mis tal niigi selge.
Ja mul on hea meel näha seda ka, et ta saab oma koti pakitud ja leiab sealt asjad enamasti üles ka.
Ja veel meeldib mulle, et laps saab seal sooja lihatoitu süüa. Ja et ta ikka sööb ka - võõras kohas söömine ei ole meil mitte nii väga iseenesestmõistetav asi. Meie lihasööja lapse toitmine on mulle muidu alailma mureks. Mulle lihtsalt ei meeldi lihatoite teha ja ega nad siis liiga hästi välja ei kuku ka. Aga nüüd saab ta oma vajaliku mõõdu vähemalt koolis kätte. Iseasi, et esimese klassi lapsed söövad kell 10 hommikul praadi ja lõunaajaks on kõht jälle tühjaks läinud.
Kõige toredam asi on veel sellega, et laps hakkas õhtuti ise mõistlikul ajal magama minema ja enam-vähem jaksab vara tõusta ka. (Mina hakkasin nii mõistlikuks alles 25aastaselt, seni olin ikka nii ööloom kui andis.) See oli mulle suur ja rõõmus üllatus. Seni mul kuidagi ei õnnestunud seda korraldada, et ta unejutuks voodisse jõuaks, aga nüüd piisab üsna õrnast meeldetuletusest. Pärast siis loen talle veel ise ka midagi ja jääbki magama. Olen lausa rahul kohe, et laps õigel e tervislikul ajal puhkama jõuab. Hommikul siis laulan tal kogu aeg kõrval, et nüüd riide ja sööma ja välja. Ikka tikuvad vennaga lobisema ja mängima hakkama, aga igatahes on sellega palju parem kui varem. Ikka tohutu kergendus.
Lasteaialaps on ka pärast paari nädalat kohanenud sellega, et peab nüüd üksi lasteaias käima. See käis meil algul ikka mõningase vastuhakuga, aga õpetajad olid väga toetavad ja mingit suuremat tõrget sellega ka ei olnud. Lihtsalt üks kohanemise töö, mis tuli ära teha. Nüüd läheb jälle rõõmuga ja tunneb end lasteaias hästi nagu varemgi, kui õde ka seal oli.
Kõige aeglasem kohaneja olen meil ilmselt mina. Siiamaale on mul pingutus õhtusöök alati õigeks ajaks valmis saada ja kui hilinen, läheb kõik see ilu upakile. Aga eks mina ka tasapisi harju. Või ka mitte. Ega ma väga rutiinisõber ei ole. Sellega harjutan ka end tasapisi, et on kool ja selline asutus. Eks me siis hingele ja vaimule püüame ise pakkuda, mis koolis puudu jääb. Ja kes on öeld, et elu peaks kogu aeg lill olema. Aga enam-vähem ikka on ka. Tänu Jumalale.
Tipp Ja Täpp

Sada purki

Lugesin üle, et meil on varsti sada purki hoidiseid käes. Mitte et see oleks kuidagi eesmärk omaette, lihtsalt ilus arv. Ja meile meeldivad moosid.
Maasikamoosil teeb juba lõhn meele rõõmsaks. Kui ma laps olin, oli meil alati liiga vähe maasikamoosi. Omakasvatatud marjast moositegemiseks ei jätkunud ja juurde neid ka kusagilt ei saadud. Mulle tundus see kohutavalt jama, et me pidime aasta ringi sööma mingit õuna- või vaarika- või tikrimoosi, mis mulle pealegi eriti meeldinud, kui ometi on olemas selline hõrk asi nagu maasikamoos. Ja ma mõtlesin, et kui ma suureks saan, on meil alati nii palju maasikamoosi, kui vaja. Ja nii ongi. Vähemalt minu isu saab täis.
Vaarika- ja mustsõstramoos kõlbab ühtlasi nii haiguste raviks kui joogi tegemiseks, pudru või kohupiima peale nüüd nagunii.
Õunamoosid mitmesuguste lisanditega täidavad kõhtu, kui asjalikumat sööki ei taha. Või on maiustamise isu. Mulle meeldib selline veider moos ka nagu küüslaugu ja tšilliga õunamoos. Seda saab teha üsna vähese suhkruga, sest sõbrad aitavad säilitada ja kõlbab võtta nii verivorsti kui vaniljejäätise kõrvale.
Õunamoosi teen ma ammust ajast masinaga. Lõikan neljast küljest viljaliha südame küljest ära, nagu vanaema õpetas (mõnel pool õpetatakse õhukeste sektorite küljest südant ära lõikama, kohutav ajaraisk!). Siis lasen kõik köögikombainiga peeneks, lasen keema tõusta ja purki. Selle kiire meetodiga saab kolme tunniga kaks viieliitrist potitäit teha (alates õunte korjamisest puu alt ja keldrist purkide toomisest). Aga päris lihtsat õunamoosi meil ei tehtagi, see on liiga igav ja tavaline. Vähemalt piparkoogimaitseaineid panen ikka sisse, siis tuleb jõulumoos, mida külmal pimedal ajal hea keha ja hinge soojendamiseks võtta. Ainuke nö lihtne õunamoos on talviseks koogitegemiseks mõeldud koogimoos, mis kujutab endast ärakeedetud riivitud õuna. Kui päris õuna juurde panna, siis saab sellest kiirelt ja mugavalt päris head kooki teha.
Mulle tundub, et kohalikud marjad ja puuviljad on lastele parem söök kui väljamaised puuviljad, mida on palju kordi mürkidega pritsitud (no ja neid ökomaid toite ei jaksa hästi osta ega viitsi kaugelt toomas käia, pealegi pole mingil viisil öko süüa nt Tšiilist toodud pirne, transpordikulu pärast siis). Nii et moosi- ega mahlasöömisel meil erilisi piiranguid pole. Kommi ja poekooki ikka päris rivitult ei taha lubada, kõikvõimalike lisaainete pärast siis, aga magusaisu ikka mõnel meist kallal käib.
Tomateid keedan ka. Koos peipsi sibula ja õunte ja paprikaga, nagu ikka. Ja mõistagi masinate abil (keedetud tomati-õunasegu lasen saumikseriga peeneks, enne kui maitseained ja sibula- ja paprikatükid lisan). Saab talvel ka head eesti tomatit süüa. Ja pole söögi pärast muret, üks kiirtoit on alati käepärast.
Mulle kohe meeldib, et on palju toitu. Jõuka inimese tunne tuleb peale. Potitäis moosi tundub kuidagi nii väga varanduse moodi.
Tipp Ja Täpp

Reede, 4. september 2009

Koolist head

Tiia küsis oma blogis inimestelt kooliteemalisi mälestusi ja ma paigutasin oma märksõnade loendi ka kommentaariumisse. See oli selline: igavus, integraal (ma ei saanud seda selgeks, sest olin haige), trügimine garderoobis, spordipäevad, suitsetamine kooli nurga taga (mina ei suitsetanud, ainult popid inimesed tegid nii), füüsikaõpetaja käest lendu läinud õpik, muusikaõpetaja peetimine (seda tehti järjest mitmega, mul oli neist jube kahju), tagumises pingis järgmiste tundide kodutööde tegemine, mure liiga hea tunnistuse pärast, mis mu mainet liiga alla kisuks (vähemalt kolmandik pidi nelju olema, aga ikka olin oivik), väljamaa pinal.
Ei tulnud esimese hooga suurt midagi positiivset pähe. Mulle seostub kool just nende ebaväärtuste õilmitsemise kohana, mida ma oma ellu vastu ei ole võtnud. Kool on vist ainus koht maailmas, kus laps pannakse lihtsalt ühiskonna sisse maha ja ta peab sealt ise välja ujuma. Pärastises elus olen ma end hingesugulaste ringi parkinud ja tunnen end selle võrra palju tummisemalt, et minu väärtused pole enam ainult minu väärtused, vaid need on omased laiale tutvuskonnale. Ja eks selliseid inimesi old muidugi koolis ka, aga seal olid need muud maad ja ilmad nii lähedal, et neid ignoreerida ei õnnestunud. Päriselus ma ei kohtu vist sageli inimestega, kes teistele tahtlikult haiget teeks, asju nii pühaks peaks või oma tervist meelega laastaks. Ma arvan, et mu tutvuskonnas on nt väga vähe suitsetajaid. Kedagi ei tule pauhti meelde.

Aga kuidagi kurb, et midagi head nagu ei tulnud pähe sinna Tiia blogi kommentaariumisse panna. Tükk aega pidin veel hiljem järele mõtlema. Siis leidsin, et õpetajatega on mul alati vedanud. Alati olen leidnud selliseid, kes on tõeliselt mõistnud inimese hinge ja toetanud ka siis, kui muu elu kohe kuidagi ei inspireeri üldse mitte millekski. Ja mõtlesin, kui suur on ikka õpetaja võimalus olla nagu teljeks maa ja taeva vahel. Õpetajal on võimalus olla nagu päike ja soojendada laste hingi ja inspireerida neid taeva poole sirutuma. Ja nad ikka kasutavad seda, ma usun, et ka tänapäeval. See on kutsumuse asi, sellest ei saa taganeda. Ma tänan selle eest kõiki õpetajaid soovin neile mõttes parimat.
Ja mõni sõber oli mul koolis ikka ka. Aga päris elu algas ikka pärast kooli lõppu.
Tipp Ja Täpp

Kolmapäev, 2. september 2009

Esimene koolipäev

... sai kenasti mööda. Aktus. Kõned. Lilled. Õhin.
See on nüüd siis tehtud. Nagu ka teine koolipäev, mis kenasti sujus. Kõik on jätkuvalt tore meie koolilapse jaoks.
Mul on tema üle hea meel, tema kooliküpsuse üle. Ja selle üle ka, et ma natuke endast võitu sain.
Viimasel augustiõhtul läksin õpetajale lilli ostma. Valisin ilusa heleroosa gladiooli. Ja oma lapsele kingiks sama värvi hiireherneid. Need lihtsalt meeldivad mulle. Kaalusin klassikat ka, astreid. Aga minu jaoks need kuidagi ei kõnelenud.
Kodus vaatasin neid kõrvuti, ühte kõrget vaasi kõrge lillega ja kõrval madalat väikeste lilledega. Ja leidsin, et nad on sarnased. Õie kuju ja värvi poolest. Ja leidsin, et samuti on sarnased minu laps ja see õpetaja. Keda ma veel küll ei tunne. Aga ikka on kahes inimeses midagi sarnast, kui nad juba kokku on saanud. Kõigis on midagi kaunist. Vaatasin lilli ja mõtlesin, et püüan keskenduda sellele, mis selles õpetajas on head. Ma usun, et see aitab inimestel saada paremaks, kui neis nähakse parimat. Ja vastupidi toimib ka.
Ja mõtlesin, et püüan edaspidi koolisüsteemist paremini mõelda. Ilmselt ei suuda mina seda ümber teha, aga ma vähemalt võin püüda näha selles rohkem head.
See kujund ja see mõte aitab mul paljude oma vinguste mõtetega toime tulla.
Tipp Ja Täpp

Moodsad lapsed

Lapsed mängisid sõidu ajal auto tagaistmel telefoni. Mängult helistasid üksteisele ja küsisid, mida teine näeb. Et kas sa bensiinijaama näed. Ja teine siis vastas, mis ta nägi. Huvitava koha peal ütles poiss, et ta enam ei kuule, sest pani toru ära. Ja tüdruk ütles, et tema kuuleb ikka edasi, et ei pannud toru ära.

Minu jaoks on huvitav see, et neil tuleb pähe sellist mängu mängida. Sest nad ei ole eeskuju kusagil näinud ega kogenud. Nad on selle ise välja mõelnud. Nii et kõrvalistujaga telefoni teel mõtete vahetamine on lihtsalt õhus. Midagi sellist, mida moodsad lapsed teevad, ka siis, kui neil veel endal telefoni pole.
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 27. august 2009

Isa ja poja mängud

Eile mängis isa kolme ja poolese pojaga sellist mängu, et isa ütles ühe asja ja poeg ütles, mille küljes see on. Nt isa ütles uks, poeg ütles maja. Isa ütles nina, poeg ütles nägu. See pakkus neile mõlemale üksjagu rõõmu. Ja pole raske näha, et see on üks võimalus arendada lapse loogilist mõtlemist ning osa ja terviku tunnetamist. Matemaatika vallast nad on vahel arvutanud, mitu veoautot üks suur kivi võiks kaaluda. Ma arvan, et see on asjakohane viis kolmeaastasele matemaatikat õpetada. Nii-öelda parema ajupoolkera kaudu. Väidetavalt elavad need uuema aja lapsed parema ajupoolkera juhtimise all, miska asju tuleb eelkõige tunnetada, mitte niivõrd mõõta. Aga võibla see on kuidagi teisiti ka muidugi.
Ja sellist mängu mängisid nad ka, et (isa ütles) tita ütleb tigud, poiss ütleb (poeg ütles) teod. Kusjuures see viimane motiveerib poega enam õigesti kõnelema kui see, kui lihtsalt temaga õigesti kõneldakse. Ja pealegi meeldib talle kiusu või nalja ja põnevuse pärast tundmatute sõnadega kõnelda. Vahel meil lapsed arutavad omavahel, kas miski on törlep või ei ole.

Panen need siia kirja lihtsalt selleks, et märku anda, et lapsega tegelemiseks on tuhandeid viise. Ja võibla ka vastuseks küsimustele, kas ma ei karda, et mu lapsed waldorfpedagoogikat kasutavas lasteaias võiks lolliks jääda. Jah, nad ei õpi lasteaias arvutamist ega lugemist-kirjutamist nii nagu tavalasteaedades. Aga neil on kasutusel tunnetust arendavad mänguasjad. Näiteks erineva suuruse, raskuse ja kujuga puidust ehitusklotsid, mis tuleb pärast mängu lõppu jälle õigetesse korvidesse tagasi sortida (see ei olegi nii kerge ülesanne mulle ka, olen ikka pidanud laste käest küsima, et kuhu miski puutükk just käib - see on tõsine ajutöö). Ja neil on vanemad ja vanavanemad, kes nende küsimustele vastavad. Hooliv keskkond on tähtsaim, siis tekib ka soov küsida ja teada saada. Ma arvan, et inimesel on loomulik vajadus areneda.
Mul oleks väga hea meel, kui teised vanemad ka kirjutaks oma peres mängitavatest mängudest, kas siis siia alla kommentaarina või minugipoolest eraldi sissekannetena.

Hiljem lisatud: ma olen nõus waldorfpedagoogika pooldajatega, et ka need mängud võivad olla lapse varase intellektualiseerimise kallakuga. Aga peaasi, et tal oleks mingit mõistlikku tegevust. Eile näiteks proovis poiss vannitoas vett loopida ja ahjust tuhka võtta väiksesse paberkotti. Kui poisil mõistlikumat tegevust pole, siis lõpeb see väga kiiresti mingi lolli jama ja koristamisega (ema vaatenurgast, lapsel on vahel isegi suur ja õilis mõte, mille teostus võtab ohkama). Sellest rääkimata, milline näeb välja tuba pärast väikse igavleva lapsukese ülekäimist. Isegi sellele vaatamata, et me püüame käeulatuses hoida mõõdukat kogust mänguasju ja pisividinaid sisaldavaid mänge peab täiskasvanu käest küsima, sest need on kõrgele eest ära pandud. Kõik ühe eesmärgi nimel: et vanemad ka kuidagi elada saaksid. Lastel on tore nagunii, selles pole üldse mingit kahtlust.
Tipp Ja Täpp

Kolmapäev, 26. august 2009

Hoolimisest

Arutasin ühe emaga, kuidas enda kasvatusega saadud kogemus hoolimisest tuleb iseenesestmõistetavana täiskasvanuellu kaasa. Kes on lapsena kogenud hoolivust, on samasugune enda lastega ja võibla üleüldse. Kes on lapsena kogenud, et elu läheb edasi, saagu siis tema vajadused rahuldatud või mitte, ei märka hiljem ei enda ega ka teiste vajadusi.
Millest mina tundsin, et tahaksin oma laste vajadusi märgata ja neid rahuldatuna hoida. Et neist võiks kasvada hoolivad inimesed. See tundub kuidagi nii oluline. Hoolivad inimesed, kes loovad enda ümber hooliva ühiskonna.
Aga millest ma siin juba mitmendat postitust järjest kõnelen: mu oma vajaduste rahuldamine sõltub jälle kellestki teisest. Ja kuni ma ise pole oma tassi täis saanud, olen ma üks pooliku tassiga ema, kelle võimuses ei ole teiste tassi täis valada. Selge nagu seebivesi.
Ühelt poolt: laste vajaduste rahuldamine on energiamahukas, selleks kulub palju inimjõudu. Teiselt poolt on selle vajaduste rahuldaja vajadused ju ka vaja rahuldada. Ei ole ju tore vaatepilt, kui ema end laste pärast ribadeks tõmbab. Rohkem kogukondlikkust on kahtlemata hea lahendus, kui seda on võtta. Vaatan imetluse ja väikse kadedusega emasid, kel on lähedalt võtta teisi toetavaid emasid. Eriti, kui mõnel toetaval naisel parasjagu väikseid lapsi pole. Väga imelisi kooslusi on, kuidas sõprad-sugulased üksteist saavad toetada. Mul on ka sõpru-sugulasi, kel on samas vanuses lapsi, aga nad ei ela üldse meie lähedal. Ja väikeste laste emal oleks vaja just võimalust natukeseks lapsi kellegi turvalise inimese hooleks jätta, et natuke aega rahus oma toimetusi teha. Miskipärast mulle tundub, et meil peetakse normaalseks, et naine saab üsna üksi kodumajapidamise ja lastega hakkama (ja sageli lisaks palgatööga). Aga kas see on hooliv suhtumine nende naiste vajadustesse? Või olen mina kuidagi nõudlik?

Hiljem lisatud: mulle meenus võibla kusagilt psühholoogiaraamatust pärit arvamus, et me taasloome täiskasvanutena olukorda, milles me ise väikelastena olime. Nii et lapsena vähehoolitsetud tüdrukust kasvab naine, kelle ümber ei ole piisavalt abiväge. Oleks asjakohane täpsustada, et mind ei jäetud lapsena kindlasti hoolitsuseta tolle aja mõistes. Mul on korralikud pühendunud vanemad, kes tegid kõike tollaste arusaamade ja ühiskondlike normide järgi. Lihtsalt tänapäeval peetakse kohutavaks, kui vastsündinud on mitu päeva emast eraldatud ja süüa saab mingitel kellaaegadel. See tähendab ju seda, et enamuse ajast on tema vajadus läheduse ja võibla ka puudutuse järele rahuldamata ja nagu ma aru olen saanud, olid mõnedki lapsed ka lihtsalt näljas. Suurem osa tollastest lastest on sarnastes tingimustes kasvanud. Mõni ime siis, et praegu tundub paljudele inimestele näiteks aineline pool olevat elus olulisem kui armastus ja hoolimine. See on nõukogude aja mall, mida me oma eluga taasloome, lihtsalt ainelised võimalused on nüüd teised.
Ja kuna see on minu jaoks kaasasündimise tähenduses nii normaalne olukord, on seda ka nii raske muuta. Kes saaks aidata või peaks aitama, kui me kõik oleme sama aja loodud ja ühises piiratuses?
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 22. august 2009

Üle päeva

Lahkuvale suvele tagasi vaadates näen, et olen ema- ja koduperenaise rolli enam-vähem vääriliselt täitnud üle päeva. Ühe päeva võtnud end kokku, teinud tavalisi vajalikke kodutöid, teise päeva rammetuna puhanud. Ja ma olen sageli eelistanud moosikeetmist lastega tegelemisele, sest lastega toimetulek on mõnetigi energiamahukam mistahes muust tegevusest. Moosi saab omas rütmis segada ja purki panna ja sinna juurde pole suurt midagi vaja mõelda. Laste probleemidega tegelemisega kaasneb ikka vajadus toime tulla enda emotsioonidega, iga kord on väike eneseületamine. Minu jaoks on üsna pingutav lihtsalt empaatiliselt kuulata ja keskenduda laste toetamisele, selmet oma suure tarkuse peale lennata. Moosi keeta on ikka palju lihtsam.
Viimasel ajal on mul laste jaoks vähem jõudu. Ja nad on tülitsema ja kaklema hakanud. Mitte küll pidevalt, aga seda tuleb üha enam ette. Eriarvamused mängus võivad lõppeda karjumise ja löömisega. Ja mina sekkun üha vähem. Vahel lähen lihtsalt ära, sest enda tunnetega toimetulek on väsitav. Vahel käratan peale, mida ma nüüd mingiks heaks asjaks küll ei pea. Ennevanasti olin ikka uhke selle üle, et meie lapsed oskasid nii ilusti koos mängida ja ilmselt kulus neil selleks ka üksjagu minu energiat ja tähelepanu. Aga enamaks must praegu pole.
Kui laste isa on käepärast, siis ta vahel tuleb appi. Ja ma olen üha ükskõiksem tema kalduvuse suhtes helendavate ekraanide abil lapsi vaiksena hoida. Ta oskab küll aidata lapsi tülisid äärmiselt konstruktiivselt lahendada, aga vahel lihtsalt ei viitsi ja läheb kergema vastupanu teed. Nii veereb kõik vaikselt allamäge.
Kui muud mitte, siis õpetab see olukord mind ehk empaatilisemalt suhtuma vanematesse, kes lapsi hoolimatult või halvasti kohtlevad. Neil pole lihtsalt enamaks jõudu. Mõne jaoks on see olukord ajutine ja mõne jaoks püsiv.

Olen oma haigusega seoses rõõmustanud, et lapsed on juba nii suured ja saavad endaga üsna hästi toime. Ja et pole parajasti eriti koduväliseid kohustusi. Mõelnud, et ravin end terveks ja hakkan siis uut töökohta ja tegevust vaatama.
Praeguseks pole lood sugugi paremaks läinud. Muutunud on see, et haigekassa kindlustus saab varsti otsa ja kes siis mu eriarstide külastused ja peenemad uuringud kinni maksab? Irooniline, et ma pole seniajani isegi perearstiabi vajanud, ja mul on kogu aeg olnud kindlustus olemas. Nüüd, kui abi on suurejoonelisemalt vaja, pole varsti enam kindlustust ja masu on niigi pere eelarvele pihta saanud. Võib-olla on see ka irooniline, et minu normaalse eluviisi järgi võiks tervisekäitumise õpikuid kirjutada, aga nüüd ei saa ma isegi borrelioosist jagu.
Sügiseplaanide kohta küsijatele olen vastanud, et haigeolemine on mu päevatöö. Selle kõrvalt suurt ei jaksa. Kurb, et olen nii pidanud vastama ka neile, kelle abiga võiks uut tööd ja tegevust leida.
Aga niikaua, kui leib laual, on patt kurta.
Tipp Ja Täpp