Esmaspäev, 28. detsember 2015

"Perenaise raviraamat"

Ma kinkisin endale pühadeks Terje Tähe „Pereema raviraamatu”. See on väga tervilik teos terve olemisest ja terveks saamisest. Raamatu esimeses osas on üldised terveolemise juhised, pikemalt peatutakse nt valgel suhkrul (suhkrust võiks tulevane ema loobuda juba enne rasedaks jäämist) ja piimatoodetel, aga põgusalt on juttu väga paljust, ka sünteetiline tapeet ja plastmassnõud on kuskil ära mainitud. Järgnevad külmetushaiguste, muude haiguste  ja traumade peatükid. Enamjaolt mulle tuttavad asjad (tänan südamest, kes neid  teadmisi mulle aastate jooksul on tilgutanud!), aga süvenedes leidsin sealt ikka üht-teist ka enda jaoks. Et ka teismeline tahab haiguse ajal seltsi ja stress vähendab toitainete omastamise võimet. Kõigest on juttu arusaadavalt ja lihtsalt, koos rohkete viidetega, kust huviline rohkem infot võib leida ja mille kohta võiks otsida. Piltidega on näidatud nina loputamist ja täpselt juhendatud istevannide tegemist – need on asjad, millest ma pealiskaudselt olen kuulnud, aga umbes tegema ei hakka ja kui pole kindel, milleks see just hea on, ei hakka ka infot otsima. Lisas infot nt lillevee tegemise ja kasutamise, kinesioloogilise lihastestimise jms kohta. Ma olen liiga laisk, et ise neid infosid kuskilt otsida, aga kui raamat on kodus  olemas, loen huviga ja võib juhtuda,et ka kasutan, sest need teised asjad on ju meid ka aidanud. Igal juhul tunnen, et minu teadmised avardusid iga loetud leheküljega.

Sissekannet tegema asudes märkasin, et see mõni kuu tagasi ilmunud raamat on juba läbi müüdud! Tervendamise huvilisi meie vana nõidrahva hulgas ikka jagub ja mina olen selle üle siiralt rõõmus. Tabletiga oleks ju kerge ja mugav, aga paljud ja üha enamad valivad holistilise tee. Mina usun, et kuigi kohati ka tülikas ja vaevanõudev, on see kokkuvõttes otsetee õnneliku ja terve eluni.

Hiljem lisatud. Tütrel tulid väiksed viirushaiguse sümptomid. Andsin talle raamatu pihku, et ta enda jaoks midagi välja valiks. Tütar uuris raviraamatut kohe tükk aega ja oli väga avatud enda valitud tervendusi vastu võtma. Doktor Jänes minu isikus ("Lotte" raamatu tegelane) läks rõõmsal meelel sidrunivett valmistama ja jalavanni valmis panema (sinna juurde kuulasin tema unenägude kirjeldusi, osa neist ka Kivirähi stiilis, kuidas ta läks ühe vanapaari aeda riisuma ja vaatas, kuidas mustal kassil värvilised pojad kooruvad). Tütar loobus väga kergelt ka kogu valgest suhkrust (immuunsüsteemi nõrgendaja) ja ehk läks seekord õnneks ning haigus sai enne tagasi löödud, kui jõudis korralikult alata. Kui see nüüd vast nii jääbki, siis ma ütlen, et tervendamine pole kunagi olnud  nii tore ja lihtne. Ennevanasti ma pidin ikka kauplema, et kas ehk seda või teist võiks pakkuda (= oldaks nõus vastu võtma), sest mõnda sorti autoriteeti mul eriti pole (tütar on nõus, et need, mis ma pakun, on kellelegi head, aga talle võibla ei meeldi). Selles raamatus on palju nippe erinevatele inimestele ja erinevatele eelistustele. Meie tütar on beebist saati olnud väga raevukalt ravimise vastu ja üsna aldis tervendust vastu võtma. Pojaga on asjad teistmoodi, aga ma loodan, et ühel päeval ehk tuleb temagi meie parteisse (osaliseltki). Kui mingis vanuses peaks tulema idee, et tahaks elada kahesaja aastaseks, oleks ju kurb, kui keha on noorusrumaluses hukka lastud.

Head tervist!
TJT

Laupäev, 26. detsember 2015

Minu jõulujutt


„Sa võiksid ka seda raamatut lugeda, see meeldiks sulle,“ arvas mu 13-aastane tütar. Palacio „Ime“ räägib 10-aastasest haruldase geneetilise haiguse tõttu kummalise näoga poisist, tema 15-aastasest õest, nende koerast ja vanematest ja New Yorgi rikaste linnaosa erakoolist. Selle raamatu esimest osa loeti millalgi ERR-is ette ka, arhiivist on see järelkuulatav vast praegugi.

See raamat meeldis mulle tõesti. Ma nautisin raamatut, kus peategelased armastavad üksteist ja vanemad toetavad last. Selle raamatu peresuhted on kahjuks tohutu erinevad eesti tavalise lastekirjanduse peresuhetest, kus vanemad on sageli empaatiavõimetud tööst vaevatud tüübid, kel pole üldse jõudu lastele tähelepanu pöörata (eks see ole sel kurnatud põhjamaal eluline ka, aga ikkagi – lasteraamatud loovad eeskujudena meie tulevikku). „Ime“ vanemad toetavad oma erilise väljanägemisega poega jäägitult ja loovad oma armastusega põhja tema isiksuse õitselepuhkemisele. See põhimõte kehtib küll päriselus ka – need kümned eesti pered, keda ma olen näinud oma lapsele sisukat armastavat tähelepanu pööramas, kasvatavad ka just  selliseid inimesi, võimsaid ja imeilusaid loojaid, kelle kätte just tahakski oma tuleviku usaldada.

Teine asi, mis raamatus rõõmustas, oli see, et Ameerika rikaste erakooli tegevus on eelkõige suunatud lastes inimlikkuse kasvatamisele. Skeptik minus ei jäänud seda viimast küll päriselt uskuma – sest minu jaoks kehastab Manhattani rikaste kultuur peamiselt edukultust, kus inimlikkusele on vähe kohta, aga seda enam oli see ikkagi köitev lugemine, just tuleviku loomise mõttes. Kooli direktor on äärmiselt sümpaatne tegelane, samuti emakeeleõpetaja ja negatiivseid õpetajakujusid pole*. Kuivõrd raamat tuleb angloameerika taustaga kultuurist, siis muidugi on sisuks ikkagi hea ja kurja võitlus – ja kas pole tähelepanuväärne, et see on saavutatud peagu ilma negatiivsete tegelasteta? Kurjus on igas inimeses ja igas inimeses tuleb see isiklike jõupingutustega võita. Igas inimeses on ka heledad jõud, millele ta oma võitluses saab toetuda. Mulle meeldis, et raamatu tegevus oli avatud erinevate tegelaste vaatepunktist ja igaühe sisemised võitlused olid hästi nähtavaks tehtud.

Edukultus oli raamatus samuti kesksel kohal nagu see ilmselt on tolles kohati äärmuslikult välisele orienteeritud ühiskonnas. Siin on mul Eesti üle hea meel, et meil tunduvad need asjad paremini olevat. Küsisin tütre käest üle, kas tema üheski klassis on lapsi jagatud populaarseteks, sportlasteks, tarkuriteks, nohikuteks või veel kellekski, aga ei ole. Minu kooliajal olid ka inimesed ikka inimesed. Ameerika lasteraamatus on selline sildistamine nii läbiv, et tundub nende normaalsusena. Ja peategelase suur võit on ronida kooliaasta jooksul populaarsuse alumiselt astmelt kõrgeimale. Omamoodi liigutav muidugi, aga samas kahju, et kirjanik arvab, et see  tegelane ainult populaarsuse tipul lugeja poolehoiu  ära suudab teenida. Inimõiguslane minus eelistaks vähem välist sära kui „Ime“ molto grande finales – et eluõiguse saaksid ka need, kes sellisesse tippu kunagi ei küüni. Ameerika kultuurist pärinenuna arvaksin sellise enda kohta ilmselt, et kahju, et ma argliku eestlasena ei julge avalikult täiel rinnal rõõmustada ja sellist edukogemust vastu võtta ja nautida. Sest ma ju olen seda väärt.

Mulle meeldis veel see, et sündmustik oli hästi konstrueeritud, laitmatult. Kohati ehk natuke liigagi  hästi, sest mulle tuli ette pilt toimetajatest, kes sisu väljamõõdetud šnittide järgi paika seavad, ja oletan, et selle all võis isikupära kannatada. Aga edu on ju selles kultuuris keskne mõõdupuu ja on ju välja mõõdetud, millised käigud kuidas lugejale mõjuvad. Igal juhul pakkus see raamat mulle äratundmishetki, üleelamisi ja mõtlemisainet. Ma kohtusin enda sisemiste kollidega ja sain nendega tuttavaks, selle eest olen tänulik.

Kui me tütrega sellest raamatust rääkisime, arvas 9-aastane poeg, kes on seda järjejutuna ERR arhiivist kuulnud, et tema tahaks ka selle raamatu  läbi lugeda. Mul oleks selle üle väga hea meel. Soovitan kõigile, alates u 8. eluaastast.

* Tegelikult ma olen ju ühte sellist imelist avara maailmatajuga Ameerika inglise keele ja kirjanduse õpetajat kohanud (ja teistsugusi ameerika õpetajaid ei olegi kohanud), nii et miks ei peaks neid siis rohkemgi olema... mõnes piirkonnas ilmselt ongi ja igal pool on ehk mõni selline kool päriselt ka olemas.

Tükk aega hiljem lisatud. Oma poja käitumisi ja mõtteavaldusi jälgides sain aru, et see populaarsuse teema on Eesti koolis ka ikka täitsa olemas, ilmselt on alati olnud. Me lihtsalt elame mõnevõrra eraldatuna kõrvuti justkui eri maailmades ega pane tähelegi, kuidas ka asjalood kellegi jaoks on. Kellegi jaoks on see uus arusaam. Maailm on iga päev uus.
Sisukat pühadeaja jätku ja mõnusat endassesüüvimist soovides,

TJT

Laupäev, 19. detsember 2015

Ekraanid, vardad ja veel midagi

Arvutisõltuvuse koll käib meiegi peres külas. Me oleme küll igasugu tõkkeid ta teele seadnud, aga ikka ta libiseb neist läbi. Ja siis on oluline vahe, mida muud on lapsele pakkuda. Tütar hakkas lugema enne kui arvutisõltuvuse koll ta kätte sai ja ta loeb siiani palju ja hea meelega (peamiselt küll krimkasid, aga etem ikka kui tuimalt nuppe klõpsida). Ja veel armastab ta kududa. Pimedal ajal on nii tore istuda diivanil ja vardaid liigutada ja ikka leidub jalgu, kes vajavad sokke. Kudumine aitas praegu mind ka arvutist kaugeneda: silmustele keskendumine on just sobiva raskusega haarav meditatsioon. (Kui liiga kerge tundub, võta keerulisem muster, rohkem värve või proovi harjutust pea peal seistes sooritada.)

Pojaga on palju raskem. Temast sai tõsisem lugemishuviline alles tänu Harry Potterile ja kuniks seitse tellist läbi sai, oli meil üsna rahulik ja tore elu (arvuti pommimine on sama tülikas kui selle liigkasutusest tekkivad kõrvalnähud). Üht-teist lugemist olen pojale veel leidnud, aga ta ise väga ei otsi ja eks suurem osa lastekirjandust olegi vanast ajast ja kannab selle piiratust või siis uuemast ajast ja kannab praeguse aja piiratust (ma ei teagi, kumba eelistada, nõukaaegset dogmaatilisust või praeguseaegse kirjanduse kurjust; ühed kitsad mõlemad).

Ja ega kogu aeg ei taha ju lugeda, võiks olla veel mingeid omaette tegemise tegevusi. Mis see võiks küll olla? Pojal on tehnika- ja meisterdamise huvi, aga mul ei ole kohe üldse ja see on nähtud, et laps vajab oma tegevustes täiskasvanu tuge. Tütrel olen saanud eksiläinud koemustreid parandada ja köögis järje kätte anda ning sellega algaja olukorrad päästa, pojaga on raskem. Kudumine ega köögitoimetused teda enam ei köida, võibla seepärast, et meie peres on see naiste rida. Liiga lihtne mõistatus ka kauaks huvi ei paku ja kui see mõistatus on pisut raskem kui inimene ise suudab lahendada, siis jääb ka tegelemine soiku. Isa tegeleb pojaga küll ja pigem palju, aga eks tal ole ka muid tegemisi (mina siiamaale imestan, kuidas on üldse võimalik, et vanematel on laste jaoks alati aega – meil ei ole või vahel napib ehk huvi ja vahel teevad lapsed ka etteheiteid, et me neile piisavalt seda või teist ei jaga, kuigi meie laste mõlemad vanemad üldiselt tegelevad lastega hea meelega ja pigem palju ja keskendunult ja no me oleme ju jube targad ja ilusad ka).

Õnneks me elame linnas ja poistel on olemas nt puutööringid loodetavasti inspireerivate ja toetavate juhendajatega. Kahjuks on meie poeg olnud uutes oludes aeglane kohaneja ega ole vaatamata ühendatud vanemlikele pingutustele sinna jõudnud. Mingeid kooliväliseid tegevusi tal ikka on ja vahel saab sõpradega kokku (mina luban alati ja toetan suhtlemist) ja kassid, aga ikkagi jääb jagu tühja aega, millega midagi mõistlikku peale ei oska hakata. Igavus võtab aga ikka ja jälle arvutinuiamise kuju, kuigi maailmas on ju ometi nii palju muud põnevat. Ja veel rohkem on loomata maailmasid, mis kõik ootavad, et üks inimene otsast pihta hakkaks.

Praegu mulle meenusid tangramid. Järgmine kord katsun nendega ta tähelepanu võita/köita. On veel legod, lauamängud. Meil on palju asju, aga seni pole sellele olukorrale head lahendust: mille arvutivälisega poeg võiks täita oma aega?

Arvuti teemadel rohkem arvuti teemasildi all. 

TJT

Kurjus on maailmas olemas

Ma olen leidnud enda meelest hea viisi, kuidas reageerida poja kooli- ja trenniteemalistele kaeblustele. Seni ma arvasin, et oluline on hoida positiivset suhtumist nt õpetajasse. Arvasin, et oluline on olla kooli suhtes avatud ja vastuvõtlik ning selle väljenduseks toetada õpetaja tegemisi, aga kuidas seda siiralt teha, kui õpetaja teeb midagi sellist, mida ma ei saa heaks kiita? Seda enam, kui neid tegemisi juhtub pigem palju? Lapsevanemana ma tahan olla eelkõige aus iseenda ja oma sisemise tõe vastu. Ja muidugi tuleb toetada last, kes on praegu hädas. Aga minu meelest mitte selle hinnaga, et kaotada lugupidamine selle inimese vastu, kes selle häda nähtavaks tegi. „Ärge tapke sõnumitoojat!” ütlevad targemad inimesed.


Nüüd ma ütlen pojale, et jah, sul on õigus, see õpetaja käitus halvasti, kui ta nii tegi või ütles. Kurjus on maailmas olemas ja see elab inimeste sees. Rumalus, hoolimatus, kadedus, mõistmisvõime piiratus ja mitmesugused kontrolli teemad ja võimu avaldused on kõik kurjuse lapsed ja need on meis kõigis vähemal või rohkemal määral esindatud. Õpetaja on inimene nagu kõik teisedki. Selle inimese käitumise järgi me saame kurjuse lapsed ära tunda, neile nime anda. Kui me need omadused teistes ära tunneme, siis võtame selle teadmiseks. Ja meis endas on need samad kurjuse lapsed ja nendega tuttavaks saada on kergem just teise inimese kaudu. Teise teguviisi vaadeldes ja enda tundeid teadvustades on kerge näha, mismoodi kurjus avaldub ja mida see inimene tunneb, kes kurjuse teele jääb. Kusjuures ma ise olen pärast sellist teadaannet või kasvõi vaikset äratundmist palju kaastundlikum ja hoolivam selle inimese suhtes, kes minu meelest midagi valesti tegi. Ja ma suudan olla palju jaatavam oma lapse suhtes, kelle virisemine ju muidu pigem ära tüütaks või ka abituse tunnet tekitaks.

Kui me tunneme ära väiksed argised kurjused ja need nimetame, pole meil ehk vaja kokku puutuda suurte kurjuse avaldustega. Sellistega, millest nt päevalehed kirjutavad. Tuleb küll tunnistada, et sellise hulga kurjuse äratundmine ja nimetamine on minu jaoks veel pingutav ja vastumeelt tegevus. 

Mida aeg edasi, seda enam hakkan mõistma, milline tähendus on sisemisel rahul. Mitte et seda oleks selle pärast kergem leida, vaid sellele vaatamata. Ja kuidas selles olekus püsida kõigis oma tegemistes ja kontaktides. Kurjuse äratundmine ja nimetamine on mulle rahu leidmisel abiks.

Lugu musta ja valge hundi võitlusest on ka hea viis seda teemat lapsele arusaadavaks teha.

TJT

Teisipäev, 8. detsember 2015

"Rebasesaare indiaanlased"

Tore poisteraamat Jaak Kukelt, vähemalt meie 9-aastane poeg luges isukalt. Tegelasteks on neljanda kuni kaheksanda klassi poisid, müttavad looduses, ehitavad, võitlevad teise kamba vastu. Vigvamid, nooled, kadad. Autor näikse seda maailma tundvat. Tegelikult ma pole ise seda raamatut läbi lugenud. Juhuslikult lahti võetud kohas askeldasid poisid kirvestega tammi ehitada ja see oli laetud tegutsemisrõõmust ja mehelikust energiast. Väga terve tunne oli. Võitlemine pole küll asi, mida ma väga heaks kiidaks, aga mulle tundub, et meeste maailmas on omavahelisel mõõduvõtmisel (ja teise kambaga sõdimisel)  veel mõnda aega tugev positsioon, nad ilma selleta lihtsalt ei oska oma mehelikkust tunnetada ja oleks lühinägelik seda fakti eitada. 

TJT

Erilised lapsed

Arikkel Õpetajate lehest. Sellest, miks erakoole on vaja. Kellele neid on vaja. Milleks. Meil kõigil on erilised lapsed.

Minu kokkuvõte artiklist ja pikkadest põhjalikest kommentaaridest: meie kõigi erilised lapsed peaks saama veeta oma kooliaja hoolivas keskkonnas, et ära hoida depressiooni ja hullemat. Erakoolid keskenduvad selle teadlikult, samas kui munitsipaal- ja riigikoolides on suund pigem välisele edukusele.Tundlikul inimesel on sellises keskkonnas (lootusetult) raske ja need vana aja mallid pole tänapäeval enam millegagi põhjendatud.

TJT

Hiir purgis

"Vaata, kui tubli kiisu!” 

Poeg tuli minu juurde, surnud hiirepoeg käes. Kass oli selle vist meie köögist leidnud. Ütlesin, et viska see palun prügikasti ja pese käed puhtaks. Siis selgus, et ta elab veel. Süda tuksub. Aga ei liiguta. Pakkusin, et viib ehk välja kuhugi põõsaste vahele. Seda poeg ei tahtnud: „Siis ta sureb ju ära, ma ei taha, et loomad surevad. Äkki me võime võtta ta koduloomaks?”.

Oeh. Ei, me ei võta koduloomaks hiirt. Kuigi seda on varem juhtunud. Isaga nad püüdsid kunagi hiire kinni ja panid kolmeliitrisse purki. See elas seal tükk aega ja viidi ükskord kaugele loodusse ja lasti lahti. Tuppa sattunud putukad püütakse ka meil kinni ja lastakse õue. Elusana.
Siis mõtlesin, et kuidas me nüüd edaspidi hiiri püüda saame, kui lapsed nii tundelised on. Liimpüünises hiired pealegi piiksuvad tükk aega. Aga lõksuga püüdmisele nad ei reageerinud ja ega seda vist pärist laste nina all toimetatudki.

Poeg pani hiire purki ja pesi mu tungival palvel käed ära. Purk on köögilaual. Hiir liigutab juba. Poeg käis süüa panemas.

TJT

Kolmapäev, 2. detsember 2015

Mida filmid loovad



Otsisin lastega koos pöffi filmi, mis meile kõigile meeldiks ja sobiks. Narko ja vägivalla teemad tundusid sisukirjeldustes nii valdavana, et loobusin. Lapsed käisid minu vanematega „Pellet ja Sebastiani” vaatamas („poisi ja koera” filmi järg, eelmisel pöffil oli selle esimene osa), ema ümberjutustusest sain aru, et ka seal oli hirmus palju põnevavõitu seiklusi.

Tom Valsber kirjutas loo kunstnike vastutusest: inimene vajab positiivse emotsiooniga teatrietendusi ja filme, sest positiivse emotsiooni varal muutub tema meel rõõmsamaks ja selle varal muudab ta oma elu rõõmsamaks ja ühtlasi ka kõigi ümbritsevate elu. Lühidalt: maailm on seejärel parem paik, mitte ainult kujutluses, vaid päriselt ka. 

Mina võtan lapsevanemana ka vastutuse üleval hoida ja toetada nii enda kui lapse rõõmsat meelt – eriti just laps võtab otse ja kaalutlemata vastu selle, mida ta näeb (Valsbergi tekstis on viide ka reklaamidele, mida ta täiskasvanueas on enda teadmata omastanud). Laps õpib esimesed kuus aastat peamiselt jäljendamise kaudu ja edaspidi läheb ka tükk aega ja mitmesugust erilist juhatamist, enne kui inimene hakkab taipama, kuidas väline maailm tema sisemust (ja seejärel jälle tema ise välismaailma) mõjutab. Ma arvan, et teadlikumatelgi täiskasvanutel pole sellest kõigest täit aimu, sest need mõjud on laiaulatuslikumad kui argiteadvuse tasandil saab hoomata. Niisiis juhtub tavaelus ikka ja jälle, et kui emotsioonid üle pea kokku löövad, kaob mõistus sügavale peitu. Ei tea, kust need emotsioonid tulid ja miks nad tulid ja mida sellega ülepea peale hakata.

Igatahes mina ei toeta depressiivset kirjandust ka kodulugemisena. Aga kust seda elutoetavat kultuuri saab... polegi teist eriti. Positiivsed leiud olen osalt siia bloggi kirja pannud (kultuuri ja raamatu siltide alt on neid kerge leida), rõõmust tähistada kultuurisaavutusi, mis loovad head meeleolu. Ma olen väga tänulik vihjete eest, mis aitavad selliseid filme-raamatuid-etendusi leida.

Enam teadlikkust ja häid valikuid!

TJT