Neljapäev, 28. august 2014

Kingad ja vene keel


Tütar luges hiljuti murelikult päevi, mis veel koolini jäänud. Kui mure põhjust uurima hakkasin, selgus, et vastumeelsust tekitab eelseisev poeskäimine ja hirm on vene keele õppimise ees. Nojah. Poes käia ei armasta mina ka. Aga meil oli koolijalanõusid vaja. Niisiis tuli see reis ette võtta. Ära kannatada kohutav tümps, mis mõnes poes on nii vali, et klienditeenindaja ei kuule enda häält ka. Aga ära tõime ja tütar jäi rahule. Ja püüan järgmine kord meeles pidada, et vahetusjalatseid peab jahtima ikka augusti algul, mitte viimases lõpus. See pole vist koht, kus kurta, et süsteem ei vasta minu ootustele: sisejalanõusid ei müüdagi siis, kui mulle sobiks neid parimalt osta (sest suve lõpu puhul on valik väike). Kui ise sellist kingapoodi tegema ei hakka, siis tuleb kohaneda.

Vene keelega läks tegelikult veel lihtsamalt. Lubasin, et hakkame koos õppima ja see on väga tore. Meile meeldib igasugu asju koos teha lihtsalt koostegemise pärast. Ma olin juba lapsena selline. Rohida ei meeldinud, aga isaga koos rohida meeldis, sest mulle meeldis isaga koos olla. Ja sama kordub lastes, koos on tore. Ja minu enda hoiakud vene keele suhtes on vabad ja kerged. Lapsena tehti meie peres tublisti vahet, et venelased on inimesed ja nende kohta ei tohtinud pahasti öelda (kuigi teised ju ümberringi ütlesid). Need pahad asjad olid seotud nõukogude korraga, millel pole rahvust.  Tänapäeval on lood keerulisemad. Kui ikka uudistes räägitakse vene tankidest, siis pole kellegi kaela ajada. Kurjus on selle nimi. Inimestes olev kurjus. Ja seda on ju kõigis, rahvusest olenemata. Vaja on ta ära tunda ja õige nimega nimetada. Mitte et ma kadestaks koolide vene keele õpetajaid, see pole kunagi mõnus amet olnudki. Neid asju erineva taustaga õpilastele seletada – saati veel siis, kui ei küsitagi ei ole lihtne.  Mõnda asja on raske endalegi selgeks teha.

TJT