Teisipäev, 29. detsember 2009

Aasta kokkuvõte

Uus aasta hiilib lähemale. Algul läheb "kõlblik kuni" tähtaeg uude aastasse võipakil, siis munadel, hapukoorel ja lõpuks piimal. Aga enne, kui uus aasta päriselt käes, võiks vana kokku võtta.
Mis halbadesse asjadesse puutub, siis ma loodan siiralt, et 2009 läheb ajalukku kui sajandi kõige lastevaenulikum aasta Tallinnas. Raha võeti ära kõikjalt, mis laste elukvaliteeti puudutab: huviringid, lasteaiad, koolid, nukuteater. Ma siiralt loodan, et jäähallid ikka jäävad avatuks, aga sedasorti asutuste kättesaadavus väheneb tublisti. Ja ma loodan, et kui nüüd ehk on põhi saavutatud, siis edaspidi läheb ainult paremaks.
Kui sellistel arengutel mingeid häid tagajärgi võiks olla, siis võib-olla hakatakse enam ka laste elu sisulise kvaliteedi peale mõtlema. Just igas peres. Ehk mõeldakse eluväärtused enda jaoks läbi ja järgmised KOV valimised tulevad teistsugused. Valijate ootused on teistsugused. Ja poliitikutel tuleb võimule saamiseks nendega arvestada. Ja ehk on siis pärast järgmisi valimisi midagi teisiti. Paremini. (Nojah, sellesse ma ei usu ise ka, kuigi tahaks. Aga ma ei näe praegu muud võimalust ka, kuidas sedasorti asju oleks võimalik muuta. Ehk on see kõigest minu piiratus - et alati kuidagi saab teha kvaliteetseid huviringe kättesaadava hinnaga ka ilma KOV toeta. Aga ikka: kes maksaks siis nt logopeedidele palka?)
Mis peaks selleks juhtuma, et inimeste prioriteedid muutuksid? Kui halb peaks olema, et tekiks muutusi toimepanev igatsus teistsuguste väärtuste järele? Parem elu tuleb ikka ise endale teha, keegi seda kandikul ette ei kanna. Ja lapsed on täiesti sõltuvad täiskasvanutest.
Kuigi ma endale sooviks ka kergemaid aastaid, oli mul isiklikus elus suuremaid ja väiksemaid kordaminekuid. Meelde jäi kohtumisi merega. Aegna saarel käik. Mereteemaline laulu- ja tantsupidu.
Suur muutus leidis aset minu suhtumises kooli. Ma olen sügavalt tänulik kõige selle eest, mida meie tütar on koolis kogenud. Väga väheste eranditega on need rõõmsad ja rahulikud kogemused. Mulle meeldib, et lapsel on koju jõudes kodutööd enamasti tehtud ja õpetaja annab lastele tunnis lisatöid, et kiirematel midagi teha oleks. Ja kui vahel ongi igav, siis meisterdab ta näiteks matemaatika tunni ajal väikese (2x3 cm) raamatukese nukule, 26 lk armsaid pildikesi. Mina tundsin end kahjurina, kui ma tunni ajal kõrvalise asjaga tegelesin (aga tegelesin ikka, kes neid kodutöid oleks kodus viitsinud teha - mitte mina igatahes). Aga tema tundub selle juures rõõmus ja vaba. Ma arvan, et õpetaja lubab tal vaikselt nokitseda.
Ja neil on palju toredaid üritusi. Enne jõulupühi olidki ainult toredad asjad. Minu ajal oli enne veerandi lõppu minusugustel korralikel lastel koolis ainult üks konutamine, sellal kui teised järele vastasid. Aga minu lapsel on ühised lugemised ja piparkoogimajade võistlus jms. Elu on mõne koha pealt ikka väga teiseks läinud, pean vaatama, et oma hoiakutega ajale jalgu ei jääks.
TJT

Reede, 18. detsember 2009

Lapse arendamisest kokkuvõtlikult

Ma olen siin blogis vähehaaval ikka esitanud oma seisukohti laste arendamisest. Tiiu Kuurme vaimustav artikkel annab hea põhjuse sellest kokkuvõtet teha. Et mis on lapse arendamisel seda väärt ja mis nagu mitte. Eks igaüks muidugi tee nii, nagu targemaks peab. Nagu Kuurme ütleb, on meil lastekasvatamine sisemise tarkuse asi. Igal vanemal on justkui... mingi teadmine.

Mis on minu meelest oluline nt laste kooliküpsuse saavutamisel (hilisemast on ka veel vara rääkida)?
Esimesel eluaastal tundus mulle oluline olla lapsega koos. Ma ei tahtnud lapse juurest ära olla (mingi hormonaalne värk). Kuna meie esimene laps oli väga rahutu, siis me võimlesime temaga hästi palju. Vähemalt aitas minul lapsega süsteemne tegelemine rahu ja selgust hoida. Ma käisin temaga natuke beebikoolis ka, massaaži ja võimlemist õppimas. Ujulas tundis ta end väga halvasti, sinna jõudsime alles lapse kolmandal eluaastal. Ainus võimalus teda ärkvelolekul omaette olema saada oli parkida tema vanker kuhugi puu alla. Puude võrasid uuris ta keskendunult tunde (no umbes tunni päevas, kui täpne olla; aga hiljem tuli selleks ikka jalutada selle tunni - ja ta keeldus siis ka uinumast, sest lihtsalt puuvõrad pakkusid talle tohutut huvi; aga pärast tunniajalist liikuvate puuvõrade keskendunud jälgimist ta siiski uinus).
Teisest eluaastast, kohe kui jalad alla said, keeldus ta aga kärusõidust ja puude jälgimine jäi ära. Sealtmaalt ma vaatasin, et lapsel oleks midagi sõrmitseda. Soojal ajal käisime liivakastis, külmal ajal mängis ta liivaga vahel toas. Ja ainus võimalus nt telefoniga rääkida oli anda talle kätte tükk voolimisainet. Meil oli neid palju ja erinevaid ja pooleteistaastaselt oli tema jaoks igapäevane tegelda nt saviga tund-poolteist järjest - kui mina olin samas toas. Ma arvan, et kõik voolimistegevused, nagu ka liivaga mängimine on aju arenguks vajalikud. Aga siltide pealt sõnade õppimine ei tundu mulle oluline. Ma korra proovisin seda ka, aga tundus jama. Beebide loovustoas käisime ka mõne korra, aga minu meelest oli seal tõsine lapse ülestimuleerimine. Tegevused vahelduvad väga kiiresti, samal ajal on veel muusika taustaks mängimas. Kuidas saab nii üldse millelegi keskenduda? Ega siis lapsed keskendunudki, niisama plätserdasid. Ja pärast oli meie lapsel raskusi ümbritseva maailmaga suhestuda. Nii et palju me seal ei käinud. Aga natuke ma ikka puhkust sain. Sest meie esimene laps tahtis kogu aeg väga palju tähelepanu ja ühest inimesest seda nii palju välja ei pigista. Võimlemas käisime rohkem, aga seal ta kaasa ei teinud. Vaatas niisama. Jälle oli tegevus tema jaoks liiga kirju ja kiiresti vahelduv. Ma arvan, et ka väiksele lapsele on keskendumiseks vaja võimaldada rahu. Keskendumisoskus on meie lastel justkui endal olemas olnud, mina kahtlustan, et kui mõnel lapsel seda üldse pole, võib häda olla tema arengukeskkonnas, mis on olnud liialt kaootiline ja rahutu.
Teisest eluaastast hakkas tütar hoidjatega jääma ja nemad ka ikka tegelesid lapsega. Kes meisterdas, kes mängis mingeid mänge. Hooliva täiskasvanu tähelepanu on hea tugi väikelapse arenguks minu meelest. Mulle meeldis, et lapsega tegelevaid inimesi oli rohkem. Selles vanuses me last teleka ette ei lasknud. Mina ise ka ei vaadanud.
Kogu aeg käisime üsna palju looduses ka. Paar nädalat aastas elasime erinevates kohtades telgis. Väljas käisime palju (see oli minu puhkamiskoht, õues oli lapsel midagi uurida või tegelda, toas oli ainult minu peal kogu lootus).
Takkajärgi olen aru saanud, et laps kuulis esimestel aastatel kõnet vähevõitu. Mina olin alailma liiga väsinud, et kõnelda ja me mõistsime üksteist nagunii ilma sõnadeta. Kui laps oli kahene, läksin mina vägivallatu suhtlemise koolitusele. Et paremini oma lapsega toime tulla. Võib küll öelda, et tema mind sinna saatis. Ma ei osanud selle tundliku ja suurte tunnetega lapsega lihtsalt suhelda. Seepärast ma julgen väita, et täiskasvanu töö enda tunnetega on lapsele väga kasulik, pakkudes lapsele eeskuju ja võimalust enda tunnetega paremini toime tulla. Rääkimata sellest, kui tore asi on lapse arenguks üks tasakaalukas täiskasvanu.
Üldse kõik, mis täiskasvanu enda heaks teeb, on ühtlasi lapse heaks. Seepärast on abi väikelaste emadele minu meelest väga suur abi ka nende laste arengule. Ja abiks on ka see, kui emad enda vajadusi teadvustavad. Me vajame peale söögi, une ja rahuliku keskkonna veel paljusid asju (aga mitte vidinaid, neid me võib-olla tahame, kuid tegelikult ei vaja; tahtmisi ei peaks vajadustega segi ajama, nagu see praegu nii üldine tundub).

Kolmeaastaselt hakkas laps käima poolepäevamänguringis. Neljaselt kolm päeva nädalas lasteaias. Neljaselt said oluliseks sõbrad ja hoo sisse sotsiaalsete oskuste areng.
Ma olen pidanud alla seitsmeaastase lapse jaoks kehalist arengut kogu ülejäänud arengu aluseks (osalt kahtlemata dr. Silbaumi loengute ja raamatu "Laps" mõjul). Seepärast on kehalised tegevused meil ka põhiline premeerimisvahend olnud. Ujuma, uisutama, loodusseminek on meie esimesele lapsele olnud stiimulid, miks end kokku võtta. Igal võimalikul viisil oleme neid ronitanud ka. Mulle tundub, et lapsed tahavad seda ise ka, väga sageli lihtsalt ei lubata. Kui nt kuulata, kuidas linnapered oma lastega looduses või linnapargis käivad, siis "äramääriendärajutt" on ikka väga domineeriv minu kõrva jaoks. Meie seda ei räägi. Aga kuidas see laps siis ronima peaks, kui ta ei tohi millegi vastu puutuda?

Kõiki ohutuid katseid püüame ka lubada. See käib eelkõige meie poja kohta, kes ei vaja eriti mingit täiskasvanu abi, toimetab algusest saati väga uljalt ise. Temaga siis arutame füüsikaseaduste üle (mh ka seda, et miks mõni asi aknast välja visates kaugemale lendab kui teine). Ja ühtlasi murran endamisi pead, kuidas saaks nii, et me ei peaks tema vabadust väga palju piirama, aga ta ikka enam-vähem kuulekaks kodanikuks kasvaks. Ehk teisisõnu, kuidas selgitada möödapääsmatuid piire viisil, mis tegutsemise ja eluisu ära ei võtaks. (See on jälle täiskasvanu tundekasvatuse teema.)

Lugemaõppimisest ma olen siin aeg-ajalt kirjutanud ka. Ma olin väga selle vastu, et mu vanemad sunniks viieaastast last lugema (sest targad lapsed selles vanuses juba oskavad). Sel teemal pidasime mitu tüli maha. Praegu seitsmeselt loeb ta iga päev hea meelega vähemalt tunni muinasjuturaamatuid. Tuleb lihtsalt see aeg ära oodata.

Ja teisalt ma olen väga päri Tiiu Kuurmega, et niisama olemise aeg on ka oluline. See annab võimaluse asjadel settida, selles on hingerahu ja tasakaalu juured. Tühjusest tulevad head mõtted.
TJT

Kolmapäev, 16. detsember 2009

Kes on päkapikk?

Ma olen päkapikundusega natuke hädas. Mulle tundub, et neid ei ole olemas. Päriselt. Ma kahtlustan, et päkapikud on kaupmeeste väljamõeldised. Ja ma mõneti ei usu kaupmehi, kuigi nad on kahtlemata olemas ja täiesti vajalikudki veel sealjuures. Kuidas ma saaksin siis päriselt uskuda päkapikkudesse?
Ma tean, et minult oodatakse, et ma tekitaks laste uneajal kommid aknalauale. Ja nagu aamen kirikus, igal aastal ma vähemalt korra, pigem kaks jään sellega jänni. Unustan või magan sisse. Aga kindlasti ei unusta seda lapsuke, kes esimese asjana hommikul uneseguselt aknalauda kontrollima läheb. Ja mul on siis räbal tunne. Et mis päkapikk ma õieti olengi. Tavaline inimene, kel läheb vahel midagi rappa.
Mõnel korral olen proovinud lastele päkapikuluuletusi ette lugeda. Või endamisi mingit päkapikuraamatut - kasvõi poes sirvides üldhariduse mõttes. No ei hakka külge. Täielik tühjus.
Inglite ja haldjatega on ikka täitsa teine lugu. Inglid on valguseolendid ja haldjad loodusevaimud. Olgu neil siis keha või mitte, aga nad on päriselt ja minu jaoks kogetaval viisil olemas. Kuigi neil ilmselt pole maises mõttes keha ja sellega ka paljude jaoks muid olemasolemise tunnuseid. See mind ei sega. Nendega on võimalik suhelda ja see loeb. Päkapikkudega ma suhelda ei oska. Võib-olla sellepärast, et ma ei usu neisse. Olgu neil legend kuitahes ilus. Aga ma ei suuda seda legendi ka enda jaoks põhjapanevalt selgeks teha. Ma kahtlustan, et see on kõik üks kaupmeeste väljamõeldis.
Aga samas on päkapikud ikkagi väga olemas meie väiksema lapse jaoks, kes neid liigutava järjekindlusega joonistab. Hiigelsuure mütsiga ja rohkete kingikottidega. Ta lausa õppis käsi joonistama selleks tarbeks. Kõrval on alati porgandikujulise tüvega kuusepuu, vahel ehetega kaunistatud. Vahel on mõni täheke kõrval säramas.
Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 14. detsember 2009

Minu paradiis


Lapsed läksid eile vanavanematega välja. Ja mina võtsin raamatu ja hakkasin lugema. Tõnu Õnnepalu "Paradiisi" (Paradiis on mh küla Hiiumaa tagumises servas, kus Õnnepalu tosinkond aastat elas). Vahepeal sõin kõhu kooki täis (võist ja speltast põhi ja punastest sõstardest ja hapukoorest kate, nagu suvel). Jõin teed, vaatasin langevat lund ja lugesin. Kui hämardus, vaatasin lihtsalt punast küünalt aknalaual ja õues sadavat lund ja lumiseid puid ja hämardumist. Tunne, nagu oleks pensionil. Kohe ei peagi midagi tegema.
Seda raamatut just nii peabki lugema. Et on vähemalt tunne, nagu oleks lõpmata palju aega. Et jõuaks kõik need kujundid ükshaaval ja korraga läbi elada, pildid üle vaadata. Tunnetada. Sisse ja välja hingata. Ehk haistagi. Siis saab küll kogemuse võrra rikkamaks, enda ja kirjaniku kogemuse võrra. Mina sain. Ma sain oma vanad läbielatud tunded ka läbi tuulata. Mõned ikka. Ja selgust "Paradiisi" selgusest ja rahu tema rahust.
Õhtul lugesin "Paradiisi" lapsele ette. Tükk aega lugesin. Mulle õudsalt meeldib talle lugeda - neid raamatuid, mis mulle meeldivad. Talle meeldib see raamat ka. Ükskord ma lugesin talle pool tundi "Paradiisi" ja see meeldis talle rohkem kui "Jääaeg", mida ta oli isaga vaadanud. Rändasime lugedes läbi selle Hiiumaa küla ja kirjaniku hinge valguste ja hämaruste. Mõnus oli koos olla.
Reedel vaatasime telekast "Meeletut". See Rain Simmuliga film, natuke sarnasel teemal. Kuidagi mõnus on lapsega koos neid asju teha, jagamise tunne. See on meil uus asi, et ta minu raamatutest juba aru saab. Ja talle vist meeldib natuke suur olla. Või mine tea, mida see laps sellest raamatust võiks saada.
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 5. detsember 2009

Energia määrab kõik

Sisemised jõuvarud määravad elukvaliteedi, mida see kellegi jaoks ka ei tähendaks.
Haiguse ajal oli mul võimalik jälgida, kuidas suhted peres muutusid. Eks ikka kehvemaks. Kriitilisele hulgale vajalikest asjadest ei jagunud piisavalt hoolivat tähelepanu ja tumedad käitumised said jõudu. Lapsed hakkasid omavahel naaksuma. Nende omavaheline suhtluskultuur kukkus mõne kuuga tublisti allapoole. Kui varem domineeris loov suhtlemine, siis nüüd sai valdavaks kraaksumine, käskimine-keelamine ja jõuga nt asja äravõtmine, aga ka lõhkumine ja kiusamine. Eks minu eeskuju olnud ka selline. Polnud piisavalt jõudu, et vaadelda, uurida põhjusi, selgitada vajadusi. Selle asemele tuli käsk olla sõbralik. Ja see ei toiminud sugugi. Selle väljenduseks hakkasid lapsed hoopis üksteist käsutama ja ärritusid kergesti. No ootuspärane tulemus muidugi, kui nii võtta.
Mõni aeg tagasi küsisin ma selle blogi lugejatelt, miks väikse lapse ema peaks tööle minema. Ja enamik vastas, et ega ei peagi. Ma siiamaale olen selle üle järele mõelnud. Et kas tõesti võibki olla, et ei peagi. See on mulle lihtsalt nii suur uudis (kuigi mina olin ka üks neist vastanuist). Minu kõrvade vahel on ikka selge teadmine, et kui tööealine inimene ei tööta, siis ta on luuuuuuuseeeeer. Ja see on väga kole.
Aga samas tundub nii väärtuslikuna see võimalus end suuremalt jaolt kodus hoida - kui aitab säästa energiat kõigi kasvueas olulisemate küsimuste lahendamiseks. Pärast, kui lapsed suured, on juba hilja, siis väntavad lapsed edasi sama oravaratast, mis kaduvad põlvkonnad enne neid. Ja kellelgi pole aega küsida, kas võiks ehk midagi teha teistmoodi. Mõtisklemiseks enam energiat pole, ammugi selleks, et muudatusi ellu viia. Sest energia määrab kõik.
Jääb üle ainult uskuda, et mul on piisav hulk jõudu, teadmist ja armastust teha paremaid valikuid ja anda elu edasi heledamana kui see, mis mulle on antud. Ja ikkagi kaasneb sellega uskumatult suur pingutus.
TJT

Kolmapäev, 2. detsember 2009

Losakil

Natuke tõbised oleme ja losakil. Ja see on omamoodi mõnus. Mulle on tegelt alati meeldinud haige olla. Tervena ma ju ei luba endale ometigi sedasorti lihtsaid lõbustusi ja täielikku mittetegemist, aga haigena tohib. Nii ma olen detsembris hea meelega losakil. Just detsembris mul puudub sageli igasugu tahtlus asjalikuks tegevuseks, paremal juhul võib natuke mõnuleda (väga kole, et paljudes asutustes peavad just naised veel siis ka piduüritusi korraldama). Praegu ma olen nii haige, et ei viitsi isegi korrektselt kirjutada. Et tegelikult mulle on meeldinud haige olla. See korralikkus ja püüdlikkus tüütab mind ikka aeg-ajalt ära ka.
Kui pea on liiga paks, et heledamate tegevustega tegelda, vaatame hunnikus internetist mingit tilu-lilu. Süüa eriti ei tee (heeringale hapukoore ja sibula peale panemine vist ei ole ikka söögitegemine?). Ei korista. Üldse midagi asjalikku ei tee. Muu püüdlikult arengulise elu foonil kena vaheldus. Ja tüütab varsti ära ka.
Siis hakkan jälle oma tervistavate segudega pihta. Ei jaksa enam kaua haigustele vastu panna, nagu Kunksmoor selle kohta ütles. Või on see mingi edufriikluse väljendus?
[Lastevabal hetkel käisin ikka igaks juhuks kontrollimas, kas jõulukinke ikka jagub kõigile. Ja et kas kõik on üles leitavad. Leidusid ja peaks nagu jaguma, nii et selle poolest võib loselda. Ja piparkooke tegi meil tütreke oma sõbrannaga, mulle jäi ainult kätteandmise ja koristamise vaev :-)]
TJT