Laupäev, 29. november 2008

Päkapikumäng

Täna hommikul mängisid lapsed päkapikumängu. Väike läks teise tuppa, pani ukse kinni ega tohtinud enne tulla, kui suurem ütleb. Suurem läks ja võttis kapist kommikausist kaks kommi ja pani need aknalauale. Siis võis väike ka tulla ja nad hakkasid kommi sööma.
Eile arutasime lapsevanemad omavahel, et kas nad usuvad päkapikke ja jõuluvanu või mitte. Ei tea tõesti. Aga peaasi, et kommi saab. Esmaspäevast siis ametlikult.
Tipp Ja Täpp

Teisipäev, 25. november 2008

Odavad lapsed

Tänases Postimehes kirjutab Roy Strider, et peaks illegaalseid lasteaedu looma, et oleks lastel lasteaiakoht üldse olemas. Ma olen paljude autori seisukohtadega nõus, mis puudutavad vanemapalga maksmist ja lasteaiakohtade teemat ja seda ka, et on suur ebaõiglus osa peresid sellest ilma jätta.
Nojah. Kohti peaks looma, aga miks illegaalseid? Vähemalt Tallinnas on võimalik luua perepäevahoid, mis toimib lapse ja pere jaoks sageli just nagu lasteaed (juhendajad on pühendunud õpetajad, päevakava on sama mis munitsipaallasteaias, toit on korralik ja kohal käivad kindlad nimekirja kuuluvad lapsed - see viimane on turvatundeks ja lapse arenguks ülioluline). Samas on perepäevahoiu loomisel linna piirangud kuni kümme last hoidja kohta (alla kolmeaastaseid loetakse kahe eest) lastele just paremad kui suurte lasteaedade 24 last rühmas. Perepäevahoius käiva lapse vanematele makstakse taotluse esitamise korral 1865 krooni kuus toetust.

Ja miks näha kohalike omavalitsuste töö tegematajätmises laiskust ja lohakust? Minu meelest on see pigem sedasorti kokkuhoid. Uue suure lasteaia ehitamine maksab miljoneid. Ühe lasteaiakoha maksumus Tallinna linnale on 22 000 krooni aastas, sellele lisandub aeg-ajalt veel (mitme)miljonilisi kapitaalremondi kulutusi fassaadi või torustiku või katuse uuendamiseks. Sulaselge kokkuhoid on mitte neid kulutusi teha, sest mingeid sanktsioone ka ei järgne (kas mõni omavalitsusjuht tunneb isiklikku vastutust sündimata jäänud laste pärast põhjusel, et tema on oma töö tegemata ja lasteaiakohad loomata jätnud?). Lapsed saavad hoitud ju niikuinii. Kusagil nad ju ikka on. Kui nad juba on mingil põhjusel sündinud.
Ja sulaselge kokkuhoid on ka lapsi lasteaias hoida nii väikese kohamaksumuse hinnaga. Päris selge on, et selle raha eest tänapäeval mõistlikku kvaliteeti pakkuda pole lihtsalt võimalik (sest rühm on liiga suur ja madalapalgaline ületöötanud on lasteaiaõpetaja liiga väsinud).
[Samas ma ei arva, et munitsipaallasteaed oleks laste jaoks parim kasvukeskkond. Munitsipaallasteaed on haridussüsteemi osa ja selle hädad algavad ka juba lasteaias. Selles mõttes on isegi hea, et mõned lapsed saavad muul viisil hoitud - lasteaiakohtade nappus, aga ka selle süsteemi ilmsed nõrkused on ju praeguse perepäevahoiusüsteemi ema. Aga neid, kellele sedagi abi pole jagunud, see ilmselt ei lohuta.]
Ma arvan, et lapsed on paremat väärt. Seda ma arvan alati.
Ja kui mina ka ei viitsi seda neile alati anda, siis miks teisedki peaks.
Tipp Ja Täpp

Ühiskonna selgroost

Postimehe laupäevalisas oli Aivar Halleri artikkel haridusest kui ühiskonna selgroost. Ja et selle selgrooga on meil miskit mäda. Seda, et hariduses on miskit mäda, arvavad minu tutvuskonnas paljud lapsevanemad, kelle lapsed on otsaga kooli jõudnud (lasteaiaga ollakse enam rahul).
Olen vahel mõelnud, et miks peaks lapsed tegema 12 aastat tuima tööd kohas, mis neile ei meeldi. Mina küll ei tahaks. Ja selles vanuses on 12 aastat peagu kogu nende elu.
Meenus ühe tuttava jutt positiivsetest ja negatiivsetest katalüsaatoritest (tuttav oli seda kuulnud Mai Väljataga käest, no selline naised saunas räägivad). Et kuni me pole valmis arenema vabast tahtest, vajame mingeid takistusi ja raskusi, mis meid tööle paneks ja sunniks end vaimses mõttes liigutama. Küllap meie ühiskond siis vajab praegu tõsiseid raskusi ja takistusi, kui meie haridussüsteemil kõik need vead küljes on, mis seal artiklis üles loetud (võibla ongi, ja võibla on mõni viga veel, mis sinna kirja ei mahtunud). Mina ka ei viitsiks areneda midagi, kui mul kõik ilusti jookseks. Just raskused panevad tööle ja pingutama. Ilmselt me vajame praegu seda õnnetut haridussüsteemi sellisena nagu ta on. Ilmselt me vajame oma laste kannatusi. Ilmselt veel kaua aega.
Ja kui ma ise pole valmis "kõrgemal" viisil ehk siis positiivsete katalüsaatorite toel edasi minema, vaid vajan tööks endaga nt oma laste kannatuste nägemist, siis ma ei looda ka meie ühiskonnalt palju enamat: valmisolekut haridussüsteem kui ühiskonna selgroog lihtsalt õigesti paika panna.
Aga lastest on ikka kahju. Ja meie ühiskonnast ka.
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 22. november 2008

Pildimaailm meis ja meie ümber

Keila erakooli Läte korraldatud loengusarja kolmandas loengus rääkis Rosma kooli õpetaja Külli Volmer pildist laiemas tähenduses. Kui meie silm kombib justkui nähtamatu kiirega maailma, tekib sellest pilt nii silmapõhja kui meie hinge. Silmapõhjast asendub see järgmisel sekundi murdosal järgmise pildiga, kuid hinges me kanname kaua aega erinevaid pilte, mida me oleme näinud. Peale meid ümbritseva füüsilise maailma piltide on ka kodeeritud maailma pildid e tekstid ja reklaampildid.
Lisaks füüsilisele silmale on ka hingesilm, millega näeb minevikku (meenutus) ja tulevikku (unelus), ning vaimusilm, mis annab looja nägemise: visioonid ja impulsid, mis tahtega liitudes võivad vormuda loovateks tegudeks.

Pilt on alati ka uudis või teade millestki. Inimesel on loomulik tarve ühenduda maailmaga ja sama loomulik tarve välismaailmale vastata. Kui infot on liiga palju (nt nagu läbi linna minnes), siis inimene sulgub hingeliselt ja see on kaitsereaktsioon. Kui loomulik tarve vastata ja maailmaga suhestuda jääb rahuldamata, sest infot on lihtsalt liiga palju, tekib enda väiksuse tunne.
Täiskasvanu kaitseb end piltide hulga eest, olgu siis teadlikult või mitte, aga eelkooliealisel lapsel need kaitsed veel ei tööta. Vastsündinu tahab emapiima kaudu emaga ühendust saada – ema on tema maailm, väike tita tahab kõike katsuda ja suhu pista. Siis tahab laps mängida kõigega ja olla kõigega ka hingeliselt seotud. Kolme- kuni kuueaastasel lapsel on loomulik tarve olla maailmaga totaalselt ühendatud ja ta võtab kõik vastu, pealegi on ta jäljendamise eas. Seepärast peaks täiskasvanu kaitsma last liigse info eest.
Tänapäeva meedia põhineb nägemismeele kasutamisel ega paku puutemeelele midagi.

Salutogenees on õpetus tervekstegevatest faktoritest (nagu patogenees on õpetus haigekstegevatest faktoritest). Salutogeneesi rajaja Aaron Antonovsky uuris Teise maailmasõja ajal rasketes tingimustes hingeliselt ja kehalt terveks jäänud inimesi, et teada saada, mis on nende hea tervise põhjuseks ja leidis, et nende inimeste puhul oli tegemist koherentsustundega e need inimesed suutsid luua ühtsustunde maailmaga ja see ühtsustunne hoidis nad tervena. Antonovsky arvas, et see on lapsepõlves omandatud võime, hilisemad uurijad on leidnud, et ühtsustunnet on võimalik arendada ka täiskasvanueas keskkonnas, kus on väga terviklikud inimesed ja terved suhted. Maailmas on palju sotsiaalteraapilisi kogukondi (nt Camphilli külasid), kus sellega tegeldakse.
Lektor rääkis ka ühest dekabristi abikaasast, kes järgnes oma mehele Siberisse ning seal 30 aasta jooksul imelisi asju korda saatis (rajas Siberi esimese teatri ja lõi üsna tühjalt kohalt kultuurielu), olukorras, kus tal tuli toime tulla Siberi vangilaagrite üliraskete olude ning tiisikushaige mehe põetamise, oma laste ja teiste lähedaste surmaga. Too naine oli pärit vene aadli perest, kus lastele jagus lõpmata palju soojust ja armastust, neile valiti parimad hoidjad ja nendega tegeldi. Ja selline lapsepõlv annab tugeva elujõudude baasi, mille toel saab eluraskustest läbi. [Mul oli lõpmata hea seda kuulda, sest olen kuulnud arvamust, et mina hellitan oma lapsed ära, kui hoian neid mõnest halvast eemale ja püüan teadlikult luua keskkonda, kus nad tunneksid end turvaliselt ja hästi.]

Veel oli juttu meelte arengust. Rudolf Steineri järgi on inimesel 12 meelt. Alumiste meeltega uurib ja tunnetab inimene maailma. Kõrgemate meelte kaudu saame teada asjade olemusest. Meeled on ülevalt alla reastatud nii.

Minameel (kõrgeim)
mõttemeel
sõnameel
kuulmismeel

(keskmised meeled)
haistmine
maitsmine
soojusmeel
nägemine

(alumised meeled)
tasakaalumeel
liikumismeel
elumeel
kompimine

Alumised meeled arenevad lapsepõlves ning viivad ülemiste meelte arenguni. Kompimismeelele tuginedes areneb välja Minameel. Hästi arenenud elumeel (tervena seda ei taju) toetab mõttemeele arengut. Liikumismeelele tuginedes areneb välja sõnameel (laps ei saa korraga teha ja kõnelda). Tasakaalumeelele tuginedes areneb välja kuulmismeel (tasakaaluorgan asub sisekõrvas).
Tasakaalumeele arenguks on vaja tasakaalu lapse elus ning kehalisi tasakaaluharjutusi. Liikumismeelt arendab mõttekas liikumine – väikelapse loomulik liikumine on kaootiline, täiskasvanu saab juhtida last mängima, rütmisalmi järgi end liigutama, lisaks loomulik jäljendamine. See kõik on aluseks loomulikule kõneosavusele ning kõne mõistmisele.
Minameel on kõrgeim meel, see pole seotud egoga, nagu sageli arvatakse, vaid kannab kõrgemaid impulsse, see on seotud inimese võimega anda end vabatahtlikult teiste teenistusse (nt pere- ja töösuhetes). Kompimisvajaduse rahuldamine titaeas on seotud võimega haarata teise inimese Mina. Oluline ka see, et kombitav oleks looduslik, mitte tehismaterjal.

Telekavaatamine ei toida ühtki meelt peale nägemise. Kuid silmalihased ei tee telerit vaadates tööd, sest teleripilt moodustub valgustäppidest, mis vahetuvad 25 korda sekundis. Kuna silm ei suuda nii kiiret liikumist haarata, tekib akommodatsioon e jõllitav pilk. Silma aktiivsus kaob, sest ei leia pidepunkti.
Lisaks ei juhi telerit vaadates meie pilku mitte enda huvi, vaid võõras tahe. Ka vaateväli on väga ahas, kui muidu on inimese nägemisnurk 200 kraadi, siis telekat vaadates u 6-7 kraadi.
Kui inimene vaatab põnevat filmi, läheb emotsioon sellega kaasa, kuid keha on paigal. Keha eritab hirmsat asja nähes sama hirmuhormooni, mis ta eluski eritaks, kuid seda ei kasutata ära – nt põgenemiseks. Tekib aine üleküllus ja mürgitus ja selle tagajärjel stress. Veel on ajulaineid uurides teada saadud, et ärkvelolekus on inimene enamasti beetatasandil 14-30 Hz, unistades, mediteerides, aga ka hüpnoosis alfatasandil 8-13 Hz. Telerivaatamine sarnaneb hüpnoosile, sest siis on ajulainete võnkesagedus madalam: inimene on mõjutustele vastuvõtlikum. Lisaks kulutab inimene telerivaatamise ajal 12-16% vähem energiat kui puhkeseisundis (mh selle tõttu, et silmalihaste töö peatamine annab kogu kehale signaali töö lõpetamise kohta).
TV-vaatamise hea külg on see, et ta sunnib inimest ärkama, märkama, piire seadma ja otsustama (kasvõi seda, millist kanalit valida). See pakub võimaluse tugevdada oma Mina e looja-kvaliteeti.

Inimene ongi looja – tahab ise midagi teha. Kuidas waldorfkool toetab lapse arengut loovaks inimeseks, vastandina passiivsele tarbivale inimesele?
• Aegaandmine. Loominguks on vaja aega. Tarbijal pole aega, loojal on. Perioodõpe võimaldab süvenemist nii õpetajal kui lapsel, maailma haaramiseks kulub aega.
• Aine töötatakse mitmekülgselt läbi: vaadeldakse, kuulatakse, jutustatakse, tehakse. Isetegemise kaudu kasvades ka hinges mõistetakse ainet paremini.
• Pildiline õpetamine. Õpetatakse lastele arusaadavate võrdpiltide kaudu.
• Kunsti- ja oskusainete suur osakaal kuni keskkooli lõpuni välja.
• Sotsiaalsuse teadlik arendamine (suhtlemine), numbrilise hindamise puudumine (võimaldaks reastada).
• Ühised rütmiharjutused, matkad, näidendiprojektid jms.
• Õpetaja kui autoriteedi eeskuju e aktiivse loova isiku mõju. Õpetaja on teinud suure tahteotsuse võtta omale klass ning sellega koos minna läbi aastate. Selle tööga kaasneb pidev enesetäiendus erinevates ainetes, vaimustuseallikate otsimine ja muidugi ka loobumised.

Waldorfpedagoogika puhul ei ole tegemist vabakasvatusega, millega seda sageli ekslikult seostatakse, sest eesmärk näib olevat sama: vaba inimene. Vabakasvatus tuli mõistena kasutusele 1960. aastate laste ajal, sest nende vanemate ideaaliks oli vaba inimene. Ja siis kasvatati lapsi tõesti kõikidest piirangutest vabana. Paljud uuringud on näidanud, et liiga vabalt kasvatatud lapsed tunnevad täiskasvanueas vajadust autoriteedi järele ja ebakindlust. Pragmaatiline loogika, et lapsele vabadust andes kasvab vaba täiskasvanu, ei kehti. Ülo Vooglaid on öelnud, et loomingu eeldus on vabadus, vabaduse eeldus on kord.
Seega tuleb alustada korrast, struktuuridest. Täpselt ja õigesti määratletud piiride sees saab areneda vabadus (kui luustik puuduks, oleks inimene umbes et mollusk, kes ei saaks end liigutada – vabadusest oleks asi kaugel). Kõige sees peab olema kord. Lapsele on hea kogeda täiskasvanu Minajõudu.
Järgmine loeng ja õpituba on kahe nädala pärast reedel (vt kolm sissekannet allpool).
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 15. november 2008

Vaikusest

Ma hakkasin paar kuud tagasi väljas hommikuspordil käima. Natuke jooksu, natuke võimlemist. Miinimumkava võtab aega 10 minutit, aga annab palju (teen iga päev samu harjutusi, siis ei pea unise peaga midagi uut välja mõtlema ja kogu keha saab siiski korraks tähelepanu). Tõstab vererõhku ja annab hea tuju. Lihtsa harjutuse kaudu kehasse süvenemine annab kohalolekutunde. Olen märganud, et nüüd jõuan päeval rohkem, sest olen selgem ja konkreetsem. Ja asjad on hakanud paremini sujuma: tänu kohalolekutundele, mis mõnda aega püsib, olen enam aldis vastu võtma soodsaid ja toetavaid "juhuseid", tänu millele olukorrad lahenevad kergemini ja mõnusamalt.
Kui aega on rohkem kui hädapärased 10 minutit, teen väikese jalutuskäigu: naudin sügisest pehmet õhku, värve ja hommikusi helisid. Eks ma praegu naudin seda pimedust ka, mida nii heldesti on jagatud. Kohtun ümbritseva maailmaga. Vahel tegelen hingeasjadega.
Ja tabasin end mõttelt, et paljud inimesed alustavad oma päeva raadio või hommikutelevisiooni või ajalehega (kui mul aega on, siis ma võtan õuest tulles ka ajalehe ette). Joovad sinna juurde hommikukohvi ja söövad midagi, märkamata toidu maitset.
Õpetajad kurdavad, et kui laps on hommikul televiisorist multikaid vaadanud, on nad koolis või lasteaias rabedad ega suuda keskenduda. Ja õpetaja isik ei suuda konkureerida telekast tuleva kiire pildireaga. Laps ei ole kontaktis ümbritsevaga: ta ei märka oma kaaslaste meeleolu ega õpetaja pakutavat, ta lihtsalt väljendab endas olevat segadust. Seepärast peaks vähemalt hommikused multikad täiesti keelatud olema, suur osa neist on ka väga agressiivsed.
Mina olen aeglane ärkaja nagu mu tütargi. Meile meeldib hommikul küünlaleeki või valgel ajal taevast vaadata. Rahus teed juua (kofeiinivaba maarohuteed enamasti). Ennast inimesena tunda. Kui hommik on selline olnud, annab see nagu kaitsva mantli päevaks ümber. Seda, mille eest end kaitsta, on meedias üha rohkem. Meedia kajastab ümbritsevat nii, nagu tema seda näeb, pöörates pilgu segadusele ja pimedamale poole. Ja seda segadust ja pimedust endasse võttes muutuksin ka ise segasemaks ja hämaramaks. Ma tahan sellega distantsi hoida. Seepärast on need hommikused kehalised ja muiduharjutused mulle väga vajalikud.
Et saaksin elada ikka enda elu.
Hiljem lisatud: minu järgi neid õige eluviisi õpikuid kirjutataksegi. Aga see, et ma nii õigesti elan, ei tähenda, et mul poleks probleeme. Nendest pole lihtsalt veel raamatuid kirjutatud.
Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 10. november 2008

Muinasjutt lapse elus


Praegu on hingedeaeg. Looduse kalendri järgi elavale inimesele on see vaikuse, endassesüüvimise ja lugude aeg. Seepärast ma kirjutan muinasjutust lapse elus, osalt inspireerituna Aruküla Waldorfkooli esimese klassi õpetaja Maia-Reta Trampärki 7. novembril peetud loengust Keilas. Kasutatud on ka Monika Gustavsoni raamatut „Laste aeg. Laste aed” (PreMark 2004).
Muinasjutt toob meieni paganliku aja ajaloo, tema vanust hinnatakse 13 tuhande aastaga. Muistsed rändlaulikud bardid jutustasid tuhandeid aastaid lugusid sõna-sõnalt ümber ja nii on need säilitanud oma arhailise tarkuse meie ajani. Ja muinasjuttudes on varjul suur tarkus, mis peab kindlasti jõudma lapseni, et aidata teda inimesekssaamise teel. Rudolf Steiner on öelnud, et lapsemeel on ürgne. Selleks, et arusaam headusest nendeni jõuaks, peavad nendeni jõudma muinasjutud.
Muinasjuttudes avaneb elu tarkus võrdpiltidena. Loo algus on alati ilus – see on rõõmsa, imelise lapsepõlve võrdkuju. Siis juhtub midagi koledat või lahkub tegelane kodust õnne otsima – see tutvustab lapsele teismeeas saabuvat tulevikku, mil maailm oma maskidega hakkab lapse ümber pöörlema, raske on valikut teha, kui ümberringi on nii palju erinevaid ahvatlusi ja lõputuna näiv segadus. Ja muinasjutu lõpp on alati õnnelik, see annab lapsele lootust, et hea võidab kurja üle ning ühtlasi kasvatab hingejõude, sest vanades muinasjuttudes võidavad tegelased ikka oma vooruste tõttu. Kõik muinasjuttude tegelased on arhetüüpsed ja esindavad inimese mingeid loomuomadusi, ka tegevused ja esemed sümoliseerivad midagi, seetõttu saab muinasjuttude kaudu anda lastele pildi tõest ja jäljendamisväärsest maailmast ilma moraali lugemata.
Uku Masingu väitel (Akadeemia esimestes numbrites ilmunud artikli põhjal boreaalsest mentaliteedist) on indo-euroopa lugudele omane hea ja kurja võitlus ning edenemine, kuid on ka teistsuguseid, soome sugu e põhjarahvaste lugusid, kus võitlust ei ole, puudub loo areng selles tähenduses. Tükk aega mõtlesin, mida siis selline lugu võiks meile edastada. 8. novembril sain vastuse elukutseliselt muinasjutuvestjalt Piret Päärilt, kes lastekirjanduse keskuses lastele lugusid jutustas. Piret Päär rääkis oma kohtumisest ja äratundmisest, et kõige tähtsam on elus armastus. Ja kõige tähtsam õppimine ja õpetamine on õpetada laps armastama elu. See üks lihtne tõdemus mõtestas minu jaoks nagu haldjakepi puudutuse väel kõik need arhailised muinasjutud, mida ma nii hea meelega oma tütrele olen ette lugenud. Trükitud raamatulehtedelt ei leia soojust ega armastust, kui seda sinna ise sisse ei loe. Aga küllap need muistsete aegade jutustajad juba teadsid, millest ja veel enam – kuidas nad jutustasid. Elu ise ongi armastus, kui seda nii võtta.
Lapse elus on kaks tähtsat asja: mäng ja muinasjutt. Mäng kasvatab lapse terveks väljapoole. Muinasjutu kaudu saab laps sisemiselt terveks kasvatatud. Samavõrd, kui laps tahab oma keha suureks kasvatada, on tal vaja suureks saada ka hingelt. Muinasjuttude uurija Jacob Streit ütleb, et muinasjutud toetavad hingejõudude arengut ja pakuvad tuge fantaasia arengul.
Lektor rääkis, et 2...4aastased lapsed on ürgolendid, kes on vaimselt äärmiselt avatud ning võtavad jutust selle, mida sealt võtta on. Selleks, et laps saaks jõuda loo ivani, peab selleni kõigepealt jõudma täiskasvanu ja siis lugu jutustama, mitte lugema. Jutustamine on oluline sellepärast, et loomulikul jutustamisel, mil täiskasvanu kõneleb endast lähtudes, tekib pildirida, mis kandub lapsesse üle ning annab ainest tema loovateks mängudeks. Kuni koolieani väljendab laps end põhiliselt tegutsedes ja kuna muinasjuttude sisu on nii konkreetne ja tegevusterohke, suudab laps end nendega kergesti siduda ning luua oma sisemised pildid.
Sageli vajab laps ühte lugu korduvalt üha ja üha – sest see toidab tema hinge tuttaval ja turvalisel viisil just siin ja praegu. Paljud väikelapsed vajavad, et esitus oleks õhtust õhtusse sõna-sõnalt sama. See korduvus kasvatab ja tugevdab lapse tundeelu. Muinasjuttude puudumine jätab lapse hinge tühja koha, mis ajapikku kõvastub ning laps kasvab kalgiks ja tooreks. Muinasjutt on lapse hingeelu toit.
Muinasjutul on ka kasvatuslik roll: korrektuurmuinasjutte kasutatakse selleks, et last tema arenguraskustest üle aidata. Käskimine-keelamine-kamandamine vähendavad lapse enesekindlust, muinasjutt kasvatab seda. Lisaks võib loota, et kui laps ise loo kuulamise järel otsustab teha midagi teistmoodi ja ehk paremini, ei tee ta seda mitte karistuse hirmust, vaid vabal tahtel ning sellel on püsiv tähendus. Siin on muinasjutul ka täiskasvanut kasvatav töö: kui palju lihtsam ja mugavam oleks halvasti käinud lapse peale pahandada ning teda karistada. Kuid milliseid tulemusi see annaks – kas võidaks sellest laps või täiskasvanu?
Selliseid korrektuurmuinasjutte oleks hea vanemal ise vajadusel välja mõelda või kohandada.
Passiivselt televiisori või arvuti ees istuv laps ei kogu sellist ainest ja sellised lapsed pole sageli võimelised ise mänge välja mõtlema. Samuti põhjustab televiisorivaatamine erinevaid käitumisprobleeme ja raskusi enda tunnetega toimetulekul, lasteaialastel täheldatakse raskusi enda leidmisel ja nt kaaslastega koos mängimisel, koolilastel keskendumishäireid, mida sageli medikamentidega ravitakse.
Peagu samavõrd mul on kahju lastest, kes väärtmuinasjuttude ja -kirjanduse asemel on moodsa disneyliku tarbekirjanduse tarbijad. Neis muinasjuttudes varjutavad olmelised üksikasjad liiga jõuliselt nende kunagise sügava sisu, printsessi kleidivärv saab rohkem tähelepanu kui põhimõte, et vaese rüütli vaprus päästab neiud nõidusest. Lisaks on minus hämmeldust tekitanud vist pigem ladina-ameerika seebiooperitele omane madal dialoog – kuigi kadedust ja nääklusi tuleb ette igas lastega peres, ei peaks muinasjutus olema neile kohta. Päris elus me ju ise ka püüame pöörata oma pilgu ära halvalt sinna, kus võidutseb kaunidus ja õilsus, sest koolieelik õpib eelkõige jäljendamise kaudu ning kõik tema ümber, nii lood kui ka täiskasvanute sisemaailm peaks olema jäljendamisväärne.
Piret Päär on kunagi rääkinud ühest kaugest kultuurist, kus lapsi kunagi ei karistatud. Selle asemel pidid nad iga kord, kui olid hakkama saanud sobimatu teoga, kuulama lugu. Ja ulakamatest lastest sirgusid aeg-ajalt ka tõelised jutuvestjad, keda kuulati kasvõi söömata. Võib kujutleda, et selle looduse keskel elava rahva jaoks polnudki mingit „päriskaristust” vaja. Isegi kui tegu ongi idealiseeringuga, on praegu lastel küpse täiskasvanu läbitunnetatud ja tundlikult ümber jutustatud muinasjuttu vaja rohkem kui midagi muud.

PS. Waldorfkoolides on muinasjutul tähtis koht. Esimeseks klassiks on laps saanud küpseks pärismuinasjuttude jaoks. Teises klassis saavad tähtsa koha valmid, nende kaudu õpitakse inimese puuduste üle naerma; kristlike pühakute elude tundmaõppimise kaudu õpitakse, et headus on elus edasiviiv voorus. Kolmandas klassis tulevad Vana Testamendi lood ja selle kaudu moraaliõpetus, neljandas vanad legendid ja eeposed, viiendas klassis algavad ajaloo, geograafia ja loodusõpetuse tunnid. Waldorfpedagoogid arvavad, et pildiõpetust vajab laps kuni viienda klassini, edasi hakkab tulema realistlikum õpe.