pühapäev, 24. august 2008

Pehme mees

Sõitsime mööda ühest maakirikust. Titapoiss ütles, et naljakas maja. Õde seletas, et see on kirik. "Kiili maja," arvas titapoiss.
[Loodusõpetusega võib rahule jääda, aga usuasjades vaja järeleaitamist.]
* * *
Isa ütles lastele, et jäägu need magama. Et magav laps on hea laps. Mina ütlesin, et laps on alati hea laps. Mille peale titapoiss rõõmsalt teatas, et ei ole! [No küll tema juba teab.] Ja lisas, et tegi nalja.
* * *
Tütar arutas, miks tema mänguükssarvel on sõrad, kui peaks olema kabjad, sest muidu ta on ju hobuse moodi. Ja leidis, et tal on kabjad kahte patsi pandud.
* * *
Tütar tegi omale lõhnaõlipudeli: pani väiksesse pudelisse vett ja pihustas minu lõhnavett sisse. Poiss tahtis, et seda talle kõhu peale pandaks. Ja siis, et ekskavaatori kopale.
* * *
Arutasime, kas minna kaugemasse suurde poodi käru ja rattaga või bussiga, üks eelistas üht, teine teist. Tütar ütles: „Ratas välja! Käru välja!” (st pandagu need sõiduvalmis.) Poiss ütles: „Buss välja!”
* * *
Poiss roomas isaga jalutamas käies mingist sopanirest läbi, nii et muda suhu ka sattus. Tuli siis seda mulle uhkelt teatama, et tema seal roomas ja talle läks muda suhu. Ütlesin, et oled siis kõva mees küll. Poiss mõtles ja arvas, et pehme mees. [Vaidlemine on kohustuslik, iga ilmaga.]

kolmapäev, 20. august 2008

Naeratuse medal


Vihmane ilm on parim selleks, et end diivanile kerra tõmmata ja lugeda. Aga praeguses elujärgus tähendab see küll pigem suuremale lapsele ettelugemist. Ta on jõudnud just parimate lasteraamatute vanusesse, nii et ma naudin seda ettelugemist ise sama palju kui temagi.
Praegu loeme Lindgreni "Madlikest ja Jaanikingu Põnni". Hiljaaegu oleme teisi Lindgreni raamatuid lugenud. Mulle on Lindgren alati väga hästi meeldinud, kuigi minu lapsepõlves ju neid Madlikesi ja Kaisasid ja Lärmisepa tänava lapsi ega Vahtramäe Emileid ei olnud. Seda huvitavam ongi neid praegu lugeda - kui ise ka jutu lõppu ei tea.
Ja mulle meeldib nende raamatute mõju mulle. Lindgreni lapsevanemad ei ole iial liiga pahurad ega kurjad laste pääle, kui need mõne järjekordse pahandusega lagedale tulevad. Täitsa vaguralt ohkavad, Vahtramäe Emil saadetakse puukuuri omaette rahulikult meisterdama ja ega ülejäänudki raamatulehekülgedel pragada saa. Minu lapsepõlvekodus oli ikka palju rangem kord ja selle korra vastu eksinut karistati koleda pahameelega. Mul oleks ka esimeseks (õpitud) reaktsiooniks pahameelt välja plärtsuda, kui ma just teadlikult ei püüa Lindgreni raamatute lapsevanemate meeleolu hoida. Ja see on täitsa võimalik.
Näiteks täna keeldus meie titapoiss hommikupudrust, sest mina tahtsin, et söödaks seda moosi, mis lahti oli ja tema tahtis uut purki avada. Aga meil on külmkapis neid vastseid moosikeetmise vahtusid ja pärasid nii palju, et ma ei tahtnud rohkem avatud purke sinna saada. Ja siis ta lärmas ja tüütas meid ja keeldus kindlameelselt söögist üleüldse.
Kui me pärast sööki tütrega mõnusasti lugema läksime, tekkis mul järsku mure, et mis see poiss seal köögis nohistab. Oligi kirsikompoti lahti kangutanud, seda pudrule lisanud ja sõi. Ja köögi põrand, uks ning mööbel oli vedelikku täis pritsitud, poisist endast kõnelemata. Iseenesest läks isegi hästi, keegi polnud seal sees veel kõndinud ja suurem osa maitsvat kraami oli purki jäänud, aga isegi poolest klaasist kirsikompotist saab terve köögitäie pritsmeid ja loike.
Ja ma olen endaga rahul, et suutsin selle täiesti rahulikult kokku korjata.
Tuttav ema ütleb sedasorti olukordade kohta, et annab endale naeratuse medali, kui on mõnest tülikast lapsekasvatuse olukorrast pahameeleta läbi loovinud. Mina andsin endale ka. Kuigi tegelikult on eelkõige Astrid Lindgren selle medali ära teeninud - tema pakub inspiratsiooni ja tuge endas sellise meeleolu loomiseks. Omapäi ma võibla ei tuleks selle pealegi, et nii ka võib.
Tipp Ja Täpp

Märkamise aeg

Kuulan-vaatan kodus telekast Märkamisaja kontserti. Lubasin lastel ka teleka ette magama jääda, osalt selle pärast, et ma ei viitsinud või ei raatsinud neid magama panna, osalt jagamise soovist (muidu oleks mees võinud nad magama panna). Pajatasin suuremale laulude taustasid ja oma mälestusi ning laulsin mõnda laulu kaasa. Nagu mulle kunagi on suurte inimeste asjade taustu lahti räägitud. Kuni väike uinus süles ja suurem mu kõrval sohva pääl.
Need valitud laulud äratasid minus suure hulga mälestusi. Mõnda neist lauludest tohtis koolis õpetada, aga ikka tekitas värinat nagu "Ärkamisaeg". Mõni oli lõkkelaul nagu Johansonide laulud. Mõni laul meenutab õpilasmaleva aegu. Isamaalistel lauludel on oma suured lood taga. Mõni laul toob meelde lõhnu ja äratab vanu kustunud tundeid. Meeldivaid, põnevaid, rõõmsaid, erksaid, sekka kurblikke tundeid. Mõni meenutab ema ja teiste täiskasvanute mõtteid, tundeid ja arvamusi. "Minu inimesed" on võimas manifestatsioon ja pealegi on see mulle pühendatud :-), sest see on pühendatud kõigile, kes nii tunnevad - imetlen.
Kakskümmend aastat tagasi olin paras puberteet, keda lubati juba suurte inimeste jutte kuulama (ja tollal kõneldi erutavatest asjadest!) ning varsti ka omapäi ringi kolama. Neid erilisi laule kohtas kakskümmend aastat tagasi erinevais paigus ja neis oli minu jaoks eriline sära. Minu isiklik inimeseks ärkamise ja suure maailma märkamise aeg jäi samasse kanti. Ja laulupidudel olen alati käinud (vahele on jäänud vist ainult üks kord, kui sadas kõvasti vihma ja laps oli liiga väike).
Mulle patriootlikud tunded istuvad. Midagi ilusat. Ma vajan midagi suurt ja ilusat igasse päeva. Ja mulle meeldib seda jagada. Mõneti oleks tore olla lauluväljakul, sealset meeleolu tunnetada. Ilus vaikne õhtu on, lopergune kuu taevas ja puha. Kodus sohva pääl perega koos on ka tore. Nemad on mu elu sisu praegu.
Ja sellest, et kuupäevaga on paar kuud mööda pandud, nagu ka mõnest muust olupoliitilisest seigast, ei viitsi mina välja teha. Negatiivset ei ole vaja otsida, see leiab meid ise üles. Isiklik õnn sõltub pigem sellest, kuidas head ja rõõmustavat leida, selles elada.
Tipp Ja Täpp

pühapäev, 17. august 2008

Lühidalt

Vahel mu käest küsitakse, miks ma eelistan waldorfpedagoogikat. Minu vastus sõltub küsija eelhäälestusest ja hoiakutest - mõnikord ma eelistan naeratada ja teemat vahetada. Selles pikas ja põhjalikus Postimehe artiklis on juttu waldorfkoolidest ning minu vastused sellele küsimusele mahuvad ka neisse mõttearendustesse.
Isiklikku vastust ma avalikku blogisse hea meelega ei panegi. Internetis ringi kolavad inimesed on kursis, et tugevalt väljendatud isiklik seisukoht kohtub peagi tugevalt väljendatud vastandseisukohaga (terav kirves leiab kivi), sageli on need ka ebaviisakalt väljendatud, vahel asjatundmatud. Aga mina ei otsi vaidlust. Mina otsin ainult viisi, kuidas oma elu elada.
Nii tundub mulle aeg-ajalt, et vaidluse ärahoidmiseks väljendun üha üldsõnalisemalt, mille tulemusena see blogi muutub sisutühjemaks. Kas ma salgan niimoodi enda ka maha? Või kuivõrd üldse on võimalik elada viisil, mis endale õige tundub, ning ikkagi koos teistega, kes elavad oma tõekspidamiste järgi?
Kas endas olemise rahu soovides peab ilmtingimata valmistuma erinevate arusaamade kokkupõrgeteks, vastuseisuks ja sõjaks enda ümber?
Tipp Ja Täpp

Tervitus lapsepõlvest

Läksime vanemate maakottu marju korjama, aga vihm saatis meid tuppa. Sortisime siis ürgvana lektüüri seal ajaviiteks. 1990. aasta Eesti Piiga valimistel osalenud tütarlaste enesetutvustused on midagi huumori vallast. 1982. aasta kunstikalender on justkui tervitus minu lapsepõlvest. 27 graafilist tööd 1970. aastate lõpust, 1980. aastate algusest. Sellised ilusad maitsekad kunstitükid. Vive Tolli, Kaljo Põllu, Silvi Liiva, Naima Neidre.
Kusagil 1980. keskpaigas või äkki varemgi hakati mind kunstinäitustele kaasa võtma, kevadisi ja sügisesi ülevaatenäitusi mäletan. Seal olid sedalaadi pildid. Märkan, et need pildid on minus siiamaale alles. Need kompositsioonid, see esteetika. Ilus tundub. Ma ajasin selle vana kalendri sealt ära, teinekord hea koduski vaadata ja meenutada (näh, juba tikub seniilsus ligi või mis?).
Ma olen viimasel ajal väga harva kunstinäitustel käinud, aga vahel ikka lastega. Praegusi galeriinäitusi võib vabalt ka kaheaastasega vaadata. Ja võibla on mõnda näitust isegi huvitavam lastega koos vaadata, sest nende silmades on teine vaatenurk, mis mindki rikastab.
Praegu ma mõtlen, et mismoodi nemad selle oma hinges kaasa võtavad.

Aga sel vihmasel päeval vanavanemate maakodus polnud neil teha suurt midagi. Vähesed kaasavõetud mänguasjad olid juba ära mängitud ja uusi polnud võtta. Leidsin kaks värvipliiatsit, valge ja pruuni. Ja topsu tolmunud vatti. Kerisin vati pliiatsite ümber pintsliteks ja nad asusid veega maalima. Paberi asemel ehitustöödest ülejäänud vineertahvli ribad ja voodrilaua jupid. Sellest jätkus tükiks ajaks. Selline ökokunst. Mina sain vaikuses ja rahus oma kunstikalendrit vaadata.
Tipp Ja Täpp

Venelane on ka inimene

Mu tuttaval oli paariks päevaks laps külas, sugulane maalt. Tuttava sama vana laps ja noor sugulane mängisid koos, kui äkki mu tuttav märkas, et nende mäng ei kõlba kuhugi. Tuttava koduabiline on noor vene naine, kes võtab oma väikse lapse ka kaasa, kui läheb neile koristama. Ja nüüd märkas mu tuttav, et see küllatulnud laps tulistab mängupüstolist väikest vene last plastmasskuulidega.
Tuttav läks kohe vahele ja seletas, et inimese ega looma pihta ei tohi kunagi sihtida, ammugi tulistada. Isegi mitte plastmasskuulidega.
Üheksa-aastane külaline vaatas talle suurte siniste silmadega arusaamatult otsa ja vastas, et aga ta on ju venelane!

[Võttis hetkeks tummaks - mind küll.]
Ma arvan, et sageli me ei märka, mida me mõtleme ja räägime. Lapsed näitavad selle meile tülikal viisil kätte. Õhk on venevaenust paks, isegi kui viisakad inimesed seda kõvasti välja ei ütle.
Minu meelest on asi vägivalla kasutamises või mittekasutamises, mitte rahvuses, olgu siis see ka siinkohal ära öeldud. Pean vist jälgima hakkama, mis sõnu ma ise neist asjust kõneldes kasutan (ega ma üldiselt ei kõnelegi). Aga kui, siis tuleks kõnelda kurjusest ja vägivallast, mitte rahvusest. Või riigist, aga mitte selle inimestest. Sedasorti kõigile justkui mõistetavad tähenduse ülekanded võivad kalliks maksma minna, sest me tegelikult usume ise ka, mida räägime.
Tipp Ja Täpp

teisipäev, 12. august 2008

Sõjahirmud

Eilse Postimehe kaanelugu oli Gruusia sõjast. Pildi valiku üle on toimetus kindlasti uhke. Isiklik valu ja sõjatanner ja veri ja puha. Ja lõpus valus küsimus, et kes on järgmine Venemaa agressiooni ohver.
Üsna pealiskaudselt sirvisin seda lehte, nagu ikka (kui üldse). Mõne aja pärast märkasin end plaani pidamas, et mis siis, kui meile ka tuleb sõda. Et kas mu plaanitavail tegevustel siis siin on üldse mingit mõtet. (Ei oleks.) Ja siis mõtlesin, et oot-oot, nii hull see nüüd ka veel ei ole.
Märkasin, et kogu see Gruusia olukorra meediakajastus (millega minul on väga pealiskaudne kontakt) on minusse oma jälje jätnud. On üles äratanud lapsepõlves tekitatud hirmu, et sõda võib tulla.
Minu lapsepõlves räägiti sõjast lasteaias ja koolis. Lapsed viidi kohustuslikus korras patriootlikke filme vaatama ja hiljem olid ka mingid sõjalise algõpetuse tunnid, mis rohkem huumori valdkonda läksid. Aga paistab, et tolle aja ideoloogia on minusse puutunud küll.
Kui ma hiljuti "Pille-Riini" üle lugesin, tundus see mulle naljakas - et oli aeg, mil mina ka lapsena mõtlesin, et sõda võib tulla. Nii nagu meile lasteaias ja koolis oli räägitud. Ja praegu ei ole üldse naljakas mõelda, et ma ikka nii mõtlen. Või võin mõelda.
Siis panime lapsed autosse ja sõitsime ühe kena metsajärve äärde. Jahedas vees ujudes ja laste mänge liivasel kaldal vaadates meenus üks Tove Janssoni tegelane. Proua Filifjonka, kes uskus katastroofe. Too proua veetis oma kõige rahumeelsematki aega kõigile kirjeldades, kuidas katastroof tuleb. Ja kord see tuligi. Siis oli proua Filifjonka õnnelik, sest tema ettekuulutus oli täide läinud.
Tipp Ja Täpp

laupäev, 9. august 2008

Aastapäevateemaline


Tuleval nädalal saab aasta täis selle blogi esimesest postitusest. Ja eks ta meeles mõlkunud mul varemgi. Tahtsin, et nende väga isiklike laste- ja koduteemaliste blogide seas oleks mõni üldisem ka. Ja oma perest väga isiklikke asju kirjutada ma pole tahtnud. Sest lastel on ka õigus eraelu privaatsusele, arvan ma. Minul oleks kohutavalt ebamugav, kui mu ema mõtted minust oleks kusagil avalikult kättesaadaval. Ma ikka väga tahan tema piiratust ületada ja loodan siiralt, et minu lapsed ületavad minu piiratuse.
Ma märkan, et olen viimasel ajal hakanud blogi kirjutamisest eemalduma. Eks ole ka muid tegemisi olnud ja suve puhul olen sageli arvutist eemal, kuid ainult selles pole asi. Selles ka, et ma tahan muutuda, nö kooruda, kodusest kookonist välja astuda. Ja kõigi muude muudatuste seas tuleb muuta ka mõtlemist ja toimimisviise, et n-ö suures maailmas hakkama saada. Sellisena nagu ma seni siin blogis olen olnud, oleks suures maailmas paha. Ja töö nende minu jaoks vajalike muutuste harmoonilisel läbiviimisel seisab veel ees, nii et sellest polegi veel midagi kirjutada. Ja võõrad mõtted segaksid protsessi.
Kummalisel kombel takistavad mind nende uuemate mõtete kirjapanemisel need vanad siia kirjapandud mõtted. Justkui oleks mingi seesmine kohustus püsida sellisena, millisena ma aasta tagasi alustasin. Justkui oleksin mingid rööpad endale maha pannud, ja nüüd pean neid mööda sõitma nagu rong Tallinnast Valgasse ja vastupidi. Justkui ma muidu petaksin kellegi ootusi, et järgmine kord siia blogisse tulles olen ma üsna samasugune nagu eelmisel korral. Sellest tõkkest on mul raske üle saada. Mittekirjutamine on tunduvalt lihtsam.
Seepärast siis nii.
Aga kirjutamine on olnud vahel ka väga hea ja suureks abiks. Vanu hoiakuid ja mõtteid eest ära kirjutades on mõnigi olukord leidnud parema lahenduse. See on aidanud endas selgust leida (kuigi see selgus pole just sageli siia kirja saanud) ning titt päästab mullaselt jalgteelt õrnalt vihmausse ja upitab putukaid kõrrele tagasi. See viimane oleks ju võinud niisama, ilma blogimiseta ka juhtuda. Aga pole üldse võimatu, et kirjutamise läbi saabunud selgus ja põhjalikum järele mõtlemine on sellele kaasa aidanud.
Statistikast ka, niivõrd-kuivõrd. Google Analyticsi järgi on 4295 lugejat käinud siin 8042 korral. Ühekordseid lugejaid on 44% e 252, 9-100 korda on siin käinud 115 lugejat, 101-200 korda 88 lugejat (15%) ja üle 201 korra 6 lugejat - aitäh teile kõigile!
Tipp Ja Täpp

teisipäev, 5. august 2008

Vägivallatust lapsepõlvest


Sattusin lugema ühe raamatu tutvustust.
See lühike eessõna kinnitas mu veendumust, et mida vähem vägivalda laps lapsepõlves kogeb, seda parem. Ennast jälgides olen leidnud palju vägivalla jälgi endas, kuigi midagi päriselt koledat pole minuga kunagi juhtunud. Ja midagi päriselt koledat pole mina ka teinud. Aga väikseid asju ikka. Olen kogenud ja ise edasi teinud. Natuke pahameelt, veidi hukkamõistu ja alandamist - palju siis pisikesele vaja... ja kas üldse? Kui palju pahameelt, hukkamõistu või alandamist ma enda pihta sooviksin? Üldse ei sooviks. Aga ise ma nii puhtalt hinnanguvaba olla ei suuda.
See, mis inimeses on, otsib väljendust. Seepärast ma pean seda nii oluliseks, et ema püüaks leida endas viise, kuidas maailmaga puhtamaid ja armastavamaid suhteid luua. Ja lepitada end oma mineviku haavadega. Mitte ainult enda ja oma lapse pärast. Muu hulgas me ju teeme selle maailma ka. Nii nagu meie esivanemad on teinud selle, mis praegu on. Ja me üldiselt arvame, et ei tulnud väga hästi välja. Proovime paremini. Runnel soovitas kunagi ammu endast alustada.
Tipp Ja Täpp