Pühapäev, 18. september 2011

Pärast raamatukogus käimist


Meil oli sisukas raamatukogus käik. Viimasel ajal juhtub neid käike sageli, sest poeg on avastanud laste autoajakirjad ja need peab kahe nädala pärast tagasi viima. Ja eks tütrel jälle kulu lugemiseks palju raamatuid ja selle pärast tuleb sageli käia.

Tütar leidis ühe „Kaheksa lapse” sarja loo, mis tal veel lugemata oli. „Vanaema ja kaheksa last metsas” on lugu kunagi ammu Norramaal toimetavast raamatuperekonnast, minu lapsepõlves oli ka üks raamat sellest eesti keeles, nüüd on neid palju. Rõõmus ja toimekas suurpere elu. Nauditav lugemine mulle ka. Ja õpetlik: no vaata, kui väheste asjadega need inimesed õnnelikud olid.

Sellega haakub veidi „Väike maja preerias”, samalt autorilt on eesti keeles kolm raamatut umbes sajanditagusest Ameerikast. Saime just pojaga läbitud (tütar luges ise). Tegelasteks on kolme tütrega maal elav pere, kes kasvatab kogu oma söögi ise ja elab väga kristlikult. Kuuluvad mingisse usulahku, kus pühapäeviti ei tohi ilmalikke laulda ega mängida. Aga samas muus osas need väärtused meile meeldisid. Hingeliselt toeks ja eeskujuks, kuidas raskete aegadega toime tulla ja vaesuses väärikas ja õnnelik olla (mulle on meediast jäänud mulje, et Eesti vaesus on depressiivne). Huvitaval kombel oli see raamat ühteviisi huvitav nii üheksasele tütrele (kelle eakaaslased on kaks raamatutegelast, kaks vanemat õde) kui pojale, keda vist võlus see ise kõigi oludega toimetulek, mis minu jaoks on selle raamatu läbiv teema. Lapsele sobivas pildistuses ja lausestuses pealegi.

Eriti meeldis meile kuningas Arturi lugude raamat „Ümarlaua rüütlid”, mille tütar leidis. Imeilusate (või no kitšilike, kuidas võtta) piltidega raamat vanadest legendidest. Ma ise pole ka nendega varem kokku puutunud ja see on tundunud tõsise lüngana mu hariduses. Müüte ja kangelaslaule tahaks ikka tunda. Neis avaldub rahva hing ja tarkus. (Enamik tänapäevast kirjandust tundub mulle selle kõrval ausalt öelda ajaviidu ja tilu-liluna.) Ja ma arvan, et igati asjaks, kui viiene poiss rüütlite lugusid kuuleb ja hinges läbi elab. Tütar tuleb ka kuulama, kui neid õhtul pojale ette loen (kuigi tal on endal loetud). Nende lugude vägi puudutab midagi sügavat.
(Hiljem lisatud. Lugesime läbi. Meie lastele meeldis ka väga. Imeline, kuidas suured lood kõnetavad aegade tagant. Ümarlaud hävib, sest inimesed usuvad valesid sõnumeid, mida toovad valelikud ja omakasupüüdlikud sõnumitoojad. Ja heade kavatsustega inimesed eksivad, tulles vastu kurja soovidele ja jättes nende hämarate tegude kohta info edastamata.)

Veel sai üks ilus autoraamat, mille poeg leidis: „Meistri-Märten ehitab auto”. Natuke mutionu pükste saamise loo moodi raamat ühest masinaosi koguvast vennikesest, kes ise omale auto ehitab, et teada saada, mis asub selle tee teises otsas, mille üks ots tema juurde lõpeb. Pildid on lihtsalt imelised. Rauakolu romantika! Värvipritsi või roostetanud plekirulli elutruu portree on võrratu akvarell, samuti kui puhtad ja siredad Rootsimaised maastikud, mida mõnel pildil näha. Mind inspireeris see auto ehitusest rääkima. Ma olen seda kooli ajal kaks ja pool aastat õppinud. Päris auto kapotti pole eriti kunagi lahti teinud, sellega õiendab mees, aga need pildid lausa kutsusid auto töö põhimõtteid kirjeldama. Tekst oli üsna lühike, lihtne ja lakooniline. Kolmene saaks ka aru. Ja meie pojale meeldib ka igasugu värke ehitada nagu paljudele väikestele poistele. Ja päris asi on ikka kõige ägedam!

„Meistri-Märteni...” pildid meenutasid mõneti Pettsoni ja Finduse lugusid, mis meile ka väga meeldisid, aitäh, kes kunagi soovitas! Laenutasime ja lugesime neid ka. Need olid lood vanamehest ja kassist ja muhedast elust Rootsi maakolkas. Taaskord selline ilus idealiseeritud elulaad, aga ma arvan, et lapse kasvamise ajal on headus ja ilu olulised. Samas on neis mingi elulisus ikka ka.

Kujunduse pärast võtsin ka "Puhevil pruudi", sisu ajab ka asja ära.

Tütar valis veel paar Reeli Reinausi lasteromaani (võistlusel auhinnatud ka veel), neid pole mina lugenud ja ühe Ketlin Priilinna noorteloo: „Mustlasplikad”. See viimane on kolmest õest, kuue-, kolmeteist- ja 20-aastasest, kes lähevad pikaks nädalavahetuseks Londoni. Jälle eluliselt kirjutatud, nagu varemgi olen siin blogis Priilinnast kirjutanud („Lugemispäevikus” tagapool). Piisavalt väikesed ja minu kui täiskasvanu vaatenurgast õnnelikult kulgevad sekeldused, et mitte olla lapsele hirmutavad, kuid siiski tõesed ja asjakohased, ja rõhk on 13-aastase peategelase tunnetel. Tervikuna positiivne raamat ja vast ehk asjaks lugemine enne, kui ise maailma avastama minna. Tütrel on praegu, kümnenda eluaasta kriisis Rubiconis üldse huvi hingeasjade vastu. Veel võttis ta raamatukogust sarja „Õnnetuid lugusid” viimase, seitsmenda raamatu. Ühte varasemat vaatasin, no ikka eriti kurb raamat lastest, kel läheb ikka nii koledasti, et annab imestada. Mingi eriti ilge täiskasvanud alandab ja kiusab. Aga ju on neid selliseid ka vaja lugeda, väga põnevad pidid olema. Peaks tütrele vist Dickensit soovitama järgmine kord, kui jälle tuleb kaeblus, et pole midagi lugeda. Või äkki juba „Jane Eyre’i”.

(Hiljem lisatud. Lugesin natuke ühte Reinausi ka. Auhindajad olid ilmselt tänulikud lapsevanemad, sest no nii ilusat ja "õiget" lugu annab ikka tikutulega otsida. 11-aastane hakkab ise perele süüa tegema, teri idandama ja muud eriti tervislikku sealjuures, sest ema tehtud tavaline toit polnud küllalt hea. Ja kaksikutest õde-venda suhtuvad teineteisesse eriti hästi. Ja ülekasvatud range vanaema kasvatab end ise ühe õhtuga ümber, kusjuures selleks ei peagi midagi koledat juhtuma. No kõik on nii positiivne, et mul hakkas vähe imelik seda lugeda ja minu tavalise reaalsusega see eriti ei haakunud, aga samas on raamat mingis mõttes hästi kirjutatud - vähemalt on autor oma tugevaid külgi hästi esitlenud ja nõrgad kenasti varju pannud. Tegevus on parajalt huvitav kogu aeg. Lapsele meeldis ka väga. Jah, imedesse peab uskuma, muidu nad ei juhtugi. Nii et ei muud, kui tuld! Rohkem selliseid raamatuid!)

Poeg valis veel paar mõmmiraamatut ja muidugi autoajakirju. Disney „Autod” sisaldab palju kolme- kuni kuueaastastele sobivaid lihtsaid mõtlemis- ja arvutamisülesandeid (liidetavate suurus on ühest kolmeni, aga neid liidetavaid võib ikka väga palju olla), mänge ka. Suur osa mõistatusi on talle juba liiga lihtsad, aga mõnega saab ikka pead ka murda. Ja koomiksid. Ja selleealistele meeldib lähenemine, et autod on ka isiksused, kes räägivad ja mõtlevad. Ja hea ja kurja teema on n-ö kasvatuslik. Lähenemine on muidugi ameerikalik, teadagi.

Tütar valis veel paar „Tommy ja Jerryt”, aga no neid mina ette ei loe. Lihtsalt ei meeldi. Hullu beibekirjandust ka mitte (tütar kunagi tundis huvi, laenutasime, aga ma lihtsalt ei suutnud lugeda, hääl lihtsalt sureb välja, kui tekst on selline sisuvaba jama). Õppigu lugema ja lugegu ise, kui väga vaja on (aga näe, tütar valib ikka sisukamaid asju, õnneks; ja poeg veel lugemise vastu huvi ei tunne, mis on minu meelest normaalne ja eakohane, koolini on veel kaks aastat). Samas on palju lasteraamatuid, mis mulle ikka tõesti meeldivad ja igapäevased-õhtused ühised ettelugemised on minu väike koogitükk igas päevas! Just need raamatud, kuhu saab üleni sisse minna ja täiega kaasa elada, toovad enda jaoks kättesaadavale ka enda siseelu.

Üks looduseteemaline õpetlik pildiraamat sai ka, "Avastusretk piltides. Loodus. Ebatavalised nähtused". Tütar valis. Tavaliselt vaatab selliseid asju pigem poeg ja tütrel loodusejuttude vast huvi pole. Kui siis loodusjuttude huvilisele pojale seda raamatut pakkusin, ütles ta, et seal polevat juttu, aga tema tahab juttu saada. Eks siis loen kuningas Arthuri lugusid, kuniks neid jagub. Mulle meeldib, et loovmängu ja kujutlusvõime arenemise vanuses tema eelistus selline on. Nende teaduslikumate käsitlustega jõuab kooliajal veel tegelda küll ja küll.

Ja Juhan Jaigi "Valitud tondijutte". Mulle tundus lapsena igav, aga võibla lapsele meeldib.

Endale laenutasin „Külmad tordid”. Ma ei viitsi eriti retseptide järgi süüa teha, pigem loen kokaraamatuid, teen endale mingi toidu valmistamise süsteemi selgeks, jätan mõne põhiasja meelde ja siis teen tunde järgi (nojah, želatiiniga ümberkäimist peab ikka täpselt uurima ja doseerima muidugi, aga neid retsepte on mul mujal ka). Igal juhul sai sealt ka avardavaid ideid. Sügiseti nagu tahaks midagi head (kuigi ma mingi tortsepp pole seni olnud, aga sedasorti asjad nagu toorjuustukoogid tõesti maitsevad). Seni veel maiustan küll mõttes.

TJT