Ülekohus ülekohus

Tänase Postimehe esiküljelt lugesin, et lasteaiad peavad veel rohkem raha kokku hoidma hakkama, võibla lühendama tööaegu, nagu mõni ametnik soovitab (Jaak Juske blogis samal teemal). Ja kõrval ühe lasteaia juhataja optimistlik vastus, et nende majas laste jaoks midagi ei muutu.
See jäi kuidagi mul kõrvade vahele kinni. Et kus on loogika, kui võibla tuleb kärpida õpetajate tööaegu ja ka palku, aga laste jaoks ei muutu midagi. Mina ei tõsta käpakesi üles ega hüüa, et oi kui tore, lapsed saavad ikka olla seitsmest seitsmeni lasteaias, lihtsalt õpetaja saab edaspidi koolitusel käia oma vabast ajast. Või asendusi ei maksta. Või midagi sinnapoole, ega ma eriti ei süvenenud, palun vabandust, kui puusse panin.
Mõtlema jäin selle üle, et kuidas on võimalik, et laste jaoks midagi ei muutu, kui õpetajatega nii tehakse? Nende niigi allakeskmisest palgast võetakse osa ära või sunnitakse tasuta tööd tegema, piima ja toasooja hindu tõstetakse, aga nemad tõstavad kõik üksmeelselt käed taeva poole ja hüüavad looja olgu tänatud, et ta meid liigsest rahast vabastas? Oligi nagu palju enne.
Mina olen märganud, et minu turvatunne sõltub mh raha hulgast. Sellest, kas minu ja laste vajadused on rahuldatud. Kui meie pere elaks lasteaedniku palgast, siis me kõiki vajadusi vist küll rahuldatud ei saaks. Igatahes oleks see suurem keemia, ma arvan. Ma ei tea, kui palju lasteaiaõpetajad palka saavad (kuskilt nagu jäi silma, nagu oleks koolis alampalgaks 10 000 krooni, lasteaias ilmselt vähem). Ma olen seda ka märganud, et ebaturvalises olukorras ma olen oluliselt viletsam lapsevanem kui muidu. Ma arvan, et sama kehtib ka õpetajate juures: kui neil on paha, siis on paha ka lapsel. Lasteaiaõpetaja on mingit pidi ema pikendus. Minu tunde järgi.
Ja väiklus ju ka. Mina nt olen vahel kiusliku mõtte saatnud mõne pere suunas, kus sõidetakse kahe edeva autoga, aga laste keskkond on vaimses mõttes vilets (arvuti ja telekas ja hiljem kambad). Ma olen arvanud, et kui raha on, siis võiks seda kulutada (ka) laste vaimse ja hingelise keskkonna peale. Aga olgu see minu piiratus ja väiklus. Igale oma. Ma pole sugugi veendunud, et lasteaednikud suudavad kõik oma väiklused ligimesearmastuseks ja koostöömeeleks muuta. Kui ikka teeb hinge täis see ülekohus, siis kellegi peale see ka välja valatakse. Mina olen elus näinud, et nii tehakse. Üleüldse siis. Ja mul on raske ette kujutada, et õpetajad suudavad sellest hoiduda.
Nii et on väga uljas, aga ilmselt ebatõene väita, et õpetajatelt võib palka ära võtta ja tööd juurde panna, aga laste olukorda see ei puuduta. Lastel on halb olla õnnetu õpetajaga, kelle lihtsad vajadused on rahuldamata. Me oleme kõik üksteisega seotud ja kõik, mis puudutab kedagi, puudutab igaüht.
Tipp Ja Täpp