Laupäev, 20. detsember 2008

Püüdlustest

Poiss tõi hommikul värske Tähekese ja ütles, et tema tahab ka niisugust laeva saada. Tähekese tagakaanel oli Lego reklaam. Ütlesin siis tütrele, et näe kui kaval plaan on müügimeestel. Panevad lasteajakirja taha enda toote pildi ja siis kõik lapsed hakkavad seda tahtma ja ütlevad emale-isale, et osta mulle ka selline. Tütar noogutas ja ütles, et jah, tõesti kaval plaan, aga alati ei ole tagakaanel reklaami. Nt oktoobrinumbri tagakaanel ei ole.
Praegu koristades leidsin oktoobri Tähekese (nojah, ei ole meil need asjad alati nii ilusti virnastatud, kui võiks). Ja vaatasin: tõesti, tagakaanel on hoopis koomiks. See on müstiline, mida mu tütar kõike mäletab (see näide võib jätta mulje, nagu ta ehk arvas seda, aga ta võib tohutu täpsusega kirjeldada mitme aasta taguseid olukordi ja asju; ja ta teeb seda pidevalt).
Minus tekitab see imetluse- ja ehmatusevärinaid. Ta mäletab siis ju kõike halba ka. Mh minu piiratust ja ebameeldivaid olukordi. Ta ei heida mulle midagi ette. Aga ma ise tean, et ma pole täiuslik. Ja nad panevad selle mulle pidevalt silma ette.
Praegu nt tulid tuppa ja poiss ütles: näe, ta ei koristagi (jah, toksisin siin seda juttu). Ma olin nad õue lumega mängima saatnud, et saaksin rahus koristada ja pärast saaks kuuse tuppa tuua. Ja nüüd olen jälle teolt tabatud.
Ma ei saa isegi lubada, et homme hakkan tubliks. Sest ma nagunii eksin millegiga jälle, kuidas ka ei püüaks (nad vist teavad, et ma püüan ja sellepärast näitavadki, kust veel midagi puudu on -- igalt poolt).
Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 7. detsember 2008

Armastus või raha

Käisime eile lastekirjanduse keskuse muinasjututunnil. Laupäeviti räägitakse seal lastele muinasjutte. Viimati nt mõni nädal tagasi rääkis Piret Päär loo väga vaesest Timist ja väga vaesest Maryst, kes armastuse pärast paari heitsid, kuigi neil polnud isegi pulmapäeval midagi süüa ja külarahvas pööras neile nende mõtlematuse pärast selja. Siis tuli neile appi Iirimaa kõige kuulsam viiulimängija, tänu kellele nad said oma elu alustuseks ainelist tuge ja külarahvas leppis nendega ära. Ja see viiulimängija tuli appi selle pärast, et nemad olid abiellunud armastuse, mitte raha pärast.
Eile kuulsin vastupidist lugu. Püha Nikolaus käis tormi tõttu vaesunud kaupmehe tütardele ja hiljem ka kaupmehele endale kotitäite viisi kulda vinnamas selleks, et tütred mehele saaksid - sest kes neid ilusaid usinaid neide ikka ilma varanduseta tahaks. Ja tolle viimase loo pidid väiksed lapsukesed (eile olid kuulama tulnud umbes kahe- kuni kuueaastased lapsed ja üks u 12aastane poiss) ette mängima. See polnud enamikule jõukohane ja paljudele paistis olevat vastumeelt, aga teha polnud ka midagi. Esinejal ei paistnud teist plaani olevat.
Etendasin siis minagi, et oma väiksemat last hädast välja aidata. Oleks kuidagi kohatu tundunud vastu ka puigelda. Aga no tõesti. Kas mu laps õppis nüüd, et meheleminekuks peab tal kullakott olema? See Nikolause lugu ja tema motiivid jäid selles etluses ikka täitsa kõrvale. Igaks juhuks jutustasime pärast kodus tütrega koos tolle mõne nädala taguse Piret Päärilt kuuldud loo ka üle. Meile meeldis tema stiil rohkem. Mulle ja mu tütrele meeldib Piret Päär väga. Tema jutustatud lood jäävad lisaks kõigele ka imeliselt hästi meelde. Tõeliselt kurb, et tema enam kauge maa tagant meile lugusid rääkima ei tule ning tema asemele on võetud selline noor inimene, kel vist lastega eriti kogemust ei ole.
Ja pealegi ma arvan, et meil liialdatakse nende aktiivõpetega igal pool ja alailma. Eelkoolieas võiks laps ometi mõnuga juttu kuulata. Et koguda ja vaimselt ja emotsionaalselt rikastuda. Aga ei. Sunnitakse juba maast madalast keegi olema ja midagi tegema. Jagama enne, kui on jõutud koguda.
(Mõtlen veidi järele, kas see seisukohavõtt on õigustatud: tegemist on ju imekauni keskuse pühendunud töötajate suurepärase algatusega pakkuda lastele harivat ajaviidet, mis perele ei maksa midagi ning eesmärk on õilis. On ikka õigus: kui me oleme hädas, et noored inimesed käituvad amoraalsel viisil, siis on väärtuskasvatus igaühe teha ja arvata.)
Mõlemal korral on pärastpoole olnud ka klassikalise muusika kontsert, eile nt mängisid muusikakooli lapsed viiulit ja see oli väga tore. Tohtis lihtsalt kuulata ja nautida.
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 29. november 2008

Päkapikumäng

Täna hommikul mängisid lapsed päkapikumängu. Väike läks teise tuppa, pani ukse kinni ega tohtinud enne tulla, kui suurem ütleb. Suurem läks ja võttis kapist kommikausist kaks kommi ja pani need aknalauale. Siis võis väike ka tulla ja nad hakkasid kommi sööma.
Eile arutasime lapsevanemad omavahel, et kas nad usuvad päkapikke ja jõuluvanu või mitte. Ei tea tõesti. Aga peaasi, et kommi saab. Esmaspäevast siis ametlikult.
Tipp Ja Täpp

Teisipäev, 25. november 2008

Odavad lapsed

Tänases Postimehes kirjutab Roy Strider, et peaks illegaalseid lasteaedu looma, et oleks lastel lasteaiakoht üldse olemas. Ma olen paljude autori seisukohtadega nõus, mis puudutavad vanemapalga maksmist ja lasteaiakohtade teemat ja seda ka, et on suur ebaõiglus osa peresid sellest ilma jätta.
Nojah. Kohti peaks looma, aga miks illegaalseid? Vähemalt Tallinnas on võimalik luua perepäevahoid, mis toimib lapse ja pere jaoks sageli just nagu lasteaed (juhendajad on pühendunud õpetajad, päevakava on sama mis munitsipaallasteaias, toit on korralik ja kohal käivad kindlad nimekirja kuuluvad lapsed - see viimane on turvatundeks ja lapse arenguks ülioluline). Samas on perepäevahoiu loomisel linna piirangud kuni kümme last hoidja kohta (alla kolmeaastaseid loetakse kahe eest) lastele just paremad kui suurte lasteaedade 24 last rühmas. Perepäevahoius käiva lapse vanematele makstakse taotluse esitamise korral 1865 krooni kuus toetust.

Ja miks näha kohalike omavalitsuste töö tegematajätmises laiskust ja lohakust? Minu meelest on see pigem sedasorti kokkuhoid. Uue suure lasteaia ehitamine maksab miljoneid. Ühe lasteaiakoha maksumus Tallinna linnale on 22 000 krooni aastas, sellele lisandub aeg-ajalt veel (mitme)miljonilisi kapitaalremondi kulutusi fassaadi või torustiku või katuse uuendamiseks. Sulaselge kokkuhoid on mitte neid kulutusi teha, sest mingeid sanktsioone ka ei järgne (kas mõni omavalitsusjuht tunneb isiklikku vastutust sündimata jäänud laste pärast põhjusel, et tema on oma töö tegemata ja lasteaiakohad loomata jätnud?). Lapsed saavad hoitud ju niikuinii. Kusagil nad ju ikka on. Kui nad juba on mingil põhjusel sündinud.
Ja sulaselge kokkuhoid on ka lapsi lasteaias hoida nii väikese kohamaksumuse hinnaga. Päris selge on, et selle raha eest tänapäeval mõistlikku kvaliteeti pakkuda pole lihtsalt võimalik (sest rühm on liiga suur ja madalapalgaline ületöötanud on lasteaiaõpetaja liiga väsinud).
[Samas ma ei arva, et munitsipaallasteaed oleks laste jaoks parim kasvukeskkond. Munitsipaallasteaed on haridussüsteemi osa ja selle hädad algavad ka juba lasteaias. Selles mõttes on isegi hea, et mõned lapsed saavad muul viisil hoitud - lasteaiakohtade nappus, aga ka selle süsteemi ilmsed nõrkused on ju praeguse perepäevahoiusüsteemi ema. Aga neid, kellele sedagi abi pole jagunud, see ilmselt ei lohuta.]
Ma arvan, et lapsed on paremat väärt. Seda ma arvan alati.
Ja kui mina ka ei viitsi seda neile alati anda, siis miks teisedki peaks.
Tipp Ja Täpp

Ühiskonna selgroost

Postimehe laupäevalisas oli Aivar Halleri artikkel haridusest kui ühiskonna selgroost. Ja et selle selgrooga on meil miskit mäda. Seda, et hariduses on miskit mäda, arvavad minu tutvuskonnas paljud lapsevanemad, kelle lapsed on otsaga kooli jõudnud (lasteaiaga ollakse enam rahul).
Olen vahel mõelnud, et miks peaks lapsed tegema 12 aastat tuima tööd kohas, mis neile ei meeldi. Mina küll ei tahaks. Ja selles vanuses on 12 aastat peagu kogu nende elu.
Meenus ühe tuttava jutt positiivsetest ja negatiivsetest katalüsaatoritest (tuttav oli seda kuulnud Mai Väljataga käest, no selline naised saunas räägivad). Et kuni me pole valmis arenema vabast tahtest, vajame mingeid takistusi ja raskusi, mis meid tööle paneks ja sunniks end vaimses mõttes liigutama. Küllap meie ühiskond siis vajab praegu tõsiseid raskusi ja takistusi, kui meie haridussüsteemil kõik need vead küljes on, mis seal artiklis üles loetud (võibla ongi, ja võibla on mõni viga veel, mis sinna kirja ei mahtunud). Mina ka ei viitsiks areneda midagi, kui mul kõik ilusti jookseks. Just raskused panevad tööle ja pingutama. Ilmselt me vajame praegu seda õnnetut haridussüsteemi sellisena nagu ta on. Ilmselt me vajame oma laste kannatusi. Ilmselt veel kaua aega.
Ja kui ma ise pole valmis "kõrgemal" viisil ehk siis positiivsete katalüsaatorite toel edasi minema, vaid vajan tööks endaga nt oma laste kannatuste nägemist, siis ma ei looda ka meie ühiskonnalt palju enamat: valmisolekut haridussüsteem kui ühiskonna selgroog lihtsalt õigesti paika panna.
Aga lastest on ikka kahju. Ja meie ühiskonnast ka.
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 22. november 2008

Pildimaailm meis ja meie ümber

Keila erakooli Läte korraldatud loengusarja kolmandas loengus rääkis Rosma kooli õpetaja Külli Volmer pildist laiemas tähenduses. Kui meie silm kombib justkui nähtamatu kiirega maailma, tekib sellest pilt nii silmapõhja kui meie hinge. Silmapõhjast asendub see järgmisel sekundi murdosal järgmise pildiga, kuid hinges me kanname kaua aega erinevaid pilte, mida me oleme näinud. Peale meid ümbritseva füüsilise maailma piltide on ka kodeeritud maailma pildid e tekstid ja reklaampildid.
Lisaks füüsilisele silmale on ka hingesilm, millega näeb minevikku (meenutus) ja tulevikku (unelus), ning vaimusilm, mis annab looja nägemise: visioonid ja impulsid, mis tahtega liitudes võivad vormuda loovateks tegudeks.

Pilt on alati ka uudis või teade millestki. Inimesel on loomulik tarve ühenduda maailmaga ja sama loomulik tarve välismaailmale vastata. Kui infot on liiga palju (nt nagu läbi linna minnes), siis inimene sulgub hingeliselt ja see on kaitsereaktsioon. Kui loomulik tarve vastata ja maailmaga suhestuda jääb rahuldamata, sest infot on lihtsalt liiga palju, tekib enda väiksuse tunne.
Täiskasvanu kaitseb end piltide hulga eest, olgu siis teadlikult või mitte, aga eelkooliealisel lapsel need kaitsed veel ei tööta. Vastsündinu tahab emapiima kaudu emaga ühendust saada – ema on tema maailm, väike tita tahab kõike katsuda ja suhu pista. Siis tahab laps mängida kõigega ja olla kõigega ka hingeliselt seotud. Kolme- kuni kuueaastasel lapsel on loomulik tarve olla maailmaga totaalselt ühendatud ja ta võtab kõik vastu, pealegi on ta jäljendamise eas. Seepärast peaks täiskasvanu kaitsma last liigse info eest.
Tänapäeva meedia põhineb nägemismeele kasutamisel ega paku puutemeelele midagi.

Salutogenees on õpetus tervekstegevatest faktoritest (nagu patogenees on õpetus haigekstegevatest faktoritest). Salutogeneesi rajaja Aaron Antonovsky uuris Teise maailmasõja ajal rasketes tingimustes hingeliselt ja kehalt terveks jäänud inimesi, et teada saada, mis on nende hea tervise põhjuseks ja leidis, et nende inimeste puhul oli tegemist koherentsustundega e need inimesed suutsid luua ühtsustunde maailmaga ja see ühtsustunne hoidis nad tervena. Antonovsky arvas, et see on lapsepõlves omandatud võime, hilisemad uurijad on leidnud, et ühtsustunnet on võimalik arendada ka täiskasvanueas keskkonnas, kus on väga terviklikud inimesed ja terved suhted. Maailmas on palju sotsiaalteraapilisi kogukondi (nt Camphilli külasid), kus sellega tegeldakse.
Lektor rääkis ka ühest dekabristi abikaasast, kes järgnes oma mehele Siberisse ning seal 30 aasta jooksul imelisi asju korda saatis (rajas Siberi esimese teatri ja lõi üsna tühjalt kohalt kultuurielu), olukorras, kus tal tuli toime tulla Siberi vangilaagrite üliraskete olude ning tiisikushaige mehe põetamise, oma laste ja teiste lähedaste surmaga. Too naine oli pärit vene aadli perest, kus lastele jagus lõpmata palju soojust ja armastust, neile valiti parimad hoidjad ja nendega tegeldi. Ja selline lapsepõlv annab tugeva elujõudude baasi, mille toel saab eluraskustest läbi. [Mul oli lõpmata hea seda kuulda, sest olen kuulnud arvamust, et mina hellitan oma lapsed ära, kui hoian neid mõnest halvast eemale ja püüan teadlikult luua keskkonda, kus nad tunneksid end turvaliselt ja hästi.]

Veel oli juttu meelte arengust. Rudolf Steineri järgi on inimesel 12 meelt. Alumiste meeltega uurib ja tunnetab inimene maailma. Kõrgemate meelte kaudu saame teada asjade olemusest. Meeled on ülevalt alla reastatud nii.

Minameel (kõrgeim)
mõttemeel
sõnameel
kuulmismeel

(keskmised meeled)
haistmine
maitsmine
soojusmeel
nägemine

(alumised meeled)
tasakaalumeel
liikumismeel
elumeel
kompimine

Alumised meeled arenevad lapsepõlves ning viivad ülemiste meelte arenguni. Kompimismeelele tuginedes areneb välja Minameel. Hästi arenenud elumeel (tervena seda ei taju) toetab mõttemeele arengut. Liikumismeelele tuginedes areneb välja sõnameel (laps ei saa korraga teha ja kõnelda). Tasakaalumeelele tuginedes areneb välja kuulmismeel (tasakaaluorgan asub sisekõrvas).
Tasakaalumeele arenguks on vaja tasakaalu lapse elus ning kehalisi tasakaaluharjutusi. Liikumismeelt arendab mõttekas liikumine – väikelapse loomulik liikumine on kaootiline, täiskasvanu saab juhtida last mängima, rütmisalmi järgi end liigutama, lisaks loomulik jäljendamine. See kõik on aluseks loomulikule kõneosavusele ning kõne mõistmisele.
Minameel on kõrgeim meel, see pole seotud egoga, nagu sageli arvatakse, vaid kannab kõrgemaid impulsse, see on seotud inimese võimega anda end vabatahtlikult teiste teenistusse (nt pere- ja töösuhetes). Kompimisvajaduse rahuldamine titaeas on seotud võimega haarata teise inimese Mina. Oluline ka see, et kombitav oleks looduslik, mitte tehismaterjal.

Telekavaatamine ei toida ühtki meelt peale nägemise. Kuid silmalihased ei tee telerit vaadates tööd, sest teleripilt moodustub valgustäppidest, mis vahetuvad 25 korda sekundis. Kuna silm ei suuda nii kiiret liikumist haarata, tekib akommodatsioon e jõllitav pilk. Silma aktiivsus kaob, sest ei leia pidepunkti.
Lisaks ei juhi telerit vaadates meie pilku mitte enda huvi, vaid võõras tahe. Ka vaateväli on väga ahas, kui muidu on inimese nägemisnurk 200 kraadi, siis telekat vaadates u 6-7 kraadi.
Kui inimene vaatab põnevat filmi, läheb emotsioon sellega kaasa, kuid keha on paigal. Keha eritab hirmsat asja nähes sama hirmuhormooni, mis ta eluski eritaks, kuid seda ei kasutata ära – nt põgenemiseks. Tekib aine üleküllus ja mürgitus ja selle tagajärjel stress. Veel on ajulaineid uurides teada saadud, et ärkvelolekus on inimene enamasti beetatasandil 14-30 Hz, unistades, mediteerides, aga ka hüpnoosis alfatasandil 8-13 Hz. Telerivaatamine sarnaneb hüpnoosile, sest siis on ajulainete võnkesagedus madalam: inimene on mõjutustele vastuvõtlikum. Lisaks kulutab inimene telerivaatamise ajal 12-16% vähem energiat kui puhkeseisundis (mh selle tõttu, et silmalihaste töö peatamine annab kogu kehale signaali töö lõpetamise kohta).
TV-vaatamise hea külg on see, et ta sunnib inimest ärkama, märkama, piire seadma ja otsustama (kasvõi seda, millist kanalit valida). See pakub võimaluse tugevdada oma Mina e looja-kvaliteeti.

Inimene ongi looja – tahab ise midagi teha. Kuidas waldorfkool toetab lapse arengut loovaks inimeseks, vastandina passiivsele tarbivale inimesele?
• Aegaandmine. Loominguks on vaja aega. Tarbijal pole aega, loojal on. Perioodõpe võimaldab süvenemist nii õpetajal kui lapsel, maailma haaramiseks kulub aega.
• Aine töötatakse mitmekülgselt läbi: vaadeldakse, kuulatakse, jutustatakse, tehakse. Isetegemise kaudu kasvades ka hinges mõistetakse ainet paremini.
• Pildiline õpetamine. Õpetatakse lastele arusaadavate võrdpiltide kaudu.
• Kunsti- ja oskusainete suur osakaal kuni keskkooli lõpuni välja.
• Sotsiaalsuse teadlik arendamine (suhtlemine), numbrilise hindamise puudumine (võimaldaks reastada).
• Ühised rütmiharjutused, matkad, näidendiprojektid jms.
• Õpetaja kui autoriteedi eeskuju e aktiivse loova isiku mõju. Õpetaja on teinud suure tahteotsuse võtta omale klass ning sellega koos minna läbi aastate. Selle tööga kaasneb pidev enesetäiendus erinevates ainetes, vaimustuseallikate otsimine ja muidugi ka loobumised.

Waldorfpedagoogika puhul ei ole tegemist vabakasvatusega, millega seda sageli ekslikult seostatakse, sest eesmärk näib olevat sama: vaba inimene. Vabakasvatus tuli mõistena kasutusele 1960. aastate laste ajal, sest nende vanemate ideaaliks oli vaba inimene. Ja siis kasvatati lapsi tõesti kõikidest piirangutest vabana. Paljud uuringud on näidanud, et liiga vabalt kasvatatud lapsed tunnevad täiskasvanueas vajadust autoriteedi järele ja ebakindlust. Pragmaatiline loogika, et lapsele vabadust andes kasvab vaba täiskasvanu, ei kehti. Ülo Vooglaid on öelnud, et loomingu eeldus on vabadus, vabaduse eeldus on kord.
Seega tuleb alustada korrast, struktuuridest. Täpselt ja õigesti määratletud piiride sees saab areneda vabadus (kui luustik puuduks, oleks inimene umbes et mollusk, kes ei saaks end liigutada – vabadusest oleks asi kaugel). Kõige sees peab olema kord. Lapsele on hea kogeda täiskasvanu Minajõudu.
Järgmine loeng ja õpituba on kahe nädala pärast reedel (vt kolm sissekannet allpool).
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 15. november 2008

Vaikusest

Ma hakkasin paar kuud tagasi väljas hommikuspordil käima. Natuke jooksu, natuke võimlemist. Miinimumkava võtab aega 10 minutit, aga annab palju (teen iga päev samu harjutusi, siis ei pea unise peaga midagi uut välja mõtlema ja kogu keha saab siiski korraks tähelepanu). Tõstab vererõhku ja annab hea tuju. Lihtsa harjutuse kaudu kehasse süvenemine annab kohalolekutunde. Olen märganud, et nüüd jõuan päeval rohkem, sest olen selgem ja konkreetsem. Ja asjad on hakanud paremini sujuma: tänu kohalolekutundele, mis mõnda aega püsib, olen enam aldis vastu võtma soodsaid ja toetavaid "juhuseid", tänu millele olukorrad lahenevad kergemini ja mõnusamalt.
Kui aega on rohkem kui hädapärased 10 minutit, teen väikese jalutuskäigu: naudin sügisest pehmet õhku, värve ja hommikusi helisid. Eks ma praegu naudin seda pimedust ka, mida nii heldesti on jagatud. Kohtun ümbritseva maailmaga. Vahel tegelen hingeasjadega.
Ja tabasin end mõttelt, et paljud inimesed alustavad oma päeva raadio või hommikutelevisiooni või ajalehega (kui mul aega on, siis ma võtan õuest tulles ka ajalehe ette). Joovad sinna juurde hommikukohvi ja söövad midagi, märkamata toidu maitset.
Õpetajad kurdavad, et kui laps on hommikul televiisorist multikaid vaadanud, on nad koolis või lasteaias rabedad ega suuda keskenduda. Ja õpetaja isik ei suuda konkureerida telekast tuleva kiire pildireaga. Laps ei ole kontaktis ümbritsevaga: ta ei märka oma kaaslaste meeleolu ega õpetaja pakutavat, ta lihtsalt väljendab endas olevat segadust. Seepärast peaks vähemalt hommikused multikad täiesti keelatud olema, suur osa neist on ka väga agressiivsed.
Mina olen aeglane ärkaja nagu mu tütargi. Meile meeldib hommikul küünlaleeki või valgel ajal taevast vaadata. Rahus teed juua (kofeiinivaba maarohuteed enamasti). Ennast inimesena tunda. Kui hommik on selline olnud, annab see nagu kaitsva mantli päevaks ümber. Seda, mille eest end kaitsta, on meedias üha rohkem. Meedia kajastab ümbritsevat nii, nagu tema seda näeb, pöörates pilgu segadusele ja pimedamale poole. Ja seda segadust ja pimedust endasse võttes muutuksin ka ise segasemaks ja hämaramaks. Ma tahan sellega distantsi hoida. Seepärast on need hommikused kehalised ja muiduharjutused mulle väga vajalikud.
Et saaksin elada ikka enda elu.
Hiljem lisatud: minu järgi neid õige eluviisi õpikuid kirjutataksegi. Aga see, et ma nii õigesti elan, ei tähenda, et mul poleks probleeme. Nendest pole lihtsalt veel raamatuid kirjutatud.
Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 10. november 2008

Muinasjutt lapse elus


Praegu on hingedeaeg. Looduse kalendri järgi elavale inimesele on see vaikuse, endassesüüvimise ja lugude aeg. Seepärast ma kirjutan muinasjutust lapse elus, osalt inspireerituna Aruküla Waldorfkooli esimese klassi õpetaja Maia-Reta Trampärki 7. novembril peetud loengust Keilas. Kasutatud on ka Monika Gustavsoni raamatut „Laste aeg. Laste aed” (PreMark 2004).
Muinasjutt toob meieni paganliku aja ajaloo, tema vanust hinnatakse 13 tuhande aastaga. Muistsed rändlaulikud bardid jutustasid tuhandeid aastaid lugusid sõna-sõnalt ümber ja nii on need säilitanud oma arhailise tarkuse meie ajani. Ja muinasjuttudes on varjul suur tarkus, mis peab kindlasti jõudma lapseni, et aidata teda inimesekssaamise teel. Rudolf Steiner on öelnud, et lapsemeel on ürgne. Selleks, et arusaam headusest nendeni jõuaks, peavad nendeni jõudma muinasjutud.
Muinasjuttudes avaneb elu tarkus võrdpiltidena. Loo algus on alati ilus – see on rõõmsa, imelise lapsepõlve võrdkuju. Siis juhtub midagi koledat või lahkub tegelane kodust õnne otsima – see tutvustab lapsele teismeeas saabuvat tulevikku, mil maailm oma maskidega hakkab lapse ümber pöörlema, raske on valikut teha, kui ümberringi on nii palju erinevaid ahvatlusi ja lõputuna näiv segadus. Ja muinasjutu lõpp on alati õnnelik, see annab lapsele lootust, et hea võidab kurja üle ning ühtlasi kasvatab hingejõude, sest vanades muinasjuttudes võidavad tegelased ikka oma vooruste tõttu. Kõik muinasjuttude tegelased on arhetüüpsed ja esindavad inimese mingeid loomuomadusi, ka tegevused ja esemed sümoliseerivad midagi, seetõttu saab muinasjuttude kaudu anda lastele pildi tõest ja jäljendamisväärsest maailmast ilma moraali lugemata.
Uku Masingu väitel (Akadeemia esimestes numbrites ilmunud artikli põhjal boreaalsest mentaliteedist) on indo-euroopa lugudele omane hea ja kurja võitlus ning edenemine, kuid on ka teistsuguseid, soome sugu e põhjarahvaste lugusid, kus võitlust ei ole, puudub loo areng selles tähenduses. Tükk aega mõtlesin, mida siis selline lugu võiks meile edastada. 8. novembril sain vastuse elukutseliselt muinasjutuvestjalt Piret Päärilt, kes lastekirjanduse keskuses lastele lugusid jutustas. Piret Päär rääkis oma kohtumisest ja äratundmisest, et kõige tähtsam on elus armastus. Ja kõige tähtsam õppimine ja õpetamine on õpetada laps armastama elu. See üks lihtne tõdemus mõtestas minu jaoks nagu haldjakepi puudutuse väel kõik need arhailised muinasjutud, mida ma nii hea meelega oma tütrele olen ette lugenud. Trükitud raamatulehtedelt ei leia soojust ega armastust, kui seda sinna ise sisse ei loe. Aga küllap need muistsete aegade jutustajad juba teadsid, millest ja veel enam – kuidas nad jutustasid. Elu ise ongi armastus, kui seda nii võtta.
Lapse elus on kaks tähtsat asja: mäng ja muinasjutt. Mäng kasvatab lapse terveks väljapoole. Muinasjutu kaudu saab laps sisemiselt terveks kasvatatud. Samavõrd, kui laps tahab oma keha suureks kasvatada, on tal vaja suureks saada ka hingelt. Muinasjuttude uurija Jacob Streit ütleb, et muinasjutud toetavad hingejõudude arengut ja pakuvad tuge fantaasia arengul.
Lektor rääkis, et 2...4aastased lapsed on ürgolendid, kes on vaimselt äärmiselt avatud ning võtavad jutust selle, mida sealt võtta on. Selleks, et laps saaks jõuda loo ivani, peab selleni kõigepealt jõudma täiskasvanu ja siis lugu jutustama, mitte lugema. Jutustamine on oluline sellepärast, et loomulikul jutustamisel, mil täiskasvanu kõneleb endast lähtudes, tekib pildirida, mis kandub lapsesse üle ning annab ainest tema loovateks mängudeks. Kuni koolieani väljendab laps end põhiliselt tegutsedes ja kuna muinasjuttude sisu on nii konkreetne ja tegevusterohke, suudab laps end nendega kergesti siduda ning luua oma sisemised pildid.
Sageli vajab laps ühte lugu korduvalt üha ja üha – sest see toidab tema hinge tuttaval ja turvalisel viisil just siin ja praegu. Paljud väikelapsed vajavad, et esitus oleks õhtust õhtusse sõna-sõnalt sama. See korduvus kasvatab ja tugevdab lapse tundeelu. Muinasjuttude puudumine jätab lapse hinge tühja koha, mis ajapikku kõvastub ning laps kasvab kalgiks ja tooreks. Muinasjutt on lapse hingeelu toit.
Muinasjutul on ka kasvatuslik roll: korrektuurmuinasjutte kasutatakse selleks, et last tema arenguraskustest üle aidata. Käskimine-keelamine-kamandamine vähendavad lapse enesekindlust, muinasjutt kasvatab seda. Lisaks võib loota, et kui laps ise loo kuulamise järel otsustab teha midagi teistmoodi ja ehk paremini, ei tee ta seda mitte karistuse hirmust, vaid vabal tahtel ning sellel on püsiv tähendus. Siin on muinasjutul ka täiskasvanut kasvatav töö: kui palju lihtsam ja mugavam oleks halvasti käinud lapse peale pahandada ning teda karistada. Kuid milliseid tulemusi see annaks – kas võidaks sellest laps või täiskasvanu?
Selliseid korrektuurmuinasjutte oleks hea vanemal ise vajadusel välja mõelda või kohandada.
Passiivselt televiisori või arvuti ees istuv laps ei kogu sellist ainest ja sellised lapsed pole sageli võimelised ise mänge välja mõtlema. Samuti põhjustab televiisorivaatamine erinevaid käitumisprobleeme ja raskusi enda tunnetega toimetulekul, lasteaialastel täheldatakse raskusi enda leidmisel ja nt kaaslastega koos mängimisel, koolilastel keskendumishäireid, mida sageli medikamentidega ravitakse.
Peagu samavõrd mul on kahju lastest, kes väärtmuinasjuttude ja -kirjanduse asemel on moodsa disneyliku tarbekirjanduse tarbijad. Neis muinasjuttudes varjutavad olmelised üksikasjad liiga jõuliselt nende kunagise sügava sisu, printsessi kleidivärv saab rohkem tähelepanu kui põhimõte, et vaese rüütli vaprus päästab neiud nõidusest. Lisaks on minus hämmeldust tekitanud vist pigem ladina-ameerika seebiooperitele omane madal dialoog – kuigi kadedust ja nääklusi tuleb ette igas lastega peres, ei peaks muinasjutus olema neile kohta. Päris elus me ju ise ka püüame pöörata oma pilgu ära halvalt sinna, kus võidutseb kaunidus ja õilsus, sest koolieelik õpib eelkõige jäljendamise kaudu ning kõik tema ümber, nii lood kui ka täiskasvanute sisemaailm peaks olema jäljendamisväärne.
Piret Päär on kunagi rääkinud ühest kaugest kultuurist, kus lapsi kunagi ei karistatud. Selle asemel pidid nad iga kord, kui olid hakkama saanud sobimatu teoga, kuulama lugu. Ja ulakamatest lastest sirgusid aeg-ajalt ka tõelised jutuvestjad, keda kuulati kasvõi söömata. Võib kujutleda, et selle looduse keskel elava rahva jaoks polnudki mingit „päriskaristust” vaja. Isegi kui tegu ongi idealiseeringuga, on praegu lastel küpse täiskasvanu läbitunnetatud ja tundlikult ümber jutustatud muinasjuttu vaja rohkem kui midagi muud.

PS. Waldorfkoolides on muinasjutul tähtis koht. Esimeseks klassiks on laps saanud küpseks pärismuinasjuttude jaoks. Teises klassis saavad tähtsa koha valmid, nende kaudu õpitakse inimese puuduste üle naerma; kristlike pühakute elude tundmaõppimise kaudu õpitakse, et headus on elus edasiviiv voorus. Kolmandas klassis tulevad Vana Testamendi lood ja selle kaudu moraaliõpetus, neljandas vanad legendid ja eeposed, viiendas klassis algavad ajaloo, geograafia ja loodusõpetuse tunnid. Waldorfpedagoogid arvavad, et pildiõpetust vajab laps kuni viienda klassini, edasi hakkab tulema realistlikum õpe.

Pühapäev, 26. oktoober 2008

Loengusari lapsevanematele


Keila erakool Läte kutsub kõiki huvilisi osa saama viiest avalikust loengust ja kunstilis-praktilisest töötoast Keila Kultuurikeskuses (Keskväljak 12, Keila). Lektorite ja töötubade juhendajatena on pikaajalise kogemusega waldorfõpetajad ja oma ala pühendunud meistrid. Kõik huvilised nii lähedalt kui kaugelt on soojalt teretulnud!

Sarja "Kodu toetab koolilast" läbiviimist toetab Hasartmängumaksu Nõukogu. Tänu sellel on osalemise tasu vaid 35 krooni kord.

Kava:

24. oktoober
kell 18-20 loeng „Teraviljad ja temperamendid", lektor dr. Anne Silbaum
kell 20-21 kunstilis-praktiline töötuba „Teraviljatoidud", juhendab Marina Koho

7. november
kell 18-20 loeng „Muinasjutt lapse arengus", lektor Maia-Reta Trampärk
kell 20-21 kunstilis-praktiline töötuba „Maalimine", juhendab Maia-Reta Trampärk

21. november
kell 18-20 loeng „Pildimaailm meis ja meie ümber ehk tarbijast loojaks", lektor Külli Volmer
kell 20-21 kunstilis-praktiline töötuba „Kujutlusjõudude toetamine eurütmias", juhendab Ingrid Liivand

5. detsember
kell 18-20 loeng "Kodu toetab koolilast", lektor Sulev Ojap
kell 20-21 kunstilis-praktiline töötuba „Vormijoonistus", juhendab Ulvi Vahtre

12. detsember
kell 18-20 loeng „Koolilapse rütmid", lektor Merike Kuivits
kell 20-21 kunstilis-praktiline töötuba „Rütmiga ja rütmita", juhendab Merike Kuivits

Allikas:
Haridus- ja Kultuuriselts Läte
51 93 66 73
www.erakoollate.ee

Pilt on tehtud aastaid tagasi Johannese Koolis Rosmal.

Pühapäev, 7. september 2008

Ulatan edasi Arte y pico auhinna...

Iltaka Sulekese blogist austas minu blogi Arte y pico auhinnaga ning mul on au see au edasi anda oma lemmikutele.
Auhinna reeglid on sellised:
1) Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.
2) Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.
3) Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo omale blogisse.
4) Logo peaks linkima originaalauhinna lehele.
5) Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.
Selle rahvusvaheliseks kujunenud, Uruguaist alguse saanud blogidepreemia reeglid inglise ja hispaania keeles on siin.

Mul pole praegu aega olnud blogisid lugeda-vaadata, seepärast annan auhinna edasi kahele vanale lemmikule. Kui edaspidi ehk rohkem aega selleks, siis loodan veel kolme toredat blogi tunnustada.

Ulatan Arte ja pico auhinna edasi neile:

Merje koduõpe - koduse ema, õpetaja ja waldorfpedagoogika asjatundja veebipäevik oma laste koduõppest, waldorfpedagoogikast ja ülejäänud maailmast. Olen sealt leidnud hästi isiklikke sissevaateid ühe pere ellu ja huvitavaid mõtteid koduõppe teemadel ning see blogi meenutab mulle minu kunagist eluunistust (kuigi nii hästi pole mina osanud isegi unistada mitte). Ma loodan, et uuel koduõppehooajal blogi jätkub, aga vanu kirjatükke oli ka huvitav üle vaadata, lugemise mõnust rääkimata. Blogi on väga kenasti kujundatud ka.

Lapsuliblika blogi meeldib mulle oma ideelise kallutatuse või maailmaparandamise soovi poolest. Ja sarnaselt eelmisega blogi autor mitte ainult ei unista, vaid viib oma unistusi ellu, olles keskkonnasõbraliku portaali bioneer tegijaid, toetades sellega rohelise maailmavaate ja keskkonnaalaste teadmiste levikut. Veel leiab asjahuviline Lapsuliblika blogist peotäie viiteid kõiksugu teistele rohelise kallakuga blogidele ja portaalidele.

Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 24. august 2008

Pehme mees

Sõitsime mööda ühest maakirikust. Titapoiss ütles, et naljakas maja. Õde seletas, et see on kirik. "Kiili maja," arvas titapoiss.
[Loodusõpetusega võib rahule jääda, aga usuasjades vaja järeleaitamist.]
* * *
Isa ütles lastele, et jäägu need magama. Et magav laps on hea laps. Mina ütlesin, et laps on alati hea laps. Mille peale titapoiss rõõmsalt teatas, et ei ole! [No küll tema juba teab.] Ja lisas, et tegi nalja.
* * *
Tütar arutas, miks tema mänguükssarvel on sõrad, kui peaks olema kabjad, sest muidu ta on ju hobuse moodi. Ja leidis, et tal on kabjad kahte patsi pandud.
* * *
Tütar tegi omale lõhnaõlipudeli: pani väiksesse pudelisse vett ja pihustas minu lõhnavett sisse. Poiss tahtis, et seda talle kõhu peale pandaks. Ja siis, et ekskavaatori kopale.
* * *
Arutasime, kas minna kaugemasse suurde poodi käru ja rattaga või bussiga, üks eelistas üht, teine teist. Tütar ütles: „Ratas välja! Käru välja!” (st pandagu need sõiduvalmis.) Poiss ütles: „Buss välja!”
* * *
Poiss roomas isaga jalutamas käies mingist sopanirest läbi, nii et muda suhu ka sattus. Tuli siis seda mulle uhkelt teatama, et tema seal roomas ja talle läks muda suhu. Ütlesin, et oled siis kõva mees küll. Poiss mõtles ja arvas, et pehme mees. [Vaidlemine on kohustuslik, iga ilmaga.]

Kolmapäev, 20. august 2008

Naeratuse medal


Vihmane ilm on parim selleks, et end diivanile kerra tõmmata ja lugeda. Aga praeguses elujärgus tähendab see küll pigem suuremale lapsele ettelugemist. Ta on jõudnud just parimate lasteraamatute vanusesse, nii et ma naudin seda ettelugemist ise sama palju kui temagi.
Praegu loeme Lindgreni "Madlikest ja Jaanikingu Põnni". Hiljaaegu oleme teisi Lindgreni raamatuid lugenud. Mulle on Lindgren alati väga hästi meeldinud, kuigi minu lapsepõlves ju neid Madlikesi ja Kaisasid ja Lärmisepa tänava lapsi ega Vahtramäe Emileid ei olnud. Seda huvitavam ongi neid praegu lugeda - kui ise ka jutu lõppu ei tea.
Ja mulle meeldib nende raamatute mõju mulle. Lindgreni lapsevanemad ei ole iial liiga pahurad ega kurjad laste pääle, kui need mõne järjekordse pahandusega lagedale tulevad. Täitsa vaguralt ohkavad, Vahtramäe Emil saadetakse puukuuri omaette rahulikult meisterdama ja ega ülejäänudki raamatulehekülgedel pragada saa. Minu lapsepõlvekodus oli ikka palju rangem kord ja selle korra vastu eksinut karistati koleda pahameelega. Mul oleks ka esimeseks (õpitud) reaktsiooniks pahameelt välja plärtsuda, kui ma just teadlikult ei püüa Lindgreni raamatute lapsevanemate meeleolu hoida. Ja see on täitsa võimalik.
Näiteks täna keeldus meie titapoiss hommikupudrust, sest mina tahtsin, et söödaks seda moosi, mis lahti oli ja tema tahtis uut purki avada. Aga meil on külmkapis neid vastseid moosikeetmise vahtusid ja pärasid nii palju, et ma ei tahtnud rohkem avatud purke sinna saada. Ja siis ta lärmas ja tüütas meid ja keeldus kindlameelselt söögist üleüldse.
Kui me pärast sööki tütrega mõnusasti lugema läksime, tekkis mul järsku mure, et mis see poiss seal köögis nohistab. Oligi kirsikompoti lahti kangutanud, seda pudrule lisanud ja sõi. Ja köögi põrand, uks ning mööbel oli vedelikku täis pritsitud, poisist endast kõnelemata. Iseenesest läks isegi hästi, keegi polnud seal sees veel kõndinud ja suurem osa maitsvat kraami oli purki jäänud, aga isegi poolest klaasist kirsikompotist saab terve köögitäie pritsmeid ja loike.
Ja ma olen endaga rahul, et suutsin selle täiesti rahulikult kokku korjata.
Tuttav ema ütleb sedasorti olukordade kohta, et annab endale naeratuse medali, kui on mõnest tülikast lapsekasvatuse olukorrast pahameeleta läbi loovinud. Mina andsin endale ka. Kuigi tegelikult on eelkõige Astrid Lindgren selle medali ära teeninud - tema pakub inspiratsiooni ja tuge endas sellise meeleolu loomiseks. Omapäi ma võibla ei tuleks selle pealegi, et nii ka võib.
Tipp Ja Täpp

Märkamise aeg

Kuulan-vaatan kodus telekast Märkamisaja kontserti. Lubasin lastel ka teleka ette magama jääda, osalt selle pärast, et ma ei viitsinud või ei raatsinud neid magama panna, osalt jagamise soovist (muidu oleks mees võinud nad magama panna). Pajatasin suuremale laulude taustasid ja oma mälestusi ning laulsin mõnda laulu kaasa. Nagu mulle kunagi on suurte inimeste asjade taustu lahti räägitud. Kuni väike uinus süles ja suurem mu kõrval sohva pääl.
Need valitud laulud äratasid minus suure hulga mälestusi. Mõnda neist lauludest tohtis koolis õpetada, aga ikka tekitas värinat nagu "Ärkamisaeg". Mõni oli lõkkelaul nagu Johansonide laulud. Mõni laul meenutab õpilasmaleva aegu. Isamaalistel lauludel on oma suured lood taga. Mõni laul toob meelde lõhnu ja äratab vanu kustunud tundeid. Meeldivaid, põnevaid, rõõmsaid, erksaid, sekka kurblikke tundeid. Mõni meenutab ema ja teiste täiskasvanute mõtteid, tundeid ja arvamusi. "Minu inimesed" on võimas manifestatsioon ja pealegi on see mulle pühendatud :-), sest see on pühendatud kõigile, kes nii tunnevad - imetlen.
Kakskümmend aastat tagasi olin paras puberteet, keda lubati juba suurte inimeste jutte kuulama (ja tollal kõneldi erutavatest asjadest!) ning varsti ka omapäi ringi kolama. Neid erilisi laule kohtas kakskümmend aastat tagasi erinevais paigus ja neis oli minu jaoks eriline sära. Minu isiklik inimeseks ärkamise ja suure maailma märkamise aeg jäi samasse kanti. Ja laulupidudel olen alati käinud (vahele on jäänud vist ainult üks kord, kui sadas kõvasti vihma ja laps oli liiga väike).
Mulle patriootlikud tunded istuvad. Midagi ilusat. Ma vajan midagi suurt ja ilusat igasse päeva. Ja mulle meeldib seda jagada. Mõneti oleks tore olla lauluväljakul, sealset meeleolu tunnetada. Ilus vaikne õhtu on, lopergune kuu taevas ja puha. Kodus sohva pääl perega koos on ka tore. Nemad on mu elu sisu praegu.
Ja sellest, et kuupäevaga on paar kuud mööda pandud, nagu ka mõnest muust olupoliitilisest seigast, ei viitsi mina välja teha. Negatiivset ei ole vaja otsida, see leiab meid ise üles. Isiklik õnn sõltub pigem sellest, kuidas head ja rõõmustavat leida, selles elada.
Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 17. august 2008

Lühidalt

Vahel mu käest küsitakse, miks ma eelistan waldorfpedagoogikat. Minu vastus sõltub küsija eelhäälestusest ja hoiakutest - mõnikord ma eelistan naeratada ja teemat vahetada. Selles pikas ja põhjalikus Postimehe artiklis on juttu waldorfkoolidest ning minu vastused sellele küsimusele mahuvad ka neisse mõttearendustesse.
Isiklikku vastust ma avalikku blogisse hea meelega ei panegi. Internetis ringi kolavad inimesed on kursis, et tugevalt väljendatud isiklik seisukoht kohtub peagi tugevalt väljendatud vastandseisukohaga (terav kirves leiab kivi), sageli on need ka ebaviisakalt väljendatud, vahel asjatundmatud. Aga mina ei otsi vaidlust. Mina otsin ainult viisi, kuidas oma elu elada.
Nii tundub mulle aeg-ajalt, et vaidluse ärahoidmiseks väljendun üha üldsõnalisemalt, mille tulemusena see blogi muutub sisutühjemaks. Kas ma salgan niimoodi enda ka maha? Või kuivõrd üldse on võimalik elada viisil, mis endale õige tundub, ning ikkagi koos teistega, kes elavad oma tõekspidamiste järgi?
Kas endas olemise rahu soovides peab ilmtingimata valmistuma erinevate arusaamade kokkupõrgeteks, vastuseisuks ja sõjaks enda ümber?
Tipp Ja Täpp

Tervitus lapsepõlvest

Läksime vanemate maakottu marju korjama, aga vihm saatis meid tuppa. Sortisime siis ürgvana lektüüri seal ajaviiteks. 1990. aasta Eesti Piiga valimistel osalenud tütarlaste enesetutvustused on midagi huumori vallast. 1982. aasta kunstikalender on justkui tervitus minu lapsepõlvest. 27 graafilist tööd 1970. aastate lõpust, 1980. aastate algusest. Sellised ilusad maitsekad kunstitükid. Vive Tolli, Kaljo Põllu, Silvi Liiva, Naima Neidre.
Kusagil 1980. keskpaigas või äkki varemgi hakati mind kunstinäitustele kaasa võtma, kevadisi ja sügisesi ülevaatenäitusi mäletan. Seal olid sedalaadi pildid. Märkan, et need pildid on minus siiamaale alles. Need kompositsioonid, see esteetika. Ilus tundub. Ma ajasin selle vana kalendri sealt ära, teinekord hea koduski vaadata ja meenutada (näh, juba tikub seniilsus ligi või mis?).
Ma olen viimasel ajal väga harva kunstinäitustel käinud, aga vahel ikka lastega. Praegusi galeriinäitusi võib vabalt ka kaheaastasega vaadata. Ja võibla on mõnda näitust isegi huvitavam lastega koos vaadata, sest nende silmades on teine vaatenurk, mis mindki rikastab.
Praegu ma mõtlen, et mismoodi nemad selle oma hinges kaasa võtavad.

Aga sel vihmasel päeval vanavanemate maakodus polnud neil teha suurt midagi. Vähesed kaasavõetud mänguasjad olid juba ära mängitud ja uusi polnud võtta. Leidsin kaks värvipliiatsit, valge ja pruuni. Ja topsu tolmunud vatti. Kerisin vati pliiatsite ümber pintsliteks ja nad asusid veega maalima. Paberi asemel ehitustöödest ülejäänud vineertahvli ribad ja voodrilaua jupid. Sellest jätkus tükiks ajaks. Selline ökokunst. Mina sain vaikuses ja rahus oma kunstikalendrit vaadata.
Tipp Ja Täpp

Venelane on ka inimene

Mu tuttaval oli paariks päevaks laps külas, sugulane maalt. Tuttava sama vana laps ja noor sugulane mängisid koos, kui äkki mu tuttav märkas, et nende mäng ei kõlba kuhugi. Tuttava koduabiline on noor vene naine, kes võtab oma väikse lapse ka kaasa, kui läheb neile koristama. Ja nüüd märkas mu tuttav, et see küllatulnud laps tulistab mängupüstolist väikest vene last plastmasskuulidega.
Tuttav läks kohe vahele ja seletas, et inimese ega looma pihta ei tohi kunagi sihtida, ammugi tulistada. Isegi mitte plastmasskuulidega.
Üheksa-aastane külaline vaatas talle suurte siniste silmadega arusaamatult otsa ja vastas, et aga ta on ju venelane!

[Võttis hetkeks tummaks - mind küll.]
Ma arvan, et sageli me ei märka, mida me mõtleme ja räägime. Lapsed näitavad selle meile tülikal viisil kätte. Õhk on venevaenust paks, isegi kui viisakad inimesed seda kõvasti välja ei ütle.
Minu meelest on asi vägivalla kasutamises või mittekasutamises, mitte rahvuses, olgu siis see ka siinkohal ära öeldud. Pean vist jälgima hakkama, mis sõnu ma ise neist asjust kõneldes kasutan (ega ma üldiselt ei kõnelegi). Aga kui, siis tuleks kõnelda kurjusest ja vägivallast, mitte rahvusest. Või riigist, aga mitte selle inimestest. Sedasorti kõigile justkui mõistetavad tähenduse ülekanded võivad kalliks maksma minna, sest me tegelikult usume ise ka, mida räägime.
Tipp Ja Täpp

Teisipäev, 12. august 2008

Sõjahirmud

Eilse Postimehe kaanelugu oli Gruusia sõjast. Pildi valiku üle on toimetus kindlasti uhke. Isiklik valu ja sõjatanner ja veri ja puha. Ja lõpus valus küsimus, et kes on järgmine Venemaa agressiooni ohver.
Üsna pealiskaudselt sirvisin seda lehte, nagu ikka (kui üldse). Mõne aja pärast märkasin end plaani pidamas, et mis siis, kui meile ka tuleb sõda. Et kas mu plaanitavail tegevustel siis siin on üldse mingit mõtet. (Ei oleks.) Ja siis mõtlesin, et oot-oot, nii hull see nüüd ka veel ei ole.
Märkasin, et kogu see Gruusia olukorra meediakajastus (millega minul on väga pealiskaudne kontakt) on minusse oma jälje jätnud. On üles äratanud lapsepõlves tekitatud hirmu, et sõda võib tulla.
Minu lapsepõlves räägiti sõjast lasteaias ja koolis. Lapsed viidi kohustuslikus korras patriootlikke filme vaatama ja hiljem olid ka mingid sõjalise algõpetuse tunnid, mis rohkem huumori valdkonda läksid. Aga paistab, et tolle aja ideoloogia on minusse puutunud küll.
Kui ma hiljuti "Pille-Riini" üle lugesin, tundus see mulle naljakas - et oli aeg, mil mina ka lapsena mõtlesin, et sõda võib tulla. Nii nagu meile lasteaias ja koolis oli räägitud. Ja praegu ei ole üldse naljakas mõelda, et ma ikka nii mõtlen. Või võin mõelda.
Siis panime lapsed autosse ja sõitsime ühe kena metsajärve äärde. Jahedas vees ujudes ja laste mänge liivasel kaldal vaadates meenus üks Tove Janssoni tegelane. Proua Filifjonka, kes uskus katastroofe. Too proua veetis oma kõige rahumeelsematki aega kõigile kirjeldades, kuidas katastroof tuleb. Ja kord see tuligi. Siis oli proua Filifjonka õnnelik, sest tema ettekuulutus oli täide läinud.
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 9. august 2008

Aastapäevateemaline


Tuleval nädalal saab aasta täis selle blogi esimesest postitusest. Ja eks ta meeles mõlkunud mul varemgi. Tahtsin, et nende väga isiklike laste- ja koduteemaliste blogide seas oleks mõni üldisem ka. Ja oma perest väga isiklikke asju kirjutada ma pole tahtnud. Sest lastel on ka õigus eraelu privaatsusele, arvan ma. Minul oleks kohutavalt ebamugav, kui mu ema mõtted minust oleks kusagil avalikult kättesaadaval. Ma ikka väga tahan tema piiratust ületada ja loodan siiralt, et minu lapsed ületavad minu piiratuse.
Ma märkan, et olen viimasel ajal hakanud blogi kirjutamisest eemalduma. Eks ole ka muid tegemisi olnud ja suve puhul olen sageli arvutist eemal, kuid ainult selles pole asi. Selles ka, et ma tahan muutuda, nö kooruda, kodusest kookonist välja astuda. Ja kõigi muude muudatuste seas tuleb muuta ka mõtlemist ja toimimisviise, et n-ö suures maailmas hakkama saada. Sellisena nagu ma seni siin blogis olen olnud, oleks suures maailmas paha. Ja töö nende minu jaoks vajalike muutuste harmoonilisel läbiviimisel seisab veel ees, nii et sellest polegi veel midagi kirjutada. Ja võõrad mõtted segaksid protsessi.
Kummalisel kombel takistavad mind nende uuemate mõtete kirjapanemisel need vanad siia kirjapandud mõtted. Justkui oleks mingi seesmine kohustus püsida sellisena, millisena ma aasta tagasi alustasin. Justkui oleksin mingid rööpad endale maha pannud, ja nüüd pean neid mööda sõitma nagu rong Tallinnast Valgasse ja vastupidi. Justkui ma muidu petaksin kellegi ootusi, et järgmine kord siia blogisse tulles olen ma üsna samasugune nagu eelmisel korral. Sellest tõkkest on mul raske üle saada. Mittekirjutamine on tunduvalt lihtsam.
Seepärast siis nii.
Aga kirjutamine on olnud vahel ka väga hea ja suureks abiks. Vanu hoiakuid ja mõtteid eest ära kirjutades on mõnigi olukord leidnud parema lahenduse. See on aidanud endas selgust leida (kuigi see selgus pole just sageli siia kirja saanud) ning titt päästab mullaselt jalgteelt õrnalt vihmausse ja upitab putukaid kõrrele tagasi. See viimane oleks ju võinud niisama, ilma blogimiseta ka juhtuda. Aga pole üldse võimatu, et kirjutamise läbi saabunud selgus ja põhjalikum järele mõtlemine on sellele kaasa aidanud.
Statistikast ka, niivõrd-kuivõrd. Google Analyticsi järgi on 4295 lugejat käinud siin 8042 korral. Ühekordseid lugejaid on 44% e 252, 9-100 korda on siin käinud 115 lugejat, 101-200 korda 88 lugejat (15%) ja üle 201 korra 6 lugejat - aitäh teile kõigile!
Tipp Ja Täpp

Teisipäev, 5. august 2008

Vägivallatust lapsepõlvest


Sattusin lugema ühe raamatu tutvustust.
See lühike eessõna kinnitas mu veendumust, et mida vähem vägivalda laps lapsepõlves kogeb, seda parem. Ennast jälgides olen leidnud palju vägivalla jälgi endas, kuigi midagi päriselt koledat pole minuga kunagi juhtunud. Ja midagi päriselt koledat pole mina ka teinud. Aga väikseid asju ikka. Olen kogenud ja ise edasi teinud. Natuke pahameelt, veidi hukkamõistu ja alandamist - palju siis pisikesele vaja... ja kas üldse? Kui palju pahameelt, hukkamõistu või alandamist ma enda pihta sooviksin? Üldse ei sooviks. Aga ise ma nii puhtalt hinnanguvaba olla ei suuda.
See, mis inimeses on, otsib väljendust. Seepärast ma pean seda nii oluliseks, et ema püüaks leida endas viise, kuidas maailmaga puhtamaid ja armastavamaid suhteid luua. Ja lepitada end oma mineviku haavadega. Mitte ainult enda ja oma lapse pärast. Muu hulgas me ju teeme selle maailma ka. Nii nagu meie esivanemad on teinud selle, mis praegu on. Ja me üldiselt arvame, et ei tulnud väga hästi välja. Proovime paremini. Runnel soovitas kunagi ammu endast alustada.
Tipp Ja Täpp

Teisipäev, 22. juuli 2008

Koristamisest

Kord on tore asi. Aga üsna täitumatu unistus, kui kodus on väikseid lapsi. Kõik nende mängud on üks korratuseloomine, millest vahel sünnib ka imelisi korrastatusekillukesi, aga suur osa jääb lihtsalt korralageduseks. Ja kes siis peab seda koristama?
Tean, et mõnes lasteaias suunatakse lapsi juba maast madalast asju enda järelt ära panema. Ja mõnes kodus muidugi ka. Aga minul pole see eriti hästi õnnestunud. Võibla meil on mingi vähese koristamise geen peres liikvel. Tütar üldse ei taha koristada, kuigi midagi ta enda järelt ikka ära paneb, kui palun. Mina ka ei tahtnud lapsena üldse koristada. Ja mu ema olla ka selline olnud, et parem ainult loeks põnevaid raamatuid. Tema on küll minu täiskasvanupõlves suutnud kodu korras hoida, aga see on kaugele näha, et mitte rõõmu ja naudinguga.
Mina koristan vahel naudinguga küll. Siis selle naudinguga, et saan omaette midagi teha. Kui saan. Siis on väga mõnus omas tempos lihtsalt ringi kõndida ja asju ära panna või monotoonselt miskit pühkida-nühkida, meel vabalt ringi lippamas. Selleks, et sellest aru saada, pidin ma kõigepealt lapsed saama. Enne ei meeldinud koristamine mulle sugugi, sest kogu ülejäänud elu tundus huvitavam. Aga see huvitavam elu on praeguseks minu eest kuhugi pakku läinud. Jäänud on lapsed ja koristamine. Kah pole viga.
Küsisin siis ühe waldorfõpetaja käest, et kuidas nemad küll lapsi koristama õpetavad. Ja sain teada, et justkui ei õpetagi. õpetaja koristab ees ja laulab, et hakkame koristama. Suuremad lähevad kaasa, väiksemad mitte. Ja neid ei sunnita. Eesmärk on saavutada, et laps hakkaks välist jäljendades kaasa tegema. Ma arvan, et selleks on ülioluline, et õpetaja koristaks rõõmuga. Et laps tahaks selle rõõmuga kaasa minna. Meeleolu määrab, kas tahab. Või kas võiks tahta. Nad ei sunni lapsi koristama, sest sund lõhub lapses midagi ära. Nii ma olen sellest aru saanud.
Minu jaoks on olnud määrav, et pahura meeleoluga inimesest ma hoian eemale. Ja käsk ja keeld lõhuvad mõne meeleolu puhul veel eriti. Siin võib olla ka selle juur, miks koristamine mulle vastumeelne on (olnud).
Iseasi, et seda rõõmsat meeleolu ei jagu mul koristamise juures just kauaks, kui ma samal ajal ka titekarjas olen. Sest nii on väga väsitav ja edasi see töö suurt ei liigu. Ja kusagil on suur ja põnev maailm, millest mina osa ei saa, sest tegelen parajasti koristamisega. Nii et gurude jaoks on see värk, lihtinimesele tabamatu vist. Võibla ma kümne aasta pärast õpin selle nipi ära, kui hästi harjutan, aga siis on lapsed juba suured kah. Ja kas ma viitsingi nii hoolega harjutada, kui täpselt ei tea, mida ja kuidas.
Tipp Ja Täpp

Mänguasjalaenutus

Olen sattunud kodus kappe ja nurgataguseid koristama. Kui osa pahna eest kõrvale lükata, jääb silma arutu hulk mänguasju. Kohati on tunne, et kõik kohad on neid täis ning kõik nurgatagused on eest ära pandud mänguasju täis. Ja mis siis teha. Oleks ju jabur hakata suuremat kodu rajama selleks, et laste mänguasjade kõrvale ära mahtuda. Kuigi see on vist tänapäeval tavaline lugu. Et võetakse suurem kodu, et oma asjadega paremini ära mahtuda. Minu jaoks pisut suurejooneline valik.
Ära visata neid ka ei raatsi - tüdruk on oma asju hästi hoidnud ja titamänguasjad ei kulugi nii ruttu. Aga ära tüütavad küll. Üks hea nipp on mänguasju mitte osta. Olen seda võimalust kaua kasutanud, aga ikka nad kusagilt tulevad. Ja me meisterdame ka hirmus palju.
Mõtlesin, et peaks hoopis mänguasjalaenutuse tegema. Viiks kõik mittekasutusel olevad mänguasjad sinna ja siis keegi teine laps võtaks sealt omale koju mängida. Ja meie võtaks midagi uut vahelduseks ja nt kuu aja pärast viiks tagasi.
Tegelikult ma nii palju jännata muidugi ei viitsi. Väga kulukas üritus pealegi. Odavam oleks uus suurem kodu rajada (mis on ka absurd). Hakkan vist hoopis külla oma mänguasju laenuks viima. Kui ei meeldi, toovad järgmine kord tagasi. Ja võibla annavad miski oma asja vastu. Aga vähemalt ehk keegi mängiks nendega. Asjad on kasutamiseks tehtud, mitte hunnikus seismiseks. Raamatukogud meeldivad mulle ka. Mul on ettekujutus, et need raamatud ei seisa seal asjata. Liikumises on elu.
Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 13. juuli 2008

Julgad rannas


Käisime perega rannas. Üks koeraomanik lasi oma koera teise koeraga mängima ja mänguhoos pudenes ühe koera tagumikust kakka. Üsna meie lähedal. Läksin koeraomaniku juurde ja ütlesin, et tema koera tagumikust tuli ja kas ta saaks selle korda teha. Ta esiti küll ei uskund, et tema koer selles osales, sest ta polnud kakamist märganud, aga kui ma julgad ette näitasin, jäi ta siiski mind uskuma ja mina tulin ära. Tegelesin vahepeal lastega ja siis küsisin mehelt, et kas ta korjas need ära. Mees ütles, et ei korjanud, ajas ainult liiva peale.
Läksin uuesti koeraomaniku juurde, rull kempsupaberit näpus ja ütlesin, et mul paremat abivahendit talle anda ei ole, aga ehk ta oleks nõus võtma mult kempsupaberit ja need julgad prügikasti viima. See on ikkagi avalik rand ja lapsed mängivad siin liivaga. Vastumeelselt, aga ta siiski jäi minuga nõusse, leidis ise oma varustuse hulgast väikse kilekoti ja korjas need julgad sealt liiva seest kokku, selline kena arusaaja naisterahvas.
Mees ütles, et olen mina ikka tubli rannavalve. Viitsin kaks korda suhtlemas käia. Minu meelest jälle on tegu elementaarse looga, et ühiskondlikku kohta ei sobi oma koera julki vedelema jätta. Ja veel ma arvan, et see peaks olema nii elementaarne lugu, et peaks olema lausa häbi nii teha. Ja mul oleks väga hea meel, kui kõik inimesed, kes sellist korratust märkavad, korrarikkuja ehk siis koera situtaja korrale kutsuks. Kui see oleks pidev ja normaalne käitumine, siis poleks meil neid julki kusagil näha. Jaapanis ei sobi väidetavalt isegi kohvi tänavale ajada. Ja puhas pidada olema. Rand võiks ka olla selline ilus ja puhas nagu siin pildil.

Aga muidu oli tore. Suurem laps mängis potilille ja istutas end isa abiga sügavale liiva sisse. Vend ja isa pidid siis talle ämbritega merest vett vedama – lillele see on muide elu ja surma küsimus. Ma saan aru, et see on kah üks vastutuse õppetund: kui oled taime istutanud, siis pead tema eest hoolt ka kandma.
Mina rookisin oma hinge sogast puhtaks – elu oli hakanud kuidagi koledaks kätte ära minema. Aga nüüd on jälle täitsa tore olla – maailm särab iga nurga pealt vastu.
Rõõmsat suve teile ka!
Tipp Ja Täpp

Emapalgast

Olen tähele pannud, et asjalikud noored seadust tundvad naised arvutavad üsna täpselt, millal tasub titeootele jääda. Ja millal ei tasu kuidagi.
Sest pole ju mõtet saada emapalka kümme tuhat krooni, kui uuel töökohal kalendriaastase töötamise järel võiks saada viisteist või kakskümmend. Ainus hea asi selle juures on see, et isegi kui tal õnnestuks veel kõrgemapalgalisem koht saada, siis enam rohkem emapalka saada pole lootust ja seega pole mõtet titendusetööd enam edasi lükata. Aga seni küll.
Tundub küll sinnakanti, et see on üks kiusliku moori jutt, sest mina pole neid emapalku nii väga saanud. Kuus aastat tagasi seda veel ei olnud ja paar aastat tagasi polnud mul erilist palganumbrit ette näidata. Ja vaesust pole ka kurta.
Lihtsalt mõtlen, et kas see praegune on nüüd miski asjalik viis noort peret ja lapsi toetada või mitte. Sest mõnel noorel naisel võib kuluda hea mitu-mitu aastat, enne kui pärast kõrge kooli lõpetamist emapalga või oma rahateenimisvõimete lagi kätte saada, ja siis võib lapsesaamisega juba raske olla. Võibla mitte esimese, aga näiteks teisega küll. Aeg teeb oma töö. Nii et ei ole üldse kindel, et see meede iivet tõstab, kui pikemas perspektiivis vaadata. Aga teisalt - võibla ongi parem, kui lapsi on vähem, aga nende jaoks on paremad tingimused. Kui see on meie valik, siis olgu nii. Ainult poleks siis põhjust kurta ega kurvastada, kui me rahvana välja sureme. Meil on vaba valik seda teha.
PS Ma tean küll, et inimestel on kodumaksud ja autoliisingud ja elada ka vaja. Ja et vaja ikka hästi elada, sellest ma saan ka aru. Vabalt, muide :-)
Jupp aega hiljem lisatud: mu tähelepanu juhiti asjaolule, et tulevast aastast tõuseb maksimaalne võimalik vanemapalk 28 tuhande kroonini ja ülejärgmisel võib see tõusta 35 tuhande kroonini, sest vanemapalk on seotud keskmise palgaga, mis ikka kenasti tõuseb. Ja vanemapalka saavad ikka isad ka võtta, neil ongi rohkem eeldusi suurt palka teenida. Nii et põhjust lapse sündi materiaalsetel kaalutlustel edasi lükata tuleb nendel tingimustel üksjagu juurde, rikkuse soovist, mitte vaesuse kartusest.
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 12. juuli 2008

Lastelauluplaat


Kui siin juba kultuuriteema võimust võtab, siis mulle meeldib üks lastelauluplaat - "Karjapoiss on kuningas". Kvaliteetne, maitsekas ja mõõdukalt tänapäevane teostus Eesti Raadio laululastelt.
Sisuks on saja aasta tagused lastelaulud nagu "Teele, teele, kurekesed" või "Ei saa mitte vaiki olla". Minu jaoks loob see muusikasilla üle minu lapsepõlve ja üle veel paari eelmise sugupõlve vanadesse aegadesse. See on sedasorti side meie juurtega, mis toetab püsimist, et me iga tuule käes nii kergesti kõikuma ei lööks.
Meie tütrele meeldib see plaat ka väga. Ainuke paha asi, et sõnu ei ole ära trükitud, kergem oleks lapsele neid laule õpetada, kui sõnad oleks juures.
Tipp Ja Täpp

Pille-Riin ja põlvkonnad


Täna lugesime lapsega "Pille-Riini lugusid". Natuke naljakas lugemine. Sukad käivad trippidega kinni ja laps arutab selle üle, kas jäljed lumel võiks olla märk sellest, et sõda ei tule. Naljakas selles mõttes, et oli selline aeg, kus nii oligi. Aga raamat ise on hea, mitmendat korda juba loeme, vahel ma loen mõne koha teiseks ka. Vahel ütlen mõne lause täienduseks. Tollased lasteraamatud ju kah poliitkallakuga.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada. Vaid sellest, et mõnus on lugeda neid nõuka-aegseid lasteraamatuid, kus lapsed kuulasid sõna ja tegutsesid oma maailma ja sotsialistliku reaalsuse piirimail. Rahu ja kord valitseb neis lugudes. Minu põlvkond on paljus selle valguses kasvanud. Kunagi ühe emaga itsitasime, et kui tulevased emad teaks, missugused need tänapäeva lapsed on, siis nad seda tööd küll ette ei võtaks. Meie nimelt arvame, et praegused lapsed on teistsugused kui 1960.-70. aastatel sündinud. Ärksamad, vaimsemad ja mässulisemad. Tugevamad ja iseteadlikumad ka. Äkki isegi targemad. Neid on raske kasvatada, sest neil on paljus õigus. Ja nende vanemad on kasvanud aegadel, mil lapse käest ei küsitud ja kõige üle valitses miski omamoodi kord (isegi kui see kord nägi lapsele ette vaikiva ja sõna kuulava olendi positsiooni). Praeguse elu segadiku keskel on raske aru saada, mismoodi see emaksolemine siis peaks käima. Seda enam, et meid pole ju kasvatatud muuks kui sõnakuulmiseks, aga see nende uute laste juures ei toimi sugugi. Proovitakse nii ja naa, ja kellegi arust on alati kõik valesti. Kas ma nüüd neid vanu aegu taga igatsen, aga targem tahaks küll olla. Proovin siis endale teistsugust lapsepõlve kasvatada, aga ikka jääb lipp ja lapp puudu.
(Teema jätkub kommentaarides.)
Hääd tervist Pille-Riini autorile Ellen Niidule ka, tal on homme, 13. juulil suur juubel.
Tipp Ja Täpp

Reede, 11. juuli 2008

Maasikakuninganna

Eelmise, sinivereliste teema lisanduseks nimetan, et selles vallas on mu mõtlemises aegade jooksul mitu muudatust olnud. Lapsena joonistasin kuldkroonidega printsesse nagu väiksed tüdrukud ikka.
Natuke hiljem jõudis mu teadvusse, et nõidu pole päriselt olemas ja siis ma tükk aega kahtlesin, kas kuningannasid ja printse on või mitte. Mulle öeldi küll, et Rootsis ja Inglismaal on kuninglikku rahvast, aga ma hästi ikka ei uskunud. Minu jaoks need olid muinasjuttude tegelased ja päriselu midagi muud.
Veel vanemana hakkas siniverelisus mulle üldse vastumeelseks muutuma, kuigi kuningate olemasolu aktseptimine polnud enam probleemiks. Mulle tundus, et siniverelised (juba see sõna kõlab minu jaoks ülbelt) on ennast teistest paremaks pidavad inimesed, ja tegelikult pole paremaid inimesi olemas. Et see on mingi tobe inimeste leiutatud fiktsioon. Võibla on selle arusaama kujunemises oma osa ka sotsialistlikel ideaalidel (mitte küll sotsialistlikul tegelikkusel, kus paremad inimesed olid täiesti enesestmõistetavalt olemas), mis mu murdeiga saatsid ning loomulik kohastumissoov leidis sellele sellise väljundi?
Aga läks veel aega ja ma hakkasin valitsemisse uuel viisil suhtuma. Enese ja oma elu valitsemise tipuks tundus võimalus olla oma elu kuningannaks - selles väljendus soov olla ise oma elu meister ja oma õnne sepp. Ja midagi sellest suhtumisest on tänini alles. Üks kord aastas tahan ma olla kuninganna. Siis, kui ma kolm kuud järjepanu moosi keedan.
Kui ma tõstan pliidile potitäie punaseid maasikaid, mis lõhnavad nagu maasikad, siis ma tõesti tunnen end kuningannana. Potitäies maasikates on mingi tohutu rikkus ja vägi ja võim. Puulusikaga moosi segada, seda purki tõsta. Milline võimalus. Ma tunnen end tõesti maasikakuningannnana.
Nii et natuke ikka saavad unistused teoks!
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 5. juuli 2008

Printsessipõlv või mitte


Seisin nõutult raamatupoes ja vaatasin Valguse kirjastuse "Printside ja printsesside" raamatut. Kas kinkida see lapsele, kelle peres printsessikultusest eemalduda püütakse ja nt barbied on keelatud?
Ühelt poolt ma mõistan, et barbiendus on välja mõeldud tibikultuse aluspõhjaks ja tibindus ei meeldi mulle ka. Ma lihtsalt ei toeta asjadekeskset eluviisi ja püüan oma lapsi ka sellest eemal hoida.
Aga printsessiiga on minu jaoks midagi muud. Oma tütre haldja- ja printsessipõlve jagades ma näen, et see on arhetüüpsete naiselike rollide läbitunnetamise aeg. Ma ei osanud sellest ennemini ise ka suurt pidada, sest ega minu lapsepõlves peetud seda rolli ju mikski. Õige tüdruk tegi kõiki asju koos poistega, ja muidugi natuke paremini. Emaroll oli kodumängus tüdrukute pärusmaa, kuhu poistel asja polnud, sõjamängud oid poiste mängud, ning sellega sooline eraldamine ka piirdus.
Praegu ma vaatan neid haldja- ja printsessimänge ja leian, et need on ka soolise eneseteadvuse leidmisel väga väärtuslikud. Sedasorti mängudes avaldub üsna teistlaadi naiselik alge kui emarolli kaudu. Naine kui valguse kandja ja truu armastaja. Ema kui hoolitseja. Mulle tundub, et minus on midagi puudu, et mina neid mänge omal ajal mängida pole saanud ja mul on hea meel, et mu tütar saab selle kogemuse.
Aga mõnes peres nähakse sedasorti naiserolli ka allaheitliku ja vähe läbilöögivõimelisena. Minu arusaamise järgi teiste inimeste arusaamast. Emantsipeerunud naine teeb ju igal alal meestele tuule alla ja muusuguste naiselikuks peetavate kvaliteetide harjutamine võib seda hoogu maha võtta. Või tundub see ehk lihtsalt nõme naisele, kes ise elab oma toimekat tööelu paljude inimeste suunajana ja peab seetõttu pealikuelu soovitatavaks ka oma tütrele?
Kas nt "Metsluikede" lugu õpetab universaalseid naiselikke väärtusi nagu armastus, truudus ja pühendumine või räägib see pimedast eneseohverdusest, mis võib halvasti lõppeda (kui vennad poleks luikede kujul Elisale appi rutanud - tehes sellega ise väga ennastohverdava teo, siis oleks nende armas õde tuleriidal nõiana põletatud)? Sama võib küsida "Pöial-Liisi" kohta.
Ja nii ma seisin seal raamatupoes ja mõtlesin, kas selle raamatu kinkimine sellisesse perre täiendaks nende kasvatuspõhimõtteid või seisaks sellele risti vastu? Sest ühest ja samast loost kuulevad eri inimesed sootuks erinevaid asju, igaüks oma kõrvade järgi.
Veel printsesside teemal.
Tipp Ja Täpp

Reede, 4. juuli 2008

Nagu Lenin

Ma ütlesin perele, et mul on hädasti vaja jalutama minna. Mees noogutas ja võttis lapsed oma peale. Panin ilusa kleidi selga ja ukse enda järel kinni.
Läksin aeda. Võtsin jalad lahti ja seisin paljajalu maa peal. Panin ühe taime mulda ja siis kitkusin mõnda aega naate. Hea oli rahus kitkuda. Keegi ei roninud samal ajal kuhugi posti otsa kõõluma ega vajanud muud moodi mu tähelepanu. Mõnus.
Ma loodan, et kõik said seda lugu lugedes aru, kui hädasti on vaja noorel emal väljas patseerimas käia. Ja uskumatu endalegi, kui väga mulle on pärast emaks saamist hakanud kodutööd meeldima. Kasvõi need kõige tüütumad.
Meenus see vana Lenini anekdoot, kuidas Lenin ütles Krupskajale, et läheb armukese juurde, ja armukesele, et on Krupskaja juures. Ise aga läks raamatukokku ja muudkui kirjutas.
Veel ma olen mõelnud, kui mõnus on täiega olla laste juures. Või süvenenult koristada või süüa teha. Kui on vahel võimalik ühte asja korraga teha. Internetis kolamine ja toksimine lõhub selle idülli juures midagi olulist. Aga midagi selles on. Et peab siin toksima.
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 3. juuli 2008

Tahte suunamisest

Pere ja Kodu (PK) juulinumbris oli juttu lapse tahte arengust ja selle suunamisest. Meil on see ka igapäevane teema, küll veidi teise nurga alt. Kuidas suunata väikelast, kel on tugev tahe korda saata sobimatuid tegusid. Pigem siis sobimatult suunatud tahtega toimetulek kui tahtekasvatus.
PK soovitab ise tahtejõudu välja näidata. Küllap see on väärt soovitus neile, kes soovivad last tahtejõulisemaks kasvatada. Mina pidin oma tahtejõulise lapsega toimetulekuks kõigepealt ise endale tugeva tahte kasvatama. Sest mu lapse oma jääks muidu alailma peale (jah, eks seda vahel juhtu nüüdki) ja siis juhtub miski suur jama. Selleks tuli harjutada tunnetama oma keset. Ma lõin endas tunnetuse, et ma ei ole umbes nagu põhku täis topitud nukk või keedumakaron, vaid olend, kelle sees on telg. Minu teljes on minu olemuse tähtsamad tahud - seal on teadmine, kes, miks ja mille jaoks ma olen. Seal valitseb puhtus ja kord. Iga kord, kui ma oma väikest marakratti keelan, püüan kõigepealt leida üles enda telje. Heidan korraks pilgu korrale enda sees ning sellest jõudu ammutades võtan ühendust lapsega. Loon ühenduse lapsega ja alles siis ütlen, et selline tegu, millist ta plaanis või ehk ka korda jõudis saata, mulle ei sobi. Ühendus on siis olek, kus minu ja lapse tunnetus on koos, nagu üksteise peale pandud, niisama keelamisel pole minu meelest mõtet, see mõjub lihtsalt mürana ja sellisele keelule ta tõenäoselt ei allu. "Mulle ei sobi" võib kõlada füürerlikult, kuid see on ainus, mis kaheaastasele mõjub. Keerulised seletused tulevad hiljem. Lihtsa seletuse annan praegu ka, aga alles pärast seda, kui laps on vastu võtnud keelu põhjendusega "mulle ei sobi". Mõnestki asjast saab ka kahene aru.
Minu tahe tükkis olema ebapuhas, on siiamaale. Nagu kodused emad ikka, tegelen ka mina sageli kolme asjaga korraga. Keedan putru, suhtlen lapsega ja kõrvalt veel panen asju oma kohale või sirvan silmaga ajalehte. Sellise inimesega läheb laps ka segadusse. Ei suuda oma eakohase toiminguga ühele poole saada, sest tema meel on samuti hajevil. Hakkab riide panema ja unub mängima. Ma olen hakanud asju tähtsuse järgi kirja panema, see aitab mul end olulisele suunata ja ülejäänu kõrvale jätta.
Tahte arengus on waldorfpedagoogide sõnul oluline sõna öelda ka rütmil. Päeva, nädala ja aastaringi rütmid tugevdavad lapse tahet. Kindel järgnevus loob korra ja struktuuri, millelt saab toimida tahe.
Enamasti ta esimese ütlemise peale muidugi ei kuula ja ma lihtsalt tõstan ta pahanduse pealt ära või võtan ohtliku relva ära. Waldorfpedagoogid ütlevad seda ka, et ainult sõnaliseks suhtluseks on laps valmis vist kümneaastaselt. Sinnamaale on eeskuju määrav. Ehk siis tegu loeb.
Samal teemal: "Koosolemise jõud".
Tipp Ja Täpp

Elatisest ja valust

Mõtlesin hommikul Postimeest lugedes, kas elatisraha teemal oma blogis kirjutada. Ja otsustasin mittekirjutada.
Mehed mängivad mäkra maksmisest hoidudes ja oma kohustusi mitte täites, naised mängivad mäkra meestele käkki keerates ja lapsed kannatavad. Valu on väga palju. Inimesed tunnevad enamasti omaette seda, mida nad ise tunnevad, ja sageli nad ei teadvusta endalegi, et neil on valus. Nad lihtsalt reageerivad. Teevad midagi oma valu mõjul, lihtsalt reaktsioonina sellele. Seda valu, mida nad põhjustavad oma kaasale või lastele, inimesed kahetsusväärselt sageli ei märka. Nii on suur osa inimesi oma valu ja oma õigust täis ja maailm valutab nende hooletute tegude tagajärgedest. Aga keegi ei vastuta. Ei iseenda ega oma tegude eest.
Ma mõtlesin, kas kirjutada siin blogis sellest valust. Ja otsustasin, et ei kirjuta. See valu hakkaks paljudes inimestes kaasa kõlama ja sissekande kommentaarium saaks varsti karjatusi täis ja hakkaks üle ajama. Ma mõtlesin, et pigem mitte. Las mu blogi olla parem selline vaikne rahulik kohake, kus ma saan käia mõtteid mõlgutamas ja mõne mõttekaaslasega vahel ka mõne mõtte vahetada. Valutamise jaoks on terve maailm ja internet lai. Küllap see valu saab mind nii ehk naa kätte, kui vaja. Kui miski minus ootab välja valutamist.
Mina tahaks pigem ikka kirjutada sellest, et naise töö on armastada. Oma meest ja oma lapsi ja ennekõike ikka iseennast. Naise töö on luua toetav keskkond, kus nii temal kui mehel ja lastel saaks mõnus olla. Kus inimeste vajadused saaks rahuldatud. Kus saaks toimida koostöö. Mehel on ka selles loos miski asi ajada, aga neid meesteasju ma suuremat ei jaga - puudub kogemus.
Kui armastuse töö on tehtud, soodus keskkond loodud, vallutab armastus varsti kogu planeedi ja pole vaja arutella elatisraha maksmise üle, sest mees tahab olla suuremeelne ja toetav - see on tema võimalus selles projektis osaleda. Ok, meestega on miskid lood, mida ma täpselt ei jaga, olgu see veel kord üle korratud. Aga kuni armastuse töö on tegemata, tuleb meil ilmselt kohtuda selle valuga, mida armastusest lahus olemine nii meie endi kui meie lähedaste jaoks tähendab.
Jah, mõneti on lugu nii ka, et ega söönu näljast ei mõista. Kui ma peaks puuduses vaevlema ja nägema oma laste kannatusi, siis ma neid lugusid siin ei kirjutaks. Ma võibla vihkaksin kogu maailma, kes mulle selliseid kannatusi valmistab. Ja selle vihkamise läbi läheks mu elu veel palju koledamaks. Vaesus teeb inimesi tigedaks, olen kogenud.
Ega ma oskagi muud midagi selle kohta öelda. Kui sedagi. Pigem mitte.
Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 29. juuni 2008

Reklaamiteemal

Mariil on blogis järjest kaks reklaamiteemalist kirjutist ja see ajab mind ka reklaamide üle sõna võtma, kuigi ma just äsja mõtlesin arvuti mõjupiirkonnast lahkuda.
Tele- ja trükimeediaga puutun ma väga vähe kokku, sest lihtsalt ei vaata telerit, ei loe lehti ka (no see seletab vist, miks ma mõnest asjast arvan, nagu arvan, eks, harimatusest).
Aga tänavareklaam ikka silma puutub, kui tänaval liikuda. Seda mul tuleb ette. Praegu nt on miski maasikafestivali reklaam üleval. Lapse näo ja natuke naise kehaga olevus, maasikas keset nosplit, ahvatlemas mind ja teisi kuhugi maasikaüritusele.
Maasikaüritus võib olla kellegi jaoks täitsa tore, aga see reklaam oma sensuaalsuse ja lapselikkuse segus häirib mind. Kui maasikad, siis milleks see punasesse sukka rüütatud säär ja tikk-konts? Milleks lapike paljast kõhtu? Ja miks nii lapsenäoline modell? Ikka selleks, et mõjuks võimalikult kõigile (12aastase tasemel olevaile)?
Emana on minu mureks muidugi see, kuidas taone reklaam mõjub noorte tüdrukute eneseteadvusele. Ja mis tunne võib olla sirguda naiseks, kui paistab, nagu oleks põhiline siin elus lihtsalt pandav olla?

Meil on siin ka iga suvi miski maasikaüritus. Kui kodumaised maasikad valmis saavad, käime neid turult ostmas. Sööme, keedame ja külmutame. Soovitan: soojalt, külmalt ja jahedalt - igale oma maitse järele!
Tipp Ja Täpp

Viieminuti Puhh


... on maailma allakäigu kuulutaja. Minu lapsepõlves tegutses karupoeg Puhh, kel oli kasinalt aru, aga muidu oli ta heasüdamlik tegelane. Tal oli aega nautida hommikusi päikselaike kasvõi hilise ennelõunani ja mõtiskleda ja laulukesi luua ja käbisid sillalt vette pilduda.
ViieminutiPuhh (Disney "5 minuti lood") on tänapäeva kiirustav kuju. Tal on vaja hirmsa hooga läbi suurte värviliste suures kirjas trükitud lehekülgede tuhiseda, et kõiki oma sõpru külla kutsuda, ise samal ajal muretsedes, et võib hiljaks jääda.
Päris Karupoeg Winnie Puhh ei kartnud iial hiljaks jääda. Tal oli alati aega. Kogu maailma aeg oli tema oma, ta oli ise algus ja ots oma terviklikkuses. Ta oli alati kõige täiega oma tegemisest haaratud, iial ta ei muretsenud selle üle, et peaks midagi teisiti tegema. Ta lihtsalt oli ja tegi, nagu selle hetke tunne ütles. Puhh on olemise kunstnik.
Viieminuti Puhh on ajakunstnik. Võlur, kes suudab lühikese ajaga enamat kui teised. Käib ühe tunniga kõik sõbrad läbi, uinub kiiresti, joonistab kõik oma sõbrad korraga ühele paberile jms. Eduilma õnnetu sünnitis, kel pole aega elada, sest kogu aeg on nii palju vaja t e h a. Teised selle raamatu tegelased on oma tegemistega sootuks hõivatud. Miski, mida PärisPuhhis iialgi ei juhtunud - et kellelgi poleks aega olnud külalist vastu võtta. Minu lapsepõlve võlumaal oli alati igaühe jaoks aega.
Kurb on see, et õiget karakterit, peent detailitunnetust, sisukat elutunnetust neis tänapäeva viieminutiraamatuis pole. Kõik viieminutiPuhhi tegelased on mingid kontuurtegelased, kes toimetavad uisapäisa, tunnetamata.
Ja ausalt öeldes on selliseid raamatuid väga palju ning mul on kahju, et keegi üldse selliste peale raha kulutab. Ma hea meelega teataks oma tuttavatele, et kui te tahate meie lastele midagi kinkida, siis parem annetage nt mõnele SOS-lastekülale või erivajadustega laste hooldusravi heaks. Aga ma ei julge. See tundub nagu kingitud hobuste arvustamisena ja ma kardan armsaid inimesi pahandada. Parem siis porisen omaette siin blogis. Ja olen tänulik igale külalisele, kes meid säästab sedasorti kirjavarast. Ja prahtmänguasjadest ja rämpstoidust.
Palun puhtamat elu! Ja me loeme ikka ainult Päris Puhhi.
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 28. juuni 2008

Ökomänguasjad


Tuttava soovitusel vaatasin Lustimaa kodulehekülge. Lustimaa on ökomänguasjade maaletooja ja Viimsis asub nende pood-mängutuba.
Koduleheküljel oli väljas hästi palju hästi ilusaid mänguasju. Ja ilus oli hind kah. Saksa käsitöömeistri tunnihind on ju kõrge. Aga nende hoolsus ja põhjalikkus on kah omast klassist. Nende waldorfnukkude valmistamisel on taga sajandipikkune traditsioon, mille vältel kõik üksikasjad on paljude meistrite käe all viimseni lihvitud. Meie siin leiutame igaüks jalgratast otsast peale. Aga võiks hoopis kogenumate käest õppida.
Nii sageli olen Eestis suveniiride leti ees mõelnud, et küll on kahju, et hulk inimesi on mõttetute vidinate tegemisega hulka aega raisanud - ebafunktsionaalsed suveniirlusikad on ainult üks näide. Ilmselt nende valmistajad lihtsalt ei kujuta ette, mida ostja tahaks? (Kehvem lugu on siis, kui nende hing lihtsalt otsib sedalaadi väljendust, siis jääb üle ainult kaasa tunda.)
Kui inimene oskab oma kätega midagi kaunist valmistada, aga tal lihtsalt pole head ideed, siis ma väga soovitaks tal seda kodulehte külastada või ka omanikega ühendust võtta. Mul oleks täitsa egoistlik soov sedalaadi mänguasju eestimaise hinnaga osta (mardilaadalt olen vahel midagi leidnud ka, aga see on ju ainult korra aastas ja rohkem sedalaadi kohti ma eriti ei teagi, vanalinnas on kah mõni mänguasjapood, aga need on paraku üsna välismaises hinnaklassis).
Lustimaal on kavas hakata korraldama mänguasjade meisterdamise õpitubasid - siis saab iga ema või vanaema oma kallitele ise mänguasja valmistada. Korraliku waldorfnuku tegemine on suur töö, aga minu meelest tasub see ära. Minu tütrele on minu tehtud kaltsunukk armas, kuigi ma pole väga osav näputööline. Väga tore oli talle seda nukku teha - titat oodates ja tütre eest salamisi. Ja see nukk oli siis mitmeks kuuks tema tita, keda ta igale poole voodikesega kaasa võttis. Voodiga selle pärast, et ta sai oma tita kätte vennakese sünni päeval ja järelikult oli ta sama väike ja abitu kui vastsündinud laps - oskas ainult lamada. Sellist nukukogemust soovi(ta)ks teistele peredele ka. Huvilised saavad end juba praegu kirja panna.
Lustimaa kodulehel on veel palju ilusat ja õpetlikku juttu ka. Selle on kirjutanud waldorfpedagoogika teadmistega ja/või väljaõppega inimesed ja see ühtib paljus ka minu arusaamadega - nii et keda huvitab, võib ka selle pilguga kodukat vaadata. Ehk leiab mõne mõttetera oma pere jaoks kõrvale panna - ja täiesti tasuta!
Hiljem lisatud: sattusin Isetegija kodukal waldorfnuku tegemise teema peale, võibla huvilised saavad infot.
Tipp Ja Täpp

Reede, 27. juuni 2008

Lemmikmänguasi

Minu lapsepõlvest on kõige rohkem meelde jäänud täheklotsid. Need on mul senini alles ja tunduvad palju kenamad kui praegusaegsed täheklotsid. Hoolega ära lihvitud igatahes. Torne ja maju ehitasime. Veel meeldis mulle diivanipatjadest onni ehitada ja onnimängu mängida. Ja joonistasin hästi palju. Ja lemmiknukk oli ja mõni armas pehme loom.
Minu lapsed on väga isukalt sõitnud pealeistumisautodega. Tüdruku hilises titapõlves panin sellele nööri taha ja vedasin teda ringi nagu kelguga. Ta oli siis vast kolm täis juba ja oskas juhtida ning tasakaalu hoida. Saime nõnda jalutamas käia. Mina olin ka väga rahul.
Hiljem on meil hästi palju mängitud mängutainastega - meil on taignarull ja vormid ka. Muud kunstitarbed on samuti kasutuses, aga mängutainastele ei saa ükski ligilähedale. Ja väiksed automudelid on ka tüdrukule titapõlves olnud tähtsad. Nüüd on nukumängud tähtsamaks muutunud. Liivamängud on põhiliselt söögitegemise mängud, aga vahel ka ehitamise mängud.
Tegelikult mulle meeldib, et neil on üksjagu ulmelisi mänge, mille jaoks kindlaid asju polegi vaja. Võetakse olemasolevad asjad ja mõeldakse lugu sinna juurde.
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 26. juuni 2008

Mänguasjadest


Olen ammu mõelnud, et tahaksin kirjutada mänguasjadest. Vähemalt nüüd suvel, mil kõik teemad kergemaks kisuvad. See on ka minu jaoks üsna tähtis teema.
Ma olen algusest peale palunud oma tuttavatel mitte tuua mänguasju, kui nad lihtsalt külla tulevad. Nii sageli arvatakse, et peaks midagi lapsele tooma. Minu meelest sobib siis tuua nt värvilist paberit või juuksekumme, aga plastmassist vidinaid kohe mitte ei tahaks.
Mulle meeldib, et mu lapsed mängivad puuklotsidega (välismaalt saab väga ilusaid, aga kõlbavad ka minu lapsepõlveaegsed täheklotsid ja mitut päritolu doominod ja siis veel ühed head klotsid vinnasin sõprade juurest ära - nad nimelt kütsid ahju mingite tootmisjääkidega). Moodsaid legosid meil nt kodus polegi. Minu lapsepõlveaegsed on kusagil, vahel otsitakse need välja. Ja vanavanemate juures on suur hunnik lego duplosid. Nendega saab korra nädalas paar tundi ehitada.
Waldorfmeditsiini arst dr. Anne Silbaum väidab, et laps peaks kõikjal enda ümber kogema elu. Kui ta katsub elutut plastmassi, siis peegeldab see tagasi elutust. Puit on elus ja peegeldab oma elusust. Sama käib muidugi tekstiili jm kohta.
Veel on meie lastel mängimiseks kangatükke. Nendest saab nukkudele tekke ja kiikesid ja muid tarvilisi asju. Meie haldjatüdruk vahel kaunistab end üleni ära siidsallidega. Tõele au andes on need küll pahatihti tehissiidist, ega meie ka täiuslikud ole. Aga peaasi, et tal oleks tiivad, mida lehvitada, kui ta tahab kellegi kaitseingel olla nt. Või mõni lillehaldjas. Sedasorti rahval on lehvivaid kangatükke hädasti vaja.
Veel on neil üksjagu kingapaelu ja vöösid, millega saab mängida koeramängu (titapoiss on siis koer, kellele pannakse rihm ümber kere ja talutatakse ringi) ja nt ehitada kingakarbist vankri mõne nuku jaoks ja rakendada hobuse selle ette. Ja siduda toole kokku rongiks ja lihtsalt miski lohisti endale sabaga järele võtta ja igasugu muud ulmelist mängu, mida enam täpselt ei mäletagi.
Vanade diivanipatjade ja suurte kangaste abil saab tuppa ehitada onne, kus siis kodumänge mängida. Meile on muide sünteetilisest kangast mängutelke ja üks tunnel ka kingitud. Vahel mängitakse nendega ka, aga rohkem ikka ehitatakse need onnid ise. Suured kangad olid vanasti puuvillased kardinad. Neid saab ka puuokstele linnupesaks siduda ja laps saab siis seal sees nagu võrkkiiges kiikuda. Tüdruk veedab vahel hea meelega tunnikse puu otsas. Vahel ta on seal kass ka.
Suurem jagu nukke on pehmed riidest nukud, mõni neist käsitsi valmistatud. Nt siin kõrval on väike pilt nukkudest, mis me ükskord vanadest sokkidest juuksekummide abil meisterdasime. Tüdruk õmbles litrid silmadeks ka ise. Poiss pidi ka muidugi siis ise õmblema, aga teda mina aitasin õigest kohast nõelaga pista. Üks barbi on ka, aga tal on oma nimi ja täiesti mittebarbilik iseloom. Meie tüdrukule meeldivad barbid hästi, aga me oleme arvanud, et neid pole vaja siia riita koguda. Mõnel tüdrukul on barbisid 10-15 tükki, aga neist ühelgi pole nime ja võibla ka oma isiklikku iseloomu. Sellistest vist väga ei hoolita ja sedasorti mittehoolimise õpetust pole mina oma lapsele tahtnud anda. Õnneks pole meid ka barbidega uputatud. Vanavanemad ja tuttavad on ka selle koha pealt mõistlikud inimesed.
Tegelikult mängib meie tüdruk palju meisterdamisasjadega. Nt voolib - suur karp on taignavorme, -rulle, -nuga ja -käärid kah. Ja joonistab-maalib ka hea meelega.
Poisil on praegu ronimisiga.
Muidugi on automudeleid ja palle ja lauamänge jms kah.
Mulle on tundunud oluline, et lastel oleks, millest oma maailma luua. Ja võimalikult vähe valmis mänguasju, mis oma mängu oma olemusega ette kirjutavad. Sest mina arvan, et inimene on loomu poolest loov olend. Tuleb ainult võimalus anda.
Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 16. juuni 2008

Ökoloogiateemalised muinasjuturaamatud



Tütreke tahab juba teist korda "Anni Mannineni" raamatu ettelugemist (soome keelest 1988). Peategelaseks on kuueaastane tüdruk, kes peab varsti kooli minema, aga tahaks hoopis suureks saades nõiaks hakata - või sekretäriks. Anni oskab loomade keelt, päästab kodukandi loodust ja lahendab oma pere probleeme. Pealtnäha selline keskmine raamat. On põnevust, suuri teemasid, päriseluga haakumist ja probleeme. Lapsele omane vaatenurk ka. Minu jaoks natuke vohava ülesehitusega - ei jaksa kõike kaasaelamisega ette lugeda.
Omapärane on selles raamatus see, et siin on väga tõepärased hingerännaku kirjeldused. Ma ei mäleta, et oleksin kusagilt mujalt selliseid lugema sattunud (enamasti on lasteraamatute rännakud puhas ulme ja kujutlusmaailm, millel reaalses maailmas katet ei ole - minu meelest). Või on need rännakud väga õrnalt markeeritud, mitte nii üksikasjalised ja täpsed kui selles raamatus.
Ökoloogia teemal on ka üks minu lemmikuid lasteraamatuid, Aino Perviku "Sookoll ja sisalik". Seda olen vist ka kaks korda ette lugenud. Mulle meeldib see üldinimlikkus ja mõistvus, millega kõiki tegelasi kirjeldatakse. Ühelt poolt täpsus ja põhjalikkus tegelaskujude loomisel, teisalt globaalne haare, millist lasteraamatuis just sageli ei kohta. Mind võlus enim see, millise lihtsuse ja selgusega Pervik näitab meie tundemaailma ja ökoloogia seost. Uhuud ju räägivad, kuidas meie planeedi rämps on meie tundemaailma musta poole kehastus. Selle raamatu kaudu saab lapsele arusaadaval viisil selle tunnetuse kätte ehk isegi kuivetund täiskasvanu.
Ma arvan, et see raamat aitab minugi maailmatunnetust tervendada. Ja lapse oma ehk tervena hoida. Ja see on lihtsalt veel üks hea näide selle kohta, et raamat võib olla põnev ka siis, kui hea ja kurja võitlust väliselt ei tundu olevat. Sest tegelik hea ja kurja võitlus on võtmetegelaskujus sees. Nagu igaühes meist.
Tipp Ja Täpp

Vabadusest ja paratamatusest

Kuulasin ühe lasteta pealtkolmekümnese naisterahva arvamust laste kasvatamise teemal. Laps peaks saama igasugu asju teha ja miski ei peaks olema keelatud, laps kas saab või tohib kõike teha. Selline ilus seisukoht, mis lähtus tema enda lapsepõlvemälestustest ning praegusest elutunnetusest - vabaduseihast.
Mina kuulsin seda muidugi üleväsinud ema kõrvadega. Et lapsel on väga suured õigused ja võibla kohustusi polegi. Mis oleks täiesti ahastamaajav olukord minu jaoks. Meie kaunis printsess võib esitada soove, mille täitmiseks on vaja tervet õukonda. Ja meie toimekas patsaan võib rohkem segadust tekitada kui usin inimene koristada jõuab.
Täiesti välistatud on neile kõike lubada. Aga seda ma muidugi ütlema ei hakanud - kui tal lapsi ei tule, siis tal polegi vaja seda teada. Ja kui kunagi tulevad, siis näeb ise, kuidas lood on. Võibla mõnel inimesel on sellised lapsed ka, kes istuvad vaikselt nurgas ja laovad ainult klotsidest maju kokku või heegeldavad rahulikult omaette. Ilmselt ongi. Aga mitte meil.
Meil on igapäevane rehnut see, kuidas ma jõuaks olmetoimingute kõrvalt lastega olla ja selle kõrvalt ise omi asju teha. Kui isegi selleks kõigeks võiks päev kolm korda pikem olla kui on. Üks mina keedaks, peseks ja koristaks (oleks vast uhked road laual ja kodu korras!), teine mina käiks lastega väljas ja mängiks nendega ja loeks jutte ja kuulaks, mis neil öelda on. Kolmas mina ajaks omi asju. Uskumatu, aga ka selle viimasega olen kunagi kõik seitse päeva nädalas kirja saanud ja üle ei jäänud aega kunagi.
Seepärast ma mõneti saan aru, et lasteaed esitab uutele lastele oma nõudmised või soovid. Eks nende täitmine ole suht möödapääsmatu. Kuigi minus tekitavad need hirmu ühiskonna ja tema haridusasutuste ees - kas mu laps ikka suudab neid täita? Ja mida need nõudmised lapsele teevad? Milliseid tingimusi tema endale selle mõjul esitama hakkab? Kuidas ta oskab armastada ennast ja ülejäänud maailma, kui see näib koosnevat ainult tingimustest? Aga ilma nende nõudmiste täitmiseta ei ole jälle võimalik, et üks inimene peab päevad läbi 24 algajal inimesel silma peal, nii et paremat pole siin välja mõeldud. Ja ma vist ei suuda enam kauem nii kodune olla. Suur maailm kutsub. Vabadus on tunnetatud paratamatus?
Tipp Ja Täpp

Reede, 13. juuni 2008

Kellele elame elu?

Vaatasin lasteaiast antud paberit. Seal oli pikk rida soovitusi, kuidas kodu saaks aidata lapsel lasteaiaküpseks saada. Igati asjalikud soovitused õpetada laps ise riietuma, ise sööma ja ise uinuma. Ega õpetajal olegi muudviisi võimalik üksi 16 sõimeealise või 24 verivärske lasteaialapsega toime tulla. Lapsed peavad olema ise üsna tublid. Neil jah on selline kohustus, kui nad tahavad ühed õiged lasteaialapsed olla.
Miski selles jäi natuke kripeldama ka. Et kui kodu kasvatab lapse lasteaiaküpseks ja lasteaed teadagi kooliküpseks ning siis kool ehk ülikooliküpseks, ülikool omakorda ehk ühiskonnaküpseks, millal inimene saab küpseks iseendaks olemise jaoks? Ja kui ta on aasta-paarisest saati olnud kogu aeg kasvatusprotsessi osaliseks (ehk koguni objektiks) eesmärgiga saada küpseks järgmise etapi jaoks, kas temas on siis üldse enam alles tema ise? Kasvõi mälestuski iseendast?
Millal me saame iseendaks, kui me kogu aeg püüame täita ühiskonna ootusi?
Ja mida on ühiskonnal peale hakata nende inimestega, kes muud ei oska, kui püüavad täita tema ootusi, kes aga ise on inimestena ainult pooleldi valmis, tõeliselt iseendaks saamata, võib-olla ei unistagi sellest ja võib-olla on kaotanud viimse lootuse kunagi kaotatud teeotsa enda juurde üles leida?
Tipp Ja Täpp

Teisipäev, 10. juuni 2008

Lasteaiatee -- eluvõitluse algus on see

Kõlab nagu riimike minu lasteaiapõlvest... Tegelikult turkas selline mõte mulle pähe titapoisi lasteaia vastsete vanemate koosolekul. Meile jagati tutvustavad brošüürikesed ja papred, kus peal tervitus Rooma Klubilt: "Tulevik kuulub nendele, kes teistest paremini õpivad juhtima oma arengut". Ilus mõte muidugi õppida juhtima oma arengut. Sellega olen väga päri ise ka. Püüan iga päev sinnapoole, et paremini juhtida oma arengut.
Mind häiris tolles motos see sõnapaar "teistest paremini". Mina pole iial tahtnud midagi kellestki paremini teha ega kellestki parem olla, kuigi ma olen mõne mõtlemisvõistluse auhinna üle rõõmustanud, see kõditas eneseteadvust. Aga ma siiski ei taha olla kellestki parem. Paremolemine ei rõõmusta mind sugugi. Mul pole mõnus näha, kuidas kellelgi on halb või halvem. Ja mind kurvastab, et minu lapse lasteaias on kõige tähtsamaks asjaks võidelda tuleviku pärast, krabada see kellegi eest ära. Kelle eest? Kas nende eest, kes pole õppinud end ja oma arengut nõnna hästi juhtima?
Võitjate ühiskonda pole olemas. On olemas ühiskond, kus on mõned võitjad ja hästi palju kaotajaid. Või ühiskond, mis maksimaalselt arvestab kõigi heaoluga (aga mõndasorti võitmise tähenduses keegi ei võidagi).
Kindlasti on palju inimesi, kelle areng heaolu tingimustes peatub, ja selle klausli pärast ma aktsepteerin, et vaesus, haigused ja hädad peavad olema, et inimkond võiks praeguselt tasemelt kõrgemale tõusta. Aga neid hädasid pole küll vaja kunstlikult juurde luua. Hädasid on maailmas juba täitsa piisavalt niigi. Võitlemine on alati kellegi arvel. Millegi arvel. Seal, kus teiste arvelt võidab inimene, kaotab ühtsustunne ja tasakaal.
Mina näen pigem seda, kuidas Eestis kümnete, võibla sadade tuhandete inimeste elu takerdub olude taha. Nende valgus ei saa särada, nende isiksus avarduda. Nad hoopis tuhmuvad ja kuhtuvad. Sest nende esmased vajadused on rahuldamata või kulub kogu nende jõud selleks, et lihtsa eluga toime tulla. Ja arenguks enam jõudu üle ei jää.
Ja lasteaiast saati õpetab suur osa meie ühiskonnast oma lastele, et tähtis on kellestki ette jõuda. Parem olla ja võibla ka ära teha - kui muul viisil ette ei jõua. Sest põhiline on olla parem.
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 5. juuni 2008

Igapäevane luksus

Kui ma alles eile mõtlesin, et ega meie ju mingid rikkad inimesed ei ole, mu tuttavatel on pigem suurem ja uhkem kodu ja sageli kaks autot ja muidu suurejoonelist rahakulutamist, siis täna mõtlen teisiti.
Hommikul juhendas titapoiss mu nõudepesumasina tühjendamist, et mida kuhu panna, ja siis kiitis, et tubli olen, kui lusika õigesse kohta panin :-) Ja varsti tuli, käes kingituseks [tühi puhas] lillevaas, mis oli sokke täis topitud :-D Selliseid leide on tal pidevalt ja see teeb igast mu päevast erilise. Ja ma saan aru, et on ütlemata suur luksus, et ma olen saanud oma laste titapõlves nendega koos olla.
Tipp Ja Täpp

Kolmapäev, 4. juuni 2008

Sügisel lasteaeda

Käisime titapoisiga tema lasteaeda üle vaatamas. Poiss igatseb juba talvest saati lasteaeda minna, algul lausa nuttis, kui õde viisime, nüüd on harjunud, et on veel liiga väike, aga varsti kasvab suureks poisiks ja saab ka lasteaeda minna. Täna ta hakkas jälle oma lasteaiajuttu ajama ja otsustasin, et näitan talle siis tema lasteaia kätte. Ongi paras aeg juba.
Sügiseks on ta kaks ja pool aastat vana - ning tema loomuse juures peaks lasteaiaga kohanema küll. Mina tegelikult igatsen juba "oma" "päris" elu. Justkui see siin kodus oleks kuidagi mänguelu, eks ole.
Niisiis läksime tema lasteaeda vaatama. Astusime korraks maja uksest sisse. Muidu hakkaja poiss tuli sülle ja võttis mul kahe käega kaela ümbert kinni. Natuke hirmus hakkas. Mul endal oli ka miski klomp nagu kurgus.
Siis läksime õue. Ilus ilm, sirelid õitsevad. Lapsed tulid ka välja. Jäin ühe õpetajaga natuke juttu puhuma ja juba ta lasigi minust lahti ja jooksis omasuguste juurde liivakasti mängima.
Pärast vaatas, kuidas suured lapsed palli mängisid ja tahtis ka minna lastega palli mängima. Ütlesin, et kui ta veel natuke kasvab, siis tuleb päriselt lasteaeda ja saabki lastega palli mängida. Ja läksime koju tagasi.
Endal on imelik tunne. Ühelt poolt rõõm, et sain lapsele koha sellises lasteaias, mida ise hindan. Ja meie lühike külastus jättis ka väga hea mulje: sõbralikud õpetajad ja rõõmsad lapsed. Oma laps ka paistis kõigega rahul. Teisalt mingi kurbus ja ängistus. Kuidagi kurb on teda "ära anda". Minu armas titapoiss. Selline ümarik ja mõnusake, nagu nad selles eas ikka on. Siiras, vahetu ja vallatu. Ja juba nii suur, et varsti aeg lasteaeda minna.
Nojah. Sellest kurbusest ma pean sügiseks võitu saama. Muidu ta ei taha sinna jääda. Kui minus on puhas rõõm tema lasteaia üle, siis küllap see kandub temassegi üle. Lihtsalt kodutööd on vaja teha. Ma ei taha tõesti enam tervet aastat täie kohaga kodune olla. Hea, et käisime ja ma oma kurbuse ära nägin.
Tipp Ja Täpp

Lapseootusest

Eelmine teema ajendas mind seda lugu kirja panema. Meie ühiskonnas tundub olevat normiks, et lapsed tulevad ise. Täisväärtuslik on ikka see inimene, kes hästi teenib, teeb head karjääri või muul viisil palju ühiskonnale annab (õpetajat ega arsti vist karjääritegemine ei ahvatle, siiski peetakse nii heast õpetajast kui heast arstist omade ringis väga lugu; olgu siis ameti reputatsioon pealegi olematu).
Emadust tikutakse nägema pigem ajutise töövõimetusena. Mitte asjana iseeneses. Tubli naistöötaja püüab lapsed saada lühikese vahega, et mitte töölt liiga kauaks ära jääda ja mitte kahe lapse sünni vahelt tööl "tilgutamas" käia. Ja tööandjad ikka kahtlustavad, et nende noored naised võivad ka mingi aja pärast koju jääda ning eelistavad pigem noort isa, kes on kindlasti lojaalsem oma tööandjale. Aga tubli eesti naine tahab ikka olla tublim kui mees. Ka palgatööl. Kasvõi oma peret ja (sündimatagi) lapsi ohvriks tuues.
Eks see näitab, kuidas me tegelikult väärtustame elu. Ja kuidas raha ja tööd.
Mina olen kogenud, et lapseootuses on kõik eriline. Juba ootuseootus on eriline. Mina olen kogenud ka seda, et ootus on väga jõumahukas ettevõtmine. Algul on suur väsimus (vahel ka halb enesetunne), pärast ei jaksa oma suure koguga kergejalgsetega sammu pidada. Aga ikka väga üldiselt peetakse enesestmõistetavaks, et kuni raseduspuhkusele jäämiseni tuleb naine kõigega toime nii, nagu varem. Mõni ilmselt tulebki, aga neid teisi saab iga aastaga üha rohkem, sest linnastunud ebatervislik elu on ka naised nõrgemaks teinud. Ning töökohustused on pigem raskemaks läinud, pinge ja kiirus kasvab.
Mulle tundub õige, et lapseootuse ajal on võimalik lubada endale kõike vajalikku. Eelkõige on vaja puhkust ja rahu, et oma olukorraga harjuda. Ema kohtub lapsega ju ammu enne sündi juba. Mina tahtsin kogu aeg oma kõhutitaga koos olla. Muu maailm lihtsalt ei huvitanud (jah, teise lapse ootuse ajal sai esimene ülekohtuselt vähe tähelepanu). Seda last kanda saab ema ainult siis ja praegu. Mitte ükski hetk ei kordu. Kõik on eriline.
Iseasi, et kuidas need tööandjad siis saavad oma asjad aetud. Ja kuidas pere end rahastab, kui ema terve ootusaja rahulikult võtab ega pinguta endist viisi palgatööd teha. Minu meelest on need praegu ka kõrvalised küsimused. Kuidagi ikka saab.
Põhiline on anda lapsele, mis lapse jagu. Ja emale, mis ema jagu.
Tipp Ja Täpp

Teisipäev, 3. juuni 2008

Esimene või kolmas laps?

Mis oleks riigist üllam: kas osta kahelapselisse perre kolmas laps (kolmanda lapse sündi toetades) või esimene laps sellisesse perre, kus neid ise pole sündinud (toetada katseklaasilaste tegemist)? Sedasorti raha-asju ei jaga mina sugugi, hinna ja kvaliteedi suhte analüüs jääb seega teistele. Mulle pakkus sellest vestlusest huvi väide, et katseklaasilastel on nõrgem tervis ja nad vajavad edaspidi rohkem arstiabi. Küllap see nii on, sest selle lapse vanematel juba ei olnud kõik tervisega korras.
Ma arvan, et kui paar loomulikul viisil lapsi ei saa, on selleks mingi põhjus. Ja tegelda tuleks põhjusega, mitte tagajärjega (lastetus).
Meie lapsed ei ole ka päris ise tulnud, kuigi meditsiini abi pole me vajanud. Ma ravin oma nohu ka ise, põhjusest alustades. Ravimid mõjuvad ainult tagajärjele. Ja põhjustavad uusi tagajärgi, sest põhjus jäi ju alles.
Põhjused on kusagil mujal. Mina arvan, et nähtamatus maailmas. Meie tunnetes ja mõtetes ja karmas ("Alguses oli sõna = mõte"). Nendest asjadest alustades võib heal juhul jõuda mistahes olukorra algpõhjuseni ning selle ära lahendada.
Katseklaasilapsed tulevad perre olukorras, kus ema ja/või isa hinge arengu probleemid on lükatud eest ära, ning lapsed hakkavad ise neid probleeme läbi oma keha lahendama. Teisisõnu on haiged.
See ei ole hea valik, lükata oma probleemide lahendamine oma järeltulijate õrnadele õlgadele. Aga ilmselt ka mina oleksin valinud saada katseklaasilapse, kui muud viisi ei oleks õnnestunud. Oma laps on sageli see, kes just oma valude ja vaevadega lükkab vanema isikliku arengu teele. Muidu need vanemad sageli sinna oma jalga ei tõstaks. Nii et selle uue lapse läbi sünnib ka teine uus inimene: ema, võibla kolmaski: isa. Varasemast materialistlikust täiskasvanust võib välja kasvada hoopis teisel viisil oma elu eest vastutust võttev ning terviklikkust otsiv inimene. Sellest võidab pere ning kõik, kellesse nende tegevus puutub. Kogu rahvas, kogu maailm.
Samas toob just kolmanda lapse sünd väga paljud Eesti pered vaesuse piirile. Ja vaesusest kaotavad kõik: kõik selle pere liikmed, sest nende vajadused jäävad rahuldamata, mistõttu nende potentsiaal jääb avamata ja rakendamata. Sellest kaotab ka terve rahvas ja terve maailm.
Küll on hea, et mina ei pea riigi rahaasju otsustama. Aga ma soovin suurt suurt südametarkust neile, kes selliseid otsuseid vastu võtavad!
Tipp Ja Täpp

Reede, 30. mai 2008

Toidust ja kasvatusest

Valasin kanakoibade praadimisest pannile jäänud rasva prügikasti ja pühkisin paberiga panni puhtaks. Meenus, kuidas mu vanaema sõi vist surmani pannilt leivatükiga praadimisest üle jäänud searasva, kuigi tema arst olid tal selle vähemalt 30 aastat tagasi ära keelanud. Vahel ta käis haiglas ravil ka. Aga praadimisrasva noolis ikka, kuidas nooremad ka ei püüdnud keelata, et tema tervist säästa. Ma arvan, et ta oli vaestel aegadel selle kombe külge saanud - kui miski muu ei aidanud kõhtu täis saada, siis searasv ikka.
Mäletan enda suhtumise muutumist ka. Minu lapsepõlves tundus see tegu iseenesestmõistetav - ei saa ju toitu raisku lasta, kõik tuli alati ära süüa. Kuigi meie peres just toidupuudust polnud, siis üle ei olnud ka midagi. Ja imestusega räägiti hulle jutte väljamaa inimestest, kel olla kummaline komme panna praetud lihatükk paberi peale ja sealt nõrguv rasv ära kuivatada. Vanaema jaoks kindlasti valusalt kohutav raiskamine.
Ma ise tegin ka varematel aegadel nii süüa, et panin sinna rasva sisse nt riisi või köögivilju hauduma (ja vee peale) ning sõin selle rasva toiduga ära. Eks ole endalgi vaesemaid aegu olnud. Huh, kole küll. Vaesus on ebatervislik. Praegu ma ei pruugi sealiha süüagi. Saan taimedest ning linnu- ja loomalihast ja kalast toitu valmistada. Vanasti ju polnudki eriti mingeid köögivilju osta (kartul, kapsas, porgand ja kaalikas ainult).

Ja avastasin, et laste kasvatamises on suhtumised muutunud üsna samamoodi. Minu lapsepõlves oli karistamine iseenesestmõistetav ja vajalik. Lapsi pandi nurka, keelati maiust, põlastati nende eksimuste pärast ning mõnel pool ka vitsutati või anti rihma. Siis oli see tavaline ja kellelgi ei tulnud pähe isegi imestada, et üldse teistmoodi oleks võimalik. Nii vähemalt mina seda mäletan.
Õnneks on praegu kasvatuses samavõrd uusi tuuli nagu toiduvalmistamises. Psühholoogiaalased ja alternatiivpedagoogilised teadmised on sama levinud kui arusaamad toiduainete terviseomaduste kohta. Huvilistele on kättesaadavad paljud erinevad lähenemisviisid ning paljud katsetavad kasvatuses nii nagu ka toiduvalmistamises.
Aga põhiküsimus jääb ikka samaks. Kui tervislikku toitu saab pere endale lubada on paljus pere eelarveküsimus. Kartuli ja sealihaga on oluliselt odavam end ära toita kui tervislikumat lõhet ja spargelkapsast süües.
Ja sama lugu on kasvatuses. Kui ema peab väikse lapse kõrvalt tööle minema, et peret majandada, siis tal lihtsalt ei piisa jõudu last "tervislikumalt" kasvatada. Kaheksatunnisest tööpäevast kurnatud ema, kes ruttab kodus süüa tegema ja koristama, lihtsalt ei jaksa enam oma lastele tähelepanu pöörata. Selline tavaliste jõuvarudega tavaline ema nagu mina näiteks ei jaksaks. Klantsajakirjade veergudel tegutsevad mingid supernaised, kes jõuavad kõike, aga neil on enamasti ka suuremad kui eelkooliealised lapsed. Või suur kõrvaline tugi oma vanemate või palgaliste aitajate näol. Tavaline õhukese tugivõrgustikuga ema ei jõua võibla piisavalt puhatagi. Et ise inimene olla. Ammugi siis hooliv ja tähelepanelik ema oma lastele.
Mul on alati kahju, kui emasid sõimatakse. Alailma neid milleski ikka süüdistatakse. Ühiskond süüdistab naisi väheses sünnitamises ning õnnetusjuhtude rohkuses, kool selles, et peredest tulevad lahendamata probleemidega lapsed. Ja lastel on paha nii ehk teisiti. Väidetavalt on Eesti lapsed kõige õnnetumad terves Euroopas. Sest head kasvatuspõhimõtted ja tervislik toit võivad kusagil või ka siinsamas olemas olla, kuid kõigini need kahjuks ei jõua.
Aga ma usun, et nii nagu meie toidulaud on oluliselt tervislikum kui 25 aastat tagasi, on ka meie kasvatuspõhimõtted praegu liikunud terviklikumate suunas. Ja ükskord hakatakse meil ka praetud lihatükki paberiga kuivatama ja last ära kuulama, kui midagi on halvasti läinud. Selleks on vaja lihtsalt natuke rohkem jõudu kui meil praegu on.
Tipp Ja Täpp