esmaspäev, 19. november 2007

Ussitamisest

Minu tütre lasteaias on üks tüdruk, kellele meeldib laste vahel valitsevaid suhteid korraldada. Sageli mitte just kõige paremas suunas. Lausa halvas suunas. Ta jagab lapsi omadeks ja mitteomadeks. Ja nõuab vahepealsetelt aru, kas nad on nende poolt või vastu. Sest erapooletuid ei saa olla. Kaaslased jagunevad sõpradeks ja vaenlasteks. Ja ta proovib läbi erinevaid kombinatsioone, kuidas tunne on, kui kellegiga sõber olla või vaenlane. See tüdruk on mingil põhjusel autoriteetne. Temaga sõber olemine tundub minu lapsele väärtuslik. Popimad poisid tahavad temaga tegemist teha (kas on vaja öelda, et ta on väga ilus tüdruk oma sileda näolapi ja heledate vööni juustega, ilusaid riideid kannab ka).
Minu lapsele see üldse ei meeldi. Ei see, kui teda mängu ei võeta, ega ka see, kui tal ei lubata teise lapsega rääkida (vähemalt ühe lapsega on ta pikemat aega keelanud teistel rääkida; ja mina olen näinud, et see avala olekuga laps oskab hästi näiteks väikestega tegelda – populaarsuse konkurent oma moodi). Minu lapsele meeldiks kõigiga sõber olla. Mulle ei meeldi, kui sellised asjad rühmas toimuvad. Võimumängud ja intrigeerimised. Õpetajaga olen sellest rääkinud, kui meie last teistest eraldati, ja ta kirjeldas, kui tõhusal ja ilusal viisil tema selle teemaga tegeleb. Läks hinge. Aga probleem püsib. Minu teada üle poole aasta juba.
Olen mõelnud, et millest see võiks tingitud olla. On see tema pere käitumisviis? Vanemad tunduvad sümpaatsed olevat, nii vähe, kui ma neid laste sünnipäevadel näinud olen. Või lapse enda olemus? Või peegeldab see käitumine mingeid mulle nähtamatuid lasteaiatöötajate omavahelisi suhteid?
Ja mida mina sellega ette saaks võtta? Suhelda otse selle lapse emaga? Mina näiteks ei tahaks, et minu laps nii käituks, ja ma tahaksin teada, kui ta midagi sobimatut teeb. Sõbraliku asjaliku teate eest oleksin tänulik, kuigi muidugi ka ebameeldivalt üllatunud. Aga ühel sünnipäeval, kui laste vahel midagi sellist avalikult juhtus, tundus, et see ema küll sugugi aru ei saanud, et tema tütre käitumises võiks midagi taunimisväärset olla. Iseasi, et polnud ka koht seda kõigi ees välja näidata. Ja mida mina teiste inimeste hingeasjadest tean.
Ammugi ei sobi kõnelda teiste vanematega. Mida see aitaks? Ja see oleks ju otsesõnu sama kole ussitamine. Siingi juba pika jutu kirjutasin – ussitan. Olen selle lapse ussi poja omale hinge võtnud. Seda need ussid ainult ootavadki, et saaks oma ussipoegi laia ilma laiali saata.
Ilmselt ongi parim võimalus ennast sellest emotsionaalselt lahti siduda. Aidata oma last, kus võimalik, olla valvas selle käitumise ilmingute suhtes endas ja oma peres. Ja ise mitte nii teha.
Tipp Ja Täpp

pühapäev, 11. november 2007

Isadepäevaline

Ma pole seda vist nii otsesõnu siin väljendanud: ma arvan, et laste olukord sõltub Eestis eelkõige nende isadest. Suurem osa mulle tuttavaid emasid on tublid või väga tublid. Ja kahetsusväärselt suur osa isasid vaatab, kui vähe on võimalik lapse ja perega tegelda. Sest muu tundub tähtsam.
Töö tundub tähtsam. Raha tundub tähtsam. Mehe oma elu ja eneseteostus tundub tähtsam. Mehele on sageli ka paarisuhe tähtsam kui lapsed (iseenesest võibla õige suhtumine, kui selle kaudu laste ema toetatakse, mitte ei sunnita valima mehe ja laste vahel). Tema harrastused on ka sageli tähtsamad kui oma pere. Mees ise on tähtis ja see, mis ta teeb, on tähtis. Ja laps on pigem naise asi. Sellist suhtumist on meil kahetsusväärselt palju.
Ühe lapse jaksab iga naine üles kasvatada (kuigi kehvemini kui see kahekesi õnnestuks). Kahega on juba üsna raske. Rohkem tavaliselt üksi või nõrgas paarisuhtes ette ei võetagi.
Seepärast ma tänan täna kõiki isasid, kes toetavad oma laste ema, ning hoolivad oma lastest ja tahavad nende ellu oma panuse anda. Ja annavadki. Kes vastutustundest, kes rõõmust, kes soovist jagada oma oskusi või teadmisi, kes uhkusest, et tema veri läheb edasi. Palju õnne teile kõigile! Ja saagu teid palju!
Tipp Ja Täpp

kolmapäev, 7. november 2007

Andsin toetusallkirja

ühele suurele üleskutsele. Internetist leidsin ainult väljamaakeelseid tekste. Eestikeelse teksti järgi peaks sisu olema selles, et individuaalse, hariduse ja meditsiini mitmekülgsuse tagamiseks on vaja raamtingimusi, mis võimaldavad luua paremaid tingimusi nt waldorfkoolide ja waldorfmeditsiini asutuste rajamiseks ja arenguks ning puhta põllumajanduse toodete müügiks. Lühidalt selleks, et minu väärtushinnangute järgi oleks lihtsam elada.
Praegu Eestis waldorfkoolid kiratsevad ja waldorfmeditsiin on vähetuntud. Ja riigi poolt on palju tõkkeid nende väärtuslike asjade edendamisel. Need tõkked on inimlikele jõuvarudele sageli kahjuks ületamatud. Aga see ei peaks nii olema. Ma tahaks võimalust valida oma lastele inimsõbralikku kooli, tervisesõbralikku meditsiini ja igapäevaselt puhtaid toiduaineid. Lastesõbralikust koolist kasvab sõbralik ühiskond. Seda on meile kõigile vaja. Tipp Ja Täpp

neljapäev, 1. november 2007

Vajan puhkust

Olen muutumas blogisõltlaseks. Napi kolme kuuga olen kirjutanud 84 sissekannet. Iga blogitud päeva kohta ühe. Ja suuremat osa neist kirjutistest olen teinud jupikaupa. Kui mõte tuleb, siis jälle hops arvutisse ja kirja. Poole koristamise ja keetmise pealt sealhulgas. Ja siis, kui see teema on end mitmekordse ülelugemisega minu jaoks ammendanud, pannud ta lugemiseks välja.
Märkan end üha sõnalisemana. Ilm, tegevus, tagajärjed ja kõiksugu hõlmamatu hõllandus – äkki on kõike vaja sõnastada. See hakkab liiale minema. Ma ei tahaks olla sõnasõltlane.
Ja aega on arvuti taga palju hakanud kuluma. Kui jupike kirjutatud, on vaja siit-sealt midagi lugeda, et väljakirjutatud oma mõtete asemele uusi leida. Aega kulub. Liiga palju mõtteid saab. (Palju mõtteid ei tähenda samas sisulist edenemist. Lõpuks on kõik need mõtted ainult üksteise variandid ja siin on tuhandel viisil kirjas üks ja see sama mõte. Tundub mõttetu.)
Kujutan ette, et kui nii edasi läheb, on mu elu varsti mõtteid pungil täis. Mõtlemine hakkab domineerima elamise üle, kirjutamine peremehetsema olemise ees. Seda ma ei taha.
Seepärast otsustasin, et novembris ja võibla ka hiljem ma siia midagi ei kirjuta. Hämarad sügiskuud on parim aeg süveneda, võibla iseendasse. Teha näputööd. Tunnetada. Mõtiskleda. Ja lihtsalt olla. Väliste tegevuste lõppedes on see suurepärane puhkus. Niisiis praegu lõpetan ja kunagi ehk kohtume taas.
Seniks on soovijal siin lugemist küllalt, 21 teemasilti ja 84 sissekannet, lugemist kasvõi mitmeks tunniks. Ja kirjutamist: kommentaarium jääb avatuks.
Tipp Ja Täpp
PS: Koera saba kergitus. Oktoobris on Google Analyticsi järgi seda blogi külastanud 520 lugejat 868 korral. Lisaks on lugejaid ka Eesti Päevalehe blogilehekülje kaudu. Aitäh teile kõigile!
Tipp Ja Täpp

Hiljem lisatud: mõnus oli kogu blogindus jätta. Lihtsalt elada. Nädalapäevad tundus elul täitsa uus mekk ja vaba aega nii palju. Ja siis tulid jälle mõtted, mis tahavad elu üle võtta. Sellest perspektiivist näen, et mul on ikka väga vaja kohta, kuhu mõni üleliigne mõte vahel maha jätta. Ikka selleks, et saaksin lihtsalt elada. Samas see mõtete jagamine annab täiesti erilise osaduse- ja koosolemise tunde, mida ma praegu mujalt ei leia. Niisiis: aitäh blogimise võimaluse eest ja aitäh lugejatele!

Viga ei ole vihmas

Vihma on sügiseti on alati sadanud. Ja kummaline, kui palju selle üle kurdetakse. Novembris. Eestis. Viga ei ole vihmas. Viga on selles, mida vihmase ilmaga tahetakse jõuda. Jõudu on vähem. Siis tuleb ka teha vähem ja algusest peale vähem plaanida. Elada võimaluste piires. Praegu on looduses puhkuse aeg, nii peaks ka inimene, looduse osa, praegu rohkem puhkama. Paljutehatahtmine on ka üks ahnuse liik. Kurjast.
Vihm on hea. Aitab keskenduda, aitab rahuneda, aitab tõeliselt puhata ja lõõgastuda.
Head vihmapüha ja mõnusat hingedeaega!
Tipp Ja Täpp