reede, 24. veebruar 2017

Õigel toonil

Viisin poja kooli suusapäevale ja jäin teise emaga suusalaenutuse ette juttu puhuma. Üks koolipoiss ukerdas ukse ees kivisillutisel, suusad jalas. Üks õpetaja katsus olukorda kiirelt siluda ja tal suusad alt ära aidata, aga juba hilja. Vanemaealine suusalaenutuse mees tuli välja ja hakkas poisiga pahandama, kasutades ka sõnu nagu kas sul on ajudega midagi viga. Me lihtsalt vaatasime ja ohkasime. Tänapäeval suur osa lapsi nagunii ei salli suusatamist, nad ei oska, neid keegi pole juhendanud ja nüüd see ka veel. Kusjuures sellest pahandamisest väga ei selgunud, et kivi peal suuskadega käia ei või. Lihtsalt sõim.

Kui ma pärastpoole järgmist koolilast nägin suuskadega kivi peal kõndimas, läksin ruttu ta juurde ja ütlesin, et suusad on väga kallid ja kui nendega kivi või killustiku peal liikuda, siis see rikub neil põhjad ära ja nendega enam hästi sõita ei saa, seepärast palun liigu suuskadega alati ainult jää või lume peal. Ma ütlesin seda võimalikumalt sellisel toonil, nagu ma ütleksin sa oled väga armas ja kallis ja sinu panust on maailmale väga vaja. Laps astus kohe kõrvale jäisele lumeribale ja tänas. Tegelikult oli väga lihtne öelda inimesele, kes veel ei tea, kuidas saaks parem.

TJT

laupäev, 18. veebruar 2017

Laste sünnipäevad

Peagu igal aastal on see suur küsimus, et kuidas seekord laste sünnipäevi tähistada. Poja 11. sünnipäeva tähistamiseks vaatasime pidupäev.ee lehte. Meile tundus, et häid mõtteid oli kuhjaga: videosünnipäev, kus tehakse ise video (aga näitlemisehuvi pojal puudub), seikluspark (talvel tatise ilmaga?), discgolf Kõrvemaal (kuidas külalised 60 km kaugusele saada?) või lähemal, pakutakse ka otsimismänguga ekskursiooni Paksus Margareetas ja oma kava on Lennusadamal, siis veel jäähall, teletorn, erinevad tulistamiskohad (neis peab pidu enamik poja sõpradest, aga tahaks ju midagi erilist, et oleks mäletamist väärt sündmus ja ega meie väga seda sõprade tapmist lõbu eesmärgil ei toeta ka), teadusteatri vaatamine ja muudki. Poja eelistuseks oli Viimsi veepark või Ronimisministeerium. Seekord juhtus peale jääma viimane. Meie lapsed armastavad ronida. Neil oli õnne üles kasvada keskkonnas, kus neile eriti ei öeldud, et nad alla kukuvad (mina pidasin iga kord loengu inimesele, kes seda minu kuuldes söandas teada anda ja hoidsin lapsed sellistest inimestest hoolega eemal). Lubasin neid iga loodusobjekti otsa ning ehitasin oma aeda köiest abivahendeid, et nad juba paariaastasena puu otsa saaks, õpetasin ja juhendasin. Harjutamise loomuliku tulemusena nad naudivad ronimist ja on osavad.


Ronimisministeeriumi juhendatud sessioonile on muidugi oodatud ka täiesti algajad, ega ilma esimese korrata saa teist ju tullagi. Me saime väga armsa juhendaja toel üle korrata põhireeglid, siis läks soojendusharjutusteks (need juba olid isuäratavad, erinevad mängud ronimisseinal ja külgsuunas ronimine, nii et põrand on kogu aeg suht lähedal; minul oli ka kogu aeg põnev) ja päris ronimiseks. Seinal oli 3,5 m kõrgusel tume joon, millest kõrgemale ronida oli keelatud. Üleval on ronimisnukke vähem ja mina ka pidin iga kord mõtlema, kuidas ma nüüd siit alla saan, ülespoole minna on palju lihtsam. Sessiooni lõpetas mõnus venitus ja lõõgastus. Kõik tegid isuga kaasa ja kõigile meeldis väga, isegi lapsele, kes alul oli arvanud, et äkki ta leiab sobiva ettekäände peole mitte tulla. Mõnele lapsele lihtsalt ei meeldi ronida. Aga kuulsin, et juba kaks päeva hiljem algatas ta perekondliku ronimiskäigu, nii et oleme selle eest väga tänulikud.
Võib tunduda miinusena, et see pidu on väga lühike, aga kauem ronida algaja kuidagi ei jaksa, kehva tehnikaga saavad sõrmed ja käsivarred ja muud kohad kõvasti vatti. Meie lastel olid pärast siit-sealt lihased paar päeva kanged (mina pidasin ronimisega piiri). Peo õnnestumine eeldab ka mõningast distsipliini. Ronimisministeeriumis kehtivad turvalisuse huvides ranged reeglid ja parem, kui iga laps vabatahtlikult neist kinni peab. Selle saavutamiseks panime sünnipäevakutsesse Ronimisministeeriumi omavastutuslehe, mille palusime juba kodus koos vanemaga läbi vaadata - selleks, et laps oleks algusest peale häälestunud konstruktiivseks tegevuseks ega hakkaks võib-olla ohtlikul viisil hullama. Mõne emaga rääkisin ise ka, sest eks selline pöördumine tekitab ärevust. Kinnitasin, et kui kõik ennast asjakohaselt üleval peavad, siis see on täitsa piisavalt ohutu ja turvaline. Nii ka oli. Meil oli lõbus ja tore ja keegi ei saanud haiget.


Tütar pidas köögisünnipäeva. 15-aastase inimese emal on alati mõtlemist, mida noore heaks teha ja mida on tema arengu huvides jätta tegemata. Kuskilt otsast täitsa suur ja iseseisev, kuskilt vaja abi. Iga liigutuse juures küsisin endalt kõigepealt, kas ta saab ühe või teise töölõiguga ise hakkama ja kas minu sekkumine on põhjendatud. Toetasin selles punktis, et kui pidulised olid kohale jõudnud ja parajamas jutuhoos, tuletasin neile meelde, et täna on teil endal vaja laud katta ja selleks on vaja kohe kellelgi hakata taignaid tegema, sest küpsetamiseks kulub ka omajagu aega. Pikast proovist tulnud noored muusikud olid ju näljased. Laua katmise osas lasin asjadel minna, nagu nad läksid. Mõnus oli söögilaua taga lavaširulle teha ja neid sealsamas ka nahka pista, kõrval puhastati puuvilja ja muud sodiajavad tegevused, nii ma ei võtnud kombekamat lauakatmist seekord jutuks. Noortel oli lõbus ja see on peamine.

Meie pere eelmistest pidudest vaata peo teemasildi alt, eelmise aasta pidu on siin. Toitudest on pikemalt toidu teemasildi all, sünnipäevatoitudest siin ja eelmises postituses.

TJT

Toit laste sünnipäeval


Poja 11. sünnipäeva pidasime Ronimisministeeriumis. Tund aega ronimist ja pool söömise jaoks. Koolipäeva järel pidasin vajalikuks, et lapsed korralikult süüa saaksid ja rikkalik söögilaud on meie poja jaoks peo sünonüüm. Tema eelistuseks olid seekord Rakvere minilihapallid, kindlasti pidi olema ka porgand ja dipikaste (ma lisasin värvi ja vahelduse mõttes punast paprikat, mis paljudele lastele meeldib, ja vist ka pisikesi tomateid). Ronimisministeeriumi sünnipäevasöögitoas on kolm lauda. Esimesele neist sai vesi ja puuvili: viinamarjad, mis läksid kõik kaubaks; koduõun, mida ka omajagu kulus ning banaanid, mis jäid suurelt jaolt järele. Teisel laual oli „praad” ehk lihapallid ja toores köögivili (kõik söödi ära, köögivilja polnud ka just hirmus palju). Kolmandal laual oli magustoit ehk stritsel ja tort 11 küünlaga. Kuna minu huvi on nisu- ja suhkruvaba toit, siis arusaadavalt eelistas poeg pidutoitu poest osta. Limonaadi võttis ta ka veidi jutuks, aga ma arvasin, et poetordis on juba suhkrut piisavalt ja nii ka jäi. Päris poole tunniga me söönuks ei saanud, aga rahulolevatena lahkusime kõik.

Tütre 15. sünnipäeva peo keskmes oli taaskord söögitegemine. Tükil ajal ei tulnud meile aga ühtki sobivat mõtet pähe, et mis võiks olla menüüs (pitsa oli juba õigel päeval, selline kordus ei tulnud kõne alla). Tuttav ema aitas siis hädast välja ja pakkus mõtte teha soolaseid muffineid. Muffineid armastavad lapsed ju hullupööra. Meie omad küll. Ja meie tütar on kuulus küpsiste küpsetaja, nii et šokolaadiküpsised nagunii. Algatuseks ikka puuvili: pomelod, melon ja pirnid. Magustoiduks mangotort, mis tul eelmisel päeval valmis teha. Lisaks pakkus üks sõber välja, et võiks lavaširulle teha. See oli tõeliselt päästev idee, sest küpsetamine võttis omajagu aega. Ahi küttis pidevalt ja iga veerandtunni tagant sealt ka midagi tuli, aga viie minutiga oli taldrik jälle tühi. Siis oli hea, et vahepeal sai ka lavaširulle teha ja süüa. Muidu oleks tüdrukud vist küll näljas olnud, pärast pikka tööpäeva olid nemadki näljased. (Noorte muusikute argised tööpäevad kestavad vast õhtul üheksani, laupäeval-pühapäeval nad kuidagi suudavad viieks ära lõpetada, et poole kuueks pidumajja jõuda. Puhkamise puhkepäevi neil minu teada polegi. Ja söömine tuleb meelde ainult siis, kui ammu pole midagi hamba alla saanud, mida ka juhtub. Aga siis kulub sööki omajagu. Kasvueas lapsed ikkagi.)

Meie pere laste sünnipäevade tähistamisest vt peo teemasildi alt, toidust lisaks ka toidu teemasildi alt, eelmise aasta kogemused on siin.

TJT

kolmapäev, 15. veebruar 2017

Sõbrapäevast

Sõbrapäeva eelõhtul ohkas tütreke kurvalt, et ta ei jõuagi kõigile sõpradele kaarti teha. Kaarte oli ainult neli, kõik hoolega käsitsi maalitud ja internetist leitud näidete järgi kujundatud, igal isiklik pikem ja (oletatavasti) südamlik soov peal. Imekaunid, aga aeganõudev oli neid teha ja rohkem ei jõudnud. Ütlesin siis, et ega see sõbrapäev olegi mingi nii väga päev, ärimeeste leiutis pigem. Mina ei pea sellest suurt midagi, nagu ka osa minu sõpru (ja ülejäänud sõpradest osa oletatavasti pigem järgib vormilist tava kui oma isiklikku tunnet, et just nüüd tuli suur armastus sõprade vastu kallale ja vaja seda väljendada).

Siis ma lisasin, et ega mulle see jõulelduse etikett ka suuremat korda lähe, ootan juba, et lapsed nii suured, et saaksin selle kõige täiega ära jätta (praegu taipan, et lapselaste pärast ma võibla võtaks selle Bullerby mängimise jälle ette – ja siis võibla tõesti jälle tahakski, sest jah, Bullerby mängimisel on kahtlemata oma võlu, aga ma olen seda juba aastaid saanud ka). Vähemalt kinkidega jahmerdamise jätan küll kohe ära, kui laste vanus lubab. Jube raske on midagi head välja mõelda iga jumala aasta. Tütar kuulas ja mõtles ja igatahes oma kaartide pärast ta rohkem ei kurvastanud. Tema on selles suhtes minusse, et asjadest, kaasa arvatud jõulukinkidest ta suuremat ei hooli. Ma olen neid ettevalmistavalt harjutanud mõttega, et suured kingipühad on hea aeg tänada, et meil on kõik vajalikud ja isegi mõned toreduseasjad olemas ja pole lugu, kui kingitused nii ägedad ei juhtu kui teoorias võiks olla (lapsed ise ka ei tea, mis need superägedad asjad võiks olla, mille üle filmides nii kangesti rõõmustatakse). Kui ma ükskord oma elu peale saan, siis võibla pühitsen ainult talvist pööripäeva, aga eks see siis paista.

Küsimus pole ju asjades, vaid pühitsemises. Jõulude ajal valguse taassünni  ja uue aastaringi alguse pühitsemises. Selleks pühitsemiseks kõlbab minu meelest kõige paremini looduses kõndimine (aga looduses kõndimine kõlbab minu meelest iga asja pühitsemiseks kõige paremini, see on mulle umbes nagu joodiku jaoks pudel). Sünnipäeviti pühitseme inimeseksolemist ja eriti just selle inimese selliseks inimeseks olemist (no mõni asi aitab sellele kaasa, olen nõus, lapsele võiks ikka sünnipäevakink ka olla ja miks ka mitte täiskasvanule, kui keegi suudab mõne tõesti hea ja tarvilise eseme välja mõelda). Sõbrapäeviti võiks ju pühitseda sõprust ja seda, et üldse sõbrad on olemas, aga jonnijuurikas minus karjub, et selle pühitsemiseks on kõik teised päevad niisama head ja tegelikult veel paremad, sest puudub igasugune väline mõjutus ja see tähistamine saab tulla siiralt ja südamest. Ma ei tea, miks ma sõbrapäeviti nii siiralt ja südamest sõprust pühitseda ei saa, ju vist on takistuseks kehvad suhted enda sisemise ärimehega. Lähen neid suhteid nüüd parandama (kõndides muidugi, mitte pudeliga).

Ja teile kõigile kaunist igapäevast sõbrapäeva! Palju rõõmu sõpradest ja sõpradele!

TJT