Kolmapäev, 29. juuli 2009

Mida teha?

Lugesin Eesti Päevalehest Leo Kunnase artiklit sellest, mis kõik võiks Eestis parem olla, et laste keskkond toetaks nende arengut senisest enam. Artikkel nagu poenimekiri. Kommentaarium tundus see-eest asjalik. Üllatavalt palju kostis hääli, et lasteaed sellisena nagu ta praegu on, ei ole lastele soodus arengukeskkond.
Mind ikka veel üllatab, miks see nii on. Minu tutvuskonnas on kümnete kaupa emasid, kes pole tavalasteaiaga rahul, aga häda sunnil ikka viivad oma last sinna, sageli nii vähe kui võimalik. Ja on neid emasid ka muidugi, kes on mingi teistsuguse variandi kasuks otsustanud. Aga ikka tundub, nagu ametlik retoorika räägiks lasteaiakohtade nappusest. Nagu see oleks peamine probleem. Lasteaiast väljajäävaid lapsi on tunduvalt vähem kui neid, kes seal käivad. Minu meelest peaks üks peamisi probleeme väikeste laste arengukeskkonnaga olema ikka lasteaia kvaliteet. Olukord, kus paljud ei ole rahul ülerahvastatud rühmadega. Aga midagi ei muutu. Miks?
Ja tolle artikli kommentaariumist leidsin ühe lasteaiaõpetaja arvamuse, et õpetajad ei julgegi öelda, et lasteaiakeskkond ei ole nii hea kui võiks, sest kardavad töökohti kaotada. Nii totalitaarne süsteem? Ringkaitse? Või äkki revolutsiooniline olukord (mina õppisin koolis midagi sellist, et see on siis, kui alam rahvas ei ole nõus sellise olukorraga ja ülem rahvas ei tule enam valitsemisega toime)?
Kes seda süsteemi muuta saab? Mida selleks peab tegema? Kuidas seda peaks tehtama? Kes teab?
Tipp Ja Täpp

Borrelioos

Sain kevadel teada, et mul on borrelioos. Vist üsna varakult poolkogemata avastati ja vist pigem kergelt on kulgenud, aga terveks pole ka veel saanud, käed alailma surnud. Imestasin algul küll natuke, et kuidas siis äkki selline haigus. Ja kevadel, kui ma veel pole jõudnud ühtegi puuki saada. Aga selgus, et see võib olla mõni ammundaastane tegelane, keda ma ise enam ei mäletagi. Eks neid mu peal ringi ikka kolab. Ma meeldin puukidele. Ja vaatamata sellele, et olen enamasti kõik nad lahtiselt enda pealt ära korjanud, on ikka haigus küljes, nagu vereanalüüs kinnitab.
Ma asusin kohe uurima, miks selline haigus mulle tuli. Internetist ettepuutunud andmete järgi on borreliapuuke umbes kolmandik, kuid haigestub ainult sajandik inimestest, kellel puuk sisse on läinud (ja tükil ajal ma ei suutnud sellist juhtugi meenutada). Asusin erinevate keha ja meele terapeutide toel uurima, et miks siis mina?
Kild siit, teine sealt tundub, et see haigus on mu keha vastus must-valge maailma survele. Ma olen kasvanud tugevate hinnangute mõjuväljas. Praegugi märkan ehmatust oma kehas, kui mu ema arvab (tugeva emotsionaalse laenguga), et minu lapsekasvatusstiil on tugevalt ebapedagoogiline. Ma luban asju, mida tema arvates ei peaks, sest asjad peaksid olema ühel kindlal viisil. Ja ma mäletan, et ma olen millegi vastu väga tugevalt protestinud. Praegu tundub, et see on see hea ja kurja tundmise puu, mille all ma olen üles kasvanud ja mille viljade söömisest ma olen õppinud maailma heaks ja halvaks jagama. Küllap ka selle pärast on mulle waldorfpedagoogika avaramad vaated nii armsad ja tervendavad tundunud.
Ja mul on kahju kõikide nende loendamatute hinnangute pärast, mida ma ise olen andnud kõigele, millega ja kellega kokku olen puutunud. Nüüd ma hakkan tasapisi mõistma, kuidas see tegelikult haiget teeb. Päris elus on hea ja halb nii läbi põimunud, et polegi võimalik midagi üheselt jagada siia või sinna.
Sest kuigi tülikas on haige olla ja selle all kannatab kogu pere, on ometi hea, kui on võimalust millestki aru saada. Ja suurepärane jääda sellisesse haigusse just suve hakul, mil loodus pakub inimesele enim tuge, rääkimata sellest, et mul oli see suvi nagunii muudest toimetustest vaba. Nii et ma olen saanud rahus haige olla.
Ma tahaks küll asju mitte jagada headeks ja halbadeks, aga kuni ma seda ära pole õppinud, tuleb ikka nentida, et kõik on väga väga hästi.
Tipp Ja Täpp

Hiljem lisatud: borrelioos ei tee vist sageli erilist tüli. Mina pidasin oma väsimust lihtsalt vähese puhkamise veaks. Mu perearst arvas, et võibla pooled liigesehaigused on diagnoosimata borrelioos. Vanasti arvati, et puuk peab tükk aega sees olema ja mina arvasin, et mingi laik peab tekkima, aga selgus, et see borrelioosi laik tekib ainult 60% borrelioosi juhtudest (lisaks siis veel loendamatud diagnoosimata juhud). Tänapäeval on võimalus vereprooviga kergesti selgeks teha, kas nt kesknärvisüsteemi või liigeste probleemid on borrelioosi tagajärg või mitte. Aga seda ei tea võibla isegi kõik perearstid, olla uuemate teadusuuringutega alles selgeks tehtud.
Tavameditsiini soovitatud antibiootikumikuuri pistsin ka kinni. Igaks juhuks. Üldiselt ma ravimeid ei tarvita, sest saab ilma ka, aga seekord tundus vajalik ja kehale abiks. Kuigi kuur iseenesest muidugi võttis mõneks ajaks üsna läbi. Ja pärast läks mitu liitrit kurgihapendusvedelikku tagajärgedega toimetulekuks, igapäevasest värskest hapukurgist rääkimata.

Laupäev, 25. juuli 2009

Minu suvi

Suvi on eelkõige keha aeg, mis pakub kõikvõimalikke ihulisi naudinguid päikesest ja tuulest ja kõrremustritest ja linnuhäältest ja headest värsketest toitudest.
Pärast jaani algab meie peres hapukurgi aeg. Iga natukese aja järel käin turult parimaid Peipsi kurke ostmas, mis kodus kohe hapnema saavad. Kurkide hapendamine on lastele ka vahel kena töö. Poiss hapendab pärast mängult liivakastis edasi. Ja neid kurke meil ikka kulub. Kui ise enam hapukurke süüa ei jaksa, hakkab sugulaste käest kurke saama ja neid siis saab ja tuleb jälle sõpradele külakostiks hapendada. Sest see protsess võlub mind millegagi ja raisku ei tohi ju midagi lasta. Pealegi ma arvan, et väikelastele on isehapendatud vähesoolane kurk väga tervislik oma piimhappebakterite poolest.
Turulkäimine on midagi, mis kindlalt kuulub meie pere suve juurde. Kahtlemata on seal praegu mõnigi kaup kallim kui poes, aga nt poekurgi kvaliteet pole minu meelest üldse võrreldav. Siis tuleb maasikaaeg. Kuna meil on maasikaid talveks varutud nii karpi kui purki, siis me kevadel võõramaiseid ei osta. Ootame Eesti maasikad ära. Neid siis ostame ja sööme ja ülejäänu läheb talvevarudeks.
Siis tuleb vaarikaaeg. Neid tuleb ise korjamas käia ja mulle meeldib see ka. Vaarikas lihtsalt on nii ilus, õrn ja samas võimas, et nendega suhtlemine on isevärki nauding. Ja siis on sõstraaeg. Sellega kaasneb üksjagu keetmist muidugi, aga moosikeetmine mulle lihtsalt meeldib. Paari tunniga mitmeks korraks väärtuslikku ja maitsvat sööki. Mõneti väga tõhus ajakasutus. No ja moosi meil kulub hirmus palju. Aga tervislikum ikka kui kommi süüa, nende arvelt siis jälle hoiame kokku. Pealegi on kodumoosid vähemsuhkrused kui poemoosid, millest vahel üle poole on suhkur.
Kui marjaaeg on täies hoos, algab tasapisi köögiviljaaeg. See on minu jaoks parim söögiaeg aastast. Mulle meeldivad värsked köögiviljad ja lihtsad köögiviljatoidud.
No ja eks aeg-ajalt saab kusagilt grill-liha ka, mis minu pärast võiks ka olemata olla, ma suvel liha ei vaja, aga ülejäänutele meeldib. Ja lihasöömine on kuidagi nii tugevalt meie kultuuri osa.

Teine pool suve on seotud looduses ringikolamisega. See on silma rõõmude aeg. Palju on ilusat autoakna taga vilksatamas, paljut tahaks süvitsi ja keskendunult nautida. Suvehakatus ja varahommikud, samuti veekogud pakuvad ainulaadseid kõrvarõõme. Ma pean oluliseks lastele erinevaid looduseasju tutvustada. Et selline on jõgi või teine jõgi või järv või meri. Sooga tutvume pigem sügise hakul, vähem sääski ja muidu ka mõnusam. Lapsed tutvuvad hea meelega kõigi ilmadega ka, neile hirmsasti meeldib suure vihmaga kummikeepides pori sees plätserdada. Mulle meeldib vihma pigem aknast vaadata. Ja telgikatusel vihma trummeldamas kuulata on ka väga mõnus, vähemalt niikaua, kuni asjad kuivaks jäävad. Korralikumad telgid kannatavad vihma, nii et tuleb lihtsalt natuke laste järel valvata.
Oma pesa looduskohas meil pole, sestap käime siin-seal külas ja vahel telkimas. Kohtume erinevate kohtade ja inimestega. Aga sööginduses kaasneb loodusereisidega sageli purgisupp oma naatriumglutamaadi ja võibla ka säilitusainetega. Kõike head korraga lihtsalt ei saa. Ja üks, mis kindel: kõige rohkem tüütab mind suve juures suvalistes ebamugavates tingimustes söögitegemine. Oma kodune köök kõigi vajalike vidinatega on pärast seda lihtsalt nauding. Nii et kesksuveks saab söögindus ka põhiliseks ringikolamise piiranguks: kuiva ega rämpstoitu ei taha ja korralikumat ei viitsi põlve otsas vaaritada. Aga ma arvan, et ka see ajutine ebamugavus on väärt ärakannatamist, et osata pärast kasvõi kraanist tulevat sooja vett hinnata.

Kui augusti algul siinmail ka esimesed õunad hakkavad valmis saama, hakkabki suvi selleks korraks otsa saama ja sügis aegamisi ligi hiilima. Aga enne on veel ehk nautida mõned ilusad külluslikud päevad ja soojad pimedad ööd.
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 23. juuli 2009

Ma olin lasteaias

Rääkisin ühe emaga Norra lasteaedadest. Et seal olla palju pisikesi lasteaedu iga nurga peal. Igal aiake ümber, kõik on väike, kodune ja mõnus. Ja ühtegi suurt lasteaeda polnud tema seal pikema aja jooksul näinud. Mulle meenus, et ma tunnen alati mingit hirmu, kui suure kombinaatlasteaia väravast sisse astun. Keha korraks nagu kattuks külma higiga, kangestuks. Siis ma saan sellest üle. Kui vaja.
Mul ei ole enda lasteaiapõlvest peagu mingeid halbu mälestusi. Üks mu kasvataja oli väga tore, armastav, hooliv ja tark inimene - parem kui ema, kel oli alati liiga palju tegemist ja minu jaoks aega ja tähelepanu nappis. Teine kasvataja oli ka enam-vähem. Ma ei pidanud temast küll suuremat lugu, aga paha inimene ta ka kindlasti polnud, saime hakkama. Mõni hea asi tuleb temaga seoses ka meelde. Söögitädid olid vahel õudukad, üks näiteks käskis ühel lapsel väljaoksendatud söögi tagasi süüa ja mul on siiani meeles, kuidas ta seal nuttis. Ja üks praktikant, kes meie rühmas oli, käskis mul vitsa võtta, et ta pärast saaks mind sellega rühmatoas vitsutada. Sest ma ei olnud tema sõna kuulanud ja liumäelt ära tulnud. See praktikant lihtsalt oli minu jaoks tühi koht ja tema sõna ei maksnud. Võimalus vitsa saada oli ka šokk. Sest keegi polnud mulle kunagi vitsa andnud. Mäletan, kuidas kõndisin, põõsa küljest murtud vits käes, lasteaia poole ja mõtlesin, mis moodi see on, vitsa saada. Hirmutav ja alandav oli nii mõelda. Aga mu oma hea õpetaja lahendas selle olukorra kuidagi ära.
Kõik muu, mida lasteaiast mäletan, oli tore või talutav. Mu tuttav arvas selle kohta, et lapsed lihtsalt unustavad kõik halva, et oma eluga edasi minna. Eks seda ka muidugi. Ma olen üsna seltsiv inimene ja kohanesin väidetavalt juba lastesõimes. Kuus aastat lasteaiastaaži on siiski mingi kõrvaltunde andnud. Et oma lapsi ma sellisesse kohta viia ei taha. Proovisin ju mõlemaga. On mingi veider tunne, et laps ju peab lasteaias käima, minu lapsepõlves oli selline kord riiklikult ette nähtud ja see on ilmselt väga sügavale mu kehha tambitud. Ja ma olen ju tubli ja kuulekas tüdruk, siiamaale. Teen, mis vaja, kuidas vaja. Enamasti. Kuigi vahel ei tahaks. Vahel ei ole otstarbekas ka nii kuulekas olla, eks see meie riik ole ka paras jänesekari - ups, jänesed ei ole karjaloomad. Vabandan tähelepanelike blogilugejate ees (teistele soovin lihtsalt kena päeva!).
Aga ma tunnistan, et tundsin mingit kergendust, kui kumbki mu oma lastest ei tahtnud päris lasteaeda minna ega soostunud seal kohanema. Tänapäeval enam ei pea. Lasteaed on kohustuslik kohalikule omavalitsusele, aga mitte perele. Saab muudmoodi ka. Ma olen tõesti õnnelik, et mu lastel on teistsugune lasteaed (waldorfpedagoogikat kasutav perepäevahoid) ja ehk ka teistsugune täiskasvanuiga. Ma tahaks, et nad kasvaks vabamad hirmudest ja välistest mõttetutest kohustustest. Vähem truualamlikud ja sõnakuulelikud väliste ebasoodsate mõjude suhtes ja kindlamad oma eluteed käima ja oma valikuid tegema. Ma tahaks, et nad saaks õnnelikud olla.
Ja ma olen vist enda üle uhke, et võtsin kätte ja valisin oma laste jaoks uuesti.
Tipp Ja Täpp

Ma olin esimeses klassis

Nägin unes, et olin koos tütrega esimeses klassis. Meil oli see lapse eelkooliõpetaja klassijuhatajaks, kes päriselt ka võib selleks saada. Ma natuke küll imestasin, et mind esimese klassi nimekirja võeti, et kõrgharidus ju omandatud, aga ju siis topelt ei kärise.
Nii ma siis varusin koolitarbed ja läksin kohale. Esimesel päeval oli kuus tundi, päevikust enne vaatasin järele. Väga pikk päev tundus ja see uni ka kuidagi venis. Aga mis tunnid need olid, ma ei tea siiamaale, sest nimetuste asemel olid need tähistatud väikeste pildikestega. Kujutan ette, et mu päevikusse said need mingi kartulitrükitehnika abil. Või olid lausa trükitud? Ilusad värvilised pildikesed igatahes. Ma tean, et istusin kõik kuus tundi truult ära, vaikselt nagu jänku. Aga millega seal tegeldi, väga hästi aru ei saanud. Kiikuda sai. Õpetaja meeldis. Seletas rahulikult. Tohutut ebakindlust mäletan ka. Et kas ma teen kõik õigesti. Koolis peab kõik õigesti tegema. Kuskilt on selline veendumus. Kust ometi?
Tipp Ja Täpp

Kleidist ja logistikast

Laulupidu oli juba tükk aega tagasi, aga panen sellest ikka ka reakese kirja. Laulupidu on minu jaoks alati väga tähtis olnud. Ma olen vist eluaeg kõigil laulu- ja tantsupidudel publiku hulgas olnud, üsna varasest vanusest alates. Nii ka nüüd.
Tütrele tegime selleks puhuks kleidi. Ta avastas ühel päeval, et ta valge puuvillane kleit, mida ta poes tahtis, on talle igavaks jäänud ja et peaks sinna lilli peale maalima. Ja siis ta avastas, et soovitud tulemuse saavutamine käib talle üle jõu ja palus minu appi. Nii ma siis maalisin talle rahvariidetikandi moodi ja lihtsalt lilli passe alaserva ja kaelusesse ja alläärde ja varrukatele ja pärast õmblesime litreid ka. Tütar valis ja sättis ja mina õmblesin. Ilus sai. Tütar oli kohe päris vaimustuses. Ma olin ise ka rahul.
Meie lastega rahvaüritusel olla nüüd mingi laulupidu küll ei ole. Poiss teeb vigurit ja siis hakkab tüdruk ka tegema. Aga issi neid kantseldas ja mina sain ikka üritust nautida. Võib-olla oleks olnud asjaks neid üldse koju jätta, aga tütar ikka tahtis näha ja ega poiss siis ka koju taha jääda. Pealegi oleks minul lapsega peopaika vaevaline jõuda. Ma mitte ei taha seal autoga trügida, minu jaoks väga stressav ja rikuks peotuju, aga ühistranspordiga ju ka ei pääse. Ja sellises kohas rattasõiduks on ta kaugelt liiga noor. Esimesel laulupeo kontserdil ma ise käisin rattaga, meilt lauluväljakule on lühimat teed tosinkond kilomeetrit. Täiesti läbitav. Ja parim viis lauluväljakule pääseda, sest bussid on ikka kole täis. Mäletan, et kunagi teismelisena läksin bussiga lauluväljakule, ja muud sellest üritusest vist ei mäletagi. Mulle üldse ei meeldi olla higiste bussisõitjate vahele lapikuks litsutud, õhku pole ja ahistab. Rattaga on selle kõrval ikka puhas nauding: tuul kosutab ja saab liigutada. Laupäeva õhtul küll sadas ja see teeb rattasõidu ohtlikuks, aga jõudsin ikka tervelt pärale.
Pühapäevasele kontserdile viis mees kõigepealt minu ja tütre ja siis pärast, kui poeg oli ära maganud, tulid nemad järele. Kauem ei oleks selle tegelasega seal keegi olla jaksanud.
Pidu meeldis mulle ka nagu ikka. Meeldis, et Tätte oli mereteemale andnud sellise hinge ja sügavuse, mida mina sealt ei oodanud. Eesti rannikuveed on ju madalad. Aga armastus ja igatsus ja koosolemine on teemad, mis vist alati naistele meeldivad ja selle väljendusega tantsus jäin ka rahule.
Laulupeo esimene kontsert meeldis selle poolest, et seal ma sain rahulikult üritust nautida, sest ülejäänud pere oli kodus. Kahju ainult, et pidu hilines ja ma tulin poole pealt ära, sest ei tahtnud nii hilja peale jääda. Tavaliselt ma lähen vara magama. Ja mul oli ju tund aega rattasõitu ka ees, rahvarohkes pimedas vihmases linnas. Ööelu ei ole minu jaoks.
(Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, saaks laulupeo ajaks ühistransport hoopis teise mõõtme - ja mitte ainult laulupeo ajaks.)
Teise päeva kontsert oli teistmoodi tore. Sest ma sain seal olla koos tütrega. Mulle meeldib jagada, üksi oleks nagu raske armastada. Mulle meeldib tütrega koos olla.
Muusikast, tantsust, etendusest, kontserdist kirjutada ma vist ei oska ega taha ka. Paremad elamused hoian ka kiivalt endale. Laulupeoelamused on meil soovijail kõigil endalgi olemas.
Tipp Ja Täpp