Kolmapäev, 26. detsember 2007

Jõuluks koju

Vahel ma imestan, miks inimesed nt jõulude all kannatavad. Täiskasvanud inimesed ju ometi võivad elada nii, nagu ise tahavad. Aga mõned millegipärast ei ela ka. Ja veel tuleb mulle meelde, et mulle ka lapsena pühad ei meeldinud. Vanemad olid liiga väsinud ja liiga pinges vormiliste toimingute pärast. Et tuba ikka puhas oleks ja toidud just nii uhked nagu pühadele kohane. Mina pole tahtnud neid pingeid oma ellu võtta. Toidu teeme üsna lihtsa. Ja liiga palju ei söö. Sest pärast pole siis mõnus olla. Koristame just nii palju, et paras on. Ja põhiliselt ikka naudime lugusid või meisterdamist. Mulle tundub oluline luua sellised jõulud, et minu lapsed tahaks suureks saades jõuludeks koju tulla. Või no meile külla. Kodu on neil ikka seal, kus nad ise elavad. Tegelikult pole muidugi mõtet pingutada kaugete tulevikujõulude pärast, mida võibla kunagi ei tule. Oluline, et praegu oleks tore, et me oleme nii õnnelikud, kui just parasjagu välja kukub. Kaunite pühadesoovidega, Tipp Ja Täpp

Laupäev, 22. detsember 2007

Päkapikutööd

Võibla ma hakkan päkapikuks, kui suureks saan. Päkapikutööd mulle meeldivad. Kingitusi osta/teha, pakkida. Komme aknalauale panna. Ainus kurb asi selle juures on, et neid tuleb teha salaja. Et lapsed ei näeks, muidu nad hakkavad kahtlema, kas päkapikud on olemas, sest mina olen ju põhikohaga ema. Ja mitte päkapikk. Niimoodi võib usk imedesse kaduma minna ja et seda ei juhtuks, siis ma toimetangi salaja.
Ise ootan salamisi aega, mil saan seda kõike koos tütrega teha. Minna avalikult poodi kinke ostma – temaga koos. Ja temaga koos pakkida (ainult mitte meie pere kinke muidugi, need jääks ikka saladusse kuni jõuluõhtuni). Jagada seda tunnet, mis päkapikutööd tehes tekib. Avalikult. Ainuke häda, et kui kõiki jõuluettevalmistustoiminguid võibki avalikult teha, siis pole ju enam päkapikke.
Tipp Ja Täpp

Pühadeeelne

Meie alustame pühadega varakult. Et ikka jõuaks kõik südamest ära pühitseda. Ja südamelt ära pühitseda. Jõulud on minu jaoks suur rõõmu ja armastuse püha. Kuuse tõime tuppa ja kaunistasime juba ära. Ja nüüd loeme igal õhtul kuuse all jõulujutte. Mulle meeldib väga Astrid Lindgreni jõulujuttude raamat. Seal on jutte juba kolmesele, aga enamjaolt parajad just viie-kuuesele või vanemale. Maiustame mõnuga. Praegu just lugesin Bullerby jõuludest. Bullerby on minu lapsepõlve unistustemaa. Seal on kõik nii, nagu peab. Võtangi hea meelega just enne jõule need jutud ette, et midagi tähtsat ei ununeks.
Pealegi on tänapäeval kõik palju lihtsam. Mõne asja saab lihtsalt poest, kui ise teha ei jõua. Peaasi, et oleks see mõnus meeleolu ja koosolemise rõõm.
(Üks nipp on mul selle juures ka. Ettevalmistused tuleb teha oktoobris-novembris. Siis pole tõeliste pühade ajal enam vaja poodi suurt minna. Stress jääb ära. Toidupoes käin nagunii sel ajal, kui tööinimesed tööl on. Nii võivad ka maised asjad teenida hingeliste vajaduste huve.)
Vanasti armastasin pühade eel kontsertidel käia. Laste kõrvalt on raske selle jaoks aega leida, aga nüüd on teised rõõmud. Täna näiteks meisterdas tütreke virna kaarte. Istusin kõrval ja pidasin väikevennal silma peal. Ja jagasin paremaid materjale ette. Aga põhiliselt ikka nautisin seda kõike, mis ühe väikse lapse hingest pidurdamatult välja voolas. Täitsa õige tunne tekkis.
Teile ka kõike kaunist soovides,
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 20. detsember 2007

Teine lapsepõlv

Mõtlesin tükk aega, et mis imeliku jutu ma siia viimati kokku kirjutasin. Et tahaks tööle minna. Pole ju seda jõudugi nii ülearu, et ei tea, mis ära teeks. Vajadust tööle minna ka õnneks pole. Ei tea, kust selline mõte tuli, aga ära läks jälle. Pärast sain aru, et oma praeguse koduse eluga justkui teen omale uut lapsepõlve. Just sellist, nagu oleksin kunagi lapsena endale tahtnud. Ja see läheb täitsa asjaks, sest mu vanem laps on täitsa piisavalt minu moodi tüdruk, et osata neid asju hinnata ja nautida. Ja siis me saame neid asju nautida koos, tema ja mina väikse tüdrukuna ja mu praegune mina vaatab pealt, et kõik sujuks hästi. Lisaks on tütar õpetanud mulle veel palju häid asju, mida ma poleks osanud lapsena tahtagi. Et meil oleks veel toredam.
Ma arvan, et teine, ilusam ja parem lapsepõlv on just see kingitus, mille ma jõuluvanalt paluksin, kui ma üldse vanalt midagi paluksin. Nojah. Kingid ostan meile ise ja ilusama ja parema teise lapsepõlve teen ka ise. Teile ka ainult parimat soovides, Tipp Ja Täpp

PS Ma ei peaks vast oma lapsepõlve üle kurtma. Selline keskmine nõukaaegne lapsepõlv. Või isegi tore, kui on ema, isa ja õde täitsa olemas. Keegi ei joo ega laaberda. Isegi koera sain. Aga midagi oli ikka väga puudu ka. Soojusest, ma arvan. Eks vanemad olid ju tööl kogu aeg. Ja ema oli selle üle õnnetu, aga ega teha pold ka midagi. Nüüd on midagi teha. On võimalik lapsega koos tema lapsepõlve pidada. Ja enda oma. Siin on minu jaoks küll, mida tähistada.

Teisipäev, 18. detsember 2007

Imelik kripeldus

Poeg saab uuel aastal kaheseks. Justkui peaks tööle minema. Kuhugi. Selline abstraktne mõte. Nagu Pipil, et kõigil tuleb koolivaheaeg, aga temal mitte, kui ta koolis ei käi.
Nagu ei sobi enam kodus olla, kui noorimal jalad all ja keel kuigivõrd suus.
Aga kuhu minna? Ja kuhu laps panna? Ei raatsi teda veel käest ära anda. Üldse ei paku huvi ükski töömõte. Majanduslikult ka pole eriti mõttekas. Sest suure pingega tööle ma ei tahaks minna – tahan oma jõu veel koju ja lastele jätta. Väiksema lihtsama otsa eest suurt ei maksta. Sest selle koduse oma laste hoidmise tööga justkui teenib ka üht-teist toidu ja riiete ja lapsehoiu pealt kokkuhoidmise mõttes. Siis ei tule tööleminek enam lisatuluna, vaid lisakuluna, sest osa jõudu läheb perest välja.
Aga kripeldab ikka. Et nagu peaks minema. Õiged inimesed ju käivad.
Mõtlen oma eelmiste töökohtade peale. Mõnel pool on olnud inimestevahelisi probleeme, mind on need seganud isegi siis, kui ma ise pole selle all otseselt kannatanud (vahet pole, kas öelda, et probleemi tekitab loodus või kehv lastetuba või kehvad isiksuseomadused, kui probleem püsib, siis mind segab). Mõnel pool kehv ülemus. Ühes kohas oli kõik muu tore, aga mõne aja pärast raha ei tulnud suuremat sisse ja siis polnud ka eriti millestki palka maksta. Läksin siis minema, Tallinnas on ikka võimalik parem töökoht leida, kui endal liiga suuri ega spetsiifilisi nõudmisi pole. Ja ühest muidu täitsa enda unistuste kohast tüdisin lihtsalt ära. Ja siis tuli pääsemine lapsepuhkuse näol. Sinna ma pärast esimese kolmeseks saamist enam tagasi ei läinudki. Jäin hoopis teist ootama. Nii et ei oska kuhugi tahta. Võibla see on kauaks koju jäänud ema hirm. Hirm uute ja tundmatute olukordade ees. Võibla hirm enda vähese suutlikkuse ees. Võibla see on mugavus ka.
Mõneti olen ju rahul oma väikse koduse eluga. Probleemid on enamasti mulle jõukohased lahendada. Ja kui pole, olen ise alati küllalt suur ülemus, et asjatundjalt abi paluda. Kokkuvõttes asi toimib. Ma võin siin blogis endale igasugu asju kokku unistada. Ilusa suurema ja parema maailma näiteks. Päriselus on teistmoodi. Ei ole päris nii ilus ja suur ja hea, kui tahaks. Või pole ma ise nii suur ja ilus, et oma elu selles suures maailmas korraldada. Sest tähelepanu, mõtted ja tunded on kodus. Jõud ja ilu on nagunii kodus.
Ma vist jään veel oma kodusesse argiaskelduste ja laste mängude-muinasjuttude maailma edasi (kas see on kinnijäämine või oma õige koha äratundmine?). Kuigi kripeldab, et tuleks päris tööle minna. Ükskord ikka.
Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 17. detsember 2007

Printsessipiltidest

Väike laps on avali ja võtab kõike vahetult vastu. Kõik mõjub ja mõjutab otse. Seepärast oleks asjakohane, et valib täiskasvanu, kes on oma filtrid juba loonud. Ja mõtleb, enne kui valib. Millist mõju me oma lapsele tahame?
Tänapäeval ilmub üha enam printsessiraamatuid, kus nuditud sisu ja mannetu stiili kõrval on arvutiga tehtud pildid. Nende raamatute printsessid on haiglaselt piitspeenikesed ja meenutavad elutuid kahemõõtmelisi nukke. Selline on tänapäeva iluideaal. Huhhuh. Haige ja elutu.
Selle poolest meeldib mulle Larousse’i printsi- ja printsessiraamatu kujundus (raamat ise meeldib ka, üheksa klassikalist printsessijuttu nagu „Metsluiged”). Pildid on pigem kunstiteosed. Pitsilised volangid ja saledad pihad on jäetud täpselt välja joonistamata, oluline edastatud värvi ja kujundi kompositsiooniga. Ja need on kõnekad pildid. Soovitan.
Aga lapsena ma nautisin muidugi neid rokokoolikke kostüüme, mida Perrault’ muinasjuturaamatus nii ohtralt leida (vähemalt arvestas iluideaal paarkümmend aastat tagasi loomulike kehavormidega ja ilusaks peeti elusust). Enda üle olen uhke, et olen sellest vähemalt osaliselt välja kasvanud, ning pitsivahu kõrval on üha olulisem nii asjade kui inimeste sisu ja olemus. Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 16. detsember 2007

Printsessid ja haldjad

Vahepeal on väikesed tüdrukud printsessid ja haldjad.
Printsessid on ilusad. Paremal juhul ka head, aga võibla hoopis nipsakad, laisad või lausa õelad. Nende vajaduste eest hoolitsevad toateenijad, kokad ja kogu ülejäänud õukond. Mõni väga üksik neist teeb midagi. Tikib näiteks. Laulab-tantsib. Või kammib oma imetabaseid maani juukseid. Ülejäänute asi on lihtsalt pandav olla. Aga vähemalt on nad alati ilusad. Istuvad sirgelt ja nina ei noki.
Haldjal on oma asi ajada. Võibla ta on ilus ja hea, aga eelkõige on ta asjaneitsi. Õhtutaeva haldjas süütab tähti ja värvib loojangukuma. Pilvehaldjas paigutab pilvi. Lillehaldjas aitab lilledel kasvada. Haldjas võlub, seab ja korraldab. Ta vastutab isiklikult maailma asjade ilu ja korrasoleku ja võibla veel millegi eest. Ilu väljendub tasakaalus ning asjakohastes mõõtudes ja suhetes. Haldjas oskab need asjad paika panna. Teab, oskab ja teeb.
Tipp Ja Täpp

Valgus meie sees

Meile, kes me kurdame pimeduse üle.
Õues on pimedus jõudmas oma haripunkti. Päike käib madalalt ja üldse harva on teda näha. Aga kusagil on päike alati olemas.
Pimedat on palju meie ümber: kõikvõimalikke turunduskampaaniaid, mis väidavad, et nende toote tarbimine toob õndsuse. Aga tegelikult vale puha: ei too ühti.
Tõeline pimedus on vaevaks siis, kui valgus inimese sees kustub. Seepärast ma soovin meile valgust üha ja üha! Ma soovin seda kohe nii palju, et jaguks endale ja oma perele ja sõpradele-tuttavatele ja kasvõi võhivõõrale jagada!
Tipp Ja Täpp

Meie päkapikud toovad kommi alati

Kerttu Soans kirjutas Postimehe AK-s päkapikundusest. Pikk ja põhjalik lugu. Ja minu jaoks kurb. Sest see ongi nii paljude laste jaoks. Kõigi nende kurbade tagajärgedega, mis loos kirjas.
Mina vihkasin lapsena, kui mulle öeldi, et mõnel juhul ma võiksin jääda kingist ilma (päkapikukomme siis veel ei tuntud). Ühegi suure pahandusega ma pole mälu järgi hakkama saanud ja väikse asja eest nõnda karistada ähvardada käis mulle üle mõistuse. Viha ja trotsi tekitas. See tundus suure ülekohtuna. Siiamaale tundub. Mulle tundub siiamaale, et jõulukingid toob võõras taat just selle pärast, et kasvõi see üks kord aastas me oleks tänulikud lihtsalt niisama – eiteakellele. Et oleks üldse see võimalus siirast tänu tunda, mitte lihtsalt kohusetundlikult tänada ema või vanaema selle eest, et tema oma kohust täidab.
Nii on meil alati komm aknalaual ja kingitused juba ootamas. Ja ma ei ütle oma lapsele kunagi, et ta võiks mingil põhjusel kommist või kingist ilma jääda. Iga laps on alati kinki väärt. Ja ehk aitab see niisama saadud komm aitada kasvada teadmises, et oleme hoitud ja kaitstud.Tipp Ja Täpp

Ainult lauluga?

Eelmises postituses justkui heitsin ette, et lapsi jõuga paika pannakse. Kohe pärast seda panin tähele, et kuigi ma seda ei taha, siis mõnes olukorras kehtestan ise ka korra jõuga. Pooleteistaastane ei tee ju sugugi alati seda, mida vaja oleks. Üheski vanuses inimene ei taha alati seda, mis oleks kasulik ja vajalik. Waldorfpedagoogid õpivad välismaal aastate kaupa hääle seadmist nii, et lapse hing kuuleks õpetaja palvet ja laps läheks ise soovitud teed. Siis on sundi vähem. Ja sõnaga käskimist nad pigem ei kasuta, vaid teevad ise ette, et laps saaks jäljendada. Vähem vägivalda. Aga tavavanemad (nagu mina) ju nõnda laulda ei oska. Ei jaksa ka.
Jõuga korra kehtestamine pole siiski päris sama, mis vägivallaga. Mõtlesin, et kust läheb piir ja jõudsin samasse punkti, kuhu ikka. Küsimus on meeleolus. Millise meeleoluga vanem ütleb, teeb ja paneb. Viha viitab vägivallale. Ja järgmine küsimus on, kust leida kannatlikkust, kui kogu energia on kulunud muude vajalike asjade peale ära. Polegi teist nii väga - sellise sombuse ilmaga. Kas jääb üle ainult oodata kevadet?
Tipp Ja Täpp

Neljapäev, 13. detsember 2007

Jäta järgi või...!

Viisin eile tütre huviringi. Kuna mul polnud selleks ajaks väikest kuhugi jätta, võtsin ta kaasa. Koju minna ja kohe uuesti lapsele järgi tulla poleks titaga hästi jõudnud ja nii siis pusserdasime seal nurga taga kaksi, kuni õde ringitas. Nägin ja kuulsin mõnda, mis jälle kasvatuse teemal mõtlema ja lausa sõna võtma pani.
Üks vanaema oli lapselapsele järele tulnud, aga poiss saatis ta avalikult pikalt. Isegi nurga taha oli koledasti kuulda. Vanaemal ei jäänud muud üle, kui minna õue teda ootama. Poiss jauras sees edasi. Vahepeal jooksis meist mööda koos paari sama vana tüdrukuga, kõik umbes 8-10aastased. Kuulsin, kuidas nad pisut eemal nägelesid omavahel. Ja nägin, kuidas pisut suuremat kasvu tüdruk sedasama turris olekuga poissi kinni hoidis ja kätega vaikselt klohmis. Kui küsisin, et mis toimub, sain tüdrukult kiiresti malbe vastuse, et eimidagi. Naeratas ja seletas, et see poiss ajab oma vanaema ja õpetaja närvi ning tema püüab lihtsalt asja parandada. Mind hämmastas, et see tüdruk julges peagu minu, võõra täiskasvanu kõrval ja minu nähes poissi klohmida - et ta oli nii kindel enda teguviisi õigsuses. Poiss oli sissepoole pööratud pahura olekuga, ilmselgelt teda miski vaevas, ja ilmselgelt see oli kõigile tülikas. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Jõuga kord majja!
Eks nii ole vist meid kõiki kasvatatud, kui mitte ehk kodus, siis mõnes lastekasvatamise asutuses kindlasti. Täiskasvanud vast enamasti käsitsi kallale ei lähe, aga ega verbaalne vägivald parem ole. Skeem on ju sama: kui sa vait ei jää, siis annan pasunasse! Kui vähesest ei aita, siis kõvemini!
Tipp Ja Täpp

Kolmapäev, 12. detsember 2007

Kas laps kasvab ise?

Olen kohanud seisukohta, et lapsed kasvavad ise. Eks nad kasvavad jah. Viskavad pikkust ja laiust, harjutavad tunnetust ning võtavad üle teiste inimeste mõtteid. Aga see ei peaks tähendama, et nad kasvavad omapäi (selliseid tulemusi enamik meist ei taha: vt omapäi kasvades).
Mõni aeg tagasi kirjutasin oma lapse lasteaias olnud suhteprobleemist. Üks kommenteerija arvas selle kohta, et see on lihtsalt loodus. Suurepärane tähelepanek! Looduses tõesti asjad nii käivadki. Vist. Turovski jt on loomade käitumise kohta raamatuid kirjutanud. Loomariigis on tõesti liigutavat hoolt järglaste eest, mõnda sorti eneseohverdust (üksikute värviliste putukate paratamatus langeda asjatundmatute noorlindude saagiks või mesilaste astlakaotus näiteks) ja palju muud põnevat. Hävitavat käitumist nt.
Aga inimestel on midagi, mis loomadel puudub. Eetikavõime. Inimesel on võime aru saada heast ja kurjast. Teised loomad (nojah?) on endiselt paradiisis. Meil ainsana on võimalus oma eetikavõimet kasutada. Nähes, et laste suhted kisuvad kiiva, on võimalik neid rea peale aidata. Enamasti on see kergem kui täiskasvanute hulgas. Ka minu lapse lasteaias aset leidnud olukorda sai leevendada hea tahtega lapsevanemaid ja õpetajaid kaasates. Vaja oli otsust, et sellised suhted jäägu loomariiki ja minu lapse suhtluskeskkonnas valitseb teine stiil. Veel oli vaja tegu ja mõnevõrra head õnne, möönan.
Igatahes olen üha enam veendunud, et inimeste seas on võimalik inimlikult, hoolivalt ja armastavalt suhelda. Ja seda saab õpetada ka lastele. Ma arvan, et nad õpivad seda ise ja hea meelega, kui ainult võimalust anda. Tegelikult ma arvan, et me kasvatame (nii oma kui võõraid) lapsi kogu aeg, vahendades iga minut oma suhtumise, ütlemise ja teoga enda väärtushinnanguid. Sellest pole pääsu, see on vääramatu nagu loodus.
Samas sageli mulle tundub, et vanemaid ei pane tähele, kuidas nad oma lapsi kasvatavad. See kasvatamine on lihtsalt nii loomulik, enesestmõistetav ja ebateadlik. Siin on üks konks. Ebateadliku kasvatamisega vahendame vahel ka ebasoodsaid mõjusid. Mulle meeldib ka vahel ebapedagoogiliselt käituda. Mõnus! Ma lausa igatsen neid võimalusi (aga laste juuresolekul luban endale harva, sest ma ei taha pärast seista silmitsi nende tagajärgedega).
Samas on mind küll üsna teadlikult kasvatatud (minu varased aastad möödusid väidetavalt Spockieelses ajas), aga suurt osa sellest kasvatusest ma vastu ei võtnud, sest mulle iga jama ei sobi. Neid jamasid nähes mõtlen vahel, et võibla ajan ma ise ka oma lastele jama. Nende isiksuse ja tuleviku perspektiivist vaadates. See selgub hiljem. Et mis oli jama ja mis asjakohane. Praegu ma muudkui kasvatan. Eetikatundest lähtudes.
Või kui see pole see „päris” kasvatamine, siis las lapsed kasvada pealegi ise. Aga peaasi, et vastutustundelise täiskasvanu tähelepanu all.
Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 10. detsember 2007

Lauamäng „Lapsega tänaval”

Vaja läheb täringut, mänguvälja ja mängijaid.
Start. Paned väikese lapse ja enda ilmakindlasse õueriidesse, võtad käru, võibla ka asjakohast lisavarustust. Lähed.
Kui vihma sajab, saad vihmase ilma punkti. Aga võid sellele lisada ka paar tubli karastuskohustuse täitmise punkti. Kui vihm järgi jääb, saad tahke ilma punkti.
Laps tahab ise oma käru lükata. Jätad ühe viske vahele.
Silmitsed tuules kiikuvaid puid. Leiad rahupunkti.
Elava liiklusega tänava äärde jõudes tüdib laps käru lükkamisest. Kärus istuma pole ta nõus, kõnnib ise, sõiduteel sõitvaid autosid vaadates. Lülitad sisse kogu oma tähelepanu ja suunad selle lapsele. Lükkad käru kõrgendatud valmisolekus last kinni püüda, kui ta peaks hakkama autotee suunas liikuma.
Pöörate suure liiklusega tänavalt vaiksemale. Hingad kergendatult.
Kõnnitee on üksainus suur ja sügav lomp. Liigute sõiduteel. Valmisolek kiiresti reageerida on endiselt kõrge.
Aeg-ajalt möödub mõni auto. Mõni auto pritsib. Kui sopaveega pihta saades ütled (kasvõi mõttes) vandesõna – kukud taseme allapoole. Kui säilitad rahu – saad punkti.
Laps võtab maast oksa ja hakkab sellega lombis sorkima. Jätad ühe viske vahele.
Laps ujutab kooli kõrval lombis suitsukonisid. Jätad ühe viske vahele.
Kindad saavad märjaks. Viis karastuspunkti. (Hiljem selgub, kas mõni nohupunkt ka; kui karastuspunkte on piisavalt kogunenud, jääd nohupunktist ilma.)
Lähete edasi. Läbite puhtalt koerajulgastiku labürindi – viis sammu uljalt edasi.
Kohendate mütsi ja võtate märjad kindad ära. (Kui lisavarustuses leidub, saad panna lapsele kuivad kindad.) Jätad ühe viske vahele.
Laps vaatab tänavale pargitud autot. Jätad ühe viske vahele.
Laps sorgib oma heleda näpuga auto küljel õli-sopakihis. Jätad ühe viske vahele.
Viid ta sealt edasi. Viis kiiret sammu.
Kui laps peaks protestima hakkama, saad viis kehva ema trahvipunkti.
Jääd korraks unistama ja laps on vaateväljalt kadunud. Süda jätab kolm lööki vahele ja hingamine seiskub pikaks pingsaks hetkeks.
Jooksed paar sammu õiges suunas ja leiad lapse aiaposti tagant. Laps uuristab näpuga tellistest laotud aiaposti vuugivahesid. Jätad ühe viske vahele.
Laps hakkab väsima ja tahab sülle. Keeldud kindlameelselt ja pakud võimalust kärru istuda. Sellest võimalusest keeldub laps kindlameelselt ja astub aegamisi edasi. Veeretad täringut väga aeglaselt.
Laps laulab. Viis sammu uljalt edasi.
Laps märkab lombil õlilaiku, aga ei lähe seda sorkima. Hingad kergendatult.
Laps astub plärtsti järgmisse lompi, nii et vesi lendab kahte lehte. Ja veel paar korda. Kui püsti jääb, saate osavuse eest kolm punkti. (Kui laps kukub külma ilmaga kõhuli lompi ja peaks märjaks saama, minge koju tagasi ja alustage otsast peale, pärast kerget kehakinnitust või hoopis mõni teine kord. Aga asjakohase varustuse korral võib ta ise üsna kuivaks jääda.)
Laps märkab lindu. Jätad ühe viske vahele.
Laps tahab uuesti sülle, aga sa kinnitad, et kiigeplats on juba päris lähedal ja ta jätkab teed. Eduka motiveerimise eest saad punkti. Viskad täringut veel aeglasemalt.
Laps jälgib, kuidas vesi lombist teise lompi voolab. Jätad ühe viske vahele.
Jõuate mänguväljakule. Annad vajadusel lapsele oma kuivad kindad, kuivatad kiige ja aitad ta istuma. Laps kiigub, sina lükkad aeg-ajalt hoogu juurde. Tükk aega ei juhtu midagi. Soovi korral võid selle puhkuse ja rahu eest endale mitu punkti lubada. Kui hakkad kärsituks muutuma, siis saad kehva ema trahvipunkti.
Võid vaadata tuules kiikuvaid puulatvu. Selle eest saad rahupunkti.
Võid kuulata ümbruses kostvaid hääli. Iga ära tuntud linnuliigi eest saad ühe zooloogiapunkti.
Võid lihtsalt nautida olemist. Tühjust. Võimalust peagu mitte midagi teha. Saad suure tühja punkti, kui tahad.
Laps rõõmustab kiikumise üle. Rõõmu jagamise eest saad sina ka ühe punkti.
Kui on juba küllalt kiigutud, annad sellest lapsele teada, või annab ta ise. Paned lapse kärru ja sätid mõnusasti paika. Ei tee paha asendada porised kõndimisjalanõud pehmete unesaabastega. Siis katad lapse tekiga ja hakkate liikuma.
Põõsastes kõnnitee kõrval säutsub linde. Jääte neid vaatama ja jätad ühe viske vahele.
Vaidled lapsega, et need on varblased, mitte tuvid, ja jätad ühe viske vahele.
Kuulad varblaste säutsumist ja laulad ise järele. Jätad ühe viske vahele.
Siis lähete edasi. Mõõdukal sammul. Naudid liikumist enda tempos. Viimaks ometi.
Laps uinub. Lased käru seljatoe alla, sätid teki paremini ümber ja jätad ühe viske vahele.
Nüüd oled mõneks pikaks magusaks hetkeks üsna vaba. Naudid. Tunnetad, kuidas lihased pingulduvad, korrigeerid rühti. Hingad sisse-välja. Otsid taevast heledamat laiku. Imetled puuvõrade graafikalikke skulptuure. Võibla teed puhta mõnu pärast väikse lisatiiru. Saad täringu päris oma kätte jätta ja seda üksi veeretada nii kaua kui tahad. Aga võibla valid hoopis mängu lõpetada.
Siis jõuate koju.
Paned lapse akna alla magama ja lähed tuppa. Nüüd algab sinu aeg. Kümme punkti!
Te olete selle mängu võitnud! Te saite olla koos, kogeda, kuulata, vaadata, haista, katsuda, hingata värsket õhku (väikse süsihappegaasi lisandiga), te saite end liigutada ja sellest kõigest rõõmu tunda!
Kui see mäng hakkab liiga lihtsana tunduma, proovige sama kahe lapsega. Ja siis kolmega.
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 8. detsember 2007

Hämara aja kingitus

Õue väga ei kisu. Enamasti käime ikka oma igapäevast karastuskohust täitmas, aga vahel jääb vahele ka. Vaadata pole õues suurt midagi ja kehvema ilmaga eriti mõnus ka ei ole. Ja ometi on sellel ajal oma kingitus. Kui miski väline enam tähelepanu endale ei tõmba, saan märgata ennast ja last. Me saame lihtsalt olla. Selles ajas ja ruumis. Koos. Vaikuses ja rahus.
Võibla on sel koosolemisel eriline sügavus ja sisu. Lihtsad asjad saavad loa omandada uue tähenduse. Võib näiteks vaadata, mitmel erineval viisil saab nupumosaiikmängu mängida. Nuppe saab laduda vabalt, värvi ja suuruse järgi, mustriks, nuppe saab teiselt poolt välja torkida, kuni õigele poolele tekib nupumets ja osa nuppe kukub aluselt välja, siis saab need nupud jälle sinna aluse külge tagasi vajutada ning sama korrata – näiteks nii kaua, kuni kõik nupud on lahti tulnud (viimased peab ise näpuga ära võtma). Liita ja lahutada saab ka, kui vanus välja veab. Ning kujundeid, pilte ja ridu moodustada. Selleks kõigeks on põhiliselt vaja tähelepanu. Kui lapse omast veel ei piisa, saab ema enda oma sinna juurde panna. Ja mängu jätkub kauemaks. Aga seda tunnet ma ei raatsi ära kirjeldada.
Hämar aeg annab võimaluse avastada oma sisemist elu. See on suur, ilus, põhjatu ja väga isiklik.
Tipp Ja Täpp