Neljapäev, 20. november 2014

Kuldses puuris

Üks jutt on ammust aega siia bloggi kirja panemata. Kui ehk mitte päris otse, siis ma kiidan aina, kui tore on olla kodune ja jätan üsna mainimata, mis on selle hind. See hind on tegelikult päris kõrge ja ma tunnen end veidi valeliku koduema elu müügimehena, kui see üldse siia kirja ei saagi. Likvideerin siis selle võla, sest ma tunnen, et see oleks aus nende suhtes, kes sellist elu endale (või kaasale) soovivad.


Ma olen üsna kodune olnud ligi 13 aastat (enne töötasin täiskohaga erialasel ametikohal). See on pikk aeg olla eemal mingist erialast, palgatöisest tegevusest kõigi oma rutiinide ja sellega kaasnevate toimetulekumehhanismidega. Ma praegu tõesti ei kujuta ette, mismoodi täisajaga tööl käivad emad saavad rahuldatud enda ja pere vajadused. Ega ole teada, millest ma vanana elama hakkan, kui mul pole neid tagavarapensionisambaid ja kõik see muu.

Lisaks kõik need ohud, mida toob kaasa see, kui senised rahavood peaks kokku kuivama või katkema. Kuhu ma praegu tööle saaks, kui eluliselt oleks vaja peret toita ja katta? Ma olen kaotanud sidemed nende inimestega, kellega koos olen kunagi töötanud ja kui mõned sidemed ongi säilinud, siis kui tõsiseltvõetav töötaja ma ühegi tõsiseltvõetava asutuse jaoks praegu oleks? Ma ei teagi eriti, kuidas praegu tööd saadakse (lasteeelses elus jõudsin kümme aastat töötada algul sugulaste, hiljem ka tuttavate kaudu saadud töökohtadel, aga see on kõik ju ammuminevik).

Häda on selles ka, et varasemate palgatööde tüüpi tegevusega ma ei soovi enam jätkata, see ammendas end juba siis, kui 13 a tagasi raseduspuhkusele jäin. Tegelikult tahaks alustada millegi uuega, aga ennast uutele turgudele sisse süüa on ju teadupärast suurem pingutus. Suur ettevõtmine ja energiakulu on ennast sellisele kohale vastavaks teha, omandada kõik need teadmised ja oskused. Ega ma päris ei näe ka, kuhu ja kelleks tahaks saada – kuigi suur tüdruk juba. Lapsena ma ikka teadsin vastust sellele elutähtsale küsimusele (aga need teed on kõik praeguseks rohkemal või vähemal määral läbi käidud).

Meie ühiskond väärtustab inimesi üsna (palga)töökeskselt, mitte inimene ise ei ole sellisena väärtuslik, vaid see, mida ta [raha teenimiseks] teeb. Kitsamalt võttes on väärtustamise aluseks sageli ka töö prestiiž või palga suurus. Selles kategoorias olen mina täitsa null. Ja pikka aega palgatöölt eemal olnuna ei ole mul sellesse kategooriasse võibla kunagi tõsist minekut loota (tõsist huvi ka pole). Oma vabatahtlikust tegevusest ma igale ei räägi ja kodust tegevust ei osata meil väärtustada, sest sellest ei ole kombeks kõnelda, kuigi absoluutselt iga asja saab teha veel palju paremini – ka süüa teha ja laste kasvamist toetada; isiklikust kasvamisest kõnelemata. Koduema peab toime tulema sellega, et teda mõnes seltskonnas üldse kellekski ei peeta. Ja suutma ennast ja oma tegevust väärtustada ka siis, kui ümbritsev keskkond laiemalt seda ei tee.

Veel üks probleem on seotud laste võimalustega. Kui kodune tööjaotus on väga ühene: mees kodust väljas raha teenimas ja naise kanda on kogu koduelu, kaasa arvatud kõik lastesse puutuv, jääb mehel kontakt lastega napiks. Sel juhul ei pruugi mees mõista laste vajadusi ja selle asemel, et sisukal viisil panustada nende arengukeskkonda, hakkab äraoleku süütunnet kompenseerima mõttetu träni või liigse taskurahaga. Lapse arenguks on ülivajalik, et oleks nii ema kui isa olemas. Et oleks hingeline ja vaimne side hoolivate täiskasvanutega – läbi mille me tegelikult inimeseks saame. Kui isa mõistab oma lapse vajadusi (kasvõi ainult oma vaatevinklist, mis on seotud nt annete arenguks võimaluste tagamisega, ma ei arva, et isa peaks iga vannitamise juures olema), on kandepind lapse jaoks palju laiem ja maailm palju toredam koht. Oi kui paljud emad sooviks nt oma lastele väikest perepäevahoidu, kuid kui nende panus pere rahaasjadesse on väike, pole neil sageli ka sõnaõigust sellistes olulistes küsimustes nagu lapse keskkonna valik. Ja tööga hõivatud mehel pole sageli infot ega taustateadmisi ega ka aega neid otsida. Naise kojujäämise eest ei peaks lapsed maksma isaga suhte hõredaks jäämisega.

Ma olen loonud endale tillukese maailma, kus väga paljud väikesed asjad on just nii, nagu mulle meeldib. Inimesed on toredad ja ilm on alati hea (valin sobivad riided), roog just see, mida ma praegu soovin ja ma ei pea kellegi meeleheaks tegema endale valesid asju. Aga mul puudub kontakt ülejäänud maailmaga – sellega, millest pajatab meedia. See meedia kajastatav maailm on hirmutav – täis kõiksugu koledusi. Mul igatsus puudutada laiemat maailma. Igatsus ja hirm saada maailmast puudutatud. Aga istun ikka selles kuldses enda loodud puuris ja vaatan võrevarbade vahelt välja.

Hiljem lisatud (peale pikka kommentaari). Mandumise oht on ka. Mistahes alal on mingist vanusest alates mandumise oht kogu aeg kohal. Koduse elu juures võib see vist veelgi kergemini juhtuda, kui pole piisavalt välist survet, et end pingutada. Pingutuseta ei sünni tulemust. Nagu ka lõõgastuseta mitte. Tulemus sünnib nende kahe tasakaalupunktis.Kodus ei pruugi olla ka piisavalt välist tuge ja ühendust ülejäänud maailmaga, mis on samuti tulemuseni jõudmiseks vajalik. Iseasi, kas tulemuse puudumine tähistab alati mandumist? Jõudsin jälle algküsimuse juurde tagasi. Mis teeb elu tegelikult väärtuslikuks?



Veel hiljem lisatud. See kõlab nagu tugitoolisportlane, kes sooviks olümpiamedalit endale kaela riputada. Mingi meeleolu siit tuleb põlema panna, tänutundes, et see on nähtavaks saanud ja ära tuntud.

Elina Kirt kirjutas pika minu jaoks haakuva loo.

TJT

Esmaspäev, 17. november 2014

Kelle oma on anne?

Kas anne kuulub inimesele endale või teda ümbritsevale kogukonnale/rahvale? Kas ongi õige andekatelt rohkem nõuda või peaks neil endil olema õigus valida, kuhu oma anne suunata? Mis annaks paremaid tulemusi nii üksikisiku kui rahva jaoks – kas see, kui kõrgemalt antakse teada, mida inimene peab oma eluga ette võtma, või see, kui talle antakse võimalus oma anne realiseerida, eeldades, et ta nagunii teebki seda oma kogukonna hüvanguks (v.a väike hulk kurjade kavatsustega inimesi, kellest ma siin ei kõnele). Selle loo algus on üleeelmises postituses, kui minu lapselt nõuti lastekooris käimist või muidu....

Ma kirjutasin laulapse klassijuhatajale ja koorijuhile mõjuvast põhjusest, miks tal ei ole võimalik lastekoori tulla ja palusin tal sellegipoolest lubada osaleda klassiõhtul. Klassijuhataja võttis asjaolud teadmiseks ja olukord on sellega lahenenud. Koorijuht helistas ja me rääkisime tund aega – tund aega teineteisest mööda, mõistmata üksteist rohkem kui viisakus vältimatult nõuab. Koorijuht rääkis mulle koorilaulu heast mõjust lauljale ja sellest, kui vähe see lauljalt nõuab ja kui palju annab ja et temal on just seda laululast vaja, sest koolil on koori vaja ja need esinemised tuleb ära teha, mi ssügisel muusikaõpetajatega kokku on lepitud. Mina ei saanud ikkagi aru, miks see toredus just meie lapsele peab osaks saama. Selles suures pealinna koolis on sadade kaupa lapsi, kellest osa ju kindlasti juba viisi peab ja teine osa oleks võimeline selle ära õppima, kui vaid teada saaks, mis õnn teda ees ootab, kui ta laulukoori läheb. Kui kõik klassid läbi käia ja lastega rääkida, olekski potentsiaalsed koorilapsed järgmises proovis.

Mina oleksin küll tahtnud kooli ajal kooris laulda. Mind enamik koorijuhte koori ei võtnud, sest ma pole eriti andekas laulja. Ühe õpetajaga oli koor üsna kõigile kohustuslik, siis ma laulsin ka ja mulle meeldis. Väidetavalt on kõik inimesed võimelised viisipidamise mingil tasemel ära õppima ja kooli koorile ei peaks lõpmata kõrgeid kunstilisi nõudmisi esitama, vaid selle olemasolu põhjuseks peaks kõigepealt ikka olema lauljate rahulolu. Ma arvan, et ka selles koolis on palju lapsi, kes lihtsalt pole tulnud selle peale, et laulma minna ja jorutavad selle asemel helendavate ekraanide taga, jäädes nii ilma elamusest, mis neid tõesti võiks hingeliselt toita ja kanda. Nendega saaks ja tuleks tööd teha ja rõõm ja kasu oleks kõigil. Ja teiste valikuid mittelaula tuleks sallida.

Mulle tundub, et see on väike kild tavalist Eesti elu: meil on väike hulk andekamaid (usinamaid / suurema elujõuga) inimesi, kellelt püütakse seitset nahka koorida ja kes püüavadki neid nahku anda ja / või selle juures kuidagi ellu jääda, rabeldes väljapääsmatus stressi võrgus ja põletades oma elujõudu kahest otsast, jõudmata pidevas kohustuslike tegemises oravarattas elu ja iseennast tunnetada ja kogeda, mis on ju inimeseksolemise mõte. Kõik need jutud kiirustamisest tulevad sellest, et inimeselt nõutakse rohkem kui tal oleks tasakaalukal viisil võimalik pakkuda. Ja siis on sadade tuhandete viisi unustatud inimesi, kes kodumaal rakendust ei leia ja peavad toimetulekuks võõrsilt tööd ja peavarju otsima, sest siin neile kogemise võimalusi ei pakutagi, vahel kohe üldse mitte. Kuigi teistsuguse suhtumise korral oleks neid võimalik siin rakendada. See algab juba koolis, kui toimetuleku mustrid on veel välja kujunemata ja kõike oleks lihtne muuta. Noorte inimeste saatus on rohkem nende enda kätes kui vanematel, kes elavad oma nooreea valikute tagajärgi ega saa neist rööpaist enam kõrvale astuda. Aga noorte saatus on samavõrd palju ka neid ümbritsevate inimeste suunata, sest need inimesed panevad paika käitumismustrid ja mängureeglid. Ja paraku noored ise veel paljut ei teadvusta, neil on elus alles spontaansuse ja tegemise aeg, mõtlemise aeg tuleb hiljem.

Praegune olukord ei ole tegelikult hea ei neile, kes peavad kõike jõudma, ega neile, kellele võimalusi ei pakutagi. Kuidas me selle asja nüüd selliseks oleme ajanud? Kuidas saaks edaspidi teha paremini?

Hiljem lisatud.Mu lapsel oli kolm nädalavahetust järjest muude tegevustega kinni (no mitte mingid sünnipäevapeod, see pole põhjus, miks kooriproovist puududa), mistõttu kooriproovi ei saanud minna. Aga esinemas ikka käis, sest nii väga oli vaja koorijuhti hädast välja aidata. Koorijuht ei jäta ikka last rahule ja helistab, et vajab teda. Miks just teda, kui koolis on ometi sadu lapsi? See on õudne ahistamine ja manipuleerimine. Terves Eestis on tuhandeid, kümneid tuhandeid lapsi, keda keegi ei vaja, kellele keegi otsa ei vaata, kelle käest keegi ei küsi, mis anded temal on. Nemad on ka inimesed, kes ootavad, et nende anne saaks maailma valgustada (ma arvan, et me kõik vajame seda). Nende äraunustatutega tuleks tegelda ja neile võimalusi pakkuda, mitte kurnata neid, kes on oma raja leidnud.

TJT

Neljapäev, 13. november 2014

Kuidas lastega suheldes oma viha talitseda?


Põhjalik viha teemaline lugu Teadliku Vanema lehelt, aitäh, kes saatis. Kopin kolmandiku sellest siia alla ka, sest paljud inimesed ei viitsi linke klõpsata.

Dr. Laura Markham kirjutab oma veebilehel www.ahaparenting.com sellest, kuidas lastega suheldes vanemana oma viha kontrollida.
Kõik vanemad saavad oma laste peale vihaseks. Asja teeb hullemaks asjaolu, et meil on elus teisigi survestajaid: kohtumised, kuhu oleme hilinemas, asjad, mis meenuvad viimasel minutil, tervise- ja rahamured jne. Kui sellisel hetkel tuleb mängu laps, kes on kaotanud oma tossu, kiusab oma väikevenda, on üdini sõjakas, või kellele on just meenunud, et vajab juba tänaseks kooli uut vihikut, on suurem tõenäosus, et kannatus katkeb.
Olgem ausad – rahulikel hetkedel, me teame, suudame lapsevanemana mis tahes ettetulevas situatsioonis paremini toime tulla ja rahu säilitada. Vihatormis tundub oma viha aga meile õiglane – kuidas saab see laps olla nii vastutustundetu, hoolimatu ja tänamatu?
/.../
Mis juhtub lapsega, kui tema peale karjuda või teda lüüa?
Kujuta ette oma meest või naist enesekontrolli kaotamas ja sinu peale karjumas. Nüüd kujuta ette, et keegi sinust kolm korda suurem nii teeb. Kujutle, et sõltud sellest inimesest täielikult nii toidu, eluaseme, turvalisuse ja kaitse osas. Kujutle, et see keegi on sinu peamine armastuse- ja kindlustundeallikas, maailmavahendaja. Ja sul pole kedagi teist, kelle poole pöörduda. Nüüd võta kokku kõik need tunded ja mõtted, mis see kujutlus sulle pähe pani ja korruta selle tugevus tuhandega. See on miski, mis juhtub Su lapse südames, kui tema peale vihaseks saad.
Muidugi saavad kõik meist oma laste peale vihaseks, mõnikord lähevad isegi raevu. Eesmärgiks tuleks saavutada enesekontrollivõime, mis laseb meil käituda nii, et negatiivne mõju lapsele on minimaalne.
Viha on piisavalt hirmuäratav. Sõnaline väärkohtlemine või lapse kutsumine vihaselt, lapsega ebaaustusväärselt rääkimine, tundub lapse jaoks väga isiklik, kuna ta sõltub vanemast. On tõestatud, et füüsilise vägivalla kogemine mõjutab lapse elu ka tulevikus negatiivselt. Kui su viha last ei hirmuta, annab see märku asjaolust, et ta on seda juba liiga palju näinud ning tal on tekkinud selle suhtes kaitsereaktsioon nii viha kui sinu suhtes.
Kuidas oma viha kontrollida?
Inimestes on tihti üsna automaatselt sees ,,võitle või põgene” reaktsioon ning konfliktsituatsioonis jäävad lapsed justkui ,,vaenlase” positsioonile. Kui tekib vihahoog, hakkavad hormoonid kehas möllama ja oleme inimesena valmis ründama. Pulss tõuseb, hingamine kiireneb, lihased tõmbuvad pingesse. Sellisel hetkel tundub võimatu rahulikuks jääda, kuigi teame ka ise, et laste löömine – isegi, kui see võiks kohese leevenduse tuua – pole see, mida teha tahaksime.
Sisenda endale juba eelnevalt, et löömine, vandumine, karistuste määramine vihasena jne pole lubatud. Ära karju ka oma laste peale. Kui tunned, et tahad karjuda, mine kuhugi mujale, näiteks autosse, keera aknad üles ja kisenda. Ära kasuta aga sõnu, sest need muudavad su veelgi vihasemaks.
Et ka su lapsed saavad aeg-ajalt vihaseks, on nende jaoks kahekordne kingitus, kui näitad neile enda peal, kuidas konstruktiivselt oma vihaga toime tulla – laste peale oma viha välja valades sa mitte üksnes ei tee neile haiget, vaid oled neile halvas mõttes eeskujuks. See, kuidas vihasituatsioonides käitud, õpetab neile nii mõndagi.
Alljärgnevalt on välja toodud 14 soovitust, kuidas oma viha kontrollida:
  1. Pane piirid paika enne, kui vihaseks saad. Kui laste peale vihaseks saame, tuleb see tihti sellest, et me pole piire paika seadnud ja miski käib meile närvidele. Hetk, kui hakkad vihaseks saama, on signaaliks, et pead midagi ette võtma. See aga ei tähenda karjumist, vaid sekkumist viisil, mis aitab ennetada olukorda või käitumist, mis sind ärritab. Kui ärrituse põhjuseks oled sa ise – sul on olnud raske päev – võib olla abiks, kui seda lastele selgitad ning palud neil sinu vajadustega arvestada. Kui lapsed teevad mida ärritavat – mängivad mängu, kus keegi võib haiget saada, puiklevad kõrvale, kui neil midagi teha palud, segavad, kui püüad telefoniga rääkida vms, tuleks sul korraks katkestada see, mida teed, tuletada meelde reegleid või ootusi ja suunata nende käitumist.
  2. Koosta nimekiri aktsepteeritavatest viisidest oma viha väljendamiseks. Kui tunned end vihasena, vajad võimalust maha rahuneda. Paljud suudavad endaga toime tulla lihtsa ja teadliku võtte abil: peatu, hinga ja tuleta endale meelde, et tegu pole hädaolukorraga. Raputa pinge oma kätest välja ning hinga seejärel veel kümme korda sügavalt sisse-välja. Kui tunned, et tahad lärmata, ümise. Võid püüda leida ka võimaluse naerda. See vähendab pinget ja tõstab tuju. Isegi, kui naeratad, saab närvisüsteem sõnumi, et tegu pole hädaolukorraga ja hakkab sind maha rahustama. Kui tunned, et pead ennast kuidagi füüsiliselt välja elama, pane muusika käima ja tantsi. Mõned inimesed kasutavad ka padjatagumise meetodit. Seda ma väga ei soovita. Ent kui seda siiski teed, on hea, kui saad seda teha oma lastest eraldi, sest seegi võib lapsi hirmutada.
  3. Võta aeg maha. Pea meeles, et vihane olek on kehv alguspunkt mis tahes olukorras. Võta lihtsalt aeg maha ja tule tagasi, kui suudad rahulik olla. Ole lapsest pisut eemal, nii ei saa sa talle haiget teha. Ütle lihtsalt nii rahulikult, kui saad, et oled hetkel liiga vihane, et konkreetsel teemal suhelda ja tahad veidikeseks aega maha võtta. See õpetab ka lastele enesekontrolli. Kui lapsed on piisavalt vanad, et neid üksinda jätta, võid minna vannituppa, endale külma vett näkku pritsida ja sügavalt hingata. Kui lapsed on omapäi jätmiseks liiga väikesed, saad seda teha ka köögis. Pärast seda istu veidikeseks maha, hinga sügavalt ja tuleta endale meelde, et tegu pole hädaolukorraga ning lapsed ei vääri kehva kohtlemist. Tuleta endale meelde, et see läheb mööda. See on rollimudelina heaks eeskujuks ka lastele.
  4.  
    /.../
Loe täispikka originaalartiklit siitOrigniaalartikli autoriks on Dr. Laura Markham, veebilehe AhaParenting.com looja ning raamatu ,,Peaceful Parent, Happy Kids: How To Stop Yelling and Start Connecting“ autor.
Article by Dr. Laura Markham, founder of AhaParenting.com and author of ,,Peaceful Parent, Happy Kids: How To Stop Yelling and Start Connecting

Brežnevi laululapsed


Tütar tuli eile koju ja ütles, et ta muidu klassiõhtule ei saa, kui peab pühapäeval laulukoori minema. Sest laulukooris on lapsi väheks jäänud ja vaja, et oleks rohkem ja siis mõtlesid õpetajad sellise asja välja, et need, kes on varem laulukooris käinud, peavad seal käima. Klassiõhtu on tuleval nädalal. Sinna tahab laps minna. Talle üldse meeldib koolis.

Laulukoor on talle ka väga meeldinud, ühine laulmine ja ühise rõõmu kogemus on väga oodatud. Meie tütar armastab muusikat. Dirigent on ka väga armas inimene ja meeldib tütrele. Sellegipoolest otsustas tütar sügisel pärast pikkki mõtisklusi, et jätab sel aastal laulukoori  ära. Ta argipäevad on väga pikad, vahel 13 tundi järjest kooli ja muusikakooli, nii et koju jõuab pärast üheksat õhtul. Ja vahel on järgmisel päeval seitsmest äratus. Ja muu huvitegevus. Ja issi-emmega tahaks juttu  rääkida. Ja vahel sõbrale külla minna. Lihtsalt telekat vaadata, käsitööd teha, jooksmas käia (trennist ära mitte unistagi – kuigi talle väga meeldis ka seal). Kuuendas klassis antakse muide õppida ka. Ja kodus tuleks ka viiulit harjutada. Tal ei ole kunagi aega lihtsalt olla. Ja kuidas ma ka ei jälgiks, ikka tahab koguneda unevõlga. Meie tütrel on veel vaja kasvada ka. Seda kõike on liiga palju ja nii ma ka laulukoori dirigendile kirjutasin. Seletasin pikalt, et ei jaksa lihtsalt, koormus on läinud juba niigi väga suureks. Emana ta paistis mind isegi mõistvat – kena inimene ikkagi. Klassijuhataja on ka kena inimene -  mõistab dirigendi muret ja soovi.

Nüüd  siis selline sund. Mullle tuli meelde nõuka aeg. Minu lapsepõlves olid Brežnevi pakikesed. Tahad viinerit või kohviube, pead neid teisi asju ka ostma. Või väärtraamatu omandamiseks ostma lisaks miski parteikongressi kõnede väljaande või „Ülesküntud uudismaa“ (kah vist Brežnevilt). Ja õnnelikud olid, kes üldse midagi said. Kehvema ametiühinguga asutuse töötajatel polnud sedagi.

Aeg käib ringiratast ja oleme samas kohas tagasi. Kas nad hakkavad seal lastekooris laulma „me lapsed Lenini, me lapsed Stalini“? Millisel sajandil me õigupoolest elame? Millise võimu all?

TJT

Teisipäev, 4. november 2014

Arvuti

Pärast kestvaid sooviavaldusi ja pikki mõtisklusi lubasime pojal tahvelarvuti osta. Ta pole oma mitme aasta sünnipäevakingirahade eest midagi ostnud. Ja midagi muud pole ta ka tahtnud. Enne oli sooviks küll nutitelefon, aga kuna selle põhiliseks funktsiooniks olnuks ikka mängimine, siis otsustasime tahvelarvuti kasuks – suurema ekraani pärast.


Enne tegime minu meelest põhjaliku kokkuleppe, mis sai ka kirja pandud. Et enne mängimist peab koolitöö tehtud olema ning trennis või õues käima ja ema aitama ja kasvõi lugema, kui ükski muu variant parajasti ei sobi. Ja et on mänguaja piirang. Ja mängimise peab lõpetama vähemalt tund enne koolitundide algust, et jõuaks tähelepanuga jälle maisesse ilma tagasi ja kõigega õigeks ajaks valmis.

Aga poja soov elektronmänge mängida on nagu vesi, mis ikka leiab tee. Seekord sai auguks minu lahke lubadus mäng lõpuni mängida, kui taimeris aeg otsa saab. Varsti leiutas poeg, et tuleb lihtsalt mängida lühikeste lõikude kaupa, siis saab mängu alustada ja peale mänguaja lõppu ikka lõpuni mängida. Siis veidi vahet pidada ja sama asi mahub päeva sisse mitmendat korda.

Ja see ei jäta mõju avaldamata. Mõju on kehv. Ütlematagi selge, et suur osa mu tähelepanust on hõivatud poja valvamise ja mänguaja piiramisega. 

Sellest perspektiivist vaadates tundub, et parem oleks olnud võtta koer.

Hiljem lisatud. Lugu sellekst, miks Steve Jobs ei luba oma lastele arvutit.

TJT

Esmaspäev, 3. november 2014

Näosaate Tanja

Mulle meeldib selle hooaja näosaate naiskohtunik. Ta naudib ühteviisi vahetult üheksakümnendate eesti klubitantsumuusikat, Scooterit ja „verise näoga” Rammsteini lauljat ja oskab hea iva leida vist ka iga teise näosaate numbri algmaterjalist. Sellega ta eristub selgelt selle saate meestest, kes on pikka aega head maitset harjutanud ja selles igaüks omamoodi meistriks saanud. Kõigil on selge, milline on hea ja milline keskpärane või  vilets muusika. Aga Tanja naudib, heast ja halvast hoolimata.

Mina olen kogu elu, sealh muusika kohta õppinud, mis on hea ja mis ei ole seda mitte. Enne kui ma arugi saan, on platsis õpetatud hoiak ühe või teise nähtuse kohta. Seejärel saab võib-olla oma tunne ka veidi sekka rääkida. Aga vahel kõneleb ainult külgeõpetatud tõde. Selline maailm on palju piiratum ja igavam – kui juba enne kogemuse avanemist on teada, mis on hea ja mis ei ole. Ma märkan Tanjat kuulates oma piiratust igal sammul – ja olen nende teadasaamiste pärast väga tänulik. Parem ikka kohe nüüd kui üldse mitte.

Tanja kuulamine vabastab sedasorti stamparusaamadest. Tema jutt ei ole mingi mõõdupuuga lajatamine, vaid vaba tunnetamine: ikka märkab-kuuleb ta esituses mingeid nüansse, meenutab oma kogemusi selle muusikapalaga seoses. Minu meelest on Tanja poolehoid igale esitusele värvikas, sisukas, mitmekülgne, detailirohke ja huvitav. Kirglik ja siiras nagunii. (Äkki oli inimkonna pärispatuks see hea ja kurja puust söömine?)

TJT