Esmaspäev, 28. veebruar 2011

Tarkusest

Järeltunnetades hiljutisi raamatuteteemalisi postitusi, märkan, et ka minul on laste toimetuleku teemalisi hirme. Et ahah, ka mina arvan, et neid on vaja nende (või minu?) edukama tuleviku huvides intellektualiseerida. Väikselt, vaikselt ja endagi eest poolsalamisi edastan minagi neile teadmist, et raamatutes on tarkus ja tõde. Viimaks ka seda, et haridus on edu pant. Mida ilmselt mulle on aastaid alateadvuse rakumällu söövitatud.

Hoopis vähem pühendunult tegelen sellega, et õpetada oma lapsi iseennast kuulama, endaga sidet hoidma, looduse kaudu vaikust ja rahu leidma. See on tundunud ülitähtis, aga sellesuunalisi tegusid on vähem leida. Süsteemsusest ja regulaarsusest rääkimata.

Ka mina olen lapse aja täis korraldanud „arendavaid tegevusi“. Või lasknud tal korraldada. Miski sellest on vast hea ja vajalik, aga kas kõik?
Ja kui koolilaps enam suurt õueskäimisest ei hooli, looduses olemist äkki igavaks peab (väiksena oli tal seal alati tegemist küllalt, erinevalt kodust, kus ta igavuse pärast mu vaeseomaks vaevas) ja parema meelega arvutis tiksuks,siis võtan seda kui arengu loomulikku kulgu. Või et laps on kõigist oma „vajalikest“ (õigem oleks vist öelda kohustuslikest) asjadest väsinud. Mitte kui enda kasvatuslikku praaki. Nojah. Hea teada.

Hiljem lisatud: samal teemal tekkis keskustelu eelmise postituse kommentaariumis - tore, et samal ajal tuleb samasisulisi mõtteid teistegi inimeste pähe.

TJT

Laupäev, 26. veebruar 2011

Teeme raamatuid


Kui ma laps olin, avastasin ühel hetkel raamatute tegemise võlu. Oma esimese raamatu tegin umbes seitsmeaastaselt (vist veel lasteaialapsena). See oli tollase joonistusvihiku pikkune lugu pardist, kes läks Aafrikasse oma sõpradele külla. Ühele lehele mahtus umbes seitse rida, mis olid suuri püüdlikult maalitud trükitähti täis lükitud, iga rida pidulikult eri värvi. Suured pildid muidugi ka, mänguloomade pealt maha joonistatud tegelastega. Ma sain sünnipäevaks kuue vildikaga komplekti ja tolle joonistusvihiku ning need läksid kohe kasutusse. Algklassilapsena tegin mitmeid loomaraamatuid Austraalia ja Aafrika loomadega. Need loomad joonistasin võimalikult tõetruult ja no ikka ülipüüdlikult ENE-dest maha ja teisele küljele jutu juurde, kah ENE-st.

Meie tütar tegi oma esimese raamatu nelja ja pooleselt. Seal oli muidugi rohkesti minu abi ka mängus, tema laulis ja mina kirjutasin sõnad üles. Üsna abstraktses laadis pildid tegi laps ise. (Ma olin vaimustuses ka, laste loomingu ehedus mõjub otse südamesse.) Viimasel ajal on ta teinud samuti paar eksootiliste loomade raamatut lõbusate värsikestega. Ja mõned lihtsalt raamatud oma nukkudele ja paar sõpradele kinkimiseks.

Ja nüüd selgus, et neil on koolis projektitöö päev. Et eilse reedese koolipäeva asemel (mis oli koolist vaba) tuleb kirjutada referaat ühest metsloomast, mille kohta tuleb raamatuist või internetist materjali otsida (ja kopi-pasteerida ei tohi). Imestasin, et nii noortel, juba teise klassi lastel selline keeruline töö. Referaate on muide väga keeruline kirjutada, esimest tosinat vähemalt, pärast läheb libedamalt ehk. Tütar asus kohe tööle. Pidasime põgusalt aru, kellest teha ja kust materjali leida. Pakkusin talle riiulilt ühte toredat lasteraamatut saarmast ja see sobis. Varsti oli kaks lehekülge referaati valmis, siis väsis käsi ära. Lausa imestasin jah, täitsa korralik töö. Et suurt midagi küsimata aga muudkui tegi. Aga ma siis ei seletanud ka midagi. Kui pole küsitud, parem olla vastamata.

Paar päeva hiljem oli meil suur mure. Õpetaja oli referaadi tegemisest täpsemalt kõnelnud ja siis leidis laps, et tema tehtu ei kõlba kuhugi. Mure oli kohe nii suur, et ma olin selle ees täiesti võimetu. Lihtsalt uppusin sinna sisse ära, toatäis lapse muret pole ka emale naljaasi. Aga isa õnneks lohutas lapse ära ja trükkis talle internetist materjali välja ja ühe ilusa pildi ka, kus kunstnik on kujutanud saarmat kivil.

Ja rahunenud lapsele suutsin välja pakkuda variandi, kuidas ta oma senist tööd ikka kasutada saab, lihtsalt õpetaja soovitud täiendusi lisades. Ja ta asus uuesti innukalt tööle. Tõusis vabadel päevadel hommikuti kell seitse ja tegi tunnikese referaati (tõesti nagu tegelane Mihkel Muti romaanist), siis läks päevane mürgel lahti. Kui esimene kaanepilt ei sobinud (ilusasti maha joonistatud saarmas, aga paber oli maastiku-pidi nagu kunstnikul, mitte portree-pidi, nagu ülejäänud tekst), tegi uue ja sama ilusa. Kuigi isa oli talle minu meelest väga hea lahenduse välja pakkunud. Sai tõesti parem, tunnistan ja tunnustan.

Minu meelest kõlbaks see referaat neljandas klassis ka esitada. Seal on vist juba neli lehekülge juttu, andmete ja pildi leheküljed veel lisaks. Aga laps tahab ikka jätkata. Mis mulle ühelt poolt meeldib. Ma rõõmustan, kui tal ehk on võimalust ja eelkõige just julgust elada kire ja pühendumisega. Kirg ja pühendumus annavad elule värvi ja ilma selleta tundub mulle elu mage ja hall. Kui juba, siis ikka täie rauaga ja kogu raha eest, et oleks tunda, et on tehtud ja elatud. Teisalt tundub, et ta on oma isa perfektsionismi üle võtnud, mille üle ma muidugi ei tohiks ka kurta, sest vähemalt kolm kõige parematest asjadest mu elus on sellega seotud. Aga ikka mõtlen, et kas laps peab nii palju pingutama. Kui saaks ju lihtsamalt ka, mina küll saaks. (Tegelikult tasub ju iga pühendumus end ära, mul on küll tasunud, iga kirg toob kaasa mingi kingituse oskuse või omaduse näol, mida teinekord jälle võib millekski hädasti vaja minna. Aga eks neil kingitustel ole oma hind ka, vahel valus.)

Vaatan, et olen ikka pidur küll. See „lihtsamalt ka”, kompromisside otsimise tee viib vahel ka tülpimusse, konjunktuurlusse ja konformismi. Mulle on need kohad hästi tuttavad - ja oma lapsele ei soovita. Või otsin tasakaalu. Kuni laps end mõõdukal keskteel hoida ei oska, pean mina tema suunamist oma tööks. Kui ainult ise teaks, kus teise või kasvõi iseendagi jaoks see õige elamise koht on. Võib-olla peaks seniks suunamata olema? Aga kuidas ma muidu teada saaks, kui ei proovi. Selline lapsevanema igihaljas küsimus siis seekord sellisel teemal.

No küll ikka sai teemasid ühte postitusse. Aga elu on ju selline. Kuigi kuskil on ka lihtsalt lumi ja lihtsalt leib. Aga ma ei inspireeru sellest kirjutama. Sõlmede sasipuntrad paeluvad enam. Mõni jälle lahendab sudokusid.

TJT

Esmaspäev, 21. veebruar 2011

Varase ea raamatutest


Meie poeg on ka vastselt jõudnud muinasjutuikka ehk eelmises kokkuvõtlikus kirjandusteemalises postituses nimetatud kirjanduse lugejaks, aga panen siinkohal kirja noorema ea, meie peres kolme- kuni viieaastaste lugemisvara.

Millest ma olen lastele raamatuid valides lähtunud? Sellest ka muidugi, et intellektuaalsus on tänapäeval hea toimetuleku üks alustalasid ja et läbi lugude areneb inimese hing – seega on raamat üleüldse oluline. Ja positiivne eelhoiak raamatu suhtes peaks koolis elu kergemaks tegema – et kooliks oleks huvi, valmisolek ja harjumus raamatuga suhelda. Õppimise kirg ja oskus raamatuid kasutada teeb kooliaja ikka palju sisukamaks.

Need raamatuga kohtumise valmisolekud pole meil kummalgi lapsel kuidagi iseenesestmõistetavalt sünniga kaasas olnud. Esialgu ei tahtnud kumbki mingit ettelugemist. Tütrele alustasin u kahe aasta sünnipäeva järel piltidega kolme karu raamatu järgi jutustamist. U pool aastat jutti kustutasin õhtul tule ja jutustasin seda lugu, iga jumala päev sama. Oleks laulda osanud, oleks muidugi mängitamislaulud parem valik olnud, aga siis ma veel arvasin, et ma ei oska laulda (sest kuskilt olin võtnud veidra arusaama nagu oleks laulmise juures tähtsaim viisipidamine – praegu arvan, et see on nö vana süsteemi arusaam, aga ma pean nüüd paremini viisi ka). Varases eas peaks näpumängud ja hüpitused parim kirjandusvara olema, aga mina sellega väga ei tegelenud, sest ise ei haakunud.

Siis leidsin lapse joonistatud piltidega Leelo Tungla luuleraamatu, mida lugesin ka mitu kuud, kasvõi une pealt ja peast. Siis oli tütar u kahe ja poolene ja see oli esimene raamat, mis talle meeldis. Rütm ja lapse joonistatud pildid panid ta raamatust huvituma.

Kolmanda sünnipäeva järel said tütrele ja u pool aastat hiljem pojale lihtsad tekstid vastuvõetavaks. Lood loomadest ja lastest („Jip ja Janneke“). Aino Perviku Kaari lood oleks olnud hea valik, aga ei viitsinud neid välja otsida. Lugesime siis Laura sarja, see sobis küll. Mulle väga ei meeldinud kui välismaine ja meeleolult kah selline pealiskaudne, aga mis teha, kui enamaks polnud pealehakkamist. Ilusad pildid olid esimestel aastatel olulised.

Pojale meeldisid eriti nunnud karuteemalised raamatud. Ilusad lihtsad selged pildid ja lugu, mis kõneleb sellest, et üksteise hoidmine on kõige tähtsam. Raamatukogust sai neid võetud ja pole pealkirju meeles. Tiia Toometi „Suur karuraamat“ mänguasjamuuseumi sattunud karudest tundub mulle mõttetult teaduslik (minu meelest väga seotud ajalooga, meie laste jaoks võõra kultuurisüsteemi tundmaõppimisega) ja seda ma pole oma lastele tutvustanud. Vähem infomüra varases eas. Rohkem ruumi tunnetele ja kujutlusvõimele. Ma olen ajalooteadmiste poolt, kui lapse armas küpses eas tuttav nt oma lapsepõlvest midagi asjakohast räägib, aga targutamiseks on eelkooliiga liiga vara.

Maurice Pledgeri imeliste (liikuvate) piltidega raamatud meeldisid meile kõigile. "Jänku Jussi seiklus" on näiteks sellest, kuidas liblikas areneb - kahe-kolmesele arusaadaval viisil. Idaalne lugemine minu meelest. Ja need Maurice Pledgeri kleepsuraamatud on vast viiesele paras lektüür - need on juba üsna koolilikul viisil harivad. Aga ikka väga ilusad ka.

Nagu püsilugeja teab, on suur osa minu waldorfiteadmistest nö teise-kolmanda ringi teadmised e kelleltki kuuldud, kes võibla on omakorda kelleltki midagi kuulnud, selle naised-saunas-rääkisid agentuuri sõnumeid ei saa alati puhta kullana võtta, aga ma ikka viitan selle NSR agentuuri kaudu minuni jõudnule. Niisiis minu arusaama järgi waldorfpedagoogika seisukohtadest on lastele esimesel kolmel eluaastal parimad rahvalikud lauleldused koos hüpitamiste ja näpumängudega. Ja kogemusest lisan, et väga mõnusad rütmilised tekstid e luuletused võivad kah asja ära ajada. Aga ei pruugi. Pojaga nagu ei juhtunud.

Pärast viiendat eluaastat, kui algab kujutlusjõudude tormiline areng, algab ka muinasjuttude aeg. Intellektualiseerimisega tasub 9. eluaastani ettevaatlik olla. Või vähemalt hammaste vahetumise alguseni. Meie pojal on muinasjutuiga alles üsna hiljuti pihta hakanud. Lihtsamad arhailisemad lood võivad läbi minna, aga n-ö ulmevallast sobivad kõige paremini ikka inimesestatud loomade seiklused ja päkapikulood. Päkapikuusk on ikka raudkindel. Parim raamat, mida elementaarolevustest (haldjad, härjapõlvlased, päkapikud) olen näinud, on 1920. aastate „Laste Rõõmu“ lugude valikkogu „Meie lapse päkapikulood“. Enamik lugusid on saksa keelest tõlgitud ja neis on ajastuomast kasvatuslikku näpuviibutust, aga mitte ainult. Neid lugedes sain nüüd lõpuks ise ka aru, mis tegelane see päkapikk on ja kust see mütoloogia tuleb. Ma kuidagi ei haakunud sellega varem, aga nüüd – parem hilja kui mitte kunagi – vabanesin kommertsjamadest sügavamaid kihistusi mõistma.

Ja kui ma selle lõigu olin kirja pannud, näitas tütar mulle Astrid Lindgreni "Pöialpoiss Nils Karlsoni", mille olemasolust ma seni üldse teadlikki polnud. Ja see võitis hoobilt mu südame ja parima pöialpoisiraamatu tiitli. Minu meelest on armas lugeda tavaliste laste elust, kes näiteks Stockholmi kesklinnas elades sõbrustavad pöialpoistega. Just see tunne ja teadmine, et imed on olemas ja võimalikud, aitab minu meelest ka suurena hinge avali hoida, uskuda, loota ja oma asju ajada. Raamat, mida ma oma lastele ette lugeda tahan. Minu lemmikuid Lindgreni teoste hulgas ka.

Christl Vogli haldjaraamatud kõlbavad ka kasutada, kuigi mulle Kirilille kirjastuse lasteraamatutes sageli leiduv maine pealiskaudsus ei meeldi. Need haldjaraamatud kirjeldavad pigem pärislaste omadusi muinasjutupärases võtmes. Aga meie tütar pole ka sedasorti haldjamajanduse vastu huvi tundnud, tema huvi on olnud palju sügavam, ise haldjas olla ja loodust haldjalikul viisil suunata (mind ta suunab pidevalt, miks siis mitte ka rohu kasvamist vms). Ma ei imestaks, kui ta haldjaid näeks ka. Kätlin Vainolal on kommertshaldjandusest raamat „Kelli – peaaegu haldjas“. Täitsa tore lugemine sellest sordist (ehk siis tänapäevasest pereelust ületöötanud vanematega ja ohtralt pealiskaudset vidinamajandust, nagu see kõrgema keskklassi linnaperedes võib tavaline olla). Mõnda sorti väikestele haldjatüdrukutele loodetavasti abiks tee leidmisel raamatute juurde, kirjanduslik-keeleliselt päris hea. See viimane on minu jaoks olulisem kui võibla välja paistab. Mind kurvastab, kui lasteraamatud on sisuvigade ja keelelohakustega, aga eks ma püüa mõistev olla ja ära siluda, kus annab.

Pojale on palju ka loomaraamatuid loetud. Aga loomad, sageli võõramaist päritolu, pole tema jaoks kuigi päris. Sellises maises tähenduses, nagu minu jaoks siis. Pigem on need mingid müütilised vormi muutvad olendid, kel on imepäraseid võimeid ja oskusi. Oi, kuidas ma pingutan, et mitte oma suure tarkusega neid mõttemänge ära rikkuda. Kuulamist ja imestamist jätkub kauemaks.

Ja Kirilille kirjastuse Stefan Casta sipelgas Sofi seene-, lille-, puude- ja marjaraamat on toredad. Neid on poeg huviga vaadanud. Tütar jälle mitte. Tema hing vajab kõrgeimaid vaimseid väärtusi, mille kandjaks on muinasjutud. Pojal on maailmaga asisemad suhted ja teda huvitavad pärisemad lood. Või siis poistelikult palju põnevust nagu neis päkapikulugudes. Seal juhtus alati midagi ootamatut ja see teda köitis – kuigi ainult üheks lugemiskorraks, teist korda ta enamasti neid lugusid ei soovinud, sest teadis juba, millega lugu lõpeb. Eks tütar ju tea ka neid muinasjutte, aga loeb ikka, lugemise mõnu pärast ja vajadusest kaunites ilmades hõljuda.


See lisandus ka, et kurb küll, aga minu waldorfiteadmised lõpevad paljus lapse kooliminekuga. Ja kuna meie tütar käib tavakoolis, siis iseenesest need hilisema ea teadmised kuskilt ei teki ka. Lapsevanemate arendamiseks peetakse küll loenguid, aga pigem Tartus ja sinna pole viitsinud minna. Tegelikult on igal kooliaastal ka omad teemad, mis selle ea hinge arenguga seotud. Küll oleksin tänulik, kui keegi teaks mulle mingi asjakohase ülevaateteose juhatada.

Raamatute teemal kirjutatu on koondatud raamatu sildi alla, proovisin varasemat mitte üle korrata.
TJT

Sünnipäevakingid


Mida lapsele sünnipäevaks kinkida? Raske teema, olgu siis kingisaajaks enda laps või mõni lapse sõber. Me pole enda lastele väga suurejoonelisi kinke teinud. Vanaemad tahavad selle rõõmu endale ja nii me oleme jalgrattad-suusad seni mujalt saanud. Ja sõpru on nad ikka palju tahtnud kutsuda ja nii saab kingitusi ka palju. Meie poolt on siis pigem pidu või muu elamus. Need kingid siin on eri aegadel saadud, sest pole väga loota, et ma viitsiks sel teemal palju sisukaid postitusi teha. Ühega ehk saab hakkama.

Sel aastal rõõmustasin, kui poeg sai Prantsuse muinasjuttude ja Klaabu CD-d. Mõlemad on täitsa kuulatavad ja minu maitse järgi (oh, ma tõesti kannatasin nn „Parimate muinasjuttude“ ja Onu Remuse all, kui neid kunagi leierdati). Üksküla loeb teadagi mõnusalt, rahulikult ja sügavalt, pealegi on plaadil kena helikujundus (aga pole kirjas, kes on autor). Jaagub Kreem oli minu jaoks üllatav leid, meeldib nii mulle kui eriti veel pojale, ainult loeb lapse jaoks pisut kiiresti, ta ei jõua järele öelda; helikujundus on ka tore. Ka Anu Lambi „Lotte reis Lõunamaale“ on hea kuulamine. Veel meeldib mulle väga Piret Pääri ja Anne Türnpu loetud eesti muinasjuttude plaat, mida tütar kunagi meeleldi kuulas. Ja luges pärast raamatut peale. Väga ilus raamat pealegi. „Pöial-Liisisid“ oli muusikapoes hiljuti kaks erinevat, aga jätsin ostmata. Parem siis loen ise.

Headest CD-st tuleb kindlasti meelde ka raamatuga (ja pillide õpetusega) klaverijutt „Neli heldet haldjat“ ("12 kuu" muinasjutu teemadel, Tšaikovski muusika ja Reti Saksa piltidega). Seda kuulati ikka tõesti 12 kuud jutti, kui mitte kauem. Aga mind ka ei tüüdanud ära, kuigi ma pole suur Liina Olmaru austaja.
Klaverijutt „Võluvitsa vägi“ on palju vähem kuulamist leidnud. Meie pojal on vahel väga isu klassikalise muusika järele, tema armastab balletimuusika plaati, mis oli kaasas balletipusle raamatuga. Huvitav kooslus see viimane, aga rohkesti kasutamist leidnud.

Pojale meeldis kunagi delfiini- ja vaalalaude plaat, mis mees talle internetist leitu põhjal tegi. Vaalalaulud aitasid kunagi ka meie rahutul tütrel uinuda. (Praeguseks on uneraskused unustatud, pigem väsimus mureks).

Pusled ja pusleraamatud on ka meeldinud. Õnneks on ikka ilusate piltidega olnud. Üks on ka maailma riikide ja teine Eesti kaardiga. Need olid ka mõnda aega huvitavad. Ma ise pole suurem asi geograafiahuviline, lapsepõlves tundus mulle riikide pindalate, lippude ja rahvaarvudega kaardimäng igav – mind on ikka huvitanud pigem lood. Aga need pusled meeldivad mulle ka. Kuna on asju, mida haritud inimene võiks teada, siis olgu nende õppimine vähemasti tore. (Ja isegi kui nad ei peaks tahtma haritud inimesteks saada, jääb mängides ikka üht-teist külge)

Neli-nuppu-ritta-mängu sai poeg ka. Neli nuppu ritta on talle veel raskevõitu ettevõtmine, vähemalt minu vastu mängides. Siis väga lootust pole – ma ei tee ennast lollimaks kui ma olen, aga ma olen selle juures nii sõbralik ja toetav kui võimalik, et ta ikka tahaks mängida. Ja sinna juurde õpetan vähehaaval strateegiaid ka. Poeg talus mehiselt ühe kaotuse teise järel ja pakkus siis välja, et mängiksime kolme nuppu ritta – mängu käigus (kuna siis võidaks alati alustaja) leidsime, et siis mängime mängulaua täis ja loeme pärast punktid kokku. Tülikam, aga sellisel viisil on ka pojal õnnestunud mind võita. Ja isegi kaotaja saab palju punkte. Nii on taaskord kõik rõõmsad ja laps arendatud. Eks ümbritsevat elu vaadates on ju selge, et intellektuaalne võimekus ja strateegiamajandus tagavad sageli edu. Nii et selles punktis ma väga waldorfimeelne pole (ja teisalt on minu meelest waldorfi seisukoht pigem sunniviisilise liigvarase arendamise vastane, mitte ei välista intellektuaalsuse arendamist üleüldse, või noh, mina võtan seda nii, keskteid ja inspiratsiooni otsides). Igatahes oli selline kolm-nuppu-ritta ka minu jaoks piisavalt tore mäng.

Väga meeldis magnetkuulikeste mäng (u 400 kr), mille mees Taibula poest leidis (siin ka üks ilus video, need on tõesti ise järgi tehtavad trikid siin ja youtube'is ja mõnusad tõesti). Pakub pinget näpuosavusele ja mõttetegevusele. Taibulas on teisi toredaid magnetimänge ka (kõik üsna kallid), mingeid leiab ka suure poe mänguasjariiulilt. Mul on tunne, et lastele see magnetivärk meeldib. Väikestest kuulikestest saab igasugu ehitisi teha ja lihtsalt tore vaadata, kuhu. Internetis on õpetusi, kuidas peenemaid süsteeme teha. Aga ühel päeval mängisid nad sellist mängu, et üks põrgatas kuulikese teele ja teine püüdis enda käes oleva magnetkuuliussiga kinni. Ja siis vahetasid kohti. See pakkus neile tükiks ajaks sõbralikku tegevust. Telekast ja arvutist eemal hoitud lapsed peavad ju alailma end ise lõbustama ja uusi tegevusi välja mõtlema.

Poeg sai dinosauruste raamatu, see meeldis väga. Talle on meeldinud ka linnu- jt looduseraamatud. Ja armsad loomalaste lood. Nüüd möirgab meil siin vahel noor dinosaurus. Ja vahel jälle põmmutab keski sõjamees oma kuulipildujaid ja muid sõjamasinaid. Üksildasel vaikusehetkel põmmutab mul vahel see pikalt kõrvus (mida küll lasteaiaõpetajad oma vaikusehetkedel kuulevad?).

Kaleidoskoop on tore asi. Igal lapsel võiks olla. Ja luup.

Meie lastele on meeldinud päris looma moega loomadega mängida, neid on aegade jooksul kingitud. Ka puidust arhailisema moega taluloomad on toredad. Ja kõiksugu puidust klotsid, millest ehitada. Meil senimaale oli põhiline ehitusmaterjal ikka puitklots. Kuivõrd waldorfpedagoogika räägib ju ka, et elus, loodusest pärit asi on inimesele ja eriti lapsele parim, sest laps kogeb maailma ja õpib ennast tundma just katsudes. Seepärast olen plastmassist püüdnud hoiduda.


Sel aastal sai poeg meilt ja vanavanematelt suuremad legokomplektid. Juba mõnda aega on ta vähestest kodus olnud legotükkidest vigureid meisterdanud. Suvi otsa näiteks muruniidukeid, neid on ikka ütlemata palju mudeleid nähtud. Tütar sai viieselt oma esimesed barbid. Kolmest on seni täitsa piisanud. Nendega on pidusööke mängitud ja riideid tehtud. Kinkisime äsja tütrele barbiriiete õmblemise raamatu ka, see meeldis väga, aga pole veel kasutamist leidnud. Ma tundsin, et minu ettevõtlikusest ja oskustest barbiriiete valmistamiseks ei piisa.

Lugemishuviline tütar sai raamatuid ja raamatupoe kinkekaarte. „Drakonoloogia. Draakonite välimäärajas“ oli lisaks jutule 12 draakoni pusled ja need sai kokku panna ja nendega on nad rõõmsasti mänginud. „Kes olen mina?“ pakub lapsevanemaga koos mõtlemise ainet. Kõik raamatu eeldused ei haaku minu omadega, aga muidu tore raamat ja materjalistlikumale mõttelaadile peaks üleni sobima (mulle sobib mh see, et saan selle raamatu abil tutvustada enda lapsele materjalismi, mis on väidetavalt valges maailmas levinuim usk; ja eelkõige harjutada ennast vähem midagi arvama, et jätta lapse arvamistele enam ruumi). „80 muinasjutuga ümber maailma“ on tore värviline muinasjuturaamat, mis sobib ka nooremale lapsele.

Ja aknavärve ja muid meisterdamisasju.

Veel sai suurem laps raamatupoodide kinkekaarte ja natuke raha. Kah abiks, sellega me läheme võibla käsitööpoodi ja ostame uued viltimisnõelad, sest vanad vist kadusid kapi taha ära. Ja võibla nt meriinovillast nukujuukseid. Või mis just pähe tuleb.

Ja nüüd, kui esimene vaimustus uutest asjadest on möödas, mängivad nad jälle wc-paberi rullide, puuhalgude, nööriribade, paelte, suurte patjade jm sellisega. Legod seisavad omaette kastis ja ootavad paremaid aegu.

TJT

Pühapäev, 13. veebruar 2011

Toit laste sünnipäeval

Laste toidu teemaline postitus olla siit blogist puudu, olen kuulnud. Saagu see viga siis parandatud, kuigi midagi põrutavat mul kirja panna pole.

Ma ise ei ole toiduga mängimise sõber ega pea toitu liiga tähtsaks, seepärast on ka meie laste sünnipäevalaud olnud lihtne. Täiskasvanutele sellisega muljet ei avalda. Aga nälga ka keegi ei jää. Minu meelest jääb heast peost meelde pigem midagi muud kui toit ja mulle tundub, et laste jaoks on see niisamuti (mis ei tähenda, et ma parema puudusel ei võiks toitu nautida, kui on midagi nautimisväärset).

Veel on meil olnud piiranguks, et laps on enda sünnipäevapeost nii elevil, et see segab kõige muuga tegelemist. Näiteks praegu on kulunud hea hulk auru poja elevuse maandamiseks, muidu läheb õe kallale suskima ja siis on varsti kisa majas. Ma ei tahaks, et põhiline, mis peost meelde jääb, on see, kuidas ema üritab keskenduda udupeente roogade valmistamisele, samal ajal kui lapsed iseenda ja teisega hädas on. Sel aastal juhtus ühe peo ettevalmistustega veel eriti lihtsalt, sest lihtsalt oli muud tegemist ja pool söögilauast sai kohvikust tellitud.

Meil on peolaual olnud toores porgand-paprika-kurk dipikastmega ja sel on tõesti hea minek. Lõikan köögivilja vähehaaval juurde, et oleks hästi värske ja mõnus (kodus puhastan porgandi ära). Kartulisalati tüüpi asjadega olen katsetanud ja leidnud, et lapsed on õnnelikumad, kui saavad möödaminnes midagi käest süüa, kahvli või lusikaga jändamata. Ja kuna osa lapsi on eriliste söögieelistustega, võibki sünnipäevatoit olla tuttav ja turvaline (seda enam, kui viieaastased ja vanemad on peol ilma oma vanemateta). Seepärast siis võileivad. Tavalised ilusti laotud pasteedi- ja lehtsalatiga singivõileivad, taldrikul kaunistuseks paprikat ja kurki ja tillioksi, mis ka ära söödi. Poeg tunnustas, et olin märganud võileivad pooleks lõigata: „Sest võib-olla mõnel lapsel on kiire hüppama minna ja ta ei jõua tervet võileiba ära süüa!“. Ja neid on lihtne juurde teha. Eks ta ole raske arvata, kui palju kulub (ega sedagi tea, kui palju külalisi kohale jõuab, südatalvisel ajal on haigusi liikvel). Hüppamispeo lauale ma tõele au andes porgandit ei pannud. Sest pole kindel, et mõni kiirustav laps, porgandisuutäis põses, hüppama ei lähe ja midagi kurku ei aja. Aga rahulikumatel pidudel küll. Mõnikord on olnud soolast stritslit. Vahel ka viinerit. Seekord soovis tütar kapsa- ja porgandipirukaid.

Magusast on meie lapsed suured küpsisesõbrad, sest igapäevaselt ma püüan neid valgest jahust ja transrasvadest eemal hoida. Peo ajal siis võib. Mõni kord on tehtud küpsisetorti, seekord näiteks külma koera. Magusat stritslit või kringlit olen ostnud. Ma tegin pärmitainast viimati ürgammu ega taha peo puhul katsetama asuda. Tütar armastab hirmsasti lehttaigna õunapirukaid, neid olen teinud talle sünnipäevahommikuks. Ise armastan üle kõige äädikataignaga õunakooki või marjadega kohupiimakooki, aga viimasel aja on laste peol need isetehtud koogid olnud, mida lapsed ise teevad. Tort ka peab laste peol ikka olema. Et oleks, kuhu küünlaid panna. Seekord oli poja peol tema tungival soovil kommikauss ka. Muud toitu kulus sellevõrra vähem (see pole minu eelistus, aga ma tahan neil pidu ikka oma soovide järgi kujundada lasta).

Mingi puuvili ka. Pirnil ja mandariinil on rohkem minekut kui koduaia õuntel, mis meil veel sel ajal ilusad ja head on.

Mina pole joogiks limonaadi pakkunud. Mahla, mahlaga teed ja marjadest valmistatud siirupi jooki. Kummelitee kuldrenetimahlaga on meil argistel söömaaegadel ka sage kaaslane. Suvel võib selle mahla näiteks ära jäätada ja teha sellega mõnusat jääteed. Talvel pakasega on jäätamine veel lihtsam –- ja jäätamine annab mõnusa nüansi, kristalliseeritud vesi ikkagi.

Vanavanemad on meil enamasti kodus külas käinud ja neile olen tavalist sooja sööki pakkunud.

Tänapäeval peetakse laste sünnipäevi ka limonaadi ja saiaga, saab ka nii. Ma olen ikka veidi rohkem valikut ja süüa pakkunud, kasvõi selle rikkuse tunde pärast, mis tuleb, kui näha laua ümber palju lapsi söömas. Ja et keegi ei peaks lausa tühja kõhtu kannatama, eks see sõltu muidugi peo kellaajast ka. Ja kartulikrõpse pole seni ostnud, sest nad pole märganud küsida.

TJT

Laste sünnipäevad

Selleks aastaks laste sünnipäevad jälle möödas. Poeg tahtis juba paar kuud tagasi Skyparki ja sellega oli lihtne. Selge see, et talvisel ajal jäävad siseruumid kitsaks ja lastel on hädasti vaja kuskil ägedamas kohas mürgeldamas käia - ja õnneks peetakse enim sünnipäevi just "hüppa-ja-karga" paikades. Paar päeva enne hakkas poeg küll arvama, et mõni ägedam koht võiks olla - ja leppis siis, et järgmisel aastal (Skyparki peab aja vähemalt kuu aega ette kinni panema). Eks siis jõua mõelda, kas mõni teine tormlemispaik nagu Jungle Jacks või midagi erilisemat nagu kardirada.

Tütrele ja tema külalistele tahtsin taaskord pakkuda midagi erilisemat. Midagi hingele. Ja valisin sünnipäevapeo Kivikambris. Kivikamber on rahulik nurgake Tallinna kesklinnas, täidetud nelja elemendi maagia ja kuldse rahuga. Hea koht lihtsalt olemiseks ja loodusasjadega mängimiseks.

Kivikambri perenaine Anu korraldas lastele väikseid meisterdamisi ja mänge. Kivikamber pole trallituba, seal hoogsaks liikumiseks eriti ruumi pole, aga näiteks maomäng hoidis tükiks ajaks põnevust ja pakkus võimalust oma strateegilised oskused ja kehaosavus proovile panna. Mäng ise käis nii, et lapsed võtsid loosiga järjekorra (mis hea plaan, kui korda reguleerib "kõrgem tahe", mitte isiklik jõud). Ühel lapsel seoti silmad kinni ja tema oli madu, kes valvas aaret. Aare oli sõrmus tema sõrmes. Esimene laps järjekorras pidi vaikuses hiilima mao juurde ja sõrmust puudutama. Keeruline, kui madu keskendunult kuulab ja oma aaret valvab. Kel õnnestus, sai kingiks imeilusa teokarbi. Kel ei õnnestunud, sai teinekord veel proovida. Ja madu olla soovis mitu last (kõik ehk said ka), sest see varitsemine võttis omajagu aega.

Veel tehti sünnipäevalapsele soovide puu, kuhu külalised said oma soovi kinkida. Ja meisterdati kipsiga. Ja maaliti. Meie lapse külalistele meeldis, kutsutud olid klassikaaslased ja kunagised lasteaiasõbrad, põhiliselt rahulikud tüdrukud, kes armastavad end loovalt väljendada. Ja sünnipäevalapsele endale meeldis pidu ka, väga.

Veel toredaid meeldejäävamaid talviseid sünnipäevi, kus meie lapsed on osalenud. Kullo lastegalerii on põnev maja, seal aardejahti mängida haaras seltskonda üleni. Kiek in de Kökist pääseb giidi juhendusel Ingeri ja Rootsi bastioni käikudesse e laste mõistes maa-alustesse koobastesse ekskursioonile. Meie giid oli väga tore ja käigud meeldisid ka kõigile. Natuke maad sai ulmelise rongiga ka sõita. Sissejuhatuseks näidatakse juba algklassilastele kuigivõrd arusaadavat filmi Tallinna vanadest aegadest.

Oleme kutsutud ka sünnipäevale energia avastuskeskusse, kus saab samuti kinni panna sünnipäevatoa ja ühtlasi tehakse teadusteatrit. Pidada juba eelkooliealistele sobima. Ootan huviga.

Meie varasematest sünnipäevadest siin ja teisi sünnipäevaideid siin.

TJT

Reede, 4. veebruar 2011

Hilinemisest ja toetusest

Äsja avastas laps, et ta jääb nüüd muusikakooli hiljaks. Sest tubli pool tundi olla õigeaegseks kohalejõudmiseks liiga vähe. Tegelikult kõnnib ta seda maad vast kakskümmend minutit ja täna on ainult solfedžo tund, kaasa on vaja võtta ainult töövihik ja pliiats. Aga kuidagi ei jõua.

Esimeseks mõtteks kirusin veidi meest, kes tütart on vahel autoga ära viinud. Ma olen soovinud, et lapsed oma asju ise ajaks – sest ma ei soovi pidada ema-taksojuhi ametit. Ja minu meelest annab endaga toimetulek lapsele ühel päeval vabaduse teha ja olla, nagu endale meeldib, oma jõu piire kogeda ja tunnetada jms. See annab mh siis ka emale vabaduse mitte muretseda lapse toimetuleku pärast.

Ma panustan hea meelega sellesse, et juhatada teda rahulikult ja kindlalt oma aega planeerima: millal sa pead riidesse panema hakkama, et õigeks ajaks kuhugi jõuda. Keskendudes õigele meeleolule. Kui lastel on minek, olen ma aastaid saanud sellele pühendudagi (lugu on teine neis peredes, kus ema peab õigeks ajaks kuhugi jooksma ja lapsed paratamatult kaasa lohistama... minu vaatepunktist siis).

Meil ei ole sellist aja terrorit olnud ja meie hommikud on enamasti rõõmsad ja rahulikud – mina võtan oma aja välja siis, kui lapsed teiste silma all. Mõnel perioodil on hommikud olnud ka jonnised, kui nad pole tahtnud hommikuti õigeks ajaks lasteaeda minna, aga ma olen saanud nende jonnimist ja jorutamist endale rahulikult lubada. Sest minul ju pole kiire ja eks siis jääb laps hommikuringita, kui nii. Süüa ikka saab.

Aga nüüd istub ta siin nagu õnnetusehunnik ja kurvastab, et jääb hiljaks. Minu kinnitusest, et ta jõuab küll, kui kohe astuma hakkab, ei ole abi. Tal käivadki sedasorti paanikahood peal. Et ta ei ole küllalt tubli ja nt oh kui kole on hilineda. Mulle ka ei meeldi hilineda, aga ma olen talle korduvalt öelnud, et sellest pole midagi, ikka juhtub, et mõni asi ei tule nii hästi välja kui tahaks. Ta ei usu mind. Kuigi minu teada on ta õpetajad enamasti sõbralikud ja lahked.

Teine mõte on see, et nüüd ma olen talle mingi hilinemise ingrammi põhjustanud oma sooviga õigeks ajaks jõuda. Vähemalt teatrisse ja arsti juurde, kui lasteaeda mitte. Nojah. Siis mulle meenub, et mind siiamaale ärritab kuigivõrd mehe kalduvus igale poole hilineda. Ja see, kuidas see mu ema ärritab, kui me neile hiljaks jääme. Et sealt siis on külge hakanud? Ma ise jõuan üldiselt vabalt igale poole õigeks ajaks, aga mehe ja lastega võibla ei jõua ka (arsti juurde olen jõudnud, lasteaeda sageli mitte). Tütar üldiselt seab ka end aegsasti valmis ega joruta oma minekutega juba aastaid. Aga täna mitte.

Aega on juba alla poole tunni. Kas sa oled väsinud? Kas sa tahaksid täna koju jääda? Või on kuskil mingi probleem? Häirituna ta tõesti ei paista – muust, kui enda välja mõeldud võimalikust hilinemisest, mis näikse liikumise halvanud (ja kui ma arvan, et kõndimine on selle vastu parim ravim, siis see ei muuda asja). Teisalt, arvestades, kui mõnusas aegamisi tempos talle kõndida meeldib, võib õigeaegne kohalejõudmine juba tõesti küsitav olla, aegamisi enam ei jõua. Mina olen kustki kiirkõndimise kombe leidnud, mäletamata aegadel juba. Ühelt poolt mulle lihtsalt meeldib oma keha liikumises tunda ja kiirelt on ägedam kui aeglaselt, intensiivne hingamine tuulutab keha hästi ja toob inspiratsiooni. Teisalt ma ei taha hiljaks jääda. Aga tütar naudib rahu ja mõõdukat tempot, imetleb kõndides väikseid vaatamisväärsusi ja uneleb oma mõtteis.

Mis siis teha? Ühelt poolt ma ei tahaks teda ära viia. Et ta harjuks ikka ise oma asju ajama. Aga teisalt paistab ta kuidagi väsinud olevat ja õigeks ajaks enam tõesti ei jõua. Hilinemine oleks talle liiga suur vapustus. Kolmandat pidi ma tahaks, et ta alati oma soovi välja ütleks. Ma arvan, et pole õigust inimest aidata, kui pole küsinud – inglid ju ka kunagi ei aita, kui ei palu. Ja ma tahan, et tal tekiks harjumus paluda, kui vajab abi. (Nagu mulle enamasti meeldib ka see, et ilma asjata abi ei pakuta, kõrvalised enamasti ei tea, mida ma vajan - ja samas olen olnud vahel ootamatu abi eest väga tänulik - kui see on märki tabanud.)

Samas ma kuulen ta südames palvet, et vii mind ära. Nii ma siis ütlengi. Et kuulen su südame palvet, aga ma tahaksin seda kõrvadega ka kuulda. Et tekiks selline harjumus. Ja et sa õpiksid abi paluma, kui vaja. Mind pole ju alati sind toetamas.
Ta mõtleb selle üle järele. Paar minutit kurblikku vaikust. Kujutan ette, et ta võib pidada mind isekaks egojunniks, kes mingit mõttetut süsteemi kehtestab, selle asemel, et toetust pakkuda nagu õiged emad teeksid. Ja siis see väike palve kõlab. Mul ei kulu minutit, et saapaid jalga ja joppi selga tõmmata. Kahe minuti pärast oleme teel.

Ma viisin lapse tubli poole maa peale, edasi on tipptunnil liiklus nii aeglane, et jala jõuab peagu sama ajaga. Ja ma olen jätkuvalt seda meelt, et kõndimine teeb inimesele head. 24 minutit on 500 m läbimiseks piisav aeg. Olime mõlemad rahul. Mina et olin talle toetust pakkunud, aga viisil, mis minu piire ei ületanud. Ja laps ka rahul, sest nii helde ma igapäevaselt ei ole, aga tal oli seda sel hetkel vaja. Tavaliselt ei ole, saab ise hakkama (ma vahel ikka küsin enne lahkumist mingeid küsimusi, et kas sul see ja teine on kaasas, unustaja on ta küll ja vahel juhtub, et ematunne on õige).

Sedasorti olukorrad panevad mind otsima, kuidas oleks minu jaoks õige talitada. Ja lapse jaoks. Selles hetkes, olukorras. Ja mis on õige tervikpildi ja tuleviku seisukohalt, millist tuge see laps arenguülesandena vajab? Paljud emad ei kõhkle hetkegi rooli hüppamast, kui näevad, et laps on hädas. Ja ilmselt imestab mõnigi lugeja, miks ma sellist tsirkust teen – ise ometi kodune inimene ja on võimalik last aidata. Või miks ma sellest pärast nii pikalt pajatan. Mind paneb jälle imestama akne koomiks, kus teismelise poja ema teatab, et kogu tema aeg kulub pärast poja autojuhiks saamist sellele, et talle mahaunustatud asju järele viia. Mina sooviksin laste teismeeas oma elu teistviisi kasutada. Ja et neil ikka kenasti läheks.


Hiljem lisatud. Kui ta pärast tunni lõppu tükil ajal koju ei jõudnud, hakkasin juba pisut muretsema (aga keskendusin ikka valguse saatmisele). Et äkki on lapsel jõudu vähevõitu või pole tervis päris korras ja äkki ma oleks pidanud ta koju ka tooma. Tal on nüüd telefon olemas, aga jäi koju. Ja ega ma tahagi kontrollifriigiks hakata ja iga tühja asja pärast helistada. Talvel ongi vahel jõudu vähe. Kuni ta siis laekus, särav, õhetav, ergas ja rahulolev. Oli sõbrannaga juttu ajanud ja lumega mänginud ja mõnuga jalutades ilmaimesid kaenud. Jalakäimise rõõmud. Mina rõõmustasin ka.

TJT

Hirmust ja armust

Mulle tundub, et praegusel ajal laiemas mõttes on lapsekasvatamises ka pöördeline aeg. Ma tunnen, et soovin pöörduda enda lapsepõlve süsteemikeskselt mõtlemiselt lapsekesksele. Mitte kord pole määrava tähtsusega, vaid vajaduste rahuldamine. Ja see ühelt süsteemilt teisele lülitumine on raske. Mõned süsteemid, kord ja rutiin on mulle vajalikud (väidetavalt toetab kord ka lapsi). Ma tean väga paljusid korra-asju, mis mind toetavad ja ma tean süsteemi, mille järgi see korravajadus regulaarselt igal aastal muutub – üksi oleks kõik lihtne. Aga need teised kolm inimest, kes siin elavad, annavad iga päev oma panuse, et enda vajatuste rahuldamine osutuks keeruliseks. Pealegi pean oma kohuseks ka teiste inimeste vajaduste eest hoolitsemist ja see on veel keerulisem, saada aru, mida me sel hetkel tõeliselt vajame ja kuidas seda saab.

Ma arvan, et me pöördume praegusel ajal ka hirmu valitsuselt armastusest juhitusele. Ja see pole mitte kergem. Sest geneetiliselt (või kasvatuslikult), karmaliselt ja inimkonna või rahvuse või kultuuriruumi raskusi kandes on meis hirmu koodid igal pool esindatud. Nagu meis on ka igatsus armastuse järele, sageli teadvustamata.

Mäletan, kuidas vanemad mehed rääkisid mulle 15+ a tagasi sellest, et näe, see naine seal tahab, et mehed teda armastaks ega teagi, et kõigepealt tuleb ikka ise armastada. See oli mulle siis suur avastus. Ja ma ei saanud üldse suuremat aru ei nendest ega teistest meestest, et mis armastust nad taga ajavad. Mul oli meeste ja naiste suhetest ja ilmaelust oma, elu jätkumisega seotud materjalistlik seisukoht – mis küll mingit erilist rõõmu ei teinud. Rõõmu ja rahutunde asemel olid pigem naudingutega seotud kiirelt lahtuvad õnnetunded. Ja muud ei osanud tahta. Armastus tundus müügimeeste trikiga, kes selle sõna kaudu midagi müüa tahtsid. Ja ma saan aru, et on veelgi inimesi, kes nii arvavad, ja tunnevad hinges tühjust ja nimetut igatsust. Mina arvan, et nad igatsevad armastada ja armastatud olla.

Aga kuidas hirmust valitsetud elust astuda armastusest juhitud suunatud ellu? Kuidas suunata lapsi „mõistlikke“ asju tegema ja juhtida neid vägivallatult eemale ebasoodsatest tegudest - isegi täpsemalt teadmata, mis on tegelikult mõistlik asi lapse elu perspektiivis? Ma arvan, et enamik meist ei tea seda veel kuigi hästi (ei seda, mis võiks olla sihiks, ega ka seda, kuidas seda saavutada).

Mul on vedanud waldorfi teemade ja -inimestega ja lasteaiaga, kus pered on samade otsingutega, mõnigi minust mitu sammu ees. Neilt on hea õppida. Nii hea on näha, et lapse peale ei pea pahandama, kui ta teeb täiskasvanule tülika valiku (kui see täiskasvanu on enda eest hästi hoolitsenud, siis ta talub mõnedki lapse korraldatud jamad; olen mõistnud, et riiakuse algpõhjus on inimese rahuldamata vajadustes).

Kui tore on mõista, et me võime ise ka eksida. Kõik on õige. Lihtsalt oleks mõistlik sama viga enam mitte korrata. Aga ei pea olema mõistlik. Lapsevanem vajab ka arenguks head keskkonda, tuge ja abi. Ja mõni teo ebaotstarbekus kohe ei avaldu. Mõni nähtus vajab ilmnemiseks peeglit (ja tunnetamisoskust ja analüüsivõimet). Me enamasti keegi ei viitsi kuuse all mediteerida.

Kujutan seda ette umbes nagu puurist või kastist vabanemisena. Kastid kui meid piiravad süsteemid, mis hoiavad ära ka tiheda ühenduse, ühtsuse, kastisein on alati ees. Kui kastid kaoks, elaksime koos nagu loomad-taimed vabas looduses. Võib veel ette kujutada, kuidas naat ja võilill sõbralike (või pigem ahnete, enda valdusi suurendada soovivate?) naabritena koos eksisteerivad, aga kuidas peaks seda tegema hunt ja kitseke või kana ja rebane? Need süsteemid-kastid, milles me varjume, ju ühtlasi toetavad ja hoiavad meid elus, mh võimaldavad kogeda enam armastust ja vähem hirmu (ärasöödud saada). Kuidas siis vaba(ma)lt koos eksisteerida, on ilmset igaühe isikliku arengu võimalus?

Waldorfpedagoogika, vägivallatu suhtlemine ja mõned muud on minu päästerõngad ja aabitsad. Aga neis on pigem teoreetiliselt ideaalse süsteemi kirjeldus, mitte niivõrd tee, kuidas sinna saada. See viimane, teelolemine küll pidada olemagi meie siinoleku mõte ja põhjus.

Head teed!
TJT

Neljapäev, 3. veebruar 2011

Lugemispäevik

Viimasel ajal on mu mõtted sageli suuremale lapsele sobiva kirjanduse leidmise juures. Tal kulub palju raamatuid. Ja nagu ikka, ma tahaks, et see, milles me elame, on hea ja edasiviiv. Juba liigub ta isegi asjatundlikult raamatukogu riiulite vahel ja oskab otsida mõnd uut sama autori teost, kui eelmine meeldis. Või võtab uuesti vana ja armsa.

Muinasjutud pole meil veel sugugi aktuaalsust kaotanud, aga vahelduseks tahaks muud ka. Osa iiri ja keldi ja šoti lugusid nt kogumikus „Torupill, haldjad ja hiiglased“ on päris raske ja minulegi sisukas lugemine. Paremad muinasjutud, näiteks need iiri omad, kuidagi täidavad hinge. Aga ma olen õppinud hindama ka seda ebamugavustunnet, mis tekib, lugedes väiklusest ja vägivallast. Tasub niikaua lugeda, kuni see ebamugavus on kodustatud.

Odamehe kirjastuse eri rahvaste muinasjuttude ja muistendite sari meeldis.

„Ennemuistsed jutud“ (Kunderi, Kreutzwaldi, Jakobsoni jt muinasjutud) – eesti muinasjutuklassika, mida tasuks tunda. Vanad muinasjutud räägivad olulisest ja põhiväärtustest, neis on seda loomuliku eluviisi hõngu, mida mina enda pere ellu juurde soovin. Need vanad lood on minu meelest turvaline valik. Jakobson pole minu maitse, aga väikestele lastele meeldib.

Panin kirja mõned ettepuutunud head raamatud. Minu meelest sobivad algklassilastele.

Paul Maar „Nädal täis laupäevi” (Hamburg 73) – ajatu raamat soovidest ja nende täitmisest ja tavalisest elust. Peategelaseks on tavaline mees, kes leiab veidra tülika käitumisega olendi ja mehe isiksuslik kasv nädalaga on silmaga nähtav. Peaks sobima ka poistele.

Lindgreni „Bullerby lapsed”, „Hulkur Rasmus”, Jaanikingu (Madlike) ja Lärmisepa tänava lood. Meisterdetektiiv ja kõik teised. Ei vaja vist tutvustamist. Mulle „Ronja“ ja „Lõvisüdamed“ meeldisid vähem, aga hea lugemine ikka.

Eelmisega haakub meeleolult Vestly n-ö Norra Bullerby sari „Vanaema ja kaheksa last metsas” (u kaheksa osa). Ühe toreda suure pere tegemistest maal. Loodusega ühenduses olemine on lastele veel eriti vajalik, olgu või läbi raamatu. See vabaduse tunne.

Andersen meil väga loetud pole. Aga „Pöial-Liisit“ olen tütrele u viieaastase põlves palju kordi lugenud. Seda Siima Škopi ilusate piltidega raamatut minu lapsepõlvest.

"Puhh" oli meil ka lugemisvaraks ammu, kohandasin palju ökula tekste arusaadavamaks.

"Lassie tuleb ikka koju" ei tundunud algul tütrele põnev, peenes kirjas ja algus vist veidi arusaamatu. Lugesin enda lapsepõlve lemmikust mõne peatüki ette ja hakkas minema.

Kivirähi Lotte jt lasteraamatud on meil 4-5-aastaste lektüür olnud, aga hilisem ülelugemine on ka taaskohtumisrõõmu pakkkunud, „Kaelkirjak“ ja „Kaka ja kevad“ on ka vanemale lapsele huvitavad lugeda. Näidendiraamat „Siblulad ja šokolaad“ on hea sissejuhatus näidendite lugemiseks – kui huvitav on, siis loeb ikka. „Sirli, Siim ja saladused“ meenutab minu meelest ka lapsevanemale midagi olulist.

Aino Perviku „Presidendiraamat” ja teised. Minu lemmikud on Paula sari ja "Sookoll". Mulle lapsena „Arabella“ ega „Kunksmoor“ eriti ei meeldinud. „Kaarist on kasu“ aga küll – igapäevased lood väikese tüdruku argipäevast (Paula-eelsest ajast ehk siis nõukaajast). Kaari oli minu mälus rohkem juhtumiste ja tegevuste, Paula maailma tunnetamise keskne. Võib-olla on see seotud lugemise vanusega. „Draakonid võõrsil“ kajastab võõrliikide lõimimise teemat. Pervik kirjutab alati midagi olulist oma kaasajast – see on tähelepanuväärselt raske töö minu meelest, saada aru toimuvatest protsessidest ja kuidas neid parimal viisil suunata – lastekirjanikud on väga olulised tulevikumaailma kujundajad, sest nad loovad laste hinges uut reaalsust. Ja me kõik ju loome oma elust seda, mida õigeks peame. Minu meelest aitavad Perviku lasteraamatud lugejal-kuulajal enda ümbritsevat maailma mõista ja mõtestada rohkem kui suur osa teisi raamatuid.

Eno Raua toredad „Autoraamat“ ja „Pliiatsilugu“ olid meil poja suured lemmikud ja tõid tema lugemise juurde. „Peep ja sõnad“ meeldis mulle. Sipsik on meeldinud tütrele, mõnda osa naksitrallidest oleme ka lugenud – see on hirmus seikluslik ja sellega rohkem poistekas ja mulle väga ei meeldi, miska pole veel pakkunud. Hädasti vaja, et mehed ka lastele raamatuid loeks (nt vanaisad, kui isadel pole aega), nende valik on ikka teine kui emadel – ja laps ise ei oska ju naksitralle küsida. Keerulisemad lood, näiteks huvilisest filmikaamerast mulle lapsena ei meeldinud, aga praegu küll. Eno Raual on kurjuse teema mitmel pool sees, sellega toimetulek ei ole õrnemas eas naljaasi. „Kalakari salakaril“ on aga paljudel minuvanustel peas, armsad lasteluuletused.

Eno Raua ja Aino Perviku tütre Piret Raua „Sanna ja salakütid” on õpetlik põnevik (kirjutaks, et rahvaste sõpruse teemaline, aga see sõnapaar tähendab ju midagi muud, ja raamatus on ka palju muud). Piret Raua "Ernesto küülikutes" ja "Printsess Luluus" on põnevust ja ka kurjust. Mõni asi ei ole minu maitse järele, aga keskeltläbi kannatab lugeda. "Tobias ja teine B" on tore koolieluraamat, poistekas, mis meeldib ka tüdrukutele, kes just uduhaldjad pole. Igas loos mõni väike vahva keerd sees.

Kerttu Soans mulle ka üldiselt meeldib. Isegi, kui ma ei jaga autori eelistusi koerakasvatamisel, on ka „Kruubi-Ruudi“ minu meelest hea lugemine. Sireli ja Olivia lood on omamoodi vaade praeguste laste lapsepõlvele. Raamatu sildi all olen Mari ja Jüri raamatust varem kirjutanud.

Mika Keräsega pole mina veel tutvunud, aga „Varastatud oranž jalgratas“ meie tütrele meeldis, seal on jälle agulielu kui silmaringi avardav miljöö. Ja teatris näidatakse ka.

Ilmar Tomuski lasteraamatud meeldisid väga, Vollit lugesin ka pojale, oli mõnus lugemine.

Tudengipõlves lugesin Michael Ende „Momot“ ja meeldis väga. Lugu tüdrukust, kelle kuulamisoskus muudab hukkaläinud maailma paremaks kohaks. Tütrele meeldis ka.


Üksjagu ilmub praegu selliseid lasteraamatuid, mis on minu meelest „vahetuks kasutamiseks“ liiga negatiivsed, aga väheke kohendades ja sättides käivad kah. Vähem tuntud eesti autoritega olen igaks juhuks ettevaatlik ja heidan jõudumööda enne ise pilku, kui lapsele kätte annan. Eks halvad kogemused ole õpetanud. Ma arvan, et meie lapsed ei pea kellegi isiklike probleemide väljendustega tegelema, aga neid on vähemküpsetel kirjanikel ikka üksjagu kaante vahele lipsanud.

Nt Kristiina Kassil on palju negatiivse varjundiga sõnu (nagu käratas – minu meelest asjatult) või madalstiilseid väljendeid, mida mina lastega kõneldes ei kasuta – ja nii tuleb raamatut mitte lugeda, vaid jutustada, sest ma ei taha ju oma lastele ebakvaliteetset vaimutoitu pakkuda. No ja „Käru-Kaarli“ sisu ma pehmendasin ikka ka (nt pole vaja rääkida peategelase ema vallandamisest – see on ilmne liialdus, mis peaks adrenaliinipumpamise otstarvet täitma, aga minu meelest võiks ainult mõttetult hirmutada, piisab, kui rääkida pahandustest töö juures; suurte maailm on vahel tõesti ebakindel ja vähe turvaline, aga väikse lapse jaoks peaks elu olema ilus ja hea, et kasvatada vankumatut usku headusse... kõik, mis on meie mõtteis, loob tulevikku. Ja väidetavalt läheb esimesel kuuel eluaastal kõik kogetu otse rakutuuma, hakka siis pärast sealt alateadvuslikke pingekoldeid välja koukima, mõttetult kannatusrikas ja töömahukas, kui asi üldse selleni jõuab (suur osa inimesi lihtsalt kannatab, isegi täpselt teadmata, mis neid vaevab). Aga „Käru-Kaarel“ kannatab sisuarenduste ja väärtuste poolest lugeda küll, kui lisaks sõnastuse muutmisele ka osa ebavajalikke lauseosi välja jätta (Kivirähil ega Tomuskil pole lehekülgede viisi midagi vale ega liigset, aga Kassi raamatuid peaks keegi toimetatama, viimases järgus kasvõi ettelugeja).

Wimbergiga on ka mõni häda, aga keskeltläbi kannatab (ette)lugemist. Siin on veel üks põhjus, miks ma laste varase lugemaõpetamise vastu olen – kuni mina ette loen, on mul võimalik üht-teist muuta ja filtreerida, enda maailmavaate järgi kohandada.


Aga "Muumitroll" ei tundu mulle üldse lasteraamat olevat. Ei tundunud minu lapseeas ega ole ka tütrele sobinud, sündmustevaese sisu ja rõhutud meeleolu pärast. Aga keskkooliajal ja tudengipõlves oli see mu lemmik, lugesin korduvalt. Kui endal küllalt paha, on see raamat sõbraks.

Potterlus pole minuga seni üldse haakunud, laps vist ka liiga noor veel.


Suuremale tüdruklapsele sobivad Ketlin Priilinna raamatud. 1982. a sündinud autoril on neid ligi 20, pakun, et noortele (täiskasvanutele). Mina olen lugenud „Liblikasonaati ja „Varju“ – mõlema peategelaseks on noor naine enda elumuutuste keerises. Positiivsed ja mõnusad lugemised ja mitte päris tilu-lilu, vaid pakub ikka mõtlemisainet ka. Koledatest asjadest kirjutatakse täpselt minu mõõdu järgi ja lugu veereb mulle parajas tempos (mõni väga tegija klassikateos, nt Kafka või Dickensi oma jääb kuhugi koledusse kinni, minu jaoks mõttetult, väljapääs on ikka enamasti olemas; Priilinn väga koledaid asju ei puuduta ka, vähemalt mitte neis raamatuis, seal on sellised tavalised probleemid, mis ikka inimestel juhtuvad – ja mis asjaosalistele ikka rasked tunduvad). Tegelased on Eesti elust tuttavad ja maastikud ka, see annab mõnusa koduse tunde (ja võimalust enda kultuurikeskkonna üle järele mõelda). Enda tütrele soovitaksin kunagi teismeeas, kui kriisid ja inimsuhted oluliseks saavad, annavad võimaluse enda hoiakuid kõrvalt vaadata. Minu meelest kasvõi oma ajastu- ja koduläheduses juba lihtsam lugemine kui maailmaklassika autorid.

Koos oleme lugenud Sabine Kuegleri „Džunglilast“ saksa päritolu perest, kes läheb džunglisse ühe vastavastatud suguharu juurde elama, misjonile ja keeleuurimise eesmärgiga. Peategelane on siis seitsmeaastane ja tema mängudest ja lapse maailmast džunglis on põnevalt kirjutatud. Ja minu jaoks oli seal mõtlemapanevat ka küllaga. Mulle sobib ka suhtumine, et sellel misjonil ei püüta hävitada rahva omapära seda halvustades ja liigselt valge inimese käe järgi seades, vaid aidata teda üle ennasthävitavast käitumisest ja panna valmis ülejäänud maailmaga kohtumiseks, säilitades enda kultuuri. Raamatukogutöötaja seda lasteraamatuks ei pidanud, aga meie lapsele meeldis hästi. Alguse ja lõpu, mis kirjeldavad peategelase 17-aastasena Euroopasse minekut, jättis ta ka vahele. Samalt autorilt on ka järg „Džungli kutse“, kus autor pöördub nelja lapse emana tagasi džunglisse ennast otsima.


Mulle meeldisid varateismelise lapsena „Consuelo“ ja „Jane Eyre“. Neid soovitan kunagi ka oma tütrele. Ja Shakespeare. Keskkooliajal lugesin vist kõik läbi, mis raamatukogus oli. Ja Edmond Rostandi „Cyrano de Bergerac“. Balsac, Zola, Gogol, Hesse. Suur osa maailmaklassikast on keskkoolilapsele paras lugemine, kui nt Hugo lõputud kirjeldused välja jätta. Eks muidugi sõltub lapsest ka. Aga mida küll lugeda enne, kui laps omadega sinnamaale jõuab? Eks ma vist täiendan jõudumööda seda lugemispäevikut siin, sedamööda, kuidas neid ette satub.

Olen mõelnud, et võib-olla ohter lastele mõeldud raamatute pruukimine on ka põhjuseks, miks ma suurte inimeste raamatuid üsna vähe loen. Saan oma laksu juba lastekirjandusest kätte. Heas lasteraamatus on ju kõik olemas, mis eluks vaja.

TJT