Esmaspäev, 26. jaanuar 2009

Valu ja viha lapsed

Sugulastega kohtudes tuli üks vana lugu jutuks. Kuidas mu esiema oli Teise ilmasõja järgses Eestis sünnitusmajas kehvasti koheldud, sest ta oli muulane. Kuigi mitte venelane ja kuigi kõneles eesti keelt. Ja oli äsja sünnitanud oma neljanda lapse.
Mul on nutmaajavalt valus selle peale mõelda. Kuidas viha selle eesti rahva sees elab ja oma valusaid siirdeid ajab. Ja kuidas me seda edasi kanname põlvest põlve oma lastele, kuni kõik saavad ära nuheldud kasvõi seitsmenda põlveni välja.
Ja mul on nutmaajavalt valus nende hävitatud rahvaste pärast, kelle viimastes esindajates elab valu selle hävingu pärast, mida Nõukogude kord on toime pannud. Ja laias maailmas on neid mahakantud põlisrahvaid veel palju, millegipärast puudutavad teated saamide, aborigeenide või indiaanlaste kohtlemise kohta mind ka. Lõputult mahajäetud külasid ja laastatud loodust, juurtetust, hoolimatust, hävitatud kultuuri. Mu isal on oma riik ja rahvas, aga mu emal ei ole. Ega saagi olema. See rahvas on laiali pillutatud ja assimileeritud.
Ja mul on valus nende viha käitumiste pärast, mida vist kõik mitteeesti päritolu inimesed on pidanud siin kogema, ka täiesti tublid ja korralikud inimesed. Nii palju viha ja valu. Mis loovad uut viha ja uut valu.
Pole siis ime, et ükskord ajab närvi kasvõi valesti parkinud autojuht - ja mis valu pidi temas olema, et ta oma tööd hooletult tegi?
Tipp Ja Täpp

Reede, 23. jaanuar 2009

Vanemaks küpsemisest

Üks vana Mihkel Muti artikkel puutus ette. Ta kirjutab seal, et lapsi saadakse põhiliselt inertsist ja tore, kui mehed-naised saavad ikka enne küpseks ja siis alles isaks-emaks.
Mingit pidi ju vastuvaieldamatud seisukohad seal artiklis kõik. Selle ühe lisandusega, et emaks-isaks saada võiks inimesed ikka. Aga lapse kasvatamisel võiks osaleda küpsemad ja kogenumad inimesed. Need küpsed inimesed sageli enam ise lapsi ei saa, vähemalt naised. Minu meelest on lapsesaamisse suhtumine meie ühiskonnas vale selle koha pealt, et noor ema ja isa peavad ise oma maimukeste üleskasvatamisega toime tulema. Kui majandusliku poole pealt on abi olemas, siis vaimses plaanis on vanemad sageli täitsa üksi. Vastne ema või isa vajavad samamoodi tuge nagu nende maimgi.
Kui lapsi on vaja riigile, siis võiks riik nende üleskasvatamist toetada. Toetabki. Ja kuidagi peaks olema võimalik anda oma maimukesi küpsemate inimeste hoole anda alla ka üsna varases eas. Sest laste vanemaks olemise kaudu küpseb inimene vist üsna paratamatult ja isegi vastu tahtmist. Aga see võtab väga kaua aega. Ja kõige paremini toetab inimest küpsekssaamise juures ikka küpsemate inimese eeskuju.
Kui lapsesaamine jääb väheste eesõiguseks, muutub ühiskond palju inimvaenulikumaks, sest enamikul pole mingit kohustust ega vastutust tuleviku ega kaasinimeste ees ja mõningane inimestega arvestamine, mis praegu veel rutiinselt toimib, kustuks ka peagi. Sellises maailmas ei taha tegelikult keegi elada. Meil on massilist lapsevanemlust vaja eelkõige inimlikkuse hoidmiseks, arvan mina.
Tipp Ja Täpp

Esmaspäev, 12. jaanuar 2009

Vimmast ja kasvatusest

Keegi küsis mu käest selle vimma teemaga ühenduses, et kuidas mind on lapsena kasvatatud. Püüdlikult. Mu vanemad lugesid tollaseid (Spockieelseid) raamatuid ja püüdsid kõike õigesti teha. Kuulasid meditsiinitöötajate nõuandeid ja mitte vanaemade tarkust. Selle püüdlikkuse laste kasvatamisel olen ma ilmselt oma vanematelt pärinud. Ainult autoriteedid on erinevad.
Ega ma väga täpselt ei mäleta, kuidas nad just täpselt mind kasvatasid. Ma olin siis ju laps. Ma arvan, et midagi sellist on minuga ka juhtunud, nagu juhtub minu lapsega tema ema poolt. Kui ma näen, et tütar nt kaotab patsikummi ära ja hakkab selle pärast norutama ja kurvastama, teeb see mulle mõnikord tohutut valu - et sellise pisiasja pärast niimoodi norutatakse. See võib teha sellist valu, et tahaks lärmata. Ja mingil kujul seda pahameelt ikka välja pritsib, kui ma just parasjagu väga teadlikult ei käitu. Midagi sellist oli ilmselt minu lapsepõlves ka.
Minu lapsepõlves oli maailm üsna selgelt ära jagatud. Olid head ja pahad, õiged ja valed asjad. Ja vanemate seisukoht oli ilmeksimatu. Samas kasvatati mind ka oma peaga mõtlema - vist lootuses, et see kaitseb mind pubekate kambaviisiliste lolluste eest. Võibla kaitses ka. Ja kindlasti andis lootust ja julgust uskuda, et see, mida mina teen, on minu jaoks õige. See on vast parimaid asju, mis ma olen oma lapsepõlvekodust kaasa saanud. Selle tahan kindlasti oma lastele edasi anda (ja enamgi veel: ka teadmise, et iga tunne on seda väärt, et temaga arvestada). Aga ma ikka palun vabandust ka, kui ma aru saan, et olen oma laste suhtes eksinud. Mingi progress peab ju ikka maailmas olema.
Aga need kaks asja - õigeks ja valeks ärajaotatud maailm ja oma peaga mõtlemine ei sobinud muidugi omavahel kokku. Ma näen siiamaani, kuidas minu maailm mu vanematele peavalu valmistab. Nii ei peaks saama elada. Selles blogis väljendatud seisukohad ei kõlba vist ka enamjaolt kuhugi. Ma ei hakka igaks juhuks proovimagi.
Nt olen ma avastanud, et minu jaoks kõige kiirem ja sisukam viis vimmaga ümber käia anda see Jumalale. Ma "ei tohi" olla vihane ei enda pärast (sest kahjustab tervist) ega teiste pärast (sest lõhub ja kahjustab teisi), aga ma tohin olla vihane Jumala jaoks. Sellest võidavad kõik, sest ma saan kiiresti tagasi meelerahu. Lõpuks ma ikkagi tohin olla selline, nagu ma parajasti olen. Sealjuures kedagi kahjustamata. Äärmiselt suurepärane teadasaamine, mis ühe kirikuõpetaja kaudu minuni jõudis. Teistmoodi mõtlevale inimesele võib samas jälle see, et keegi suhtleb jumalaga, olla uskumatult ärritav asi. Mina ei tea, miks see nii on. Aga meil kõigil valutab kusagilt.
Tipp Ja Täpp

Pühapäev, 11. jaanuar 2009

Lugemaõppimise raamatud




Nüüd, mil meie seitsmeseks saav tütar suure huviga raamatuid neelab, on tõusnud päevakorda, mida talle lugemiseks kätte anda. Eks ta muidugi saab oma riiulilt ise raamatud kätte, aga ma siiski saan teda selles veel suunata, mida ta loeb.
Näiteks tolles eelmises postituses mainitud "Rõõmuraamatus" on ilmseid keelevigu. Ja sama häda on paljude teiste raamatutega ka. Täitsa kirjutatakse täidsa. Ja laps ju õpib sealt mh ka õigekirja. Komad ka kuidas juhtub. Ma saan aru, et kirjanik ei pea olema filoloog, aga siis peaks keegi need ometi üle lugema.
Teine häda, et suure osa raamatute laused on liiga rasked lugemaõppija jaoks. Laps loeb veel aeglaselt ja liiga keeruliste ja pikkade lausete korral võib juhtuda, et ta lause lõppu jõudes ei mäleta, mis alguses oli. Kõneldes me ju selliseid lauseid ei kasuta. Pealegi olen mina lastele raamatuid ette lugedes neil käigu pealt lausestust lihtsamaks muutnud. Umbes et lugenud enda jaoks lause ära ja siis jutustanud ümber. Nii on tekstist arusaamine parim. Aga suur osa raamatuid seda ei toeta. Jälle see "lapse tasemele laskumine" - kui õpetajate kõnepruuki kasutada (vt ühes eelnevas postituses kodutöödest). Kirjutaja kirjutab teksti, mis ei paku huvi vanemale kui vast 8- või 10-aastasele lapsele, aga lausestus eeldaks suuremat lugemiskogemust kui selles eas tavaline.
Meile on hästi meeldinud Aino Perviku Paula-raamatute sari. Seal on pealegi tekstis pildid vahel, mis aitavad silma puhata. Ja leheküljed lähevad nobedamalt. Pakub hakkamasaamise rõõmu. Ja mis kõige tähtsam: sisust on lihtne aru saada. Mh on meie perekondlik koosseis ju üsna sarnane (peategelane on vastne koolilaps Paula ja tema väike vend Patrik on umbes sama vana kui meie väikevend). Huvitaval kombel on isegi raamatutegelaste iseloomud sarnased meie lastega. Ja ma olen korduvalt imetlenud, kuidas pensioniealisel kirjanikul on eluga nii hea kontakt: need lapsed tõesti mõtlevad ja toimetavad nagu meie lapsed - kõik on ea järgi õige ja imetlusväärselt täpselt paigas.
Teiseks meeldivad meie tüdrukule muinasjutud. "Rootsi muinasjutud" on pikkade klassikaliste muinasjuttude raamat - ühe muinasjutu ettelugemine võtab umbes tunni või rohkemgi. Aga need on lihtsas arusaadavas keeles ja rohkete korduste tõttu kerged lugeda ja mõista. Pealegi ahvatleb lugema sisu ja seda vaatamata sellele, et me oleme seda raamatut juba paar korda ette lugenud. Pigem võibla see ettelugemine toetab arusaamist, ma arvan.
Veel loeb ta hea meelega Alice'i seiklustest imedemaal ja peeglitagusel maal. Seda me oleme ka paar korda talle varem ette lugenud. Ei peakski olema selles vanuses veel väga eakohane, aga see talle lihtsalt meeldib. Vahel loen ikka mina ka ja siis ma jupikesehaaval seletan neid asju vahel natuke. Aga hästi vargsi, et mitte jutumõnu raisku lasta.
Tegelikult ma tahaks huviga teada, mis teistel lastel need esimesed ise loetud raamatud on olnud (noorematel ilmselt teistlaadi kirjandus). Ja üldse: mis häid lasteraamatuid on olemas?
Tipp Ja Täpp
PS Mina ei tea, miks need pildid nii imelikult reastusid ja valesse järjekorda pöördusid.

Laupäev, 10. jaanuar 2009

Täiskasvanu osa

Näha kohe, et olen kaassõltuvuse teemadesse sisse elanud. Äsja lugesin tütrele ette eesti autori kirjutatud "Rõõmuraamatut" Avastusrõõmu kohast. Ja selle loo sisuks oli, et lasteaialapsed valavad tsemendikotid naabermaja keldrisse vee sisse laiali - soovist aidata põrandat teha. Iseenesest muidugi utoopia, sest nii väiksed lapsed ei peaks jaksama tsemendikotte liigutada. Aga edasi läheb huvitavaks. Lapsed saavad ulakuse eest kümneaastase naabermajale lähenemise keelu ja kolm päeva koduaresti.
Mulle ega lapsele see lugu ei meeldinud. Kui mina oleks sellist lugu sattunud kirjutama, siis oleks ikka täiskasvanud võtnud vastutust - miks oli ehitus ja hinnalised tsemendikotid päev otsa järelevalveta? Ja lasteaialapsed ka - keegi ei tundnud nende tegevuse vastu huvi, alles tagajärgede vastu, pealegi, kui kõrval on majaehitus. Tundub väärkohtlemisena panna lapsele selline vastutus tüüpilises avastusrõõmu eas. Kahtlustan, et Eestis tavaline olukord.

Edaspidi tuleb korralikumalt vaadata, mis ma lapsele raamatukogust lugemiseks võtan. Parem harjutada klassikaga, kindel ja järele proovitud. Ja mis ka oluline: komad ja õigekiri paigas (täidsa blass, aga suures osas lasteraamatutes on keel nõrga).
Tipp Ja Täpp

Elu paradoksid

Mõni päev tagasi kohtusin ühe kooli ees tuttava emaga ja jäin juttu ajama. Too ema rääkis, kui paha, et autojuhid ei saa aru liikluseeskirjast ega täida seda. Kooli eest läbi minev tänavalõik on muudetud ühesuunaliseks, sest kõnniteed seal puuduvad ja kui mõlemal pool tänavat pargivad autod, on väga vähe ruumi seal liigelda. Ja kooli ees liikleb suur hulk väikesi lapsi.
Mõtlesin, et tõesti. Kui endal lapsi pole, siis võib tõesti jääda arusaamatuks, miks ei võiks seda tänavat pidi mõlemas suunas sõita (ja vahel ka ummikutest mööda lõigata - seda valepidi liiklemist kasutavad just kiirustavad kavalpead). Et kõigil inimestel peaks olema lapsed, siis nad saaks ehk oma kogemuse järgi aru, et noorel inimesel on vaateväli ahas ja tähelepanu võib olla keskendunud millelegi muule kui turvalisele liiklemisele tänaval.
Veel mõtlesin, et mitme lapse vanemal või üldistusvõimelisel vanemal võib isegi tekkida võime aru saada inimestest, kes lihtsalt on teistsugused kui nemad. Võibla milleski saamatumad.
Järgmistel päevadel kohtusin selle kaassõltuvuse raamatu ja tolle Postimehe artikliga, millest ma eelmistes postitustes olen kirjutanud. Tolles oli lõpetuseks öeldud, et milline laps küll valib endale need piiratud vanemad, kes ühegi tunnuse järgi ei peaks vanemaks kvalifitseeruma (sest nad ei oska oma lapse loomulikke vajadusi rahuldatuna hoida). Jäi mulje, justkui need lapsed valiks ise mittesündimise, kui neil oleks tegelikult midagi valida (loo autori arvates ei ole). Nüüd lisaks veel ökoteemaline postitus Erik Puura blogis, millest lähtub, et inimesed igal juhul kulutavad. Ja pigem liiga palju. Emana tundub mulle pealegi, et lapsed on suhteliselt hullult kulutav osa inimkonnast: isegi kui püüda nende tarbimist piirata seal, kus see on ebamõistlik, on nende kasvamiseks ja arenguks ikka vaja nt suurt hulka naftast tehtud õueriideid. Ja suur osa autosõite tuleb meie peres ette laste pärast, mina saaks jala, ratta ja ühistranspordiga oma asjad aetud, aga kaheaastasega kahte kilomeetrit läbida on üsna ületamatu vaev.
Ja et eelkõige oleks ökoloogiline, kui inimesi oleks võimalikult vähem. Olen kohanud väidet, et maakera jaoks läheb miljardi kohalt mõistliku inimhulga piir, sellest enamat ei suutvat ta jätkusuutlikult kanda.
Nii et väga inimsõbralik oleks mitte lapsi saada?
Või oleks just vaja, et igal inimesel oleks vanemaksolemise kogemuse kaudu võimalik tajuda oma tegevuse tagajärgi suuremas plaanis ja pikas perspektiivis - et oleks millegi järgi enda ekslikkust kogeda?
Küll on hea, et mina ei pea sellest kohe mitte midagi arvama.
Tipp Ja Täpp

Valikutest ja süütundest

Paistab, et mu alateadvus on jäänud üleeelmises sissekandes viidatud Sigrid Kõivu artiklit edasi kerima. Tolle loo mõte oli selles, et ajapuudus ei ole asjakohane põhjendus jätta lapsele tähelepanu osutamata. Toda viimast peab kaassõltuvuse terapeut Pia Mellody lapse väärkohtlemiseks. Ja sellest tuleneb kõiksugu koledaid asju, millest ka Sigrid Kõiv oma artiklis kirjutab.
Ma tunnen süüd. (See viitab mh kaassõltuvusele vist, aga ma nii täpselt ei mäleta ka). Sügisel ja eriti enne jõule olin koduväliselt üsna hõivatud. Mõnel nädalal juhtus, et tõusin ja lahkusin enne, kui lapsed ärkasid ja koju jõudes olin väsimusest kontaktivõimetu või tegelesin oma töödega omaette, ja ikka lastega ei kohtunud. Ma ei täitnud oma vanemakohust. Ei tegelnud nende vajaduste rahuldamisega.
Mees keetis neile vaheldumisi pelmeene ja makarone või viis oma ema juurde sööma. Mina olin mujal, vähemalt mõtteis.
Vahel ma igatsesin oma laste järele. Mõnus on hommikul võtta väike laps natukeseks sülle ja tema ärkamise juures olla. Mõnus on laste mänge eemalt vaadata. Pealegi püsivad nad sõbralikumad, kui täiskasvanu kõrval rahulikult jälgib. Aga selleks kõigeks polnud mul mitu nädalat aega, jõudu ega tähelepanu. Ma ei tea, mis sel ajal nende elus toimus, valge laik.
Ma tahtsin kodust välja, täiega muud elu kogeda. Ma tahtsin midagi muud teha. Ja seda ma tegin.
Ja ma ei näe ka praegu, kuidas ma oleks saanud teisiti valida. Minul on ka eneseteostuse vajadus. Üldiselt tahan ma elada tasakaalustatud elu, aga mõnikord ei saa võtta poolt muna. Valida antakse ainult kõik või mitte midagi. Ja see kõik ongi kõik. Sellest enam midagi üle ei jää. Mitte minusugusest tavalisest inimesest.
Ma ei kahetse oma valikut. Minu lastel on teine vanem, kes saab vajadusel ka minu vanemlikud kohustused üle võtta. Ja meil oli ajutine olukord. Mis küll mõne aja pärast kordub. Ja siis veel.
Mõnel emal sellist valikuvabadust pole. On sundolukord jätta oma elumahlad tööle, et laste jaoks leivaraha kokku saada. Ja mõnel naisel ei ole üldse mingit tuge kõrval. Pole kedagi, kes laste järele vaataks ja neile maailmaasjust kõneleks. Eks nemad siis õpi telekast ja teiste laste käest, mis elu on. Aga mis õigust on ühel ajalehetädil, kelle elu on ehk paremini kulgenud, tulla seda ütlema, et too naine elab valesti? Ja kõik need teised vanemad, kes laenude ja liisingute lõa otsas ripuvad? Kuivõrd meile üldse valida antakse? Ja mille vahel?
Ma olen lugenud küll sedasorti eneseabiraamatuid, kus on kirjas, et me kõik oma elu asjad ise valime. Ja kohanud ka mujal arvamust, et see, mis meie elus praegu on, on eelmiste valikute tagajärg. Nii-nii. Ja kuidas on sellises olukorras võimalik uuesti valida sellel inimesel? Kui tal niigi ei jagu jõudu oma selle hetke kohustustega toime tulla?
Vat mina küll ei tea.
Tipp Ja Täpp

Esimene kodutöö

Meie laps sai sel nädalal eelkoolist esimese kodutöö. Ta käib tavalise põhikooli eelkoolis ja õpib seal lugemist-kirjutamist-arvutamist. Võiks ju arvata, et eelkoolindus ei lähe meie pere kasvatusarusaamadega kokku, aga praeguseks ma olen selle enda maailmavaatesse sisse sulandanud. Sest nii on kõige otstarbekam.
Meie kandis on paar popimat põhikooli, kuhu soovib oma last viia palju lapsevanemaid. Sellepärast ongi neis katsed ja eelkool on vajalik selleks, et katsetes eelistatakse selle kooli eelkoolis käinud lapsi. Niisiis käib meie laps eelkoolis mitte selleks, et õppida tähti, mida ta juba viis aastat tunneb, või arvutamist, mis tal samuti väga selge on, vaid ikka selleks, et kindlustada koht kodulähedases koolis. Mina eelistaks, et laps saab ise ilma liikluskeerises seiklemata jala kooli minna. Ja mul on hea meel, et meie kodu lähedal on üks kool, mida pealegi paljud heaks peavad.
Niisiis käib meie kuuene tüdruk kaks korda nädalas õhtupoolikuti eelkoolis. Ja sellest aastast on neil üks kord nädalas kodutööd ka. Antakse kaasa A4 paljundus, mille mõlemal poolel on lugemise ja arvutamise harjutused.
Seisin üsna õpetajate lähedal, kui lapsed oma kodutööde lehtedega tulid ja rõõmsalt vanemate juurde jooksid. Kuulsin, kuidas üks õpetaja ütles itsitades teisele, et näe, millise mõnuga vanemad neid ülesandeid lahendavad. Haakusin vestlusse ja kuulsin, et juba esimese klassi laste vanemad helistavad õhtuti õpetajatele ja küsivad, kuidas üht või teist ülesannet lahendada. Asi ise olevat lihtne, aga nii keeruliselt sõnastatud, et lihtsalt täiskasvanu ka ei saa aru. Sest õpikute koostajad lihtsalt ei oskavat laskuda lapse tasemele ega kujuta ette, milline nende mõtlemine on.
Nojah. Laskuda lapse tasemele? See sõnastus ei meeldi mulle põrmugi.
Ja täiskasvanu ka ei saa aru? Miks siis selliseid kodutöid üldse anda, kui ema-isa ka aru ei saa? Neid võiks äärmisel juhul koolis lahendada, kui üldse. Siis saaks õpetaja lapsi juhendada. Mina õpetaja ametis pigem sõnastaks need ülesanded ise ümber. Vist. Või jätaks üldse andmata. Kui eesmärk on asja sisu edastamine, siis seda võiks ju ometi teha lapsele arusaadavas keeles (selleks ei pea kuhugi laskuma, lihtsalt lapsega kontaktis olema - õudsalt elementaarne tõde).
Ei julgusta sugugi.
Et siis selline tore ja tubli kool.
Kuhu minekut mu tütar juba ootab.
Igasugu asjadega peab ikka vanem leppima.

Muidu on ju tore, et on eelkool: ta õpib seal paljusid lapsi tundma ja siis on lihtsam kooli minna, kui tuttavad ees. Ja väga isukalt on lugema hakanud. Pärisraamatuid. Ma nagunii ei jaksa talle nii palju lugeda, kui ta tahab. Loen paarkümmend minutit ja siis ta loeb vahepeal ise edasi ja siis ma loen veel paar korda paarkümmend minutit. Saan vahepeal ära käia ja tema saab lugusid. Meil on mehega põhimure, et tema silmi hoida. Käime ikka vaatamas ja meelde tuletamas, et lamp põleks ja kehaasend oleks õige.
Tipp Ja Täpp

Reede, 9. jaanuar 2009

Kaassõltuvusest kodus ja lasteaias


Ma arvasin varem, et kaassõltuvus on midagi, mis käib kaasas alkoholismi, vägivaldsuse või muu raske hälbega ja et minul ei peaks sellega pistmist olema, kui ma ometi olen suht tavalistes oludes kasvanud ja elanud. Ning tulen ju oma elu ja raskustega enam-vähem toime (aga eks me kõik tuleme, ka viimased joodikud ja nende pereliikmed). Joodikuid olen ainult eemalt näinud ja kere peale pole ka saanud (ainult ühte kehalise karistuse juhtu mäletan). Tavaline korralik pere oli mul lapsena. Aga selgub, et ei, see on palju laiem teema ja praegu mulle tundub, et mingit külge pidi puudutab kaassõltuvuse teema meid kõiki, kes me pole väga soodsates oludes kasvanud. Nagu me enamasti keegi ei ole siin maal.
Ma olen lugenud praegu jupikese Pia Mellody kaassõltuvuse raamatut ja vahele jupikesi Louise L. Hay positiivse mõtlemise raamatut (pole nagu iialgi nii palju aega, et ühte korralikult läbi lugeda ja võibla päris kõike polegi vaja). Mõlemast leidsin enda jaoks midagi väga olulist: vimma teema.
Sain aru, et minu suguvõsas on ühel pool äkkviha ja teisel pool näägutamist, mis mõlemad on edasikantud viha märgid. Vanemad pärandavad oma viha lastele põlvest põlve ja see mitte ei vähene, vaid pigem suureneb seeläbi. Ja mina olen eluaeg olnud enda vihaga hädas. Ma võin praeguseks mõista, et viha teod on halvad nii tegijale kui sellele, kelle pihta need puutuvad. Ja mõista, et allasurumine on samuti kahjulik mulle endale ning leida toimimiseks paremaid viise (nendest ma olen siin ka korduvalt meeleolu teemasildi all kirjutanud). Ma olen neid pidevalt rakendanud palju aastaid ja rahul, et midagi on parem kui nt 15 aastat tagasi. Palju parem.
Aga neid raamatuid lugedes ma sain äkki aru, kui palju on veel õppida. Ja kui palju on minus veel kaassõltuvuslikke käitumisi alles - kuigi ma olen teadlikult püüdnud end muuta juba palju aastaid. Huh.
Iseasi ongi sedasorti raamatute kaudu teistsuguse reaalsusega kohtuda. Tundub siiralt, et nõukaaegsetes inimestes on paratamatult kõigis mingeid kaassõltuvuslikke jooni. Nt religioossus on paratamatult kannatada saanud enamikul tolleaegsetest inimestest. Ja emotsionaalselt olid need samuti rasked ajad.
Ja et nüüd oleks aeg võtta vastutust ja neid asju teadlikult muuta. Minul küll. Ma tahan elada tervet, rõõmsat, rahulikku ja tasakaalukat elu iga päev, iga tund. Ma olen seda püüdnud õppida kõigilt, kellelt on midagi õppida. Ma olen uskunud, et terve ja tasakaalukas elu on üleüldse olemas ja et ka minul on võimalik nii elada. Kuigi probleeme esialgu veel jagub. Probleemid ilmselt jäävadki, aga ikka on parem, kui on kasvõi natuke parem.
Mina nt olen valinud enda lastele lasteaia, kus on väga teadlikud inimesed - nii õpetajad kui ka lapsevanemad. Ja nende positiivsete inimeste kaudu olen õppinud, kuidas ka võiks olla: kui ilus võib elu olla. Pealegi mu lapsed kumbki lihtsalt ei tahtnud olla tavalasteaias. Tüdruk nt ütles, et talle ei meeldi, et laste peale karjutakse (kusjuures ma arvan, et suhteliselt rahulik õpetaja oli; teine oli lihtsalt super ja õpetaja abi ka tore). Poiss lihtsalt keeldus, kahe ja poole aastaselt ma ei ootagi sisulist analüüsi. Mulle piisas sellest, kui ma nägin ja kuulsin, kuidas tema õpetaja laste poole pöördus, ning võtsin lapse sealt ära. Sest ma olen veendunud, et laps on parimat suhtumist väärt. Niisiis valisime uuesti ja seekord perepäevahoiu, mis toimib lasteaiana. Õpetajad soovivad seal lastesse suhtuda lugupidamisega. See tundub mulle ülioluline. Ma saan ise ka nendelt sellist suhtumist õppida. Ma saan õppida endasse niiviisi suhtuma, sest ka minu sisemine laps ootab seda. Ma tunnen seal end palju parema inimesena ja mingi aja see tunne ikka püsib.
Mulle tundub hull, et enamik lapsi kohtub koolis või juba lasteaias inimestega, kes ei oska neid väärikalt kohelda. Nii kasvab üles järgmine põlvkond kaassõltlasi. Sellest ma saan aru, et laste vanemad on kaassõltlased - oma aja lastena oli neil oma aja kogemus (seda, et Eestis on kaassõltuvust palju, väidab Mellody raamatu kaanel eesti terapeut Kene Truve). Samas ma siiski ootaks, et õpetajad on suutnud enda rasked kogemused ümber töötada. Tegelikkuses see sageli nii ei ole ja sellisel juhul polegi lapsevanemal midagi parata - me ei saa ju inimest väljastpoolt kuidagi aidata. Niisiis valin oma lastele hea lasteaia ja tänan jumalat, et minul on see võimalik.
Iseasi, et mis aitaks neid teisi lapsi ja neid teisi peresid, kel sellist võimalust pole. Ja mis või kes aitaks õpetajaid.

Kaassõltuvuse teemal on ka Peres ja Kodus avaldatud artikkel.
Ja märkan, et Postimehes oli selle kohta äsja artikkel - nojah, seal süüdistatakse järjekordselt vanemaid, kes on nii ja pole naa. Nagu mingi süüdistamine võiks kunagi midagi paremaks teha. Iseasi, et kes neid teistsuguseid kirjutada mõistaks. Ei olegi targemaid inimesi?

Hiljem lisatud: mulle jäi raamatust mulje, et kaassõltuvus on haigus, mille on põhjustanud lapseea väärkohtlemine (vanemate, hooldajate, õpetajate, treenerite jt poolt), kusjuures väärkohtlejad ise on sageli ka kaassõltlased, enamasti seda ise teadvustamata. Ning tolle väärkohtlemise alla mõistetakse kõik see, mis lapse kasvamist ja arengut parimal viisil ei toeta. Alustades kehalisest karistamisest, (lapse peale või lapse kuuldes) karjumisest ja lapse vajaduste rahuldamata jätmisest ning lõpetades olukordadega, kus viieaastane või vanem laps ei saa endale sõpru külla kutsuda, või lapse spirituaalsus saab kahjustatud, kuna vanem ei toeta seda, et laps saaks Kõrgema Jõuga sidemed luua. Kui me mõistame väärkohtlemist sellisel viisil, kas siis üldse on inimesi, keda poleks lapseeas väärkoheldud? Kas sellest järeldub ühtlasi, et me oleme kõik kaassõltlased? Suhteliselt ebahuvitav lähtekoht, eriti arvestades, et see haigus on sama ravimatu nagu alkoholism, mida saab ainult režiimiga ohjes hoida, kuid millest ei õnnestu lõplikult terveneda nagu nt nohust.
Tipp Ja Täpp

Teisipäev, 6. jaanuar 2009

Esmaabikursus: lugusid elust ja selle hoidmisest


Osalesin ühe tuttava töökoha korraldatud esmaabi koolitusel. Mare Liiger (kes on ka pildiloleva raamatu autoreid) rääkis oma praktika näitel teooriast ja pärast harjutasime elustamist, verejooksu peatamist, kaela lahastamist, 112 helistamist ja muud hädavajalikku.
Väga tõhus päev oli - tavaliselt kahepäevane koolitus viidi läbi ühe päevaga. Ma sain palju tähtsaid asju teada. Et teadvuseta inimene peaks kindlasti lamama (üks vanaema on oma lapselapse ära suretand, kui hoidis teda püsti pärast seda, kui lapselaps oli sõrme lõiganud ja teadvuse kaotanud). Ja kuidas verejooksu peatada (sidudes või surudes). Ja mida päästekeskusse helistades öelda. Või mida teha, kui keegi on vooluvõrku sattunud (vool välja lülitada ja õigesti esmaabi anda). Uskumatu, mida kõike eluliselt olulist ma varem ei teadnud või ei teadnud õigesti (liikluseeskirjas nt on väga ebapädev lause, mis kohustab nt luumurruga inimesi oma autoga haiglasse viima - see võib tappa; ja üldse suur osa nõukaaegset esmaabi on tänaseks eluohtlikuks või tervistkahjustavaks kuulutatud, žgutti ei kasutata). Ja neid, kes neid asju ei tea, on väga palju. Eestis hukkub iga päev seetõttu paar inimest, et neid ei osata kiirabi saabumiseni õigesti aidata või ei osata häiretelefonile helistades õiget infot anda.
Eks me saime seda ka teada, et alkohol on kole asi, suur osa koledatest õnnetustest on nii või naa seotud alkoholiga. Eestis hukkub vigastuste tõttu kümme korda rohkem inimesi kui Norras, kus on kümme korda vähem alkoholipoode. Ja Norras on neli korda rohkem inimesi. Mina olen kahe käega selle poolt, et meil võiks ka alkoholi kättesaadavust kümme korda vähendada. Minu pärast kasvõi kakskümmend. Ja ma olen päris veendunud, et see päästaks iga aasta sadu ja võibla isegi tuhandeid elusid. Joodik tapab ju teisi ka, mitte ainult end ja oma lähikonda.
Mare Liiger on fantastiline koolitaja, tema võime kaasata kursusel osaleja tunded, mõtted ja tahe oma teemasse on võrratu. Ma imetlen inimest, kes pärast magamata ööpäeva suudab vaimukalt, mõtlemapanevalt, selgelt ja täpselt kõike seda tutvustada. Igapäevases kiirabitöös omandatud efektiivsus oli kursusel ka iga hetk tunda ja kogeda. Ma pole vist nii tõhusalt tükil ajal oma päeva veetnud.
Veel mitu päeva hiljem mõtlen sellele koolitusele tagasi ja leian, et Mare Liigeri pühendumine elule on lihtsalt imetlusväärne. Ma ei mäleta, kas ta selle kaheksa tunni jooksul, mis me sisukalt koos veetsime, kordagi nimetas sõna surm. Ta rääkis eluga kokkusobimatutest vigastustest nagu südamelihase või kopsuaordi rebenemine (no midagi sinnakanti igatahes, kui ma ka midagi natuke mööda panen) - aga mitte surmast. Tema, kes ta on seda rohkem näinud kui enamik inimesi. Ta pühendub elule ja räägib ka ainult elust - ja sellest, mida on selle hoidmiseks vaja teha. Ja ta andis meile korduvalt kollegiaalset nõu - meile, kes me tavakodanikena võibla verd nähes minestame. See tundus väga suure tunnustusena ja ühtlasi ilmse vihjena, et ka tavalise inimese võimuses võib olla otsustada teise inimese elu või mitteelu üle.
Ma ei tea, kas ma suudaks tõelises olukorras kõike õigesti teha, aga ma vähemalt tean mitut asja, mis võiks kannatanut aidata. Teadmatus on sellises olukorras kõige hullem. 90protsendise tõenäosusega on see abivajaja, keda mina oma elus kohtan, ju oma lähedane või tuttav.
Tipp Ja Täpp

Laupäev, 3. jaanuar 2009

Sebijate talvepuhkus

Nii me siis läksimegi esmaspäeval Valgehobusemäele puhkama.
Kõigepealt oli tubli tükk pakkimist. Meenus kunagi juhuslikust Barbieraamatust loetud lõiguke, kuidas barbied läksid puhkusereisile ja pakkisid hirmus palju kola kaasa, et saaks ikka paremini puhata. Mina pakkisin kaasa endale suusasaapad ja kelgutamiseks matkasaapad (et külm ja niiske ei hakkaks) ja kergemad matkasaapad (käivad kergemini jalga ja väsitavad vähem) ja sussid. Ja suusatamise riided ja kelgutamise riided ja toasolemise riided. Ja lastele igasugu asju. Ja söögiasju (jogurtit, kohupiima, võileivakraami, teepakke, küpsiseid, mahla, rosinaid-pähkleid, magusat, puuvilja, porgandeid ja idandeid) ja veekeedukannu ja mõned nõud. Kelkusid ja suuski pakkis mees. Auto sai triiki täis. Ei saa ju tarbimispealinna inimene teistmoodi kui tuleb kogu aeg kõvasti tarbida. Aga meie tahtsime seda teha kohapeal, ilma et peaks end kuhugi toiduotsingutele ajama. Et saaks natuke aega rahus olla (ja tarbida), see oli minu soov.

Esimese päeva möllasime lumes. Kõigil oli vaja suusatamas käia ja meie pere vanuselist koosseisu tehes tuleb seda teha ükshaaval. Ja lastega peab veel keegi täiskasvanu kaasas olema. Kui üks laps suusatab, võib juhtuda, et teine kelgutab samal ajal teise täiskasvanuga. Valgehobusemäel on kõvasti liiklust - noored täiskasvanud nt lasevad lumelauaga alla ja kõrval on parkla. Ja mõned muhud on vist paratamatud. Keegi peab lastel ligi olema.
Ja kui just suusatamine ära tüütas, võeti ette kelgutamine. Mina ka kelgutasin. Tore oli. Ja saunas käisime muidugi ka. Ilusas suures puhtas saunas, kuhu ma oleks kaks korda mahtunud pikali viskama. Üksi (lapsed istusid põrandal).
See kõik ei meenutanud küll vähimalgi määral minu soovi looduses olla ja rahu saada. Aga lahe meil oli, see on päris kindel.
Ja väga mõnus oli suusaraja kõrvale sooja tuppa minna ja end voodisse pikali visata. Kena värske toake lõhnas veel puidu järele. Milline sügav vaikus seal valitses! Kui just meie kahese egokunni lärm välja arvata - see tõuseb vahel ikka taevani.

Teisel päeval olime kaunis väsinud, mina ei jaksanud enam hästi suusatada. Valgehobusemäe rajad on hästi järsud ja käänulised. Mina sõitsin kõige parempoolsemat rada kogu aeg. Vasakule keeramine oleks tähendanud kõrgele mäkke ronimist ja siis sama äkilist allatulekut. Sellega katsetasin ma viimati seal mitu aastat tagasi. Rohkem ei taha. Sest isegi ümbermäesõit on keskmise pühapäevasõitja jaoks üsna mägine ettevõte. Aga kogu aeg paremale hoides on ikka veel võimalik sõita ja püsti jääda (lumi oli ka hästi libe, sest mitmendat päeva valitsesid plusskraadid, nii et rajad olid üsna jäised). Käisin jalgsi vaatamas: mõni suusataja on järsematest laskumistest treppi alla tulnud. Ilmselt parem lahendus kui kurvist välja sõita.
Aga sellel ja järgmisel päeval ma leidsin siiski võimalust ka natuke omaette jalutada ja lihtsalt olla. Seda ma olingi ju kõige rohkem igatsenud. Looduses olemist ilma kohustusliku tegemise lisandita.
Selle päeva õhtuks oli meil kohaliku kohviku ainukesest supist ja praest villand, kõigist kaasavõetud näksidest rääkimata, niisiis sõitsime kümne km kaugusele Jänedale Musta Täku talli. Suur hoone, hästi soe ja täitsa tühi. Olime enamuse ajast ainukesed kliendid. Lapsed said vabalt joosta ja peitust mängida, jälle neile uus ja huvitav elamus (nt baaripukid olid seal päris sadulaga puuhobused). Ja me saime minu meelest natuke paremini süüa (vähemalt oli seal üks taimetoit ka menüüs).

Kolmandal päeval ilmutasid ka lapsed juba väsimuse märke. Üsna uskumatu siiski, kui palju jaksavad lapsed joosta, kui neile mõnus kelgumägi ja kelk kätte anda (kas see on ahnus, kui nad selle juures magamisega kokku hoiavad?). Ja meie tüdruk suusatab ka juba päris hästi - vähemalt selle kohta, kui vähe on Tallinna ümber viimastel aastatel olnud selleks võimalust. Poiss ka suusatab, kahese kohta tähendab see, et püsib libistades püsti ja laseb end keppidest mõne meetri vedada, enne kui kukub. Tema tahab nii kiiresti sõita, nagu need onud seal. Ja siis püüab visalt. Ometi üks koht, kus ma tema visaduse üle uhkust võin tunda. Kõigis oma pahandustes on ta ju nii ütlemata järjekindel. Aga õnneks ka kõiges muus. Oleksin vaid ise tublim teda pidevalt asjalikumatele valikutele suunama.

Tagasiteel koju vaatasime üle veel Nelijärve söögikoha, mille menüü oli õige lühikeseks jäänud, ja einestasime Kõrvemaa suusakeskuses. Viisime lapse küla peale ja hakkasime kodumajandusega jändama. Kodu oli ju mitmendat päeva kütmata ja toiduvaba.

Siis mõtlesin veel, et selline poolvaba pühadeaeg ja selline võimalus olla Tallinna lähedal looduses esimeste lumedega ja -- majutusmajas oli meie pere üksi. Ja Jäneda söögikoht ka täitsa tühi (mis neil selle kütmine küll maksma läheb?). Kas inimestel on hirm kulutada? Ei saa ju olla, et kõik oleks paugust vaesunud, koondatuid on siiski üksikud. Ja kas ma üldse sellist juttu siia blogisse kirja panengi, ajan veel inimesi kadedaks. Siis mõtlesin, et panen ikka. Mina ju tohin ometi õnnelik olla. Kõik tohivad. Olge teie ka!
Õnnelikku uut aastat!
Tipp Ja Täpp

Reede, 2. jaanuar 2009

Jõuluveedud

Jõulupühad läksid meil seekord väljapuhkamise tähe all. Ma olen mõne kuu olnud koduväliselt üsna hõivatud. Seekord lõpetasin jõulureede lõuna paiku ja arvasin, et nüüd saan kaks nädalat lihtsalt olla. Puhata. Perega olla.
Jõululaupäeva hommikul sain teada, et plaanitud jõuluõhtune vanematekoju minek jääb õe pere haigestumise tõttu ära. Mis tähendas, et ma pean end veel korraks kokku võtma ja enda kodus midagi(gi) korraldama.
Kuusk oli meil õnneks juba püsti ja ehitud, kingid pakitud ja no eks kuigivõrd tuba ka koristatud. Niivõrd-kuivõrd see lastega peres üldse kunagi korda saab. Võtsin siis kodulähedasest väiksest poest, mida sealt võtta andis ja tütre abiga saime väikest viisi hakkama.
Surnuaial käisime ka. See on kuidagi väga ilus. Lund oli ka moe pärast maas ja hästi palju küünlaid. Surnuaiaskäik aitab minul mingit terviklikkuse tunnet hoida. Et ei ole ainult õgimise-kingijagamise püha, vaid ikka mingi sügavam side ja tähendus ka.
Pealegi on lihtsalt abiks kahe sööma vahel natuke jalutada ja millalgi peab käima päkapikk neid pakke kuuse alla panemas (no selle teadustas mu tütar küll ette ära: et kui me läheme, siis ta vist tuleb ja meenutas üksikasjaliselt eelmiste pühade kingisaamise korraldusi... võibla oli abiks, ma nagunii ei jaksanud eriti seda üllatusmomenti välja mängida, üldse see sujus kõik kerges udus).
Kirikusse me ei jõudnud ja kogu hingeline osa jäi minu poolt välja kandmata. Ma olin selleks liiga tühi. Mõne jõululaulu ikka laulsime, aga see tundus mulle kuidagi pooles vinnas olevat. Tütar natuke kurvastas selle üle, aga vähemalt hea, et tal on paremaid mälestusi varematest aegadest.
Jõulupüha hommikul olin siis täitsa väsinud. Poleks hea meelega jaksanud tõustagi. Jõin kohvi ja sõin kooki. Ja kuulasin soome raadiot. Hea oli kuulata. Neil seal on pühade ajal hoopis teine meeleolu. Isegi raadios (eesti raadiot küll ei kuulanud, mulle see profaanne ilkumine ei meeldi, ma pigem hoidun eesti meediast). Meenutasin, kuidas kunagi Soomes jõulupühi pidasin - väga ilus ja hingeline ja terviklik oli. Seda tunnet ja meeleolu olen ise püüdnud kõik need aastad taasluua, aga ainult enda jõududest jääb väheks (seekord nagu polnudki neid omi jõude eriti). Minu ümbrus ja eesti ühiskond laiemalt ei taha eriti tarbimise kihist sügavamale minna. Ja seekord ei jaksanud mina suurt midagi luua.
Nii ma seal siis nukrutsesin ja olin väsinud.
Meie pere issi söötis lastel kõhud putru täis, pakkis asjad kokku ja viis meid Valgehobusemäele suusatama. Ma veel mõtlesin, et mis ta nende suuskadega jändab (Tallinnas oli lund ju väga vähe), ja kas ma viitsingi kaasa minna (diivan ja naisteajakiri tundusid väga ahvatlevad), aga sedasorti väljasõidud on meil tavaliselt toredad või väga toredad, pealegi ei saaks ta ilma minuta suusatama minna, sest pole lapsi kellelegi jätta. Niisiis läksin. Ja see oli võrratu. Me saime ikkagi jõulumeeleolu kui ilusa lumise looduse kogemuse.
Juba paarkümmend kilomeetrit enne kohale jõudmist läksid puud ilusaks lumiseks. Sõitsime libedal teel aeglaselt ja mina muudkui nautisin.
Kohapeal oli ka väga hea. Mina lihtsalt istusin (istumisalusel) lumel ja puhkasin. Ja mees läks lastega kelgutama. Ja pärast olin mina nendega ja mees käis suusatamas ja saunas. Väga hea rahulik oli olla, kuigi seal kelgutamas oli kahtlemata teisi inimesi ka. Sõime suppi ja praadi. Siis ma ütlesin, et käin veel korraks metsas ära, leppisime kokku, et tulen 25 minuti pärast auto juurde ja hakkame minema.
Pime oli. Läksin seitse minutit ühte rada edasi ja siis jäin sinna peatuma. Mul oli 11 minutit aega, enne kui tagasi pidi minema hakkama. Mul oli seal väga hea olla. Siis läksingi tagasi ja me sõitsime koju.
Tagasiteel mõtlesin, et see oli nüüd selline linlase metsaskäik. Mõõdetud 11 minutit vaikust ja rahu. Ja helistasin ja panin meile Valgehobusemäele toa kinni. Et saaks ehk mõne tunni ja minuti seda rahu juurde.
PS Pärast pühi ma jõudsin lõpuks kirikusse ka: saime kingiks Moskva Patriarhaadi koori kontserdi piletid ja see oli väga tore. Tervendav muusika. Ma olen väga tänulik.
Tipp Ja Täpp