Noorena mulle ei meeldinud ingliskeelne väljend married to smb. Ja et naine toodi laulatusel altari ette isa käevangus, nö see üleandmine isalt mehele. Mulle tundus see märgina, et selline naine on otsustusvõimetu, tema üle otsustavad teised. Olulised mehed. Ja nii see on ju paljudes ida kultuurides ka. Minu teadmises kõnnivad Mees ja Naine koos perekonnaseisuametniku laua ette. Nii see pilt on mu mällu jäänud kui märk võrdusest. Minu suguvõsas on naine üsna võrdne mehega. Otsustusõiguse ja karjääri mõttes. Mulle on tundunud hea ja õige, et naine otsustab ise oma elu üle ja see ka on tundunud normaalne, et ema otsustab oma laste üle. Minu suguvõsas on mehed toetavaks jõuks ja see on elementaarne, sest ema vajab tuge ja isa tahab oma järelpõlvele parimat tulevikku ja selleks on mehe tarkus ja jõud hädavajalik. Ma ei taha teada, kui raske oleks emana üksi hakkama saada. Ma saan aru, et minu peas on matriarhaat, kus meestel on oluline kandev roll.
Ma arvan, et Eestis on üsna tavaline, et naine otsustab ja vast ehk tunneb end mehega võrdselt. Saarerahvas on alati pidanud hakkama saama ka ilma peremeheta ja kõik need sõjad, mis meie ajaloos on mehi viinud, sageli ka võõrad sõjad nagu 19. sajandil Türgis näiteks. Eestis on naise enesemääramine pika ajalooga. Nii ma tajun seda oma suguvõsa näitel. Vähemalt otsustab naine oma elu üle ise. Palju laste üle ka.
Samas mul on aega olnud kogeda mehega suhet erineval moel. On olnud üksildasemaid ja koostöisemaid aegu. Ikka sama laste isaga. [Tänapäeval tundub vahel, nagu peaks seda välja vabandama, et kas ma olen liiga kole või saamatu, et kedagi uut pole leidnud, sest ilmselgelt nõrgematel aegadel me käime üksteisele närvidele ka. Samas suhete vallas on naiste aktiivsus suurema kaaluga minu tunnetuses.] Ilmselgelt on suuremas toetuses elu kergem ja parem. Mõnusam, kui mees otsustab rohkem asju ise (aga mitte ülemäära ja mitte valesti... naerukoht). Kannab mingeid lõike omal vastutusel. Kui mees hoiab naist, annab see naisele võimaluse puhata ja lõõgastuda. See annab turvatunde, et kogu aeg ei pea üksi. (Mingid kodu ja lastega seotud otsused ma olen ikka ise teinud, vb selle pärast, et minul on kindel ettekujutus, kuidas need peaks olema ja ma olen lihtsalt oma joru ajanud ja mees on need otsad käest andnud, sest minuga vaielda oleks väga suur energiakulu. See ei tee mulle alati au ja ma ei ole nii tark ka, et alati häid otsuseid teha, aga peaasi, et kuidagi ikka on ja pole vaja täiust taga ajada ka naiserollis.)
Kuhu mul oli plaan selle jutuga jõuda, on see, et naistelt nõutakse liiga palju. Vot täiskohaga töö küll sellesse valemisse enam ei mahu. Ma ei näe, kuidas on võimalik hoida peret ja kodu ja siis veel täiega tööl käia. Mulle on väga meeldinud kogukonna elusse panustada, kui mõni selline sobiv amps on leidunud, aga pühendada kümme tundi päevas (koos tööle liikumise ja tarbekäikudega) väljapoole kodu võtab tavalisel naisel üsna kogu energia. Nii ei jää sel tavalisel naisel kuigi palju ressurssi enam laste jaoks. Ma arvan, et see on üks põhjus, miks Eestis on noortel nii palju vaimse tervise probleeme. Kellelgi pole nende jaoks aega, selle konkreetse olukorra jaoks, mis praegu vajab lahendamist. Isiklikud vajadused jäävad karjas rahuldamata ja inimene isiksusena nägemata, sest need mõlemad võtavad palju aega ja kõiki muid ressursse. Inimeseks olemine ongi selline, et võtab.
Lapsi kaitseb enim see, kui nende jaoks on piisavalt kõiki ressursse, eelkõige mittemateriaalseid: hoidmist, kohalolu, kuulamist.... armastust.
Ma tänan elu eest.
