Mõtlesin just äsja meie ühiskondlike väärtushinnangute mõju üle järele - et kuidas need mu blogipidamist mõjutavad. Ja märkasin, et kirjutan järjekindlalt neist juhtudest, kus me raha kulutame, selmet kirjutada neist kohtadest, kus me raha kokku hoiame, püüdes nii endale justkui blogiilmas paremat positsiooni kindlustada.
Riidemähkmed, taaskasutus ja jalakäimine seostuvad ju vaesusega, turult toiduainete ostmine vist ka (või on see pigem snobism?). Rikkad inimesed ostavad asju, vaesed laenutavad raamatuid. Ja vaeste inimeste bloge ei taha ju korralikumad inimesed lugeda. Või ma eksin? Me piilume parema meelega ikka endast natuke jõukamate köögiaknasse, et kuidas nemad elavad. Ja nendest vaesematest ei taha midagi teada, kartes vaesuse nakkust. Nii et mul vist on alateadlik tunne, et püüan endast jõukama inimese muljet jätta, et justkui mingit mõjujõudu suurendada. Et mingisuguse toimetulekustandardi kaudu veenda kedagi oma elustiili paremuses. Või vähemalt selles, et nii on ka hea ja õige.
Sellisena ma seda väärtusmaailma praegu tajun.
Tipp Ja Täpp
6 kommentaari:
lihtsalt vaikselt kobiseks, et turult ostes on ikka pahatihti kallim kõik kraam. rääkimata värskusest - see, et turult saab värsket ja soodsat kaupa on (vähemalt pealinna turgudel) müüt mis müüt. minu teada mõned korrad ka meedias ümberlükkamist leidnud...
riidemähkmete ja taaskasutuse fännid ning jala käijad on (minu tagasihoidlikku arvamust mööda) sedalaadi elustiilid, millede viljelejad jälle teisitimõtlejatele viltu vaatavad... (a'la et maailma tahad hukutada vää oma ühekordsete paberrätikutega??!!)
Kallim on mõni asi tõesti, aga mõnes asjas on meie pere hinnangul kvaliteedivahe ikka väga suur. Vahepeal sõime poeporgandit ja peagu juba harjusime ära. Kui siis jälle turult "seda õiget" sai, olime kõik õnnelikud ja andsime pihta. Ja mulle meeldib Eesti sibul ka rohkem. Ja keedupeet on poes jumal teab millega töödeldud (säilib keedetuna kahtlaselt kaua), aga turul naturaalne. No ja mõnda sorti õunu. Aga hinnaga vist on jah nii, et turul mõni asi kallim. Nii et see nüüd säästu alla ei käi tõesti. Mingi friiklus pigem.
Ja selle viltu vaatamisega olen ka nõus. Vaatan küll. Kuigi ei tahaks. Mõnes mõttes on need ökoteemalised sedalaadi otsused, mille tagajärjed puudutavad meid kõiki.
Selles postituses pidasin silmas eelkõige seda, et ka neile ökodele vaadatakse üksjagu viltu (võibla tõesti nende ülbuse pärast vähemökodele viltu vaadata) ja kui ma tahan olla laiemalt aktseptitud, siis pean mõnda sorti seisukohavõttudega piiri.
Tülitsemist on maailmas juba minutagi üksjagu, hea, kui õnnestuks vähemalt siin rahu hoida.
Olen blogilugeja, selline tavaline.
Ning iseenese seisukohalt on mul üsna ükskõik blogija varanduslikust positsioonist. Pigem ongi põnevam teada saada nippe, mitte summasid.
Ja lugema tulengi mõtteid, mitte raha.
Nii et minu silmis pole piinlikkuseks põhjust.
Jah, ega mina ka rahakoti paksuse järgi blogidest lugemisvara ei sordi ja tuttavaid ei vali.
Küllap see sissekanne kõneleb eelkõige minu enda ettekujutusest selle kohta, mis võiks "kasulik" olla. Mul on mulje, et parema elujärjega inimesed on moes ja siis ma püüan endale ka sellist silti külge kleepida. Nii tundub.
Mulle jälle tundub, et taaskasutus ja ökoeluviisid on popid, nii et nende blogis kajastamine - ja, nagu Rattus ütles, nippide jagamine - on vägagi tänuväärne. Küllap see peegeldab minu mõttemaailma, aga mulle tundub maailma säästvalt tarbimine eriliselt auväärt asjana. Kui loen, kuidas kellelgi see sujuvalt õnnestub, tunnen imetlust ja mõnikord ka kadedust. Ja mõtle, rikas inimene ehitab ju ka omale tõhusa maja, mitte mingit tuult ja vett läbilaskvat sara - nii hoiab ta peale ehitamist kütte ja hoolduse pealt tublisti kokku. Ise on veel uhke ka! Novot, üldse on kvaliteetne elamine paras luksus ja kes oskab kvaliteetselt elada odavamalt (nt kasvatab oma porknad ise või teeb naturaalmajandusliku lepingu mõne talunikuga), on märksa parem elukunstnik kui see, kes lihtsalt läheb ökopoodi ja ostab tuimalt väljamaa ökoasjad kokku, raha lugemata ja vaimu-keha pingutamata. Igav.
Ka mina imetlen inimesi, kel õnnestub võimalikult maailma, ligimest ja ennast säästes elada.
Riidest mähkemetega ma kahjuks hakkama ei saanud, ostsin ja olin hakkamist täis, kuid liiga mugav oli ja läksin kiusatuse teed.
Olen püüdnud oma võimeid mööda maailmale kasulikult elada. Suur tarbimisajastu on minugi mõistust kõigutanud sääslikuma eluviisi suunas.
Ökopoed ja naturaalsed tooted on luksuskaup ja igaüks nendeni ei küündi. Looduslik peaks olema loomulik ja pigem võiks keemiliselt töödeldud toiduained kallimad olla kui oma eesti põllumehe mahetooted.
Ei jõudnud mullegi enne see kohale kui "sunniti" lapse allergia läbi tagasi looduse rüppe. Siis hakkasin alles mõtlema, mis on mis ja kuidas tegelikkuses peab elama.
Ökopoodidesse ei jõua ma ka täna, säästumarket ajab asja ära, eelistan alati kodumaist ja võimalikult vähepakendatud tooteid.
Kuid piima toob mulle talunik ja munad samuti. Kord kuus saan temalt ka liha. Sellega jääb ära pakendi prügi ja kilekotindus. Au sees on vana mannerg ja piimakann.
Samuti on veel vanavanemad, kes armastavad põllundust ja kelle kaudu saab puhta mulla mekiga porknaid ja muid mugulaid.
Teistel teemadel olen alati olnud pigem loominguline ja ümbertöötleja.
Vanaema juba õpetas, et mis tulle ei kõlba ja solki ei lähe, tuleb kasulikult ära kasutada.
Postita kommentaar