Mõtlesin tükk aega, et mis imeliku jutu ma siia viimati kokku kirjutasin. Et tahaks tööle minna. Pole ju seda jõudugi nii ülearu, et ei tea, mis ära teeks. Vajadust tööle minna ka õnneks pole. Ei tea, kust selline mõte tuli, aga ära läks jälle. Pärast sain aru, et oma praeguse koduse eluga justkui teen omale uut lapsepõlve. Just sellist, nagu oleksin kunagi lapsena endale tahtnud. Ja see läheb täitsa asjaks, sest mu vanem laps on täitsa piisavalt minu moodi tüdruk, et osata neid asju hinnata ja nautida. Ja siis me saame neid asju nautida koos, tema ja mina väikse tüdrukuna ja mu praegune mina vaatab pealt, et kõik sujuks hästi. Lisaks on tütar õpetanud mulle veel palju häid asju, mida ma poleks osanud lapsena tahtagi. Et meil oleks veel toredam.
Ma arvan, et teine, ilusam ja parem lapsepõlv on just see kingitus, mille ma jõuluvanalt paluksin, kui ma üldse vanalt midagi paluksin. Nojah. Kingid ostan meile ise ja ilusama ja parema teise lapsepõlve teen ka ise. Teile ka ainult parimat soovides, Tipp Ja Täpp
PS Ma ei peaks vast oma lapsepõlve üle kurtma. Selline keskmine nõukaaegne lapsepõlv. Või isegi tore, kui on ema, isa ja õde täitsa olemas. Keegi ei joo ega laaberda. Isegi koera sain. Aga midagi oli ikka väga puudu ka. Soojusest, ma arvan. Eks vanemad olid ju tööl kogu aeg. Ja ema oli selle üle õnnetu, aga ega teha pold ka midagi. Nüüd on midagi teha. On võimalik lapsega koos tema lapsepõlve pidada. Ja enda oma. Siin on minu jaoks küll, mida tähistada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar