Olen endamisi vaadanud, et kui laps on kolm täis, siis nagu väikseid lapsi enam majas polegi. Hopsti hüppas pärast sünnipäeva titapõlvest välja. Saame mõnusasti koos poes käia ja igasugu asju ajada. Ajame sellist asjalikku ja arukat juttu nt ja teeme kodutöid.
Ja kui ma tahaks talle laulda, et kelle väiksed jalakesed, siis teatab, et temal ei ole jalakesi, on jalad. Ja üldse olevat see titalaul, mis talle ei meeldi. Tema on juba suur poiss.
Aga päris nii lihtne see nüüd muidugi ka pole. Alles see oli, kui õe pusleraamat jäi põrandale, kõrgele ära panemata. Ja veidi hiljem leidsime kõik nelja pildi peagu 400 tükki põrandalt hunnikust. Ladumist jätkus kauemaks...
Ja kes küll vildikaga kummuti taha seina peale sodis?
Ja kes mu telefoni sisse vehib ja sellega tükke teeb?
Armas ja naljakas küll, aga millal see kord lõpeb?
Tipp Ja Täpp
6 kommentaari:
Kõigepealt aitähh, et sa ikka edasi kirjutad. Mingi hetk oli suur paus ja ma juba kartsin. Väga armsad lood.
Mina pea kahene on veel väike, et nii kaugele mõelda kuid lemmiksöögiks on kala. Enne läbi pakendi musitab kalu ja kallistan ning pärast sööb hea meelega ära. Söögi ajal ka maigutab suud, nagu teevad kalad ( ta ei räägi eriti, tema jaoks kala ongi suu maigutamine).
Oih, komentaar läks natuke vale postituse taha :)
Tore selliseid kommentaare saada, aitäh!
Eks ma kirjutan üha vähem tõesti. Aega vähe ja kuna enda tähelepanu on rohkem mujal kui pere juures, siis pole neid mõtteid ka nii üleliia, mida siia panna.
Vaatasin Su vana blogi järgi, et teil on vist kaks(kolm?)keelne pere? Siis on muidugi vaevaline see kõnelemaõppimine. Meie teine laps õppis kõnelema pigem õe järgi, kes jaksab temaga lõputult suhelda. Esiklaps õppis teisest mõnevõrra hilisemas vanuses kõnelema, sest mina üksi ei jaksanud temaga eriti rääkida. (Mitte et allakahene peakski eriti kõnelema, eks nad hiljem jõuavad, Steineri järgi on lausetega kõne alguseks 2.2-2.4 aastat.)
Meie armastame ka kala süüa. Pool peret sööb liha ka hea meelega.
Tegelikult ma olen algusest peale mõtelnud seda ka, et oleks tore, kui teised emad ka sedasorti üldloetavaid lugusid siia kirjutaks, igal ju erinev kogemus. Eriti huvitav, kui mõni teise kultuuri kogemusega inime seda teeks. Ega Sulle ei pakuks huvi? (Kui jah, siis kirjuta mulle meilile lapseestis@gmail.com)
Rõõmsat päeva!
Tead, autor, mina mõtlesin selle peale, et Sa tegelikult oled avanud selle blogi kõigile üldhuvitavatele emadele kirjutamiseks. Ja mõtlesin, et no mul ei ole nagu suurt midagi öelda, mis võiks teisi rikastada. Mul on peamiselt küsimused, mitte vastused, või lihtsalt väiksed rõõmsad kogemused - mis, mulle tundub, on ka teistel emadel juba olemas. Nii et ma ei tahaks kaasautoriks hakata paljalt hakkamise pärast.
Ja siis tahtsin veel öelda, et ma olen ka rõõmus, et Sa ikka edasi kirjutad. Tore on mõelda kaasa Su ja Su laste arengutele ja ise suhtestuda nende teemadega.
Kas Sa käid nüüd tööl, et perele ei keskendu enam niivõrd? Kas võtsid vana töö ikkagi tagasi - kunagi kirjutasid, et tüdinesid ära?
:-)
Mulle tundub, et mis laste kasvatamisse puutub, siis mul on ka põhiliselt küsimused, kuigi osa neist on siin esitatud justkui vastuse vormis - igal ajahetkel ma ühtlasi arvan midagi asjast, mis mul parajasti kõrvade vahel on. Järgmisel päeval leian sageli, et hapuks on läinud ka see mõte.
Nendele teistele küsimustele vastamine ei tundu mulle kahjuks turvaline. Ma ei tahaks kirjutada asju, mille kaudu mind on kerge massiliselt ära tunda nende inimeste poolt, kes mu vaateid ei jaga (ja neid on väga palju; ma olen kogenud palju rünnakuid oma maailmavaate pärast, aga sooviksin kõigiga meeldivalt suhelda vaatamata sellele, mida mina või mu suhtluskaaslane asjast arvab; seepärast lihtsalt valin, mida ja kui palju kellegiga jagada). Selliseid asju, mille järgi mu tuttavad mu ära tunnevad, on siin kirjas juba niigi üksjagu.
Ma tahaksin, et see blogi saaks jääda avalikuks, sest mul on mulje, et see kellelegi midagi pakub. Ja mulle endale nagunii. Samas ma vajan ka kodurahu. Ma olen tundlik ja haavatav ja internet tundub mulle sama ebaturvaline kui ülejäänud maailm. Ma kardan haiget saada.
Seepärast ma ei taha kirjutada, millega ma praegu tegelen.
Mis vanadesse töökohtadesse puutub, siis pärast laste kolmeaastaseks saamist ja lapsehoolduspuhkuse lõppemist oleme naeratusega paberi peal ka kõik ära lõpetanud, sisuliselt ja minu hinges on kõik ammu otsa saanud ja vana asja ma tagasi ei taha.
Mina kirjutan juba oma lapse blogi, mis on kinnine. Tegelikult on ta pigem pildiblogi, ma oskan paremini pilti teha kui juttu kirjutada ( ja sellepärast on ka kinnine).
Meil on jahh, itaalia-eesti pere. Hetkel tulevad veel enamuses eesti keelsed sõnad aga aru saab mõlemast.
Postita kommentaar