Oma kari

Täna me voolisime savist. Mina tegin lamba, sea ja jänese. Tütar tegi kassi, koera, hobuse ja linnu ja veel väikseid vidinaid. Ta tahtis lehma ka teha, aga ei tulnud hästi välja ja mina olin voolimisest juba nii tüdinud ja käed puhtaks pesnud, et ei viitsinud sellega enam haakuda. Siis ta oli kurb, et ei jaksa rohkem teha. Poeg tegi sangadega koti ja liblika ja rea tundmatuid objekte.
Külas arhailised teemad jätkusid: vaatasime "Bullerby laste" DVD-d ajast, mil tema vanavanemad polnud sündinud ja minu omad olid lapsed. Hästi positiivne film, kuigi mind tüütas see lõputu lõkerdamine ära. Eks mängida sai muidugi ka.
Õhtul oli tütre jaoks päeva parim asi see loomakeste voolimine. Ja mul on hea meel, et tema jaoks oli see kõige toredam, mitte näiteks teleka vaatamine, mida me muidu eriti ei luba ja mis selle tõttu eriti magus tundub. Muidugi oli mul ka tore lastega koos meisterdada ja jälle rodu armsaid mänguasju juures (peagu tasuta kusjuures, kilo savi maksis vist mõnikümmend krooni, ja üle poole sellest jäi teiseks korraks). Praegu on meil pihuloomakesed väga popp teema, neid võiks ikka terve kari olla. Mida rohkem, seda uhkem. Selles viimases on nad ikka tavalised tänapäeva lapsed, et parem, kui kõike on rohkem.
Tipp Ja Täpp

Kellele me laulame?

Trehvasin tuttavat koolikoori juhti, kes tuli just viimasest proovist enne laulupeo repertuaari ettelaulmist ja rääkis, et 5.-9. klassi koori laulupeo repertuaar sobiks naiskoorile laulda. Viienda klassi lapsed pole selleks veel vaimselt valmis ja nende hääleaparaat ei tule ka järele: ei võta neid noote välja. Tublimad üheksandikud saavat hakkama, aga nooremad ja laisemad sageli mitte. Me ei pane ju 12-aastast tüdrukut tegema tööd, mis on jõukohane 21-aastasele naisele. See on lastekaitsmise seadustega lausa keelatud ja kvalifitseerub väärkohtlemiseks.
Mul oli kurb seda lugu kuulda. Kelle järgi see repertuaar õige valitud on? Kas väliskülaliste ees uhkustamiseks, et näe, mis imelapsed meil siin koos on? Mulle tundub, et üks neid asju, mida ma koolis õppisin, oli kuidas minimaalse jõukuluga jõuda vastastikku rahuldava lahendusi. Kire ja vaimustusega tööd tegema õppisin ma palju hiljem. Ja just see viimane on rahuldustpakkuva elu aluseks. Mõttetult rasket tööd ma kirega ei tee. Kui juba alguses on näha, et materjal käib üle jõu (või pole mõistliku töö ja jõukuluga saavutatav), vaatan, kust lõigata annaks. Ja terviklikkuse kogemus jääb saamata. Selle asemel on mingi optimeerimise kogemus.
Seepärast tundub mulle väga oluline, et lapsed saaks harjutada eakohase ja rõõmutoova materjaliga. See laseb nautida täiuslikku tulemust ja kogeda rõõmu, mis hiljem võiks olla tõe tundemärgiks. Mina olen alles üsna hiljuti õppinud aru saama, mis mulle tõeliselt rõõmu valmistab. Kuni tolle ajani oli mu põhiülesandeks olla minimaalse vaevaga võimalikult paljudele meele järele, aga see on tupiktee.
Elame ju lõppkokkuvõttes ikka endale.
Tipp Ja Täpp

Piinlikkusest

Mõtlesin just äsja meie ühiskondlike väärtushinnangute mõju üle järele - et kuidas need mu blogipidamist mõjutavad. Ja märkasin, et kirjutan järjekindlalt neist juhtudest, kus me raha kulutame, selmet kirjutada neist kohtadest, kus me raha kokku hoiame, püüdes nii endale justkui blogiilmas paremat positsiooni kindlustada.
Riidemähkmed, taaskasutus ja jalakäimine seostuvad ju vaesusega, turult toiduainete ostmine vist ka (või on see pigem snobism?). Rikkad inimesed ostavad asju, vaesed laenutavad raamatuid. Ja vaeste inimeste bloge ei taha ju korralikumad inimesed lugeda. Või ma eksin? Me piilume parema meelega ikka endast natuke jõukamate köögiaknasse, et kuidas nemad elavad. Ja nendest vaesematest ei taha midagi teada, kartes vaesuse nakkust. Nii et mul vist on alateadlik tunne, et püüan endast jõukama inimese muljet jätta, et justkui mingit mõjujõudu suurendada. Et mingisuguse toimetulekustandardi kaudu veenda kedagi oma elustiili paremuses. Või vähemalt selles, et nii on ka hea ja õige.
Sellisena ma seda väärtusmaailma praegu tajun.
Tipp Ja Täpp

Laste vaimsest tervisest

Paar päeva tagasi lugesin Eesti Päevalehest, et avatakse uus väikelaste probleemidele spetsialiseerunud psühhiaatriateenistus. Ja et ideaalis oleks lausa lastel oma vaimse tervise keskus. Mulle tundus kummaline ideaal. Ülejäänud artikkel oli sellest, et lapsed ei talu kiirustamist ja praeguse aja segadusi, abielulahutusi jms. Ja siis äkki idülliline pildike lastest oma vanematega lastepsühhiaatri toas koos asju ajamas. Idüll on minu jaoks ikka täitsa teistsugune ja ma püüan seda iga päev oma käepäraste vahenditega luua, aga eesmärk on alati, et laps on terve ja tasakaalus ja normaalselt arenenud.
Eks meil ole ka kiired ajad. Ja väike väsib lasteaias liiga ära, koju jõudes vahel lihtsalt lärmab ja kakleb. Ja mina olen ka väsinud ega jaksa nendega suhelda. Siis vaatame koos tuld ahjus ja oleme lihtsalt vaikselt. Parematel päevadel. Halvematel päevadel toksin mina omaette arvutis või otsin muud eraldumise võimalust. Neid halvemaid päevi tuleb just sel aastaajal ette. Mul on raske sisukateks tegevusteks keskenduda ja asjalik olla, kui päike järab lumehangede kallal ja iga päev on kuidagi uus ja segadusttekitavalt eriline. Varane kevad hakkab mulle pähe, igal aastal, ma ei saa sinna midagi parata.
Aga ma saan vähemalt seda teha, et mu lapsed on pigem õues ja kogevad nelja looduse stiihia tervendavat mõjujõudu. Kindlasti pole nad arvutis või teleri ees. Ma saan püüda luua endasse ruumi ja ruumi oma laste ümber, et nende õrnad kujunevad meeled oleks kaitstud ärritajate liigse tulva eest. Tühjust, vaikust ja rahu vajan ma ise ja nii ka mu lapsed. Imelik sellest kirjutadagi. Ja kuidagi piinlik ka.
Tipp Ja Täpp

Loogiline

Meie issi unejutt oli minu mälu järgi täna umbes selline. Elas kord üks kuu, kellel oli porgandist nina. Ja see kuu oli hirmus hädas, sest iga kord, kui ta läks jalutama, hüppasid jänesed ja hammustasid sellest tüki välja. Siis pani kuu omale soki nina otsa, et jänesed aru ei saaks, et see on porgand.
Jänesed ei saanudki aru ja küsisid, miks tal sokk nina otsas on. Kuu vastas, et ta on külmetunud ja jänesed jätsid ta rahule. Kuu sai rahulikult jalutada.
Aga siis nägi rebane, et tal on sokk nina otsas ja küsis ka, miks tal on sokk nina otsas. Rebasele rääkis kuu ära, et see on tal kaitseks hammustavate jäneste eest. Rebane tahtis ka sellist nina saada. Võttis oma nina ära ja pani endale porgandist nina. Aga hambaid tal ei olnud. Ta sai ainult sammalt süüa ja jäi hirmus kõhnaks nagu luukere. Jänesed hakkasid teda naerma.
Mul jäi midagi sellest loost arusaamatuks, ma küsisin üle, et miks siis rebasel hambaid ei olnud. Tütar seletas, et selle pärast, et tal oli porgand ninaks. Ma küsisin, et kas siis, kui temal oleks porgand ninaks, tal ka ei oleks hambaid. Tütar seletas, et tal ikka oleks, aga rebasel ei olnud, sest rebasel on suu ja nina koos koonus.
Loogiline, kas pole?
Tipp Ja Täpp

Neegripoisist ja lasteaiast

Leidsin kapi tagaküljelt hambapastajuti. Poeg oli selle sinna tõmmanud. Tütar tuli ütlema. Ohkasin ja puhastasin ära. Jube tüütu on neid poisi toimetuste tagajärgi kokku korjata, minu jaoks, kes ma parema meelega üldse ei koristaks.
Siis sain aru, kui tänulik ma olen sellele, kes kunagi hallil ajal lasteaia leiutas. Poisil on tubli aasta juba kodus igav. Siis ta leiutab ja mõtleb asju välja ja viib neid ellu, jumal paraku. Mina tahaks omi asju ajada ega viitsi tema järele väga korralikult valvata. Rääkimata sellest, et ma kogu aeg talle uusi vaimustavaid arendavaid tegevusi jaksaks ette panna.
Nüüd, mil ta käib lasteaias, on neid pahandusi ikka hea jupi vähem. Kui harvem saab, siis on kodus ka tore olla ja isegi tavaline mäng köidab tükiks ajaks. Kuigi ikka saab telefon plastiliiniga seina külge kinnitatud ja uksepiit uut värvi, on tal sedasorti tegevuse jaoks lihtsalt vähem aega. (Jah, ma ei taha teda sedasorti katsetuste eest karistada, ma arvan, et toimekaid mehi on maailmale vaja ja kust ta muidu õpib, mis on õige ja asjakohane. Nii ma lihtsalt ütlen, et see mulle ei meeldi. Vahel ütlen vihaselt ka, et ma tahaks puhata ja mängida, mitte kogu aeg koristada. Aga üldiselt väga vahet pole, kas ja kuidas ma ütlen, talle see on ikka üsna hane selga vesi.)
Jah, kuidas ma ka ei imetleks koduõppeperesid, minule tundub see ületamatu kõrgus ja saavutamatu kaugus olevat. Õnneks keegi tark inimene mõtles välja, et lapsed saavad olla lasteaias, kus neil on omasuguste seltsis huvitav ja tore ning keegi inimene korjab nad enne pahanduste pealt ära, kui asi hulluks läheb. Ma olen siiralt tänulik.

Enne kui ma selle postituse välja jõudsin saata, märkasin kahtlast vaikust. Läksin vaatama ja leidsin lapsukese õndsalt diivani pealt. Neegrilapsukese. Meie poiss oli pruuni kingakreemi kätte saanud ja rassi vahetanud (meil on ammu ka kingakreemid kõrgele ära pandud, aga tema ronimisoskused ületavad vahel minu paigutamisalast võimekust). Ma saan aru, et ta vajab rohkem tähelepanu, aga vahel ma lihtsalt ei jaksa. Puhata ja mängida tahaks.
Tipp Ja Täpp

Ülbusest ja kihistumisest

Mu eelmiste postituste järelmaik on ülbus. Rahulolu, et meie laps ehk saab ülekeskmise kooli. Ja et neil on tore lasteaed. Ja et me ise oleme sellised tublikesed siin ja mõnikord teeme mõnda asja paremini kui häda pärast vaja. Ja et me tahamegi sellised olla ja elada oma mõnusas kogukonnas, kus inimene on inimese parim sõber, toetaja ja kaaslane.
Ja kusagil on need teised, kes viivad oma vastupuiklevaid lapsi lasteaeda, kus nad peavad päeva veetma kahekümne omavanusega koos ja tegelema asjadega, mis neile ei meeldi. Ja kusagil on inimesed, kes ise teevad asju, mis neile tegelikult ei meeldi, aga äraelamiseks teist võimalust ka nagu ei paista. Ja paljudel on materiaalsed võimalused väga head, aga nad kasutavad seda ainult materiaalsuse suurendamiseks, vaimsete ja hingeliste võimaluste arvelt. Ja mina tean, kuidas on "õige".
Jah, ma tajun endas ülbust ja isegi mingit etteheidet, et miks te ometi elate nii ja teete neid asju, mis isegi teie enda meelest on valed. Kuigi see pole minu asi midagi arvata. Vähemalt mitte teiste inimeste valikute kohta. Arvan ikka. Ilmselt on mul ka vaja midagi, et enda identiteeti koos hoida.
Ma näen, et sedasorti ülbus lahutab, mitte ei ühenda inimesi. Ma näen, kuidas ma sulgun oma väiksesse mõnusasse ringi, kuni see mulle endale ka ahtaks jääb. Välja tahaks, õhku tahaks, liikuda tahaks. Kevad on käes!

Kõiki kihistusi ületavast ja ühtsustunnet otsivast üle-Eestilisest üritusest Minu Eesti vaata siit ja siit: tule ja osale! Koos on palju parem.
Tipp Ja Täpp

Enne kui kevad otsa saab

Käisime Jägala joa ääres. Kohale jõudsime parajasti tipptunni ajal. Autosid tungles paremate parkimiskohtade ümbruses ja inimesed kiirustasid jõe äärde, kuuldus vandesõnu. See ärev rahutu meeleolu haakus hetkega minugagi. Tekkis tunne, et kui ma ei rutta, jään kohe kevadest ja jõest ilma, voolavad lihtsalt kõige täiega kaduvikku mõlemad. Ilma minuta.
Pärast imestasin, et kust minus selline kiirustamine ja hirm ilma jääda. Umbes nagu nõuka ajal, kui joosti miski parema vidina pääle kaubamajas tormi. Nüüd siis jõe äärde samamoodi (eks see ole üsna Tallinna külje all, ja laupäevane ennelõuna on pop aeg). Miks me sellised oleme?
Lapsed nautisid rahus, niivõrd kuivõrd ma suutsin seda neile pakkuda (no et vaja ruttu igast rakursist jõgi üle vaadata, kõike kuulata ja näha). Nemad lihtsalt kogesid. Jõe voolu ja vikerkaart ja veetolmu ja purikastikus koseserva. Ja pärast tagumiku pääl libedaid laskumisi ka, aga seda alles kõige lõpuks enne autosse minekut, sest need vesised liud läksid väiksemal läbi pükste (oma veekindla varustuse oli ta enne kodust väljajõudmist juba märjaks teinud, panime siis mingi tagavara varustuse).
Muidu oli tore. Lapsed tegid tühjakssöödud kohupiimatopsidest lumekooke ja ladusid neist maja. Ja ronisid kivi otsa ja hüppasid alla ja ronisid puu otsa ja mängisid kollimängu. Mina külitasin maas ja nautisin jõe voolu. Ja rõõmustasin, et ikka jõudsin, enne kui otsa saab. (Mis see ikka vasardab peas: enne kui hilja, enne kui hilja?)
Tipp Ja Täpp

Koolikatsumisehirm

Hiljuti rääkisin ühe emaga, kes valmistab oma last ette Tallinna kesklinna kooli katsete jaoks. Kuidas nad teevad lapsega süsteemselt ja arukalt tööd ja õpivad igasugu asju. Ja mida kõike on vaja, et sinna kooli sisse saada, kuhu nemad soovivad.
Mind haaras äkki hirm. Et kas meie laps ikka saab sisse meie kodu lähedal asuvasse äärelinnakooli. Sinna on ka igal aastal soovijaid paar korda rohkem kui vastu võetakse. Jah, ta on tubli lugeja ja arvutab väga hästi, minuga koos tuhande piires (minu töö selle juures on siis hoida sobivat keskendunud meeleolu) - talle lihtsalt meeldib lugeda ja arvutada ja emaga koos midagi asjalikku teha (vat köögitoimkond ei paku talle kohe mingit huvi, see on meie poisi valdkond, tainast segada ja köögivilja tükeldada ja koristada). Aga ta ei suhtle vahel inimestega, kui ta ei taha. No tädi tuleb ja meelitab, et missu nimi ja timbulimbu, aga tema tuiutab nagu kala, ühtegi sõna ei kosta vastu. Ja mis siis saab, kui ta koolikatsetel ka nii peaks tegema. Ise mäletan oma lapsepõlvest, kuidas mina lasteaia lõpus ei vaevunud lihtsalt vastama võõra tädi tobedale küsimusele. Sest mulle ei meeldinud see hääletoon, millega ta mu käest midagi mõttetult iseenesestmõistetavat küsis. Kiusuuss tuli sisse (aga ma ikka sain tollesse eriklassi, kuhu mu vanemad soovisid mind panna). Ma olin lapsena selline omamoodi valiv ja ülbe, kuigi üsna suhtlemisaldis.
Aga õnneks on meie tütar oma kooli õpetajatega eelkooli aja jooksul ära harjunud. Suhtleb, vastab küsimustele ja tunnustab. Küsisin igaks juhuks õpetajalt ka üle. Kõik on korras. Omad tublid eelkoolilapsed lapsed võetakse siis ka vastu, kui neil katsete ajal peaks midagi valesti minema (nt ema hirm nakkab). Ja minu rahustas see õpetaja maha. No et ei pea muretsema, sinna kuulu järgi toredasse tavakooli ikka saab. Ja näe, isegi nagu mingit ülbet rahulolu tundsin, et mõned nõrgema taustaga lapsed praagitakse välja - et äkki on sotsiaalseid probleeme või käitumishäiretega lapsi siis klassis vähem.
Kunagi enne lapsi ma mõtlesin, et kõige tavalisemasse tavakooli tahan lapsed panna. Et las kogevad elu kõiges selle liigirikkuses. Aga mees pani mu suu kinni, arvates, et las nad õppida ikka kusagil heas koolis. Sellega olen ma üha enam nõus. Tänapäeval on osa koole vist liiga hullud. Kui kuulata, mida räägitakse käitumisraskustega lastest ja üleküpsenud pedagoogidest. Ma tahaks sellest oma lapsi hoida. Jõuavad veel elu ja liigirikkust kogeda küll ja küll, kui jumal nii tahab.
Tipp Ja Täpp

Empaatia harjutus

Mul tuli see täna hästi välja. Laste väikese riiu lepitamine. Väike hakkas ujuvküünaldega mängima (ilma tuleta ujutas neid kausis) ja suur läks ka sinna midagi katsetama. Varsti kostis kisa ja põrand ja laud ja laste riided olid märjad. Nagu see ikka juhtub, teadagi.
Lärmi kuuldes pöörasin esmalt tähelepanu oma ärritusele ja sain sellega toime. Küsisin, mis juhtus. Tüdruk rääkis oma loo ära ja poiss kuulas teda keskendunult. Rohkem seekord polnudki vaja. Panime kuivad riided selga ja ma kuivatasin põranda ka ära.
Tuttav just valgustas mind suhtetülide lahendamise teooria osas. Ta oli sellisel koolitusel käinud ja kiitis, et tema ja teiste osalenute elud said muudetud. Lihtsalt selle läbi, et terapeut andis tülitsevatele osapooltele ruumi, milles nad said vastastikku teineteist kuulata. Laste puhul on see muidugi oluliselt kergem kui täiskasvanutega, kelle arusaamad on kivistunud ja tavalisemate suhtluskaaslaste suhtes on tekkinud tugevad eelarvamused, et ah ta ongi selline. Aga nipp on sama: hoida enda sees rahu ja vaikust ja kuulata täie keskendumisega seda, kes kõneleb.
Tipp Ja Täpp

Waldorfpedagoogika häälekandja

Eelmise postituse kommentaare vaadates tuli mulle tunne, nagu ma oleks mingi waldorfpedagoogika häälekandja ja natuke vist olengi. Endale teadvustamata olen sellise ameti otsa sattunud. Selle blogiga poolteist aastat tagasi alustades mõtlesin, et see blogi võiks olla selline koht, kus erineva maailmavaatega inimesed kirjutavad oma kogemustest, äratundmistest, avastustest, küsimustest, mis on seotud lapse arengu ja tema keskkonnaga, miks ka mitte sisemise lapsega e lapsega iseendas. Sellest nimigi, et võiks olla selline teemablogi. Ja minu poolest võiks see ikka selline koht olla, ainult et huvilisi kirjutajaid pole peale minu seni näha.
Minu kogemus on olnud selline, nagu ta siin kirjas on. Olen tahtnud jagada oma rõõmsaid ja ilusaid ja õpetlikke hetki, mida ma inimestega kohtudes või iseendas sobrades olen kogenud. Ja palju sellest on seotud waldorfpedagoogikaga.
Kuidas see on nii läinud? Kunagi oma kahekümnendate aastate hakul sattusin ostma "Vabaduskasvatuse" - üldse ei imestaks, kui raamat kutsus pooleldi oma ilusa kaanekujundusega. Aga ma lugesin selle läbi ja tundsin enda südames õige olevat. Ja kui ma siis mitu aastat hiljem lapseootele jäin, tuli see mulle väga tugevalt meelde. Lapseootuse ajal proovisin end harida. Mõni asi hakkas lihtsalt vastu, tundus nagu oleks laps mulle kõhust öelnud, et see ja teine seisukoht on lihtsalt jama ning tuletas meelde, mida ma olin kunagi waldorfpedagoogika kohta lugenud.
Pärast lapse sündi tundus mulle veel enam, et nende titendusõpikutega pole meil midagi peale hakata. Lapse varaste kuude kõrvalt lugesin läbi "Lapse. Waldorfpedagoogika ja -meditsiini käsiraamatu" ja see tundus jälle õige. Ja siis kohtusin oma kodus oma lapse tulevase õpetajaga (kes oli tulnud järele ühele mu külalisele, et koos edasi minna) ja tundsin jälle ära, et selle inimesega ma soovin veelgi kohtuda, ning viisin end tema töökohaga kurssi. Samal ajal lugesin kohalikust ajalehest tollestsamast waldorfpedagoogikat kasutavast mänguringist, kus mu äsjane külaline töötas, ja panin oma tollal kolmekuise lapse nime kirja, tundes sisemist rahu, et sellega on nüüd korras.
Tavalasteaia nimekirja ma ei suutnud teda panna. Lihtsalt jalg ei tõusnud. Käisin korra ühes lastesõimes kohal. Jätsin ühekuise lapse vankriga õue magama ja astusin sisse. Juhatajat ei olnud parajasti kohal ja ma ei saanud avaldust teha (olin lihtsalt lapsega jalutama läinud, ilma lastesõimega ühendust võtmata ja aega kokku leppimata), aga mul lubati lahkesti ringi vaadata ja öeldi ka paar sõna tutvustuseks. Ilus maja oli ja minuga suhelnud töötaja tundus sümpaatne olevat. Vaatasin seinale pandud laste töid. A4-le paljundatud seakontuure oli paariaastase lapse osavusega roosa pliiatsiga värvitud. Ma tundsin väga selgelt, et ma ei taha oma last siia tuua. Kõik. Juhatajaga kohtuma ma ei läinudki ega läinud tükil ajal ka ühtegi teise majja teda kirja panema.
Kaheaastasena proovisin teda korraks ka ühte lastesõime (Mustamäel on ikka vabu kohti), aga see oli täielik läbikukkumine. Ma vist kaotasin sinna majja ka oma usu, et munitsipaallasteaed võiks üldse olla eriti hea koht väikesele lapsele. Kuigi ma ei süüdistaks tolle maja töötajaid, ma usun, et nad püüdsid anda oma parima. Lihtsalt see pole see, mida mu laps vajab. Või ei sobinud meie selle majaga.
Kolmeselt läks laps waldorfpedagoogikat kasutavasse mänguringi ja sai kohe hästi hakkama. Mõni nädal läks küll harjumise ja sulandumisega, kuid probleeme ei olnud. Võtsin lapse riietehoius riidest lahti ning ta ise läks tagasi vaatamata rühma. Minu süda oli rahul. Ma olin õnnelik, niivõrd, kui see minu puhul üldse võimalik on: kuidagi valus on lapsest lahti lasta, praegugi tuleb pisar silma, kui seda meenutan. Aga teisiti ka ei saa. Ei minu enda ega lapse pärast.
Siis hakkasin käima lapsevanematele suunatud loengutel, mida erinevad waldorfpedagoogika asutused siin-seal korraldavad (jupikesi neist on siia blogisse ka sattunud waldorfpedagoogika sildi all olevatesse kirjatükkidesse) ja ma tundsin end seal alati väga hästi.
Sai laps suuremaks ja hakkas sünnipäevapidudel käima, tundsin jälle rõõmu, et on nii toredad pered ja nii toredad peod. Ma sain endale uusi lähedasi, kalleid ja olulisi inimesi oma lapse sõprade vanemate hulgast. Teispool kolmekümnendat eluaastat muidu väga kergesti enam lähedasi suhteid ei teki, aga selle seltskonnaga oli teistmoodi. Ma olen kogenud väga meeldivaid, armastavaid, hoolivaid ja vaimselt avardavaid inimsuhteid just nende peredega seoses.
Siinsamas Tallinna linnas. Ma ei räägi siin mingitest unedest ega rännakutest teistele planeetidele. Meediat jälgides võib ära unustada, et armastus on siinsamas igal hetkel olemas, aga need inimesed aitavad mul seda meeles hoida ja ma olen neile selle eest väga tänulik. Ma olen tänulik, et tänu sellele kogukonnale olen võinud kogeda paljut, millest ma muidu oleksin vist unistama jäänudki. Ja kõigest poleks ma osanud isegi unistada.
Aga see kõik ei pea tähendama, nagu ma arvaks, et ainus tee õnne ja armastuse juurde viib läbi waldorfpedagoogika. Kindlasti on olemas ka teisi häid algatusi, ma lihtsalt ei tunne neid. Ja ma ei arva ka, et kõik teed waldorfpedagoogikas selle sihini viivad. Mu laps läheb tuleval sügisel tõenäoselt tavakooli, sest nüüd tundub see õige. Ja kahest siitkandi waldorfkoolist ma väga vaimustuses ei ole.
Rääkimata pisiasjast, et kõik inimesed ei paistagi otsivat õnne ja armastust, vaid hindavad nt ühiskondlikku edu ja läbilöögivõimet, raha ja kuulsust väärtuslikumaks. Neile on waldorfsüsteem ilmselt kõige mõttetum asi, sest nende eesmärke realiseerida see ei aita.
Nii et minu jaoks on see lihtsalt oma õnne otsimise ja kuigivõrd ka realiseerimise viis, ei enamat. Sarnase mõttelaadiga inimestele soovitaks ka ennekõike kuulatada oma sisetunnet: kas see waldorfpedagoogika asutus, mis teie lähedal asub, ikka tundub hea ja õige teie lapsele. Ma arvan, et häid õpetajaid on igal pool ja kehvemaid ka. Ja perede vajadused ja väärtushinnangud on ka erinevad. Igale oma.
Tipp Ja Täpp

Waldorfpedagoogika Soomes

Soomes ja mujal maailmas aset leidnud koolitulistamised on Soomes, nagu ka igal pool mujal palju vastukaja leidnud. Esimese hooga pakuti probleemile lahenduseks sotsiaaltöötajate ja psühholoogide lisamist (tore küll, kui sellest abi on, aga see oleks pigem tagajärje kaudu olukorra leevendamine, mitte algpõhjuse kustutamise kaudu probleemi lahendamine), aga hiljem on räägitud rohkem algprobleemi lahendamisest. [Kuulsin ühe soome haridusinimese käest, ise ma ei jõua eesti meediatki korralikult jälgida, saati siis soome oma.] Algprobleem on tundekasvatuse puudujäägid.
Mul on jäänud mulje, et Soomes otsitakse haridusministeeriumi tasandil lahendust küsimusele, kuidas tuua rohkem tunde- ja väärtuskasvatust tavakooli ja -lasteaeda.
Ja kust nad abi otsivad? Waldorfpedagoogikast, mis on algusest peale rääkinud, et last ei tohi vaadelda ainult peana (mida targaks teha), vaid lapsel on olemas ka käed, et luua, ja süda, et tunda. Terviklikkus on oluline ja empaatia muutub tänapäevases maailmas üha väärtuslikumaks oskuseks.
Too soome haridustöötaja kõneles, et Soomes pidada waldofkoole respekteeritama juba haridusministeeriumi tasemel. Esimesed waldorfpedagoogika aastakümned läksid seal üle kivide ja kändude (kujutan ette, et hoiak võis olla samasugune nagu meil praegu). Moes oli Ida-Saksa haridussüsteem, vist umbes samas stiilis nagu meilgi. Nüüd, mil on hädasti vaja hoida ära järgmised surmaga lõppevad õnnetused, mõeldakse tõsiselt, mis on hariduses valesti ja mida saaks paremini teha.
Mida waldorfpedagoogikas teisiti tehakse kui tavakoolis (ühest loengukonspektist):
1) rohkete kunstiainete mõte on kasvatada tundeelu ja tundlikkust;
2) algklassides muinasjuttude ja hiljem elulugude toel empaatia kasvatamine ning hea ja kurja tundmaõppimine; pealegi annab selline ettekujutusvõime arendamine hea impulsi loovuse arenemiseks;
3) draamapedagoogika kaudu omandatakse sotsiaalseid oskusi, väidetavalt on mängijad lapsed ka vähem agressiivsed, sest mäng kaitseb mängija psüühikat;
4) palju tähelepanu pööratakse eetikale ja filosoofiale ning meie elu kujundavatele väärtustele; väidetavalt keskendub waldorfkoolis väärtuste edasiandmisele kogu õpetus, sellega tegeldakse ka matemaatikatunnis (nt ülesanne esitatakse kujul "kui sul on kuus õuna ja sa annad oma sõbrale kaks ja teisele sõbrale kaks, kui palju siis sulle endale jääb?", mitte kujul "sul on kuus õuna ja sa sõid kolm ära" -- vahe on selles, mida see lapsele väärtuste kohta õpetab, ju mäekõrgune);
5) palju pööratakse tähelepanu kooli õhustikule: aega on inimese ärakuulamiseks, rahu on loovuse arengu eeldusi;
6) õpetus on alati põnev ja elus, õpitakse läbi tegemise, loomise;
7) kasvatamine läbi eeskuju, õpetajad on täielikult teadvustanud enesekasvatuse tähtsuse.
Mulle jäi mulje, et Soomes on waldorfkool koolisüsteemi täieõiguslik osa, mis on sinna vastu võetud lootuses, et ta tavaharidussüsteemi rikastab. Ja waldorfkool omalt poolt on võtnud kohustuse pakkuda tavakooliga samaväärset haridust selles tähenduses, et kogu programm saab samade aastate jooksul läbitud, lihtsalt õpetamise viis on teine. See peaks Eestis ka nii olema, aga ma ei julge pidada end nii kompetentseks, et seda kinnitada.

Vaatasin, mis internetist waldorfi otsinguga tuleb, ja leidsin sellise. Ma ei julge kinnitada, et kõik selles artiklis päris õige on, aga sinnapoole ikka. Vähemalt üks ajaga kaasnev (artikkel on ilmunud 10 a tagasi) viga on kindlasti: Tallinnas Nõmmel lõpetas waldorfkool tegutsemise juba oma 10 aastat tagasi, kui vahetus kooli omanik, praegu on Nõmme erakool tavaline erakool, kus waldorfiinimeste sõnutsi enam waldorfilõhnagi polevat. Aga mõni kiidab seda koolina. Vahepeal on Keilas tekkinud uus waldorfkool, millel minu arusaamist mööda läheb väga kenasti. Huvi on suur, lapsi ja õpetajaid jagub ning minuni jõudnud vanemate tagasiside on ainult kiitev. Eilses Keila Lehes ilmus artikkel "Õppimine waldorfkoolis kõrvalvaataja pilgu läbi".
vt.
Tipp Ja Täpp

Paindlikkuseõpetus

Tütar laulis tasakesi omaette ja poeg läks talle ligi ning hakkas kõrvast "raadiot kõvemaks keerama". Tütar hakkaski kõvemini laulma ja siis veel kõvemini. Poeg oli väga rõõmus. Tütar hakkas kõvahäälsest laulmisest juba väsima. Ütlesin talle, et õde ei jaksa enam nii kõvasti laulda. Seda ei teinud poiss muidugi kuulmagi. Õde siis aitas, keeras ise "raadiot vaiksemaks" ja sai jälle vaikse häälega laulda. Poiss keelas kõvaks tagasi. Tüdruk vajutas omal nina ja raadio jäi päris vakka. Ehk siis tütar lahendas pehmelt ja lapsesõbralikult olukorra, mida mina üritasin asjatult käskude ja keeldudega reguleerida. Kuigi ma ei tahaks asju nii ajada. Mulle tundub väga asjakohane kõnelda lastega lastele arusaadavas keeles (kõigi inimestega, eks, aga täiskasvanute keeled pole nii erinevad kui see laste oma, mida ma senimaale pole veel päriselt omandanud). Ma lausa naudin, kui nt meie (kodus kasvanud) issi oskab läbi mängu ja nalja asju ajada. Mina kahjuks veel eriti ei oska.
Miks niisugune lihtne asi mulle küll puhas ulme tundub? Eks ikka sellepärast, et mind on niimoodi kasvatatud ja ma paremini ei oska. Veel. Ma õpin usinasti ja püüan. Vähemalt vigu märgata. Harjutan. Näen küll, kuidas ma lapsevanemana arenen, aga põhioskused saan kätte vist alles kolmanda lapse kõrvalt. Kui ma muidugi üldse kunagi niikaugele jõuan.
Waldorfpedagoogid räägivad, et inimene ei saa täiskasvanuks, kui ta pole saanud laps olla. Umbes et nagu inimkond on läbi teinud pika tee koopaolendist tsiviliseeritud olendiks, nii käib laps sama tee läbi oma varastel aastatel (ja üsasisest arengut on võrreldud kogu varasema loomariigi arenguga, paarinädalane loode on üsna kala nägu). Ja kui ei ole vundamenti, millel ülejäänud areng seisab, ei saa olla ka asjakohast pealisehitust. Nii ma siis harjutan siin oma laste kõrvalt lapsolemist, et ehk kunagi ka täiskasvanuks saada.
Sarnasel teemal teine lapsepõlv.
Tipp Ja Täpp

Piknik mere ääres

Hommikul paistis tulevat kohe eriti ilus ilm. Lapsed olid ka seda meelt, et võiks loodusse minna. Panin söögikraami ja kuivi kindaid kaasa ja sõitsime mere äärde.
Algul oli vaatamist, et keegi vette ei kukuks. Nad mängisid natuke kivide peal ja vahel ka, aga vesi on ikka hirmus ahvatlev. Ja nad ju ei usu, et see on külm. Poiss teatas, et tema läheb ujuma. See tundus parem variant sissekukkumisega võrreldes, nii ma aitasin tal kombe ja sukapüksid ära ja ta läks jalgupidi vette. Liiv kaldal oli enamjaolt lume all ja jääs, aga ega see ei seganud. Siis sai aru küll, et külm on. Panin ta ruttu riide tagasi.
Tüdruk vaatas, et tema tahab ka, ja läks ka paljajalu vette. Ja pärast oli endaga hirmus rahul. Aga seda ei saa nüüd öelda, et nad pärast vähem vee äärde kibelesid, kuigi ma rääkisin sellist keerulist vanainimesejuttu, et kui sisse kukud, siis on kõik riided ka märjad.
Õnneks tuli nälg peale ja saime vee äärest kuivana tulema. Sõime porgandit ja poekotlette, mis ma kiiruga olin kodupoest ostnud, ja jõime mustsõstramoosijooki peale. Ja siis läksime autost kuivi kindaid võtma.
Siis tuli hea mõte ronida panga peale vaatama. Üsna vaevaline oli järsust libedast nõlvast üles ronida, aga hakkama saime. Ülevalt on tore vaadata. Palju luiki ja pool sinist merd. Teine pool oli tinahall, sest taevas oli pooleldi pilve läinud. Aga tore oli ikka seal üleval küpsist ja sefiiri ja kohukest süüa. Ja alla tagasi. Külm hakkas ka juba ligi hiilima, mõtlesin, et oleks pidanud ikka viitsima soojad saapad ja korralikud kindad panna, aga nullkraadine ilm tundub ju nii soe.
Alla sai sootuks hõlpsamalt. Rada oli nagu jäärenn. Lapsed lasid sealt pepuli ja selili alla. Ja all oli üks lapike hästi libedat jääd. Seal said nad jupi aega liugu lasta (minu libedate jalanõudega seal liikuda ei õnnestunud, lapsed ka rohkem käpuli). Kuni tüdruk nina vastu maad ära lõi ja haiget sai. Natuke verd tuli ka. Mingi kummaline süütunne vaevab mind alati, kui sel lapsel midagi pahasti läheb.
Eks siis läksime koju tagasi. Oli ka aeg. Mõnusa päevaune magasime kõik.

Ja selline mure ka, et metsa veeti sealt mere kõrvalt. Kõvasti on puid harvendatud ja võsa päris ära raiutud. Mulle on nii oluline see võimalus vahel linnast välja saada. Et mis nüüd siis sellest kohast saab. Peaks nagu RMK piirkond olema.
Tipp Ja Täpp

Lapsed titaeast väljas

Olen endamisi vaadanud, et kui laps on kolm täis, siis nagu väikseid lapsi enam majas polegi. Hopsti hüppas pärast sünnipäeva titapõlvest välja. Saame mõnusasti koos poes käia ja igasugu asju ajada. Ajame sellist asjalikku ja arukat juttu nt ja teeme kodutöid.
Ja kui ma tahaks talle laulda, et kelle väiksed jalakesed, siis teatab, et temal ei ole jalakesi, on jalad. Ja üldse olevat see titalaul, mis talle ei meeldi. Tema on juba suur poiss.
Aga päris nii lihtne see nüüd muidugi ka pole. Alles see oli, kui õe pusleraamat jäi põrandale, kõrgele ära panemata. Ja veidi hiljem leidsime kõik nelja pildi peagu 400 tükki põrandalt hunnikust. Ladumist jätkus kauemaks...
Ja kes küll vildikaga kummuti taha seina peale sodis?
Ja kes mu telefoni sisse vehib ja sellega tükke teeb?
Armas ja naljakas küll, aga millal see kord lõpeb?
Tipp Ja Täpp

Loomale ei tohi haiget teha

Meie poiss on jõudnud oma järjega sinnamaale, et uurib, kust saadakse mahla või kartulit. Ja kust tuleb liha?
Ütlesin, et loom tapetakse ära ja süüakse tema liha ära. Selle peale ta teatas, et loomale ei tohi haiget teha. Seda juttu ma alles möödunud kevadsuvel talle rääkisin üha ja üha. Paistab, et jõudis kohale.
Liha ei ole ta eluaeg suuremat süüa tahtnud, püsib rõõsk ja normaalses kaalus vähemaga ka, nüüd tuleb välja, et selline loomaarmastaja.
Tipp Ja Täpp

Ülekohus ülekohus

Tänase Postimehe esiküljelt lugesin, et lasteaiad peavad veel rohkem raha kokku hoidma hakkama, võibla lühendama tööaegu, nagu mõni ametnik soovitab (Jaak Juske blogis samal teemal). Ja kõrval ühe lasteaia juhataja optimistlik vastus, et nende majas laste jaoks midagi ei muutu.
See jäi kuidagi mul kõrvade vahele kinni. Et kus on loogika, kui võibla tuleb kärpida õpetajate tööaegu ja ka palku, aga laste jaoks ei muutu midagi. Mina ei tõsta käpakesi üles ega hüüa, et oi kui tore, lapsed saavad ikka olla seitsmest seitsmeni lasteaias, lihtsalt õpetaja saab edaspidi koolitusel käia oma vabast ajast. Või asendusi ei maksta. Või midagi sinnapoole, ega ma eriti ei süvenenud, palun vabandust, kui puusse panin.
Mõtlema jäin selle üle, et kuidas on võimalik, et laste jaoks midagi ei muutu, kui õpetajatega nii tehakse? Nende niigi allakeskmisest palgast võetakse osa ära või sunnitakse tasuta tööd tegema, piima ja toasooja hindu tõstetakse, aga nemad tõstavad kõik üksmeelselt käed taeva poole ja hüüavad looja olgu tänatud, et ta meid liigsest rahast vabastas? Oligi nagu palju enne.
Mina olen märganud, et minu turvatunne sõltub mh raha hulgast. Sellest, kas minu ja laste vajadused on rahuldatud. Kui meie pere elaks lasteaedniku palgast, siis me kõiki vajadusi vist küll rahuldatud ei saaks. Igatahes oleks see suurem keemia, ma arvan. Ma ei tea, kui palju lasteaiaõpetajad palka saavad (kuskilt nagu jäi silma, nagu oleks koolis alampalgaks 10 000 krooni, lasteaias ilmselt vähem). Ma olen seda ka märganud, et ebaturvalises olukorras ma olen oluliselt viletsam lapsevanem kui muidu. Ma arvan, et sama kehtib ka õpetajate juures: kui neil on paha, siis on paha ka lapsel. Lasteaiaõpetaja on mingit pidi ema pikendus. Minu tunde järgi.
Ja väiklus ju ka. Mina nt olen vahel kiusliku mõtte saatnud mõne pere suunas, kus sõidetakse kahe edeva autoga, aga laste keskkond on vaimses mõttes vilets (arvuti ja telekas ja hiljem kambad). Ma olen arvanud, et kui raha on, siis võiks seda kulutada (ka) laste vaimse ja hingelise keskkonna peale. Aga olgu see minu piiratus ja väiklus. Igale oma. Ma pole sugugi veendunud, et lasteaednikud suudavad kõik oma väiklused ligimesearmastuseks ja koostöömeeleks muuta. Kui ikka teeb hinge täis see ülekohus, siis kellegi peale see ka välja valatakse. Mina olen elus näinud, et nii tehakse. Üleüldse siis. Ja mul on raske ette kujutada, et õpetajad suudavad sellest hoiduda.
Nii et on väga uljas, aga ilmselt ebatõene väita, et õpetajatelt võib palka ära võtta ja tööd juurde panna, aga laste olukorda see ei puuduta. Lastel on halb olla õnnetu õpetajaga, kelle lihtsad vajadused on rahuldamata. Me oleme kõik üksteisega seotud ja kõik, mis puudutab kedagi, puudutab igaüht.
Tipp Ja Täpp