Mõni päev tagasi lugesin Postimehest, et 70% Eesti inimestest vaatab igapäevaselt poes toidukaupade hindu. Ja seda oli tõlgendatud vaesusena: et vaat, kus paha lugu, inimestel pole võimalik endale kõike lubada ja peavad miskit odavat kraami (kräppi?) tarbima. Miskipärast on see ohvrit otsiv ja leidev ja seekaudu negatiivne tõlgendus hinge kripeldama jäänud kui rahva hingelisele tervisele ebasoodne: kui me arvame, et oleme vaesed, siis vaesus sellest ainult kasvab. Praktiline oleks mõelda positiivsemalt: ma valin küllusliku elu, mis ei välista kauba hinna-kvaliteedi suhte hindamist ja praktilisi valikuid.
Mina vaatan ka igapäevaselt toidukaupade hindu. Aga see ei tähenda, et ma end kuidagi vaeseks peaksin. Vastupidi: ma olen südamest tänulik, et saan endale lubada elu, mis sobib minu väärtushinnangutega. Aga hindu vaatan ikkagi. Ja mitte ainult vanast harjumusest, kui kitsikus tõesti pitsitas.
Näiteks olen ma kunagi väga ammustel aegadel enda jaoks maha teinud, et vorst on mõttetult kallis kaup. Ma ei osta organismile väga vähe kasulikke toitaineid sisaldavad lihalaadset toodet lihaga võrreldava hinna eest. Parem siis osta juba liha, kasvõi natukene ja harva, aga liha. Ja näiteks pean kilohinna poolest justkui kallimat forelli vorstist odavamaks, sest see sisaldab kasulikke asju kordades enam (ja omakorda pean tõenäoseks väidet, et Eesti puhastes vetes kasvatatud forell sisaldab raskemetalle vähem kui saastatud Norra meredes elav lõhe; noh, otsustasime lihtsalt, et see viimane meile ei maitse). Selle olen ka katseliselt järele uurinud, et poes tehtud soolaforell maksab kokkuvõttes üsna samapalju kui ise tehtu, sest naha ja pea äraviskamisega saab kaal peagu tasa. (Aga teen ikka ise: ostan terve odava värske forelli, soolan ja pakin värskena väikestes kogustes sügavkülma. Sulatatuna maitseb nagu eile tehtu ja mingeid probleeme nt konsistensiga ei ole.)
Ja sama lugu idukasvatusega (kus muidugi on tähtis lugu minu ja taime vahelises suhtes): tööd on minimaalselt, aga ise tehes tuleb palju-palju kordi odavam ja lisaks on see värskena kodus alati võtta. Samas arvan, et idand sisaldab köögiviljaga võrreldes kordades enam kasulikke aineid. Vähemalt elusam on värske idand ja võrse küll, toidu elusus on pimedal aastaajal põhivajadusi. Kurk on idandist väga palju kallim ja kahtlustan, et ka kodumaine kurk sisaldab ikkagi mõõdukas koguses nitraate jms. Aga me sööme ikka kurki ka. Samas head Eestimaist tomatit on ainult lühikest aega saada ja seega tasub seda purki panna, mulle maitseb nagunii kuumtöödelduna rohkem. Aga odavam ikka ka (kui oma tööraha mitte arvestada, minu jaoks on hoidistamine pigem sedasorti eneseväljendus ja armastuseavaldus – aga eks ole ka praktiline sellesse nii suhtuda).
Mõnes asjas võib ju kvaliteedi vahe sees olla ja vahe olla tundlikkuses, eetilisuses, tooraine puhtuses vm, mis eeldaks vahetegemiseks lisateadmisi (mida minul pigem ei ole, olen lihtsalt laisk uurima). Mina ei erista ühe või kvaliteeti teise omast, oletan, et nt Selver enda margile teeb väiksema juurdehindluse ja kvaliteet on ligikaudu sama – seega kõlblik. Ja lahtine või läheb ruttu vanaks, seega sobib ainult siis, kui kohe küpsetiseks vormistada. Aga ma ei osta margariini (mis taaskord sisaldab organismile kahjulikke ühendeid ja kasulikke sootuks vähe). Kui või mulle liiga kallis oleks, ma ostaks ainult taimeõlisid ja sööks leiba ka nendega (praegu söön ka vahel leiba ja kartulit külmpressõliga). Aga margariini ikka ei ostaks. Kunagi ammu olen vaestel aegadel paki või paar ostnud ja otsustanud, et rohkem mitte. Me oleme paremat väärt.
Ja vaestel aegadel õppisin putre sööma. Tegema selliseid putre, mis meeldivad (ma olen sellest siin ja siin kirjutanud). Palju odavam kui leiba süüa. Ja võibla sisaldab taaskord vähem lisaaineid. Poeleiva sisse pannakse ikka ühte ja teist. Rääkimata hommikusöögi helvestest, mis on üüratu kallid. Neid sööme erijuhul – reisil, kui putru ei saa keeta või maiuseks. Aga tavatoiduks on ikka puder. Pudru maitsestamise asjad võibla nii üüratult odavad ei ole, aga õunu on meil tavaliselt ikka paarsada kilo üle, nii et vähemalt see on suht tasuta lõbu (ma panen suhkrut ka hästi vähe, aga see on pigem maitse- ja terviseeelistus). Ja ikka maitsev ka, kui erinevat moodi teha. Kodune poolmuidu moos on hea nii päeva alustuseks kui maiustamiseks.
Ja suvel turult maasikaid ostes pean ikka silmas, et kas kohe söömiseks, toor- või keedumoosiks, igaks on erinevad soovid ja hind ka erinev. Mis on hea keedumoosi sisse, ei ole parim magustoiduks. Aga omamaine maasikas on ikka olemas. Seda pean küll oluliseks – lapsest saati.
Ja kui mõni soodushinnaga asi puutub ette, siis nt pesupulbrit meil lattu ikka mahub. Mis mõte oleks maksta rohkem? See pole vaesus, vaid lihtlabane praktilisus. Mis ajast seda häbenema peaks?
Ma olen märganud, et minu tutvuskonnas isegi maitsekamad inimesed ostavad riideid korduvringlusest. Päris disainerinimesedki. Olen ise küsinud, et kust sai. Aga paljude inimeste jaoks on see kuidagi häbiasi, et tavapoest selle hinnaga ei jaksa osta. Minu jaoks nagu natuke ka, et käib sakste vanas. Aga kui mul on valida, kas minna tööle – kus dresscode on kallis riie ja sinna see palk kulubki või olen lastega kodus tavaliste riietega, mis maksid vähe, aga minu ja sõprade jaoks on piisavalt ilusad, siis arvake ära, mis ma valin.
Rääkimata pruugitud tarbeasjadest, mida hea õnne korral võib üldse tasuta saada (kellelgi jäävad üle).
Ja ahjukütmine on odavam kui elektriga kütta.
Ja aiatöö on odavam sport kui mõni teine.
Ja jala käimine on odavam kui autoga sõitmine.
Stiilimeistri elu nii just ei ela, aga minu jaoks olulisi väärtusi nagu perega koos olemine, võimalikult puhas ja looduslik toit ning vaimselt ja hingeliselt rikas elu on ka (Tallinna) tavalise sissetuleku juures täitsa võimalik endale lubada. Hindade jälgimine käib lihtsalt selle juurde, minu meelest loomulikult.
TJT
esmaspäev, 25. aprill 2011
kolmapäev, 20. aprill 2011
Pestud porgand
Oma igapäevasel tururingil kuulsin ise köögivilja kasvatavalt müüjalt, et lasteaiad neilt enam kaupa vastu võtta ei tohi. Vähemalt mitte pesemata porgandit. No ma pole ajakirjanik ja ei täpsustanud. Nüüd tohtivat lasteaiad osta ainult pestud porgandit ja siis nad ostvat kõik Laheotsa oma, kes väidetavalt pesevat oma porgandeid mingis lahuses. Ja kahtlemata ei ole lahusega pestud porgand asi, mida mina tahaks oma lapsele pakkuda. Puhas vesi ja köögitöötajate hool on piisav ja lapsele parim. Ja kvaliteetne omamaine porgand.
Kõlab kuulujutu moodi ja eks ta natuke ole ka. Minust ei ole asjade täpsemalt järeleuurijat – või mis kasu sellest olekski. Kui võiksin kindlalt väita, et Eestis tohib lasteaias pakkuda ainult tootja pestud porgandit ja et neid mitte veega ei küürita, vaid mingi keemia abil. Ja mis see keemia lapse organismist toimetab, seda ei tea ilmselt keegi.
Tundub ebaloogiline, aga ma väga ei imestaks, kui see nii olekski. Kas keegi lugejatest ehk teab täpsemalt, on ise nende regulatsioonidega kursis või saab otseallikast järele uurida, mismoodi selle porgandipesuga on? Ja ma paluksin viidet ka.
Tänades,
TJT
Kõlab kuulujutu moodi ja eks ta natuke ole ka. Minust ei ole asjade täpsemalt järeleuurijat – või mis kasu sellest olekski. Kui võiksin kindlalt väita, et Eestis tohib lasteaias pakkuda ainult tootja pestud porgandit ja et neid mitte veega ei küürita, vaid mingi keemia abil. Ja mis see keemia lapse organismist toimetab, seda ei tea ilmselt keegi.
Tundub ebaloogiline, aga ma väga ei imestaks, kui see nii olekski. Kas keegi lugejatest ehk teab täpsemalt, on ise nende regulatsioonidega kursis või saab otseallikast järele uurida, mismoodi selle porgandipesuga on? Ja ma paluksin viidet ka.
Tänades,
TJT
pühapäev, 17. aprill 2011
Idandid ja võrsed
Kui ma laps olin, armastasin hirmsasti idusid süüa. Vanaisa kasvatas nisuidusid. Kahe kulunud linadest lõigatud haisva lapi vahel taldriku peal. Neid oli seal vähe ja palju korraga ei tohtinud, ei tea, kas liiga tervislikud või kardeti, et muidu teistele ei jagu. Ja ega me nii sageli seal külas käinudki. Veel hullem lugu oli hernestega. Idandatud herned oleksin parema meelega kõik nahka pannud, aga tuli mulda panna. Et pärast rohkem saaks. Aga mina muidugi tahtnuks kohe. Ja minu vanematel oli jaksu minuga jännata. Nii et ma ikka pidasin neid piire ja kannatasin suveni.
Aga kui ma suureks saan, teen ühte ja teist teisiti, selles olin küll kindel. Mina arvan, et pole mõtet nii väga lastega maid jagada, vähemalt noorematega küll. Ja palju asju toimivad muul viisil ka kui mingi ühe idee järgi. Et nii käib ja nii on õige. Ökk. Ja tüütu ja keeruline.
Näiteks idude kasvatamine ei maksa suurt midagi. Kui osta toidupoest kilo herneid, maksab umbes ühe euro (ja sellest saab õige mitu kilo idandeid või võrseid). Ökopoodidest võib hernest sama hinnaga saada. Natuke herneid purgi põhja ja vesi peale. Mina kasutan tavalisi moosipurke. Kui vesi on pealt ära valatud (umbes 12 tundi hiljem), tuleb hakata mitu korda päevas loputama. Paari päeva pärast head süüa. Herneidandid tuleks üsna kohe ära süüa, pärast pole enam head. Külmkapis saab natuke aega hoida. Mulle maitseb ka lutsern – sellega läheb veidi kauem, mõni sööb meil munguba, vahel olen läätsi teinud. Nendega on lihtne. Kui meil mõni laps külla tuleb, panen talle ka idandid taldrikuga ette. Söövad isukalt. Emad enamasti ei hooli. Ja nii ei saa lapsed ka, sest kodus ei ole. Ja idandamine tundub tüütu ja keeruline – aga on lihtne, kui harjumuseks saab. Ja minu elu kvaliteet sõltub toidust, mida ma söön.
Märtsist alates tekib tugev roheliseisu. Kõige kiirem ja käepärasem viis rohelist saada on panna idandatud herned mulla peale ja siis natuke mulda peale. Võib täitsa tihedalt üksteise kõrvale puistata, kui nende tee nagunii varsti võrseeas lõpeb. Hernevõrsed on maitsvad umbes 5-10 cm. Siis puituvad ära. Nii et mõistlik oleks iga natukese aja tagant uued mulda panna. Möödunud aastal sai neid vahepeal palju ja istutasime muist peenrale ka. Siis sai suvel kaunu. Aga sellega on hoopis rohkem jändamist (tugede panemisega).
Lapsed teevad meil toakastidesse tootsi peenraid. Puistavad seemneid ja patsutavad kinni, üsna metsikult toimetavad, lapsed kui looduse osakesed. Kui mina laps olin, tehti ikka vagusid ja pandi õigete vahedega ja õigesse sügavusse ja kasvatati taimed valmis, enne kui sööma hakati. Hulk peent teadust ja vähe rõõmu minu jaoks. Aga kellelegi vajalik rituaal kahtlemata. Ma ütleks, et pole vaja neid asju nii keeruliseks ajada. Lihtsam on lasta lapsel panna lihtsalt seemned mulda. Võibla satuvad peterselli seemned segamini tilli, salati ja redisega, aga mis sellest. Seda ma jälgin küll, et sekka mingeid lilli ega näiteks ube ei satuks - oakaun pidada toorel kujul mürgine olema, küllap siis taim ise ka. Eelmisel aastal istutasime need petersellipuntrad ka pärast maha, suure pundi petersellitaimi korraga. Saagikuse seisukohalt on kahtlemata paremaid valikuid, aga süüa sai sealt ka. Mulle tundub, et peamine on protsessi meeleolu. Ja et need idud ja võrsed ikka olemas oleks, kui isu tuleb. Oma taim, kes on end minu ja pere jaoks kasvatanud, on nagunii midagi erilist, kui seda nii võtta.
Praegu tegin küll veidi tsiviliseeritumaid kaste ka, üksi ja omaette. Panin suurtesse kastidesse eri taimed eraldi jagudesse ja kirjutasin üles ka, kes kuhu sai. Söödavad ja mittesöödavad eraldi kasti. Ja lausa mõtlesin enne, et kes kelle kõrvale sobib ja kui kaua millegagi läheb ja kui kõrgeks kasvab. Lastega koos oleks raske seda korda hoida – tuleks neid piirata ja jälgida, kes mis seemet kuhu paneb. Meie nooremas võsus on seda tungi ja tormi ka omajagu, kuigi loomade-taimedega ta oskab õrn olla.
Toakastidesse me panemegi seemneid üsna tihedalt. Toas on ruumi vähe. Ja alguses on need võrsed nii õrnukesed, et sealt taimi võttes neid kulub ka palju. Alguses on roheliseisu see kõige suurem ka. Millal kord see võilill ja naat jõuavad, nõgest meil siin polegi.
Ja poest ostetud murulaugupotid paneme ka pärast paljakssöömist mulda, sealt tulevad uued lehed. Praegu seemnepakilt lugesin, et murulauku võib ühel kohal kasvatada kolm-neli aastat. Ja redisetaimed sünnivad noorelt süüa ja maitsevad üsna samamoodi nagu redisedki. Aga rutem saab. Ja ilus on. Pealegi tikuvad redised meil ikka üle kasvama, sest just sel ajal, kui nad suvel valmis saavad, oleme ise kusagil mujal.
Lapsed ikka jälgivad taimede kasvu ka. Algupoole ma ikka ütlesin vahel laste kuuldes endamisi, et näe – kasta oleks vaja, kas keegi ei tahaks. Nüüd märkab poeg sageli isegi, kui kuivale jäävad, ja kastab ka ise. Vahel saab vett liiga palju, eks siis valame muist ära (meil on osa kastikesi alt kinnised, mingid poetoidu karbid).
Ja käärid on kõrval. Kes tahab, lõikab endale mõne võrse ja sööb ära. Või siis toidu ja võileiva peale. Minu meelest sobivad igale poole.
Sarnasel teemal: "Roheline".
TJT
Aga kui ma suureks saan, teen ühte ja teist teisiti, selles olin küll kindel. Mina arvan, et pole mõtet nii väga lastega maid jagada, vähemalt noorematega küll. Ja palju asju toimivad muul viisil ka kui mingi ühe idee järgi. Et nii käib ja nii on õige. Ökk. Ja tüütu ja keeruline.
Näiteks idude kasvatamine ei maksa suurt midagi. Kui osta toidupoest kilo herneid, maksab umbes ühe euro (ja sellest saab õige mitu kilo idandeid või võrseid). Ökopoodidest võib hernest sama hinnaga saada. Natuke herneid purgi põhja ja vesi peale. Mina kasutan tavalisi moosipurke. Kui vesi on pealt ära valatud (umbes 12 tundi hiljem), tuleb hakata mitu korda päevas loputama. Paari päeva pärast head süüa. Herneidandid tuleks üsna kohe ära süüa, pärast pole enam head. Külmkapis saab natuke aega hoida. Mulle maitseb ka lutsern – sellega läheb veidi kauem, mõni sööb meil munguba, vahel olen läätsi teinud. Nendega on lihtne. Kui meil mõni laps külla tuleb, panen talle ka idandid taldrikuga ette. Söövad isukalt. Emad enamasti ei hooli. Ja nii ei saa lapsed ka, sest kodus ei ole. Ja idandamine tundub tüütu ja keeruline – aga on lihtne, kui harjumuseks saab. Ja minu elu kvaliteet sõltub toidust, mida ma söön.
Märtsist alates tekib tugev roheliseisu. Kõige kiirem ja käepärasem viis rohelist saada on panna idandatud herned mulla peale ja siis natuke mulda peale. Võib täitsa tihedalt üksteise kõrvale puistata, kui nende tee nagunii varsti võrseeas lõpeb. Hernevõrsed on maitsvad umbes 5-10 cm. Siis puituvad ära. Nii et mõistlik oleks iga natukese aja tagant uued mulda panna. Möödunud aastal sai neid vahepeal palju ja istutasime muist peenrale ka. Siis sai suvel kaunu. Aga sellega on hoopis rohkem jändamist (tugede panemisega).
Lapsed teevad meil toakastidesse tootsi peenraid. Puistavad seemneid ja patsutavad kinni, üsna metsikult toimetavad, lapsed kui looduse osakesed. Kui mina laps olin, tehti ikka vagusid ja pandi õigete vahedega ja õigesse sügavusse ja kasvatati taimed valmis, enne kui sööma hakati. Hulk peent teadust ja vähe rõõmu minu jaoks. Aga kellelegi vajalik rituaal kahtlemata. Ma ütleks, et pole vaja neid asju nii keeruliseks ajada. Lihtsam on lasta lapsel panna lihtsalt seemned mulda. Võibla satuvad peterselli seemned segamini tilli, salati ja redisega, aga mis sellest. Seda ma jälgin küll, et sekka mingeid lilli ega näiteks ube ei satuks - oakaun pidada toorel kujul mürgine olema, küllap siis taim ise ka. Eelmisel aastal istutasime need petersellipuntrad ka pärast maha, suure pundi petersellitaimi korraga. Saagikuse seisukohalt on kahtlemata paremaid valikuid, aga süüa sai sealt ka. Mulle tundub, et peamine on protsessi meeleolu. Ja et need idud ja võrsed ikka olemas oleks, kui isu tuleb. Oma taim, kes on end minu ja pere jaoks kasvatanud, on nagunii midagi erilist, kui seda nii võtta.
Praegu tegin küll veidi tsiviliseeritumaid kaste ka, üksi ja omaette. Panin suurtesse kastidesse eri taimed eraldi jagudesse ja kirjutasin üles ka, kes kuhu sai. Söödavad ja mittesöödavad eraldi kasti. Ja lausa mõtlesin enne, et kes kelle kõrvale sobib ja kui kaua millegagi läheb ja kui kõrgeks kasvab. Lastega koos oleks raske seda korda hoida – tuleks neid piirata ja jälgida, kes mis seemet kuhu paneb. Meie nooremas võsus on seda tungi ja tormi ka omajagu, kuigi loomade-taimedega ta oskab õrn olla.
Toakastidesse me panemegi seemneid üsna tihedalt. Toas on ruumi vähe. Ja alguses on need võrsed nii õrnukesed, et sealt taimi võttes neid kulub ka palju. Alguses on roheliseisu see kõige suurem ka. Millal kord see võilill ja naat jõuavad, nõgest meil siin polegi.
Ja poest ostetud murulaugupotid paneme ka pärast paljakssöömist mulda, sealt tulevad uued lehed. Praegu seemnepakilt lugesin, et murulauku võib ühel kohal kasvatada kolm-neli aastat. Ja redisetaimed sünnivad noorelt süüa ja maitsevad üsna samamoodi nagu redisedki. Aga rutem saab. Ja ilus on. Pealegi tikuvad redised meil ikka üle kasvama, sest just sel ajal, kui nad suvel valmis saavad, oleme ise kusagil mujal.
Lapsed ikka jälgivad taimede kasvu ka. Algupoole ma ikka ütlesin vahel laste kuuldes endamisi, et näe – kasta oleks vaja, kas keegi ei tahaks. Nüüd märkab poeg sageli isegi, kui kuivale jäävad, ja kastab ka ise. Vahel saab vett liiga palju, eks siis valame muist ära (meil on osa kastikesi alt kinnised, mingid poetoidu karbid).
Ja käärid on kõrval. Kes tahab, lõikab endale mõne võrse ja sööb ära. Või siis toidu ja võileiva peale. Minu meelest sobivad igale poole.
Sarnasel teemal: "Roheline".
TJT
esmaspäev, 11. aprill 2011
Lamborghini
Autode valik oli ka huvitav: hummer, lamborghini, limusiin, veoauto ja veel paar tavalisemat (mis küll varsti ka lagunesid ja kõige kaduva teed läksid).
Panin tähele, et poega huvitas nende kiirus. Ja mina ütlesin midagi nende hinna kohta. Jah, kuigi tahaks, ei saa materiaalse maailma ahvatlustele vastu panna.
Mõnes mõttes meeldis mulle enda lapsepõlv rohkem. Kleepisin Tallinna vanalinna ja NL rahvaste riietega nukke. Ei olnud seda lugu, et üks oleks parem kui teine - kuigi me ikka arutasime, millised riided rohkem meeldivad. Seeliku laius ja värvid olid põhiliseks kriteeriumiks. Majad olid ka toredad: väärikad vanalinnamajad. Maestro pabermänguasjade hulgas on maju ka, nt bensiinijaam. Tänapäeval siis sellised objektid.
TJT
kolmapäev, 30. märts 2011
Mürgijõgi
Meie poeg armastab maakaarte joonistada. Enamasti on neil mõni peidetud aare, teid, mida mööda liikuda, vahel veekogusid, väravaid ja igasugu muid objekte. Viimastel kaartidel on olnud mürgijõgi. Ja laps lisab üksikasjaliku õpetuse, kuidas ma peaksin selle kaardi järgi minema, et vältida mürgijõkke sattumist. Fukushima?
See seostub sõnumiga, mille ma eile meilile sain: kutse ühispalvele tuumajaamas kasutatud saastunud veele: palun andesta! Me täname sind, me armastame sind!
Vesi ei ole Sinu või minu, Eesti või Jaapani. Vesi on üks igal pool, alatises ringluses. Me oleme ise ka suuremalt jaolt vesi. Ja inimmõttel on võimas loov jõud, ühendatud mõttel veel eriti. Igal täistunnil on kuskil keskpäev...
TJT
Kõikidele inimestele maailmas
Palun saatke oma armastuse ja tänupalved veele, mis on Jaapani Fukushima tuumajaamades.
Suurte üheksanda astme maavärinate ning kaasnevate tsunaamide tagajärel on 10 000 inimest ikka veel kadunud... Õnnetusjuhtumist on kulunud 16 päeva. Mis teeb olukorda hullemaks, on vee leke Fukushima tuumajaamades, mis omakorda saastab ookeani, õhku ning ümbritseva piirkonna vee molekule.
Inimmõistus pole suutnud kuigi palju teha olukorra leevendamiseks, me vaid püüame maha jahutada radioaktiivse materjali raevu reaktorites, kallates neile vett.
Kas polegi rohkem midagi teha?
Arvan, et on. Üle kahekümne aasta kestnud hado mõõtmiste ja veekristallide pildistamise tehnoloogia uurimise tulemusena olen näinud vett muutumas positiivseks puhastes inimpalvete võngetes, sõltumata vahemaast.
Albert Einsteini energia valem - E=MC2 tähendab tegelikult -- Energia = inimeste arv korda nende teadvuse ruut.
Nüüd on aeg mõista tõelist tähendust. Ühendame oma palved kui kaaskodanikud Maal. Ma soovin paluda kõigil inimestel, mitte ainult Jaapanil, vaid kõigil inimestel üle Maa aidata meil leida väljapääs kriisist sellel planeedil.
Palve on järgmine.
"Me saadame oma armastuse ja tänulikkuse mõtted kogu veele, mis on Fukushima tuumajaamades".
Kuupäev ja kellaaeg:
31. märts 2011
kell 12:00 (lõunaajal) igas ajavööndis.
Palun korrake järgmist fraasi:
"Vesi Fukushima tuumajaamas, meil on kahju, et oleme sind pannud kannatama.
Palun andesta meile.
Me täname sind,
Me armastame sind."
Palun korrake seda häälega või vaikselt oma meeles. Korrake seda kolm korda, hoides käsi palveasendis südamel. Palun olge siirad.
Tänan teid südamest.
Armastuse ja tänulikkusega,
Masaru Emoto
Vee Sõnumitooja
Sarnasel teemal "Koosolemise jõud".
See seostub sõnumiga, mille ma eile meilile sain: kutse ühispalvele tuumajaamas kasutatud saastunud veele: palun andesta! Me täname sind, me armastame sind!
Vesi ei ole Sinu või minu, Eesti või Jaapani. Vesi on üks igal pool, alatises ringluses. Me oleme ise ka suuremalt jaolt vesi. Ja inimmõttel on võimas loov jõud, ühendatud mõttel veel eriti. Igal täistunnil on kuskil keskpäev...
TJT
Kõikidele inimestele maailmas
Palun saatke oma armastuse ja tänupalved veele, mis on Jaapani Fukushima tuumajaamades.
Suurte üheksanda astme maavärinate ning kaasnevate tsunaamide tagajärel on 10 000 inimest ikka veel kadunud... Õnnetusjuhtumist on kulunud 16 päeva. Mis teeb olukorda hullemaks, on vee leke Fukushima tuumajaamades, mis omakorda saastab ookeani, õhku ning ümbritseva piirkonna vee molekule.
Inimmõistus pole suutnud kuigi palju teha olukorra leevendamiseks, me vaid püüame maha jahutada radioaktiivse materjali raevu reaktorites, kallates neile vett.
Kas polegi rohkem midagi teha?
Arvan, et on. Üle kahekümne aasta kestnud hado mõõtmiste ja veekristallide pildistamise tehnoloogia uurimise tulemusena olen näinud vett muutumas positiivseks puhastes inimpalvete võngetes, sõltumata vahemaast.
Albert Einsteini energia valem - E=MC2 tähendab tegelikult -- Energia = inimeste arv korda nende teadvuse ruut.
Nüüd on aeg mõista tõelist tähendust. Ühendame oma palved kui kaaskodanikud Maal. Ma soovin paluda kõigil inimestel, mitte ainult Jaapanil, vaid kõigil inimestel üle Maa aidata meil leida väljapääs kriisist sellel planeedil.
Palve on järgmine.
"Me saadame oma armastuse ja tänulikkuse mõtted kogu veele, mis on Fukushima tuumajaamades".
Kuupäev ja kellaaeg:
31. märts 2011
kell 12:00 (lõunaajal) igas ajavööndis.
Palun korrake järgmist fraasi:
"Vesi Fukushima tuumajaamas, meil on kahju, et oleme sind pannud kannatama.
Palun andesta meile.
Me täname sind,
Me armastame sind."
Palun korrake seda häälega või vaikselt oma meeles. Korrake seda kolm korda, hoides käsi palveasendis südamel. Palun olge siirad.
Tänan teid südamest.
Armastuse ja tänulikkusega,
Masaru Emoto
Vee Sõnumitooja
Sarnasel teemal "Koosolemise jõud".
teisipäev, 29. märts 2011
Roheline
Ma olen üsna rahul kõigi meie kohalike aastaaegadega, aga nüüd märkan endaski poriste lumehangede vahel kevadeootuse märke. Garderoobi talvised tumedad toonid on vahetatud salatirohelise vastu. Küünla valge ka heleroheliseks. Küünla värv märgib minu jaoks seda, millist meeleolu ma parajasti oma ellu kutsun. Novembrist sai selleks valge, kui oli sisemine puhtuseigatsus. Heleroheline tähistab kasvamiseigatsust ja mingit vaikset sisemist rõõmu, mida iga rohuliblegi kuhjaga loob ja hoiab. Ja mis kasvab aegamisi – ja siis päris ühtäkki selliseks suureks ja võimsaks nagu „Tuu-Tiki kevadelaul“ „Muumitrolli“ raamatus.
Aga rohulibledeni on veel aega. Niisiis panime üht-teist potti kasvama ja varsti hakkab aknalaud rohekat ilmet võtma, esimesed rohelised ninad on rõõmuga vastu võetud ja varsti ka pintsli pistetud. Ma kasvatan kevadel idude asemel võrseid, on kuidagi tummisem söök. Seemnetega jännata lastele ikka meeldib. Sel suvel hakkame vist isegi kartulit kasvatama. Eksootika mõttes (laste arust on see jube lahe, et maal elav sugulane ise endale kartulit ja ube jms kasvatab). Nii et tuleb siis ka rohenäpuks hakata, kuigi ma loomu poolest oleks pigem ringilonkija, unistaja ja korilane. Aga jah, mingi tohutu sisemine kirg haarab mu täiesti endasse, kui ma (taas) kuhugi seemneleti ette satun.
Viimati varusin sügisel veel mulla valmis. Mullu kasutasin poemulda – no kust ma hangede alt seda päris mulda oleksin saanud. Ja siis hakkasin mõtlema, et millest see poemuld ongi tehtud. Ma tean nt titemammat, kes korrusmajas elades viskab Moltexi mähkmed kompostimisjäätmete hulka. Moltex võib ju mädaneda ja mõnest teisest geelmähkmest ökom olla, ma olen ise ka neid kasutanud, kui riidemähkmetega jännata ei viitsi. Aga ta on ikka üks geelikäkk, kuigi vast veidi vähem ilge kui Pampers, ja oma aeda ma pole neid iialgi kompostihunnikusse pannud. Ja me ise anname oma tänavalt kogutud puulehed komposteerimisväljakule – autoõli ja jumal teab, mille kõigega immutatud saast. Vat sellist asja ei tahaks küll sisse süüa. Niisiis tuleb ka ökomulda varuda sügisel, et kevadel aknalaual söödavaid taimi kasvatada.
Ka minu tänane odrapuder (nagu eelmisedki) sai roheline: spinati ja rohelise herne ja murulauguga. Mujale pistan ohtrasti supirohelist (vahel odrapudrule ka). Ja spargelkapsas maitseb hää. Toit peab ka praegu olema roheline!
Head rohelist teile ka!
TJT
Aga rohulibledeni on veel aega. Niisiis panime üht-teist potti kasvama ja varsti hakkab aknalaud rohekat ilmet võtma, esimesed rohelised ninad on rõõmuga vastu võetud ja varsti ka pintsli pistetud. Ma kasvatan kevadel idude asemel võrseid, on kuidagi tummisem söök. Seemnetega jännata lastele ikka meeldib. Sel suvel hakkame vist isegi kartulit kasvatama. Eksootika mõttes (laste arust on see jube lahe, et maal elav sugulane ise endale kartulit ja ube jms kasvatab). Nii et tuleb siis ka rohenäpuks hakata, kuigi ma loomu poolest oleks pigem ringilonkija, unistaja ja korilane. Aga jah, mingi tohutu sisemine kirg haarab mu täiesti endasse, kui ma (taas) kuhugi seemneleti ette satun.
Viimati varusin sügisel veel mulla valmis. Mullu kasutasin poemulda – no kust ma hangede alt seda päris mulda oleksin saanud. Ja siis hakkasin mõtlema, et millest see poemuld ongi tehtud. Ma tean nt titemammat, kes korrusmajas elades viskab Moltexi mähkmed kompostimisjäätmete hulka. Moltex võib ju mädaneda ja mõnest teisest geelmähkmest ökom olla, ma olen ise ka neid kasutanud, kui riidemähkmetega jännata ei viitsi. Aga ta on ikka üks geelikäkk, kuigi vast veidi vähem ilge kui Pampers, ja oma aeda ma pole neid iialgi kompostihunnikusse pannud. Ja me ise anname oma tänavalt kogutud puulehed komposteerimisväljakule – autoõli ja jumal teab, mille kõigega immutatud saast. Vat sellist asja ei tahaks küll sisse süüa. Niisiis tuleb ka ökomulda varuda sügisel, et kevadel aknalaual söödavaid taimi kasvatada.
Ka minu tänane odrapuder (nagu eelmisedki) sai roheline: spinati ja rohelise herne ja murulauguga. Mujale pistan ohtrasti supirohelist (vahel odrapudrule ka). Ja spargelkapsas maitseb hää. Toit peab ka praegu olema roheline!
Head rohelist teile ka!
TJT
Igapäevastest õpetajatest
Kas te kannatate laste all? võiks „Pipit” parafraseerides küsida. Ja kui palju neid olekski, kes saaks pipilikult „ei” vastata?
Olen kunagi mõelnud oma naistuttavale, et mismoodi tema titaemapõlv küll välja näeks. Kui tal kulub lastetuna igal õhtul tund, et oma näonahka puhastada ja küüsi poleerida. Ja igal aastal tuleb remonti teha korteris, kus ta korraliku naisterahvana oma kassiga kahekesi elab. Ma arvan, et mul on aidanud titendusega toime tulla paras annus ükskõiksust kodukorra suhtes. Joonistused seintel ja mänguasjad kõikvõimalikes kohtades ei morjenda, peaaegu (autod söögilaual on täiesti keelatud, aga ma siiski ei ole suutnud seda keeldu täielikult pidama saada). Köögist välja ma muide lapsi söögi-joogiga ei lase. Külaliste lapsi ka mitte – kuigi igaüks kahtlemata ei saa sellest aru, miks ma küll nende armsate lapsukeste moosiplekke oma kaltsuvaipadele ei hooli (kui väikelaps jooginõu ümber ajab, on see ju ealine paratamatus, mida ei saa lapsele pahaks panna, küll aga saab hoida seda klaasiga last köögis, kus on lihtsam koristada... vähemalt niikaua, kuni mina olen siin majas perenaine...).
Võtsin kunagi lilleorulase juttu tõsiselt ja tegelesin oma puhtuseteemaliste ingrammidega, vähemalt teadvustamise mõttes. Väidetavalt olla mina olnud puhas laps, kes valgete pükstega mitu päeva õues mänginud. Ja püksid püsinud ikka sama valged. Mida aga ei saa sugugi öelda meie laste kohta. Ma vaatan vahel õudusega, kuidas nad pori pritsivad – ja püüan oma sisemist puhtusefriiki taltsutada. Ma arvan, et pori on tervislikum kui liigne puhtus ja ohtrasti pesuvahendit. Ja lapsed on pestavad. Aga jah, ma ikka kannatan selle all küll. Ja samas teisalt naudin nende vabadust. Vabadust, mida ma ikkagi piirama olen asunud, algul piduriiete teemal ja nüüdseks püüdnud olukorra viia sinnani, et suuremad müttamised käiks trööbariietes,käivad ka, enamvähem.
Lärm on ka kole asi. Lapsed on lärmised. Isegi muidu vaikne natuur võib koduses õe-venna naakluses üllatavalt kõva häält teha. Ja palju ja pidevalt. Üks hea rohi selle vastu on kodunt jalga lasta. Ma arvan, et see on peamisi emade varase tööleruttamise põhjuseid. Oma närv on kõige kallim ja ükski palgatöökoht, mida kümnekonna aasta jooksul olen pidanud, pole võrreldav selle pingega, mida ma kodus olen kogenud (aga nauding pole ka paraku võrreldav). Ja nii keerulisi ja ilmselgelt ülejõukäivaid ülesandeid pole mulle asutustes veel antud kui need, millega oma lapsed igapäevaselt kostitavad. Ega ma teisalt kujutagi ette, millega palgatööl mind annaks motiveerida, et nii keerulisi asju üldse ette võtaksin. Aga lapsed motiveerivad oma olemusega ja sellest piisab.
Kõige hullem on muidugi egoga. Kuni laste sünnini olin ma üsna tark inimene, kes – omamata küll lastega suuremat kogemust, ikka teadis, kuidas asjad peavad käima. Tütar on mulle üha ja üha tõestanud, et tema lahendused ja lähenemised on tunduvalt arenenumad ja poeg tõmbab minu seisukohtadele lihtsalt üheselt vee peale. Mees on suur pealik nagunii ja mina ei saa enam üldse kõige targem olla – kui, siis ainult omaette blogis porisedes (aga siis ka täiega). Kõige hullem on see, et mulle tundub sageli, et neil ongi õigus.
Lisaks on tütar olnud mulle tõeline tundeõpetuse õpetaja: tundliku ja õrnahingelise lapsena saab ta minu kohati karmivõitu käitumistest haiget. Ja on lausa sundinud mind sellega midagi ette võtma - tõesti ebamugav on olla elevant portselanipoes (jah, ma salamisi olen imetlenud nt Liisi Koiksoni vanemaid - et kuidas neil õnnestus see kaunis lilleke nii hapra ja puhtana üles kasvatada, tõesti tunnustan).
Poeg on tõeline tahteõpetuse õpetaja. Ma olen täiesti päri seisukohaga, et kordus ja rütm, nagu ka selgus ja kindlad piirid on lastele vajalikud, aga minusugusel on raske seda pidevalt nii hoida. Ma olen ise vahel hea meelega üsna käest ära, vähemalt puhkuse mõttes. Aga parim oleks lapsed nt õhtuti õigel ajal magama saada. Ja nt poja magusasöömistele kindel piir seada ka kummutitagustes asjades (vt eelmist sissekannet). Aga mina muigan ja löön käega. Eks siis pärast jälle vitsad peksavad ja jama on rohkem kui rubla eest.
Lapsed võivad uskumatult palju ebamugavusi põhjustada ja täit rahu nendega kauaks ei ole. Aga eks jõukam rahvas saab võtta teenijaid majja ja kel see võimalus puudub, eks siis arenegu isiksuslikus plaanis.
Hiljem lisatud: nii, ja nüüd hakkas bioneeris silma enda energiate tugevdamise teemaline kirjutis - mida kõike inimene võiks enda heaks teha. Jah, tunduvad head soovitused tõesti. Aga kui tal on 24/7 lapsed, siis on sellega toimetulek küll uskumatu kübaratrikk (võti on teiste inimeste abi, niisiis aidakem ja võtkem abi vastu; koos on kõik võimalik).
TJT
Olen kunagi mõelnud oma naistuttavale, et mismoodi tema titaemapõlv küll välja näeks. Kui tal kulub lastetuna igal õhtul tund, et oma näonahka puhastada ja küüsi poleerida. Ja igal aastal tuleb remonti teha korteris, kus ta korraliku naisterahvana oma kassiga kahekesi elab. Ma arvan, et mul on aidanud titendusega toime tulla paras annus ükskõiksust kodukorra suhtes. Joonistused seintel ja mänguasjad kõikvõimalikes kohtades ei morjenda, peaaegu (autod söögilaual on täiesti keelatud, aga ma siiski ei ole suutnud seda keeldu täielikult pidama saada). Köögist välja ma muide lapsi söögi-joogiga ei lase. Külaliste lapsi ka mitte – kuigi igaüks kahtlemata ei saa sellest aru, miks ma küll nende armsate lapsukeste moosiplekke oma kaltsuvaipadele ei hooli (kui väikelaps jooginõu ümber ajab, on see ju ealine paratamatus, mida ei saa lapsele pahaks panna, küll aga saab hoida seda klaasiga last köögis, kus on lihtsam koristada... vähemalt niikaua, kuni mina olen siin majas perenaine...).
Võtsin kunagi lilleorulase juttu tõsiselt ja tegelesin oma puhtuseteemaliste ingrammidega, vähemalt teadvustamise mõttes. Väidetavalt olla mina olnud puhas laps, kes valgete pükstega mitu päeva õues mänginud. Ja püksid püsinud ikka sama valged. Mida aga ei saa sugugi öelda meie laste kohta. Ma vaatan vahel õudusega, kuidas nad pori pritsivad – ja püüan oma sisemist puhtusefriiki taltsutada. Ma arvan, et pori on tervislikum kui liigne puhtus ja ohtrasti pesuvahendit. Ja lapsed on pestavad. Aga jah, ma ikka kannatan selle all küll. Ja samas teisalt naudin nende vabadust. Vabadust, mida ma ikkagi piirama olen asunud, algul piduriiete teemal ja nüüdseks püüdnud olukorra viia sinnani, et suuremad müttamised käiks trööbariietes,käivad ka, enamvähem.
Lärm on ka kole asi. Lapsed on lärmised. Isegi muidu vaikne natuur võib koduses õe-venna naakluses üllatavalt kõva häält teha. Ja palju ja pidevalt. Üks hea rohi selle vastu on kodunt jalga lasta. Ma arvan, et see on peamisi emade varase tööleruttamise põhjuseid. Oma närv on kõige kallim ja ükski palgatöökoht, mida kümnekonna aasta jooksul olen pidanud, pole võrreldav selle pingega, mida ma kodus olen kogenud (aga nauding pole ka paraku võrreldav). Ja nii keerulisi ja ilmselgelt ülejõukäivaid ülesandeid pole mulle asutustes veel antud kui need, millega oma lapsed igapäevaselt kostitavad. Ega ma teisalt kujutagi ette, millega palgatööl mind annaks motiveerida, et nii keerulisi asju üldse ette võtaksin. Aga lapsed motiveerivad oma olemusega ja sellest piisab.
Kõige hullem on muidugi egoga. Kuni laste sünnini olin ma üsna tark inimene, kes – omamata küll lastega suuremat kogemust, ikka teadis, kuidas asjad peavad käima. Tütar on mulle üha ja üha tõestanud, et tema lahendused ja lähenemised on tunduvalt arenenumad ja poeg tõmbab minu seisukohtadele lihtsalt üheselt vee peale. Mees on suur pealik nagunii ja mina ei saa enam üldse kõige targem olla – kui, siis ainult omaette blogis porisedes (aga siis ka täiega). Kõige hullem on see, et mulle tundub sageli, et neil ongi õigus.
Lisaks on tütar olnud mulle tõeline tundeõpetuse õpetaja: tundliku ja õrnahingelise lapsena saab ta minu kohati karmivõitu käitumistest haiget. Ja on lausa sundinud mind sellega midagi ette võtma - tõesti ebamugav on olla elevant portselanipoes (jah, ma salamisi olen imetlenud nt Liisi Koiksoni vanemaid - et kuidas neil õnnestus see kaunis lilleke nii hapra ja puhtana üles kasvatada, tõesti tunnustan).
Poeg on tõeline tahteõpetuse õpetaja. Ma olen täiesti päri seisukohaga, et kordus ja rütm, nagu ka selgus ja kindlad piirid on lastele vajalikud, aga minusugusel on raske seda pidevalt nii hoida. Ma olen ise vahel hea meelega üsna käest ära, vähemalt puhkuse mõttes. Aga parim oleks lapsed nt õhtuti õigel ajal magama saada. Ja nt poja magusasöömistele kindel piir seada ka kummutitagustes asjades (vt eelmist sissekannet). Aga mina muigan ja löön käega. Eks siis pärast jälle vitsad peksavad ja jama on rohkem kui rubla eest.
Lapsed võivad uskumatult palju ebamugavusi põhjustada ja täit rahu nendega kauaks ei ole. Aga eks jõukam rahvas saab võtta teenijaid majja ja kel see võimalus puudub, eks siis arenegu isiksuslikus plaanis.
Hiljem lisatud: nii, ja nüüd hakkas bioneeris silma enda energiate tugevdamise teemaline kirjutis - mida kõike inimene võiks enda heaks teha. Jah, tunduvad head soovitused tõesti. Aga kui tal on 24/7 lapsed, siis on sellega toimetulek küll uskumatu kübaratrikk (võti on teiste inimeste abi, niisiis aidakem ja võtkem abi vastu; koos on kõik võimalik).
TJT
Kummuti ja kapi taga
Kui meil esimene laps hakkas maanduma, panime akna alla võrevoodi valmis ja selle kõrvale uhiuue kummuti titariietega. Kummuti sai pandud voodiga enam-vähem ühele joonele ja seinast mõnevõrra eemale. Kui võrevoodit enam vaja ei olnud, korjati ta kokku, aga kummut jäi ikka sinna, kus ta oli. Kummuti ja seina vahele jääb selline mõnus väike vahe. Meie poeg peab seda oma toaks.
Ega ma eriti ei julgegi sinna vaadata, see on nii privaatne koht ja seal käiakse sala. Ja muidugi on see tõeline poissmeheelamine ja seapesa pealegi. Sinna nurka poeb ta vahel omaette nahistama. Ja tassib mustade päevade tarbeks magusat, mis ta kuskilt pihta on pannud (ikka mõni komm või šokolaad jääb vahel ripakile, ja pähkleid, rosinaid...). Seal ta siis turgutab end neil kurjadel päevadel, mil ema söögiks midagi liiga tervislikku ja tema maitsest mööda pakub.
Tütar tegi endale samasuguse nurgakese teise tuppa, keegi nihutas madalat kappi seinast eemale ja enam seda kappi oma kohale tagasi panna ei saa, sest kapitagune on mõnusat pesakraami täis – mänguasju, (pudi-)padi, mõni raamat, kannutäis jõulude järel kogutud kuuseokkaid ja muud imetabasust. Vahel käib tütreke seal raamatut lugemas, vähemalt korra on ka uinunud. Ja vahel mängivad lapsed selle teine teisel pool poodi.
Selleks on küll hea variant, kui lastel on paras vanusevahe ja vanem laps on tüdruk. Saab selliseid keerulisemaid rollimänge sisukamalt mängida. (Ja selleks pidada ka hea olema, kui vanem laps on õde, et väiksem vend ei löö nii kõvasti, nagu ütles üks tütre sõbranna, kellel on vanem vend.) Lasteaias mängib poeg seevastu poistega möllukamaid mänge ja põlgab tüdrukute kohvikumängud igavaks.
TJT
Ega ma eriti ei julgegi sinna vaadata, see on nii privaatne koht ja seal käiakse sala. Ja muidugi on see tõeline poissmeheelamine ja seapesa pealegi. Sinna nurka poeb ta vahel omaette nahistama. Ja tassib mustade päevade tarbeks magusat, mis ta kuskilt pihta on pannud (ikka mõni komm või šokolaad jääb vahel ripakile, ja pähkleid, rosinaid...). Seal ta siis turgutab end neil kurjadel päevadel, mil ema söögiks midagi liiga tervislikku ja tema maitsest mööda pakub.
Tütar tegi endale samasuguse nurgakese teise tuppa, keegi nihutas madalat kappi seinast eemale ja enam seda kappi oma kohale tagasi panna ei saa, sest kapitagune on mõnusat pesakraami täis – mänguasju, (pudi-)padi, mõni raamat, kannutäis jõulude järel kogutud kuuseokkaid ja muud imetabasust. Vahel käib tütreke seal raamatut lugemas, vähemalt korra on ka uinunud. Ja vahel mängivad lapsed selle teine teisel pool poodi.
Selleks on küll hea variant, kui lastel on paras vanusevahe ja vanem laps on tüdruk. Saab selliseid keerulisemaid rollimänge sisukamalt mängida. (Ja selleks pidada ka hea olema, kui vanem laps on õde, et väiksem vend ei löö nii kõvasti, nagu ütles üks tütre sõbranna, kellel on vanem vend.) Lasteaias mängib poeg seevastu poistega möllukamaid mänge ja põlgab tüdrukute kohvikumängud igavaks.
TJT
pühapäev, 27. märts 2011
Lilleste lasteraamatutest
Meie tütar on viimasel ajal krimkahuviline olnud. Mika Keräse jalgratta varastamise lugu tegi otsa lahti ja nüüd on neid põnevusraamatuid ridamisi loetud, kogu eestikeelne Lena Lilleste ja mõni Lindgren ka pealekauba.
Lena Lilleste on kaasaegne Rootsi autor. Tema lugude tegelased on 14-aastased koolipoisid kusagil Rootsi väikelinnas. Eesti keeles on ilmunud seitse krimkat, mis kajastavad koolilaste elu ja erinevaid vägivaldseid sündmusi koolivägivallast pettuse ja narkoteemadeni. Sirvisin ühte raamatut ja mees ka sirvis. Et mida me siis sellest arvame, kui neljandale kuni kuuendale klassile suunatud raamatus kasutatakse nt sõna keppima.
Nojah. Mulle meeldiks, kui keppimist olemaski poleks, vaid ainult heledamad (ka kehalise) suhtlemise viisid – aga elu on elu ja osa inimesi muud ei kogegi kui loomulike vajaduste rahuldamist, võimu ja vägivalla suhteid ja mitmesugust ikaldust. Ju siis nii. Ja kui laps nii isukalt loeb, siis on praegu õige aeg tutvuda maailma koledustega. Meie oleme siin püüdnud sellist lindgrenilikku idülli luua, aga kahtlemata pole see kogu maailm. Võibla toimib lugemine vaktsiinina, nagu varem muinasjutud - vähemalt keskkonnas, mis peaks juhtima teiste võimaluste juurde.
Igatahes olid tolles minu sirvitud raamatus hästi realistliku moega suhted poja ja üks last kasvatava uut suhet loova ema ja uue pere loonud isa vahel – kus poeg end täiesti ülearusena tundis. Ja eks siis olnud ka raske maailma koledustega toime tulla, sest polnud kellelegi toetuda ega kuskilt abi küsida. Võibla selles eas laps arvab Eestiski, et peab ise hakkama saama. Ja paljud täiskasvanud kahjuks ka. Mõne asjaga võiks, aga mõnega ei peaks sugugi, on minu arvamus.
Minul tekkis selle sarja järjekordset raamatut kodus nähes tunne, et ma tahaks rohkem isasid laste juurde. Tõelisi isasid, kes toetavad lapsi nende arengus ja aitavad lapsel eluraskustest läbi minna ning samas aidata tal kätte leida enda õige teeots. Mingi idamaise mõtteviisi järgi (vabandust, mu mälu salvestab põhimõtteid ja seisukohti, aga mitte „kataloogiviiteid”) on ema töö kasvatada last hoole ja armastusega kaheksa-aastaseni ja siis isa töö veel kaheksa aastaga toetada ta ühiskonnaküpseks saamist. Mulle tundub, et küpse(ta)mine on tänapäeval veel keerulisem kui vanadel aegadel ja võtab kahtlemata ka kauem aega. Ja isasid on võibla vähem saadaval kui agraarajastul. Aga ehk muutub ka see.
On ju märgata, et viimase kümnekonna (?) aastaga on muutunud paljuski suhtumine mehe rolli laste kasvatusel. Vähemalt sellest räägitakse ja need mehed ise otsivad oma lastega lähemaid suhteid kui võibla nende isad omal ajal. Eks praegused vastsed isad ole suurelt jaolt ka hilisemas vanuses isaks saanud kui varematel aegadel. Küpsemine annab teise perspektiivi.
TJT
Lena Lilleste on kaasaegne Rootsi autor. Tema lugude tegelased on 14-aastased koolipoisid kusagil Rootsi väikelinnas. Eesti keeles on ilmunud seitse krimkat, mis kajastavad koolilaste elu ja erinevaid vägivaldseid sündmusi koolivägivallast pettuse ja narkoteemadeni. Sirvisin ühte raamatut ja mees ka sirvis. Et mida me siis sellest arvame, kui neljandale kuni kuuendale klassile suunatud raamatus kasutatakse nt sõna keppima.
Nojah. Mulle meeldiks, kui keppimist olemaski poleks, vaid ainult heledamad (ka kehalise) suhtlemise viisid – aga elu on elu ja osa inimesi muud ei kogegi kui loomulike vajaduste rahuldamist, võimu ja vägivalla suhteid ja mitmesugust ikaldust. Ju siis nii. Ja kui laps nii isukalt loeb, siis on praegu õige aeg tutvuda maailma koledustega. Meie oleme siin püüdnud sellist lindgrenilikku idülli luua, aga kahtlemata pole see kogu maailm. Võibla toimib lugemine vaktsiinina, nagu varem muinasjutud - vähemalt keskkonnas, mis peaks juhtima teiste võimaluste juurde.
Igatahes olid tolles minu sirvitud raamatus hästi realistliku moega suhted poja ja üks last kasvatava uut suhet loova ema ja uue pere loonud isa vahel – kus poeg end täiesti ülearusena tundis. Ja eks siis olnud ka raske maailma koledustega toime tulla, sest polnud kellelegi toetuda ega kuskilt abi küsida. Võibla selles eas laps arvab Eestiski, et peab ise hakkama saama. Ja paljud täiskasvanud kahjuks ka. Mõne asjaga võiks, aga mõnega ei peaks sugugi, on minu arvamus.
Minul tekkis selle sarja järjekordset raamatut kodus nähes tunne, et ma tahaks rohkem isasid laste juurde. Tõelisi isasid, kes toetavad lapsi nende arengus ja aitavad lapsel eluraskustest läbi minna ning samas aidata tal kätte leida enda õige teeots. Mingi idamaise mõtteviisi järgi (vabandust, mu mälu salvestab põhimõtteid ja seisukohti, aga mitte „kataloogiviiteid”) on ema töö kasvatada last hoole ja armastusega kaheksa-aastaseni ja siis isa töö veel kaheksa aastaga toetada ta ühiskonnaküpseks saamist. Mulle tundub, et küpse(ta)mine on tänapäeval veel keerulisem kui vanadel aegadel ja võtab kahtlemata ka kauem aega. Ja isasid on võibla vähem saadaval kui agraarajastul. Aga ehk muutub ka see.
On ju märgata, et viimase kümnekonna (?) aastaga on muutunud paljuski suhtumine mehe rolli laste kasvatusel. Vähemalt sellest räägitakse ja need mehed ise otsivad oma lastega lähemaid suhteid kui võibla nende isad omal ajal. Eks praegused vastsed isad ole suurelt jaolt ka hilisemas vanuses isaks saanud kui varematel aegadel. Küpsemine annab teise perspektiivi.
TJT
neljapäev, 24. märts 2011
Täielikust vastutusest
Helini blogis on tähelepanuväärne postitus täielikust vastutusest. Ma olen aastaid mõelnud, et kuidas muuta olukordi, mis on justkui teiste taga kinni. Kuidas mitte kannatada olukordade all, mis on väljaspool minu haardeulatust. Sest teisi inimesi muuta pole ju minu võimuses. Minu meelest on see kuldaväärt kirjatükk ajal, mil meediast vaatab mulle sageli vastu virin teemal, kuidas eestlastel on midagi viga. (Ma arvan, et eestlastel ei ole mingit erilist viga, või siis pole vaja sellistega tegemist teha, kellel on. Kõigil see muidugi nii lihtsalt ei toimi, aga paljude jaoks piisaks suhtumise muutusest ja elu saaks kõigi jaoks rõõmsamaks.)
Täieliku vastutuse printsiibis sisaldub, et kõik, mis on, on enda sees. Ja kõik, mida on vaja muuta, on ka endas. Näiteks on mind aasta aega häirinud laste omavahelised suhted, mis sageli on kõike muud, kui kenad. Lugesin seda lugu, mille keegi kena inimene mulle mõni päev tagasi saatis ja uurisin seda asja. Oma laste suhteid enda sees. See ei muutnud veel midagi. Aga kui me vaatasime koos tütrega, mis temas võiks teisiti olla, et vend teda ei kiusaks, leidis muudatus aset. Vähemalt paar päeva on kodus olnud teine meeleolu. Selles loos on võti teistsuguste suhtumiste juurde ja selle kaudu teistsugusesse, meeldivamasse maailma. Kuigi meeldivusel ei peaks tolles teises maailmas enam suurt tähtsust olema.
Sama blogi eelmine sissekanne, Charlie Chaplini 70. sünnipäeval kirjutatud luuletus on vaimustav kokkuvõte sellest, kuidas ennast armastada. Mulle tundub väga õige ja tervendav. Elust tolles teises maailmas.
TJT
Täieliku vastutuse printsiibis sisaldub, et kõik, mis on, on enda sees. Ja kõik, mida on vaja muuta, on ka endas. Näiteks on mind aasta aega häirinud laste omavahelised suhted, mis sageli on kõike muud, kui kenad. Lugesin seda lugu, mille keegi kena inimene mulle mõni päev tagasi saatis ja uurisin seda asja. Oma laste suhteid enda sees. See ei muutnud veel midagi. Aga kui me vaatasime koos tütrega, mis temas võiks teisiti olla, et vend teda ei kiusaks, leidis muudatus aset. Vähemalt paar päeva on kodus olnud teine meeleolu. Selles loos on võti teistsuguste suhtumiste juurde ja selle kaudu teistsugusesse, meeldivamasse maailma. Kuigi meeldivusel ei peaks tolles teises maailmas enam suurt tähtsust olema.
Sama blogi eelmine sissekanne, Charlie Chaplini 70. sünnipäeval kirjutatud luuletus on vaimustav kokkuvõte sellest, kuidas ennast armastada. Mulle tundub väga õige ja tervendav. Elust tolles teises maailmas.
TJT
pühapäev, 20. märts 2011
Kelgusõit ja tasakaalukunst
See on vist eriti ebapopulaarne mõtteavaldus, aga minul on tegelikult hea meel, et seekord pole kevadine koolivaheaeg mõttetul poriajal, nagu tavaliselt, vaid saab talvesporti nautida. Ma olen endamisi ikka mõelnud – juba enda kooliajast peale, et miks küll koolivaheajad on ilma poolest nii mõttetutel aegadel, kui õues on suht vähe peale hakata. Parimad ajad on looduses kevade saabumine mais, sügise saabumine septembris ja talve lõpetus veebruaris, vahel ka märtsi algul. No ja suvel ka, kuigi see on mõneti igavam lebo aeg (samas annab soojus võimalusi juurde). Ja jõulude paiku on lihtsalt selline täielik nullpunkt, et on vaja aeg maha võtta. Aga need paremad ajad peavad lapsed suurelt jaolt koolipinki nühkima, selmet loodusega koos hingata.
Niisiis. Käisime hommikul kelgumäel. Ilus suur valge kelgumägi ja enne keskpäeva nagu tavaliselt ka päris või üsna tühi. Täna väga ei libisenud, sest eile tuli uut lund üksjagu peale ja see oli hommikuks veel kinni sõitmata (nii et ka laupäevane päev on möödunud selle Mustamäe nõlva jaoks lastevaikselt – kus neid lapsi siis tänapäeval peetakse, kui mitte kelgumägedel?).
Lapsed tegid mõned kelgusõidud ära ja tükkisid siis kõrvalolevast jäärajast pepuli alla laskma. Vaatasin taas ja mõtlesin. Tütre lumepüksid on teist aastat jalas ja juba natuke kulunud, tagumiku pealt veidi lõhki ka tõmmatud, aga parandus peaks pidama. Aga ma olen ka need talveriided ostnud selle arvestusega, et võiks teisele lapsele ka jääda, sellist unisex värvi (ja meil on palju noori sõpru, kellele nooremast lapsest ülejäävaid asju pakkuda). Ja üldse. No ei ole öko trööbata kalleid naftaprodukte sellisel viisil, kui ometi on kelgud ka olemas.
Teisalt muidugi on vahelduseks jäärajalt lasta huvitavam kui kelguga, mida ju küllalt proovitud. Üks meie laste lasteaia ema kunagi just kiitis seda küllusesuhtumist, mis selles lasteaias valitseb: et lastel lubatakse mulla peal kelkusid vedada. Ikkagi huvitav tunnetada, mismoodi lippab. Mulle see mulla peal kelguvedamine nii väga ei meeldi (aga pole sõna võtnud). Küllusesuhtumine meeldib, aga loodusehoidja minus kääksatab endamisi (tolle emaga ma vaidlema ei hakanud, sest tema seisukoht on mulle ka sümpaatne: küllusesuhtumine on midagi, mida eesti talupojakultuuris vähevõitu ja kui me oma mõtetega oma elu rajame, siis... nojah, mina ka ei tea).
Niisiis see loodusehoidja minus arvab, et võiks asju hoida (ja ammugi loodust, sest mulla peal kelgu vedamine, eriti, kui laps peal, teeb rohulibledele haiget, minu meelest). Eks see ole selline talupoeglik mõtteviis, et hoitagu asju. Mis on mulle paljus sümpaatne, hoida, väärtustada ka materiaalset kultuuri, isegi kui see on plastmassist saritoode. Sest kõik on pärit loodusest. Vähem kulutada tähendab minu jaoks väiksemat jalajälge ja see on sedasorti armastuseavaldus nende hüvede eest, mida me paratamatult iga päev kasutame. Õhu, vee ja toiduta, aga ka riide ja majata ju kuidagi ei saaks. Ja saamahimuline ja kohati lihtsalt rumal inimkond ju aina laieneb. No et vähemalt mina püüan endas selle koha terve ja tasakaalus hoida.
Samas on lastele loomuomane äärmiselt pillav eluviis. Sest nemad tulevad meile kustki piiritu külluse maalt ja alles õpivad, et ka vesi ja toit on väärtused ja Maal tuleb need meie jaoks valmis teha. Kui keegi õpetab. Et on piirid, millest üle võib, aga pole mõistlik minna. Siis me kasvame suureks ja vaatame, et igal pool tulevad piirid vastu. Need, mis me oleme kasvatusega omandanud. Mõned vajalikud ja teised piiravad. Võta siis või jäta.
Et no mis ja kuidas.
Kogu see lapsekasvatus on üks tasakaalukunst. Sedasorti enesearenduskursus.
TJT
Niisiis. Käisime hommikul kelgumäel. Ilus suur valge kelgumägi ja enne keskpäeva nagu tavaliselt ka päris või üsna tühi. Täna väga ei libisenud, sest eile tuli uut lund üksjagu peale ja see oli hommikuks veel kinni sõitmata (nii et ka laupäevane päev on möödunud selle Mustamäe nõlva jaoks lastevaikselt – kus neid lapsi siis tänapäeval peetakse, kui mitte kelgumägedel?).
Lapsed tegid mõned kelgusõidud ära ja tükkisid siis kõrvalolevast jäärajast pepuli alla laskma. Vaatasin taas ja mõtlesin. Tütre lumepüksid on teist aastat jalas ja juba natuke kulunud, tagumiku pealt veidi lõhki ka tõmmatud, aga parandus peaks pidama. Aga ma olen ka need talveriided ostnud selle arvestusega, et võiks teisele lapsele ka jääda, sellist unisex värvi (ja meil on palju noori sõpru, kellele nooremast lapsest ülejäävaid asju pakkuda). Ja üldse. No ei ole öko trööbata kalleid naftaprodukte sellisel viisil, kui ometi on kelgud ka olemas.
Teisalt muidugi on vahelduseks jäärajalt lasta huvitavam kui kelguga, mida ju küllalt proovitud. Üks meie laste lasteaia ema kunagi just kiitis seda küllusesuhtumist, mis selles lasteaias valitseb: et lastel lubatakse mulla peal kelkusid vedada. Ikkagi huvitav tunnetada, mismoodi lippab. Mulle see mulla peal kelguvedamine nii väga ei meeldi (aga pole sõna võtnud). Küllusesuhtumine meeldib, aga loodusehoidja minus kääksatab endamisi (tolle emaga ma vaidlema ei hakanud, sest tema seisukoht on mulle ka sümpaatne: küllusesuhtumine on midagi, mida eesti talupojakultuuris vähevõitu ja kui me oma mõtetega oma elu rajame, siis... nojah, mina ka ei tea).
Niisiis see loodusehoidja minus arvab, et võiks asju hoida (ja ammugi loodust, sest mulla peal kelgu vedamine, eriti, kui laps peal, teeb rohulibledele haiget, minu meelest). Eks see ole selline talupoeglik mõtteviis, et hoitagu asju. Mis on mulle paljus sümpaatne, hoida, väärtustada ka materiaalset kultuuri, isegi kui see on plastmassist saritoode. Sest kõik on pärit loodusest. Vähem kulutada tähendab minu jaoks väiksemat jalajälge ja see on sedasorti armastuseavaldus nende hüvede eest, mida me paratamatult iga päev kasutame. Õhu, vee ja toiduta, aga ka riide ja majata ju kuidagi ei saaks. Ja saamahimuline ja kohati lihtsalt rumal inimkond ju aina laieneb. No et vähemalt mina püüan endas selle koha terve ja tasakaalus hoida.
Samas on lastele loomuomane äärmiselt pillav eluviis. Sest nemad tulevad meile kustki piiritu külluse maalt ja alles õpivad, et ka vesi ja toit on väärtused ja Maal tuleb need meie jaoks valmis teha. Kui keegi õpetab. Et on piirid, millest üle võib, aga pole mõistlik minna. Siis me kasvame suureks ja vaatame, et igal pool tulevad piirid vastu. Need, mis me oleme kasvatusega omandanud. Mõned vajalikud ja teised piiravad. Võta siis või jäta.
Et no mis ja kuidas.
Kogu see lapsekasvatus on üks tasakaalukunst. Sedasorti enesearenduskursus.
TJT
neljapäev, 3. märts 2011
Sünnipäev energiaavastusmuuseumis
Tallinnas Põhja puiesteel on vanast elektrijaamast tehtud energiaavastusmuuseum. Vanast elektrijaamast tähendab mh seda, et seal on külm. Kui õues on +/- null kraadi, siis sees on +12, vaatamata sellele, et rõõmsavärvilised radiaatorid on soojad, kõrge lagi ja silmanähtavad avaused ukse ja piida vahel ei võimalda ruumi külmal ajal soojana hoida.
Meie seltskond koosnes kolme ja poole kuni üheksaaastastest lastest ja ma arvan, et neil tegemist piisas. Õnneks oli seltskonnas ka neli täiskasvanut: sellises vanuses lapsed vajavad seal veel üsna palju juhendamist ja täiskasvanu tuge.
Suures saalis mängiti erinevate ägedate seebimullitajate, liivakeerutajate, magnetiteasjanduste ja fakiirilauaga (proovisin järele, tõesti ei ole valus nõelte peal pikutada). Ja kuuliveeretamise mäng. Kõigel kenasti sildid juures, et mis jõud kuskil mõjub. Ja suurematele elektriasjanduse uurimise vahendeid. Meie kõndisime lihtsalt ringi ja katsusime ja vaatasime. Silte ei lugenud, vara veel. Väikestele on liumägi ja ühe mittetöötava lõbustise juures sai kiikuda.
Alumisel korrusel oli nö muinaskoletiste näitus. Nt põhjakonnamasin, mis puupulki katki hammustas. Ja saba liputav näkk. Ja sookoll, keda seekord esindas roheline tehistuust aurumasinate vahel.
Rohkesti masinaid ja mõnele poisile kindlasti meeldis. Minu mõningaseks üllatuseks meeldis koht ka meie tütrele, kes seni pole mingit tehnikahuvi üles näidanud (välja arvatud muidugi arvuti ja mobla klõpsimine). Tütar pidas seda üheks toredamaks sünnipäevaks, kus ta käinud on, aga asi võib olla ka noortes peoperemeestes, kes on tema head sõbrad. Või siis pakkus uus ja teistmoodi koht põnevust.
Teadusteatrit näidati ka. Valati erineva tihedusega värvilisi vedelikke kihiti, lasti ümmargusi tossurõngaid, tulistati aururakette ja põrgatati varrukal seebimulle. See kõik käis tohutukiire seletuse saatel ja giid ei olnud minu meelest lastega kuigi sisukas kontaktis, aga vormiliselt kahtlemata oli. Aga võibla on see jutukiirus õnnistuseks, mis ei lasknud liiga noortel inimestel teemaga haakuda. Meie lapsed on mingi vanuseni silmnähtavalt alfalainepikkusel elanud ja see tundubki õige ja tervislik (seepärast lasteaednikud räägivadki nii tohutu aeglaselt, mis minu jaoks nendega infovahetust pärsib, kui ma ise ei viitsi samale kiirusele või aeglusele minna). Suured ajavad oma suure inimese asja teistel kiirustel.
Üks tagasihoidlik ruum oli sisustatud paari laua ja toolidega. Seal sai koogi lahti lõigata ja ära süüa. Selles ruumis oli soojem ka. Sisustuse suhtes nõudlikule inimesele võib see teadlaslik askees häiriv olla, aga meile sobis küll.
TJT
Meie seltskond koosnes kolme ja poole kuni üheksaaastastest lastest ja ma arvan, et neil tegemist piisas. Õnneks oli seltskonnas ka neli täiskasvanut: sellises vanuses lapsed vajavad seal veel üsna palju juhendamist ja täiskasvanu tuge.
Suures saalis mängiti erinevate ägedate seebimullitajate, liivakeerutajate, magnetiteasjanduste ja fakiirilauaga (proovisin järele, tõesti ei ole valus nõelte peal pikutada). Ja kuuliveeretamise mäng. Kõigel kenasti sildid juures, et mis jõud kuskil mõjub. Ja suurematele elektriasjanduse uurimise vahendeid. Meie kõndisime lihtsalt ringi ja katsusime ja vaatasime. Silte ei lugenud, vara veel. Väikestele on liumägi ja ühe mittetöötava lõbustise juures sai kiikuda.
Alumisel korrusel oli nö muinaskoletiste näitus. Nt põhjakonnamasin, mis puupulki katki hammustas. Ja saba liputav näkk. Ja sookoll, keda seekord esindas roheline tehistuust aurumasinate vahel.
Rohkesti masinaid ja mõnele poisile kindlasti meeldis. Minu mõningaseks üllatuseks meeldis koht ka meie tütrele, kes seni pole mingit tehnikahuvi üles näidanud (välja arvatud muidugi arvuti ja mobla klõpsimine). Tütar pidas seda üheks toredamaks sünnipäevaks, kus ta käinud on, aga asi võib olla ka noortes peoperemeestes, kes on tema head sõbrad. Või siis pakkus uus ja teistmoodi koht põnevust.
Teadusteatrit näidati ka. Valati erineva tihedusega värvilisi vedelikke kihiti, lasti ümmargusi tossurõngaid, tulistati aururakette ja põrgatati varrukal seebimulle. See kõik käis tohutukiire seletuse saatel ja giid ei olnud minu meelest lastega kuigi sisukas kontaktis, aga vormiliselt kahtlemata oli. Aga võibla on see jutukiirus õnnistuseks, mis ei lasknud liiga noortel inimestel teemaga haakuda. Meie lapsed on mingi vanuseni silmnähtavalt alfalainepikkusel elanud ja see tundubki õige ja tervislik (seepärast lasteaednikud räägivadki nii tohutu aeglaselt, mis minu jaoks nendega infovahetust pärsib, kui ma ise ei viitsi samale kiirusele või aeglusele minna). Suured ajavad oma suure inimese asja teistel kiirustel.
Üks tagasihoidlik ruum oli sisustatud paari laua ja toolidega. Seal sai koogi lahti lõigata ja ära süüa. Selles ruumis oli soojem ka. Sisustuse suhtes nõudlikule inimesele võib see teadlaslik askees häiriv olla, aga meile sobis küll.
TJT
kolmapäev, 2. märts 2011
Lättes avatud uste päev
Praegusel ajal on waldorfkoolides lahtiste uste päevad. Kel huvi, võib kaema minna.
Lätte üritused on toredad olnud, olen vahel käinud. Ka siis, kui pole oma last sinna viimas olnud, lihtsalt huviline võib ka olla. Ja need viltimise töötoad on mõnusad. Kus ma muidu viltida saaks, kui mitte sedasorti üritustel. (Kodus viltimiseks pean käima juhendusi küsimas - ja ikka samadelt inimestelt.)
TJT
Olete oodatud külalisteks Erakooli Läte avatud uste päeval, mis toimub 11. märtsil
aadressil Kruusa tn. 23, Keilas.
Kavas:
15.00 Laste loomingu näituse avamine
15.30 Tutvustav ringkäik koolimajas
16.00-17.30 Kevadet ootav viltimise töötuba
17.00 Tutvustav ringkäik koolimajas
18.00-18.30 Erakooli Läte õpilaste kontsert
19.00-20.30 Loeng lastevanematele „Kool kogukonna südameks“
15.00 -21.00 Avatud kohvik vanemate küpsetatud hõrgutistega ja lastehoid.
Keila lehes ilmus selle kohta selline lugu.
Lahtiste uste päev Erakoolis Läte
Pea kõik külastajad lahtiste uste päeval olid lapsevanemad, kelle lastel seisab ees kooliminek või kooli vahetus. Huvilisi oli Keilast ja Keila ümbruskonnast Tallinnani. Sissetulekuaulast sai kaasa võtta Lätet tutvustavat infot.
Lahtiste uste päeva üritustena korraldas Erakool Läte oma õpilaste loomingut tutvustava näituse, viltimise töötoa, kohviku ja kontserdi. Üritused leidsid aset erakooli ruumides Kruusa tänaval, Rukkilille lasteaia ühes tiivas. Ürituste korraldajateks olid erakooli enda lapsevanemad, kes kandsid kaelas silti kirjaga “Läte”, vastasid külastajate küsimustele ja vahetasid muljeid.
Näitusel oli välja pandud kooliõpilaste joonistusi ja töövihikuid. Erakooli Läte tegevus põhineb waldorfpedagoogikal. Õpilaste joonistused ja vihikud andsid aimu, kuidas õppetöö sellises koolis toimub. Joonistustel oli kujutatud muinasjuttude teemasid ja tähtpäevadel korraldatud üritusi. Mitmed näitust külastanud huvilised märkisid, et pildid on fantastilised. Kohvikus pakuti kehakinnituseks erakooli lapsevanemate valmistatud salateid, võileibu, kooke ja jooke. Einestada sai kohapeal laua taga istudes. Toidul olid juures hinnasildid. Kogutud raha läheb erakooli tegevuse toetuseks.
Viltimise töötoast vaimustusid eelkõige koolieelikud lapsed. Juhendajate käe all valmistasid lapsed villast värvilisi looma- ja linnukujusid, nimetähti ja muid kujundeid. Viltimine köitis lapseeas külastajaid märksa rohkem kui nende vanemaid, mistõttu viltimise töötuba toimis lastehoiuna, kuigi lastehoid oli korraldatud omaette eraldi mänguasjade ja pildiraamatutega varustatud ruumis.
Lahtiste uste päeva külastanud lapsevanemad ja huvilised said Erakooli Läte ruume ja üritusi uudistada erakoolis ringi jalutades. Haridus- ja kultuuriselts Läte juhatuse esimees Urmas Keller tegi külalistele ringkäiku ning tutvustas waldorfkooli toimimispõhimõtteid. Külastajad said ülevaate kooli ajaloost, tulevikuplaanidest ja õpilaste koolipäevast. Lapsevanemad, kes nägid võimalust oma last järgmisel õppeaastal siia kooli panna, täitsid kohapeal avalduse.
Külastajaid huvitasid väga riikliku üldhariduse ja waldorfhariduse erinevused ja sarnasused. Korduvalt küsiti erinevate koolituspõhimõtete omavahelise sobivuse kohta, et kui kerge või raske on lapsel tavakoolist waldorfkooli minna või vastupidi. Läte juhatuse esimees Urmas Keller vastas, et õppekava on kõigil Eesti koolidel ühtemoodi kinnitatud ja ükski kool ei tegutse koolitusloata. Selles mõttes on erinevatel koolidel ühisosa olemas.
Erakooli Läte lahtiste uste päeva kavasse kuulus kontsert kooli saalis, kus kooli õpilased esinesid laulude, luuletuste, kandle- ja flöödimänguga. Lapsed õpivad esimesest klassist peale mõnda võõrkeelt, mistõttu laulud ja luuletused olid mitmes keeles. Lisaks lastele esines kontserdil kooli lapsevanemate kandlekoor, mis plaksutati koguni lisalugu esitama.
Lätte üritused on toredad olnud, olen vahel käinud. Ka siis, kui pole oma last sinna viimas olnud, lihtsalt huviline võib ka olla. Ja need viltimise töötoad on mõnusad. Kus ma muidu viltida saaks, kui mitte sedasorti üritustel. (Kodus viltimiseks pean käima juhendusi küsimas - ja ikka samadelt inimestelt.)
TJT
Olete oodatud külalisteks Erakooli Läte avatud uste päeval, mis toimub 11. märtsil
aadressil Kruusa tn. 23, Keilas.
Kavas:
15.00 Laste loomingu näituse avamine
15.30 Tutvustav ringkäik koolimajas
16.00-17.30 Kevadet ootav viltimise töötuba
17.00 Tutvustav ringkäik koolimajas
18.00-18.30 Erakooli Läte õpilaste kontsert
19.00-20.30 Loeng lastevanematele „Kool kogukonna südameks“
15.00 -21.00 Avatud kohvik vanemate küpsetatud hõrgutistega ja lastehoid.
Keila lehes ilmus selle kohta selline lugu.
Lahtiste uste päev Erakoolis Läte
Pea kõik külastajad lahtiste uste päeval olid lapsevanemad, kelle lastel seisab ees kooliminek või kooli vahetus. Huvilisi oli Keilast ja Keila ümbruskonnast Tallinnani. Sissetulekuaulast sai kaasa võtta Lätet tutvustavat infot.
Lahtiste uste päeva üritustena korraldas Erakool Läte oma õpilaste loomingut tutvustava näituse, viltimise töötoa, kohviku ja kontserdi. Üritused leidsid aset erakooli ruumides Kruusa tänaval, Rukkilille lasteaia ühes tiivas. Ürituste korraldajateks olid erakooli enda lapsevanemad, kes kandsid kaelas silti kirjaga “Läte”, vastasid külastajate küsimustele ja vahetasid muljeid.
Näitusel oli välja pandud kooliõpilaste joonistusi ja töövihikuid. Erakooli Läte tegevus põhineb waldorfpedagoogikal. Õpilaste joonistused ja vihikud andsid aimu, kuidas õppetöö sellises koolis toimub. Joonistustel oli kujutatud muinasjuttude teemasid ja tähtpäevadel korraldatud üritusi. Mitmed näitust külastanud huvilised märkisid, et pildid on fantastilised. Kohvikus pakuti kehakinnituseks erakooli lapsevanemate valmistatud salateid, võileibu, kooke ja jooke. Einestada sai kohapeal laua taga istudes. Toidul olid juures hinnasildid. Kogutud raha läheb erakooli tegevuse toetuseks.
Viltimise töötoast vaimustusid eelkõige koolieelikud lapsed. Juhendajate käe all valmistasid lapsed villast värvilisi looma- ja linnukujusid, nimetähti ja muid kujundeid. Viltimine köitis lapseeas külastajaid märksa rohkem kui nende vanemaid, mistõttu viltimise töötuba toimis lastehoiuna, kuigi lastehoid oli korraldatud omaette eraldi mänguasjade ja pildiraamatutega varustatud ruumis.
Lahtiste uste päeva külastanud lapsevanemad ja huvilised said Erakooli Läte ruume ja üritusi uudistada erakoolis ringi jalutades. Haridus- ja kultuuriselts Läte juhatuse esimees Urmas Keller tegi külalistele ringkäiku ning tutvustas waldorfkooli toimimispõhimõtteid. Külastajad said ülevaate kooli ajaloost, tulevikuplaanidest ja õpilaste koolipäevast. Lapsevanemad, kes nägid võimalust oma last järgmisel õppeaastal siia kooli panna, täitsid kohapeal avalduse.
Külastajaid huvitasid väga riikliku üldhariduse ja waldorfhariduse erinevused ja sarnasused. Korduvalt küsiti erinevate koolituspõhimõtete omavahelise sobivuse kohta, et kui kerge või raske on lapsel tavakoolist waldorfkooli minna või vastupidi. Läte juhatuse esimees Urmas Keller vastas, et õppekava on kõigil Eesti koolidel ühtemoodi kinnitatud ja ükski kool ei tegutse koolitusloata. Selles mõttes on erinevatel koolidel ühisosa olemas.
Erakooli Läte lahtiste uste päeva kavasse kuulus kontsert kooli saalis, kus kooli õpilased esinesid laulude, luuletuste, kandle- ja flöödimänguga. Lapsed õpivad esimesest klassist peale mõnda võõrkeelt, mistõttu laulud ja luuletused olid mitmes keeles. Lisaks lastele esines kontserdil kooli lapsevanemate kandlekoor, mis plaksutati koguni lisalugu esitama.
Merejääl
Igal päeva- ja aastaajal on mul looduses oma lemmikud. Märtsialguse lemmik on merejää.
Kõndida vaiksel valgel lagendikul. Ja mitte alati nii vaiksel. Jääl on oma hääled. Lummavad. Ja mitte ka nii valgel. Seal on ütlemata palju varjundeid. Päikselisel päeval valgust ja avarust ja mingit erilist tühjuse väge. Ja see valgus teeb mustrid ühelt poolt ühe-, teiselt poolt teistsuguseks. Kolmandalt poolt kolmandasuguseks. Mustreid, struktuure ja mõni „miks ta siia niukse asja tegi”.
Sellises kohas ma tahan ainult tunda, kompida, haista, kuulda ja näha. Ilma teadusliku kallakuga targutusteta – sellises kohas kogen, kuidas inimlik teadmine on looduse tarkuse kõrval tühine. Vaadata, kuidas veemutid on oma jäämullahunnikuid teinud. Lähedalt on need jääroosid. Ainult teadlashing võiks pidada neid vee alt välja paistvateks kivideks, mis kobrutavate jääpangakestega kaetud. Aga las siis pidagu. Minu jaoks liiga proosa.
Praegu on jää veel paks, nägime, kuidas Rocca al Mare ja Stroomi vahel tehti jääpuuriga auk sisse ja jääpaksus oli vast pool meetrit. Võib lastega käia küll. Täna ja homme ja veel natuke. Kuigi praod on sees. Ja päike kütab. Bioneer hoiatas ka midagi.
Kunagi olen merejää peal uisutanud ka, kuumal märtsi-(või oli see aprilli?)päeval T-särgi väel ringi uhanud. Ja järvejää peal suusatanud. Tolle jää peal oli nii ühte kui teist tehtud, saaks küll. Kõndija sai jalataldadega tunnetada kandvaks jäätunud tiheda lume erinevaid struktuure ja selle kõlasid. Igale oma.
TJT
Kõndida vaiksel valgel lagendikul. Ja mitte alati nii vaiksel. Jääl on oma hääled. Lummavad. Ja mitte ka nii valgel. Seal on ütlemata palju varjundeid. Päikselisel päeval valgust ja avarust ja mingit erilist tühjuse väge. Ja see valgus teeb mustrid ühelt poolt ühe-, teiselt poolt teistsuguseks. Kolmandalt poolt kolmandasuguseks. Mustreid, struktuure ja mõni „miks ta siia niukse asja tegi”.
Sellises kohas ma tahan ainult tunda, kompida, haista, kuulda ja näha. Ilma teadusliku kallakuga targutusteta – sellises kohas kogen, kuidas inimlik teadmine on looduse tarkuse kõrval tühine. Vaadata, kuidas veemutid on oma jäämullahunnikuid teinud. Lähedalt on need jääroosid. Ainult teadlashing võiks pidada neid vee alt välja paistvateks kivideks, mis kobrutavate jääpangakestega kaetud. Aga las siis pidagu. Minu jaoks liiga proosa.
Praegu on jää veel paks, nägime, kuidas Rocca al Mare ja Stroomi vahel tehti jääpuuriga auk sisse ja jääpaksus oli vast pool meetrit. Võib lastega käia küll. Täna ja homme ja veel natuke. Kuigi praod on sees. Ja päike kütab. Bioneer hoiatas ka midagi.
Kunagi olen merejää peal uisutanud ka, kuumal märtsi-(või oli see aprilli?)päeval T-särgi väel ringi uhanud. Ja järvejää peal suusatanud. Tolle jää peal oli nii ühte kui teist tehtud, saaks küll. Kõndija sai jalataldadega tunnetada kandvaks jäätunud tiheda lume erinevaid struktuure ja selle kõlasid. Igale oma.
TJT
esmaspäev, 28. veebruar 2011
Tarkusest
Järeltunnetades hiljutisi raamatuteteemalisi postitusi, märkan, et ka minul on laste toimetuleku teemalisi hirme. Et ahah, ka mina arvan, et neid on vaja nende (või minu?) edukama tuleviku huvides intellektualiseerida. Väikselt, vaikselt ja endagi eest poolsalamisi edastan minagi neile teadmist, et raamatutes on tarkus ja tõde. Viimaks ka seda, et haridus on edu pant. Mida ilmselt mulle on aastaid alateadvuse rakumällu söövitatud.
Hoopis vähem pühendunult tegelen sellega, et õpetada oma lapsi iseennast kuulama, endaga sidet hoidma, looduse kaudu vaikust ja rahu leidma. See on tundunud ülitähtis, aga sellesuunalisi tegusid on vähem leida. Süsteemsusest ja regulaarsusest rääkimata.
Ka mina olen lapse aja täis korraldanud „arendavaid tegevusi“. Või lasknud tal korraldada. Miski sellest on vast hea ja vajalik, aga kas kõik?
Ja kui koolilaps enam suurt õueskäimisest ei hooli, looduses olemist äkki igavaks peab (väiksena oli tal seal alati tegemist küllalt, erinevalt kodust, kus ta igavuse pärast mu vaeseomaks vaevas) ja parema meelega arvutis tiksuks,siis võtan seda kui arengu loomulikku kulgu. Või et laps on kõigist oma „vajalikest“ (õigem oleks vist öelda kohustuslikest) asjadest väsinud. Mitte kui enda kasvatuslikku praaki. Nojah. Hea teada.
Hiljem lisatud: samal teemal tekkis keskustelu eelmise postituse kommentaariumis - tore, et samal ajal tuleb samasisulisi mõtteid teistegi inimeste pähe.
TJT
Hoopis vähem pühendunult tegelen sellega, et õpetada oma lapsi iseennast kuulama, endaga sidet hoidma, looduse kaudu vaikust ja rahu leidma. See on tundunud ülitähtis, aga sellesuunalisi tegusid on vähem leida. Süsteemsusest ja regulaarsusest rääkimata.
Ka mina olen lapse aja täis korraldanud „arendavaid tegevusi“. Või lasknud tal korraldada. Miski sellest on vast hea ja vajalik, aga kas kõik?
Ja kui koolilaps enam suurt õueskäimisest ei hooli, looduses olemist äkki igavaks peab (väiksena oli tal seal alati tegemist küllalt, erinevalt kodust, kus ta igavuse pärast mu vaeseomaks vaevas) ja parema meelega arvutis tiksuks,siis võtan seda kui arengu loomulikku kulgu. Või et laps on kõigist oma „vajalikest“ (õigem oleks vist öelda kohustuslikest) asjadest väsinud. Mitte kui enda kasvatuslikku praaki. Nojah. Hea teada.
Hiljem lisatud: samal teemal tekkis keskustelu eelmise postituse kommentaariumis - tore, et samal ajal tuleb samasisulisi mõtteid teistegi inimeste pähe.
TJT
laupäev, 26. veebruar 2011
Teeme raamatuid
Kui ma laps olin, avastasin ühel hetkel raamatute tegemise võlu. Oma esimese raamatu tegin umbes seitsmeaastaselt (vist veel lasteaialapsena). See oli tollase joonistusvihiku pikkune lugu pardist, kes läks Aafrikasse oma sõpradele külla. Ühele lehele mahtus umbes seitse rida, mis olid suuri püüdlikult maalitud trükitähti täis lükitud, iga rida pidulikult eri värvi. Suured pildid muidugi ka, mänguloomade pealt maha joonistatud tegelastega. Ma sain sünnipäevaks kuue vildikaga komplekti ja tolle joonistusvihiku ning need läksid kohe kasutusse. Algklassilapsena tegin mitmeid loomaraamatuid Austraalia ja Aafrika loomadega. Need loomad joonistasin võimalikult tõetruult ja no ikka ülipüüdlikult ENE-dest maha ja teisele küljele jutu juurde, kah ENE-st.
Meie tütar tegi oma esimese raamatu nelja ja pooleselt. Seal oli muidugi rohkesti minu abi ka mängus, tema laulis ja mina kirjutasin sõnad üles. Üsna abstraktses laadis pildid tegi laps ise. (Ma olin vaimustuses ka, laste loomingu ehedus mõjub otse südamesse.) Viimasel ajal on ta teinud samuti paar eksootiliste loomade raamatut lõbusate värsikestega. Ja mõned lihtsalt raamatud oma nukkudele ja paar sõpradele kinkimiseks.
Ja nüüd selgus, et neil on koolis projektitöö päev. Et eilse reedese koolipäeva asemel (mis oli koolist vaba) tuleb kirjutada referaat ühest metsloomast, mille kohta tuleb raamatuist või internetist materjali otsida (ja kopi-pasteerida ei tohi). Imestasin, et nii noortel, juba teise klassi lastel selline keeruline töö. Referaate on muide väga keeruline kirjutada, esimest tosinat vähemalt, pärast läheb libedamalt ehk. Tütar asus kohe tööle. Pidasime põgusalt aru, kellest teha ja kust materjali leida. Pakkusin talle riiulilt ühte toredat lasteraamatut saarmast ja see sobis. Varsti oli kaks lehekülge referaati valmis, siis väsis käsi ära. Lausa imestasin jah, täitsa korralik töö. Et suurt midagi küsimata aga muudkui tegi. Aga ma siis ei seletanud ka midagi. Kui pole küsitud, parem olla vastamata.
Paar päeva hiljem oli meil suur mure. Õpetaja oli referaadi tegemisest täpsemalt kõnelnud ja siis leidis laps, et tema tehtu ei kõlba kuhugi. Mure oli kohe nii suur, et ma olin selle ees täiesti võimetu. Lihtsalt uppusin sinna sisse ära, toatäis lapse muret pole ka emale naljaasi. Aga isa õnneks lohutas lapse ära ja trükkis talle internetist materjali välja ja ühe ilusa pildi ka, kus kunstnik on kujutanud saarmat kivil.
Ja rahunenud lapsele suutsin välja pakkuda variandi, kuidas ta oma senist tööd ikka kasutada saab, lihtsalt õpetaja soovitud täiendusi lisades. Ja ta asus uuesti innukalt tööle. Tõusis vabadel päevadel hommikuti kell seitse ja tegi tunnikese referaati (tõesti nagu tegelane Mihkel Muti romaanist), siis läks päevane mürgel lahti. Kui esimene kaanepilt ei sobinud (ilusasti maha joonistatud saarmas, aga paber oli maastiku-pidi nagu kunstnikul, mitte portree-pidi, nagu ülejäänud tekst), tegi uue ja sama ilusa. Kuigi isa oli talle minu meelest väga hea lahenduse välja pakkunud. Sai tõesti parem, tunnistan ja tunnustan.
Minu meelest kõlbaks see referaat neljandas klassis ka esitada. Seal on vist juba neli lehekülge juttu, andmete ja pildi leheküljed veel lisaks. Aga laps tahab ikka jätkata. Mis mulle ühelt poolt meeldib. Ma rõõmustan, kui tal ehk on võimalust ja eelkõige just julgust elada kire ja pühendumisega. Kirg ja pühendumus annavad elule värvi ja ilma selleta tundub mulle elu mage ja hall. Kui juba, siis ikka täie rauaga ja kogu raha eest, et oleks tunda, et on tehtud ja elatud. Teisalt tundub, et ta on oma isa perfektsionismi üle võtnud, mille üle ma muidugi ei tohiks ka kurta, sest vähemalt kolm kõige parematest asjadest mu elus on sellega seotud. Aga ikka mõtlen, et kas laps peab nii palju pingutama. Kui saaks ju lihtsamalt ka, mina küll saaks. (Tegelikult tasub ju iga pühendumus end ära, mul on küll tasunud, iga kirg toob kaasa mingi kingituse oskuse või omaduse näol, mida teinekord jälle võib millekski hädasti vaja minna. Aga eks neil kingitustel ole oma hind ka, vahel valus.)
Vaatan, et olen ikka pidur küll. See „lihtsamalt ka”, kompromisside otsimise tee viib vahel ka tülpimusse, konjunktuurlusse ja konformismi. Mulle on need kohad hästi tuttavad - ja oma lapsele ei soovita. Või otsin tasakaalu. Kuni laps end mõõdukal keskteel hoida ei oska, pean mina tema suunamist oma tööks. Kui ainult ise teaks, kus teise või kasvõi iseendagi jaoks see õige elamise koht on. Võib-olla peaks seniks suunamata olema? Aga kuidas ma muidu teada saaks, kui ei proovi. Selline lapsevanema igihaljas küsimus siis seekord sellisel teemal.
No küll ikka sai teemasid ühte postitusse. Aga elu on ju selline. Kuigi kuskil on ka lihtsalt lumi ja lihtsalt leib. Aga ma ei inspireeru sellest kirjutama. Sõlmede sasipuntrad paeluvad enam. Mõni jälle lahendab sudokusid.
TJT
esmaspäev, 21. veebruar 2011
Varase ea raamatutest
Meie poeg on ka vastselt jõudnud muinasjutuikka ehk eelmises kokkuvõtlikus kirjandusteemalises postituses nimetatud kirjanduse lugejaks, aga panen siinkohal kirja noorema ea, meie peres kolme- kuni viieaastaste lugemisvara.
Millest ma olen lastele raamatuid valides lähtunud? Sellest ka muidugi, et intellektuaalsus on tänapäeval hea toimetuleku üks alustalasid ja et läbi lugude areneb inimese hing – seega on raamat üleüldse oluline. Ja positiivne eelhoiak raamatu suhtes peaks koolis elu kergemaks tegema – et kooliks oleks huvi, valmisolek ja harjumus raamatuga suhelda. Õppimise kirg ja oskus raamatuid kasutada teeb kooliaja ikka palju sisukamaks.
Need raamatuga kohtumise valmisolekud pole meil kummalgi lapsel kuidagi iseenesestmõistetavalt sünniga kaasas olnud. Esialgu ei tahtnud kumbki mingit ettelugemist. Tütrele alustasin u kahe aasta sünnipäeva järel piltidega kolme karu raamatu järgi jutustamist. U pool aastat jutti kustutasin õhtul tule ja jutustasin seda lugu, iga jumala päev sama. Oleks laulda osanud, oleks muidugi mängitamislaulud parem valik olnud, aga siis ma veel arvasin, et ma ei oska laulda (sest kuskilt olin võtnud veidra arusaama nagu oleks laulmise juures tähtsaim viisipidamine – praegu arvan, et see on nö vana süsteemi arusaam, aga ma pean nüüd paremini viisi ka). Varases eas peaks näpumängud ja hüpitused parim kirjandusvara olema, aga mina sellega väga ei tegelenud, sest ise ei haakunud.
Siis leidsin lapse joonistatud piltidega Leelo Tungla luuleraamatu, mida lugesin ka mitu kuud, kasvõi une pealt ja peast. Siis oli tütar u kahe ja poolene ja see oli esimene raamat, mis talle meeldis. Rütm ja lapse joonistatud pildid panid ta raamatust huvituma.
Kolmanda sünnipäeva järel said tütrele ja u pool aastat hiljem pojale lihtsad tekstid vastuvõetavaks. Lood loomadest ja lastest („Jip ja Janneke“). Aino Perviku Kaari lood oleks olnud hea valik, aga ei viitsinud neid välja otsida. Lugesime siis Laura sarja, see sobis küll. Mulle väga ei meeldinud kui välismaine ja meeleolult kah selline pealiskaudne, aga mis teha, kui enamaks polnud pealehakkamist. Ilusad pildid olid esimestel aastatel olulised.
Pojale meeldisid eriti nunnud karuteemalised raamatud. Ilusad lihtsad selged pildid ja lugu, mis kõneleb sellest, et üksteise hoidmine on kõige tähtsam. Raamatukogust sai neid võetud ja pole pealkirju meeles. Tiia Toometi „Suur karuraamat“ mänguasjamuuseumi sattunud karudest tundub mulle mõttetult teaduslik (minu meelest väga seotud ajalooga, meie laste jaoks võõra kultuurisüsteemi tundmaõppimisega) ja seda ma pole oma lastele tutvustanud. Vähem infomüra varases eas. Rohkem ruumi tunnetele ja kujutlusvõimele. Ma olen ajalooteadmiste poolt, kui lapse armas küpses eas tuttav nt oma lapsepõlvest midagi asjakohast räägib, aga targutamiseks on eelkooliiga liiga vara.
Maurice Pledgeri imeliste (liikuvate) piltidega raamatud meeldisid meile kõigile. "Jänku Jussi seiklus" on näiteks sellest, kuidas liblikas areneb - kahe-kolmesele arusaadaval viisil. Idaalne lugemine minu meelest. Ja need Maurice Pledgeri kleepsuraamatud on vast viiesele paras lektüür - need on juba üsna koolilikul viisil harivad. Aga ikka väga ilusad ka.
Nagu püsilugeja teab, on suur osa minu waldorfiteadmistest nö teise-kolmanda ringi teadmised e kelleltki kuuldud, kes võibla on omakorda kelleltki midagi kuulnud, selle naised-saunas-rääkisid agentuuri sõnumeid ei saa alati puhta kullana võtta, aga ma ikka viitan selle NSR agentuuri kaudu minuni jõudnule. Niisiis minu arusaama järgi waldorfpedagoogika seisukohtadest on lastele esimesel kolmel eluaastal parimad rahvalikud lauleldused koos hüpitamiste ja näpumängudega. Ja kogemusest lisan, et väga mõnusad rütmilised tekstid e luuletused võivad kah asja ära ajada. Aga ei pruugi. Pojaga nagu ei juhtunud.
Pärast viiendat eluaastat, kui algab kujutlusjõudude tormiline areng, algab ka muinasjuttude aeg. Intellektualiseerimisega tasub 9. eluaastani ettevaatlik olla. Või vähemalt hammaste vahetumise alguseni. Meie pojal on muinasjutuiga alles üsna hiljuti pihta hakanud. Lihtsamad arhailisemad lood võivad läbi minna, aga n-ö ulmevallast sobivad kõige paremini ikka inimesestatud loomade seiklused ja päkapikulood. Päkapikuusk on ikka raudkindel. Parim raamat, mida elementaarolevustest (haldjad, härjapõlvlased, päkapikud) olen näinud, on 1920. aastate „Laste Rõõmu“ lugude valikkogu „Meie lapse päkapikulood“. Enamik lugusid on saksa keelest tõlgitud ja neis on ajastuomast kasvatuslikku näpuviibutust, aga mitte ainult. Neid lugedes sain nüüd lõpuks ise ka aru, mis tegelane see päkapikk on ja kust see mütoloogia tuleb. Ma kuidagi ei haakunud sellega varem, aga nüüd – parem hilja kui mitte kunagi – vabanesin kommertsjamadest sügavamaid kihistusi mõistma.
Ja kui ma selle lõigu olin kirja pannud, näitas tütar mulle Astrid Lindgreni "Pöialpoiss Nils Karlsoni", mille olemasolust ma seni üldse teadlikki polnud. Ja see võitis hoobilt mu südame ja parima pöialpoisiraamatu tiitli. Minu meelest on armas lugeda tavaliste laste elust, kes näiteks Stockholmi kesklinnas elades sõbrustavad pöialpoistega. Just see tunne ja teadmine, et imed on olemas ja võimalikud, aitab minu meelest ka suurena hinge avali hoida, uskuda, loota ja oma asju ajada. Raamat, mida ma oma lastele ette lugeda tahan. Minu lemmikuid Lindgreni teoste hulgas ka.
Christl Vogli haldjaraamatud kõlbavad ka kasutada, kuigi mulle Kirilille kirjastuse lasteraamatutes sageli leiduv maine pealiskaudsus ei meeldi. Need haldjaraamatud kirjeldavad pigem pärislaste omadusi muinasjutupärases võtmes. Aga meie tütar pole ka sedasorti haldjamajanduse vastu huvi tundnud, tema huvi on olnud palju sügavam, ise haldjas olla ja loodust haldjalikul viisil suunata (mind ta suunab pidevalt, miks siis mitte ka rohu kasvamist vms). Ma ei imestaks, kui ta haldjaid näeks ka. Kätlin Vainolal on kommertshaldjandusest raamat „Kelli – peaaegu haldjas“. Täitsa tore lugemine sellest sordist (ehk siis tänapäevasest pereelust ületöötanud vanematega ja ohtralt pealiskaudset vidinamajandust, nagu see kõrgema keskklassi linnaperedes võib tavaline olla). Mõnda sorti väikestele haldjatüdrukutele loodetavasti abiks tee leidmisel raamatute juurde, kirjanduslik-keeleliselt päris hea. See viimane on minu jaoks olulisem kui võibla välja paistab. Mind kurvastab, kui lasteraamatud on sisuvigade ja keelelohakustega, aga eks ma püüa mõistev olla ja ära siluda, kus annab.
Pojale on palju ka loomaraamatuid loetud. Aga loomad, sageli võõramaist päritolu, pole tema jaoks kuigi päris. Sellises maises tähenduses, nagu minu jaoks siis. Pigem on need mingid müütilised vormi muutvad olendid, kel on imepäraseid võimeid ja oskusi. Oi, kuidas ma pingutan, et mitte oma suure tarkusega neid mõttemänge ära rikkuda. Kuulamist ja imestamist jätkub kauemaks.
Ja Kirilille kirjastuse Stefan Casta sipelgas Sofi seene-, lille-, puude- ja marjaraamat on toredad. Neid on poeg huviga vaadanud. Tütar jälle mitte. Tema hing vajab kõrgeimaid vaimseid väärtusi, mille kandjaks on muinasjutud. Pojal on maailmaga asisemad suhted ja teda huvitavad pärisemad lood. Või siis poistelikult palju põnevust nagu neis päkapikulugudes. Seal juhtus alati midagi ootamatut ja see teda köitis – kuigi ainult üheks lugemiskorraks, teist korda ta enamasti neid lugusid ei soovinud, sest teadis juba, millega lugu lõpeb. Eks tütar ju tea ka neid muinasjutte, aga loeb ikka, lugemise mõnu pärast ja vajadusest kaunites ilmades hõljuda.
See lisandus ka, et kurb küll, aga minu waldorfiteadmised lõpevad paljus lapse kooliminekuga. Ja kuna meie tütar käib tavakoolis, siis iseenesest need hilisema ea teadmised kuskilt ei teki ka. Lapsevanemate arendamiseks peetakse küll loenguid, aga pigem Tartus ja sinna pole viitsinud minna. Tegelikult on igal kooliaastal ka omad teemad, mis selle ea hinge arenguga seotud. Küll oleksin tänulik, kui keegi teaks mulle mingi asjakohase ülevaateteose juhatada.
Raamatute teemal kirjutatu on koondatud raamatu sildi alla, proovisin varasemat mitte üle korrata.
TJT
Sünnipäevakingid
Mida lapsele sünnipäevaks kinkida? Raske teema, olgu siis kingisaajaks enda laps või mõni lapse sõber. Me pole enda lastele väga suurejoonelisi kinke teinud. Vanaemad tahavad selle rõõmu endale ja nii me oleme jalgrattad-suusad seni mujalt saanud. Ja sõpru on nad ikka palju tahtnud kutsuda ja nii saab kingitusi ka palju. Meie poolt on siis pigem pidu või muu elamus. Need kingid siin on eri aegadel saadud, sest pole väga loota, et ma viitsiks sel teemal palju sisukaid postitusi teha. Ühega ehk saab hakkama.
Sel aastal rõõmustasin, kui poeg sai Prantsuse muinasjuttude ja Klaabu CD-d. Mõlemad on täitsa kuulatavad ja minu maitse järgi (oh, ma tõesti kannatasin nn „Parimate muinasjuttude“ ja Onu Remuse all, kui neid kunagi leierdati). Üksküla loeb teadagi mõnusalt, rahulikult ja sügavalt, pealegi on plaadil kena helikujundus (aga pole kirjas, kes on autor). Jaagub Kreem oli minu jaoks üllatav leid, meeldib nii mulle kui eriti veel pojale, ainult loeb lapse jaoks pisut kiiresti, ta ei jõua järele öelda; helikujundus on ka tore. Ka Anu Lambi „Lotte reis Lõunamaale“ on hea kuulamine. Veel meeldib mulle väga Piret Pääri ja Anne Türnpu loetud eesti muinasjuttude plaat, mida tütar kunagi meeleldi kuulas. Ja luges pärast raamatut peale. Väga ilus raamat pealegi. „Pöial-Liisisid“ oli muusikapoes hiljuti kaks erinevat, aga jätsin ostmata. Parem siis loen ise.
Headest CD-st tuleb kindlasti meelde ka raamatuga (ja pillide õpetusega) klaverijutt „Neli heldet haldjat“ ("12 kuu" muinasjutu teemadel, Tšaikovski muusika ja Reti Saksa piltidega). Seda kuulati ikka tõesti 12 kuud jutti, kui mitte kauem. Aga mind ka ei tüüdanud ära, kuigi ma pole suur Liina Olmaru austaja.
Klaverijutt „Võluvitsa vägi“ on palju vähem kuulamist leidnud. Meie pojal on vahel väga isu klassikalise muusika järele, tema armastab balletimuusika plaati, mis oli kaasas balletipusle raamatuga. Huvitav kooslus see viimane, aga rohkesti kasutamist leidnud.
Pojale meeldis kunagi delfiini- ja vaalalaude plaat, mis mees talle internetist leitu põhjal tegi. Vaalalaulud aitasid kunagi ka meie rahutul tütrel uinuda. (Praeguseks on uneraskused unustatud, pigem väsimus mureks).
Pusled ja pusleraamatud on ka meeldinud. Õnneks on ikka ilusate piltidega olnud. Üks on ka maailma riikide ja teine Eesti kaardiga. Need olid ka mõnda aega huvitavad. Ma ise pole suurem asi geograafiahuviline, lapsepõlves tundus mulle riikide pindalate, lippude ja rahvaarvudega kaardimäng igav – mind on ikka huvitanud pigem lood. Aga need pusled meeldivad mulle ka. Kuna on asju, mida haritud inimene võiks teada, siis olgu nende õppimine vähemasti tore. (Ja isegi kui nad ei peaks tahtma haritud inimesteks saada, jääb mängides ikka üht-teist külge)
Neli-nuppu-ritta-mängu sai poeg ka. Neli nuppu ritta on talle veel raskevõitu ettevõtmine, vähemalt minu vastu mängides. Siis väga lootust pole – ma ei tee ennast lollimaks kui ma olen, aga ma olen selle juures nii sõbralik ja toetav kui võimalik, et ta ikka tahaks mängida. Ja sinna juurde õpetan vähehaaval strateegiaid ka. Poeg talus mehiselt ühe kaotuse teise järel ja pakkus siis välja, et mängiksime kolme nuppu ritta – mängu käigus (kuna siis võidaks alati alustaja) leidsime, et siis mängime mängulaua täis ja loeme pärast punktid kokku. Tülikam, aga sellisel viisil on ka pojal õnnestunud mind võita. Ja isegi kaotaja saab palju punkte. Nii on taaskord kõik rõõmsad ja laps arendatud. Eks ümbritsevat elu vaadates on ju selge, et intellektuaalne võimekus ja strateegiamajandus tagavad sageli edu. Nii et selles punktis ma väga waldorfimeelne pole (ja teisalt on minu meelest waldorfi seisukoht pigem sunniviisilise liigvarase arendamise vastane, mitte ei välista intellektuaalsuse arendamist üleüldse, või noh, mina võtan seda nii, keskteid ja inspiratsiooni otsides). Igatahes oli selline kolm-nuppu-ritta ka minu jaoks piisavalt tore mäng.
Väga meeldis magnetkuulikeste mäng (u 400 kr), mille mees Taibula poest leidis (siin ka üks ilus video, need on tõesti ise järgi tehtavad trikid siin ja youtube'is ja mõnusad tõesti). Pakub pinget näpuosavusele ja mõttetegevusele. Taibulas on teisi toredaid magnetimänge ka (kõik üsna kallid), mingeid leiab ka suure poe mänguasjariiulilt. Mul on tunne, et lastele see magnetivärk meeldib. Väikestest kuulikestest saab igasugu ehitisi teha ja lihtsalt tore vaadata, kuhu. Internetis on õpetusi, kuidas peenemaid süsteeme teha. Aga ühel päeval mängisid nad sellist mängu, et üks põrgatas kuulikese teele ja teine püüdis enda käes oleva magnetkuuliussiga kinni. Ja siis vahetasid kohti. See pakkus neile tükiks ajaks sõbralikku tegevust. Telekast ja arvutist eemal hoitud lapsed peavad ju alailma end ise lõbustama ja uusi tegevusi välja mõtlema.
Poeg sai dinosauruste raamatu, see meeldis väga. Talle on meeldinud ka linnu- jt looduseraamatud. Ja armsad loomalaste lood. Nüüd möirgab meil siin vahel noor dinosaurus. Ja vahel jälle põmmutab keski sõjamees oma kuulipildujaid ja muid sõjamasinaid. Üksildasel vaikusehetkel põmmutab mul vahel see pikalt kõrvus (mida küll lasteaiaõpetajad oma vaikusehetkedel kuulevad?).
Kaleidoskoop on tore asi. Igal lapsel võiks olla. Ja luup.
Meie lastele on meeldinud päris looma moega loomadega mängida, neid on aegade jooksul kingitud. Ka puidust arhailisema moega taluloomad on toredad. Ja kõiksugu puidust klotsid, millest ehitada. Meil senimaale oli põhiline ehitusmaterjal ikka puitklots. Kuivõrd waldorfpedagoogika räägib ju ka, et elus, loodusest pärit asi on inimesele ja eriti lapsele parim, sest laps kogeb maailma ja õpib ennast tundma just katsudes. Seepärast olen plastmassist püüdnud hoiduda.
Sel aastal sai poeg meilt ja vanavanematelt suuremad legokomplektid. Juba mõnda aega on ta vähestest kodus olnud legotükkidest vigureid meisterdanud. Suvi otsa näiteks muruniidukeid, neid on ikka ütlemata palju mudeleid nähtud. Tütar sai viieselt oma esimesed barbid. Kolmest on seni täitsa piisanud. Nendega on pidusööke mängitud ja riideid tehtud. Kinkisime äsja tütrele barbiriiete õmblemise raamatu ka, see meeldis väga, aga pole veel kasutamist leidnud. Ma tundsin, et minu ettevõtlikusest ja oskustest barbiriiete valmistamiseks ei piisa.
Lugemishuviline tütar sai raamatuid ja raamatupoe kinkekaarte. „Drakonoloogia. Draakonite välimäärajas“ oli lisaks jutule 12 draakoni pusled ja need sai kokku panna ja nendega on nad rõõmsasti mänginud. „Kes olen mina?“ pakub lapsevanemaga koos mõtlemise ainet. Kõik raamatu eeldused ei haaku minu omadega, aga muidu tore raamat ja materjalistlikumale mõttelaadile peaks üleni sobima (mulle sobib mh see, et saan selle raamatu abil tutvustada enda lapsele materjalismi, mis on väidetavalt valges maailmas levinuim usk; ja eelkõige harjutada ennast vähem midagi arvama, et jätta lapse arvamistele enam ruumi). „80 muinasjutuga ümber maailma“ on tore värviline muinasjuturaamat, mis sobib ka nooremale lapsele.
Ja aknavärve ja muid meisterdamisasju.
Veel sai suurem laps raamatupoodide kinkekaarte ja natuke raha. Kah abiks, sellega me läheme võibla käsitööpoodi ja ostame uued viltimisnõelad, sest vanad vist kadusid kapi taha ära. Ja võibla nt meriinovillast nukujuukseid. Või mis just pähe tuleb.
Ja nüüd, kui esimene vaimustus uutest asjadest on möödas, mängivad nad jälle wc-paberi rullide, puuhalgude, nööriribade, paelte, suurte patjade jm sellisega. Legod seisavad omaette kastis ja ootavad paremaid aegu.
TJT
pühapäev, 13. veebruar 2011
Toit laste sünnipäeval
Laste toidu teemaline postitus olla siit blogist puudu, olen kuulnud. Saagu see viga siis parandatud, kuigi midagi põrutavat mul kirja panna pole.
Ma ise ei ole toiduga mängimise sõber ega pea toitu liiga tähtsaks, seepärast on ka meie laste sünnipäevalaud olnud lihtne. Täiskasvanutele sellisega muljet ei avalda. Aga nälga ka keegi ei jää. Minu meelest jääb heast peost meelde pigem midagi muud kui toit ja mulle tundub, et laste jaoks on see niisamuti (mis ei tähenda, et ma parema puudusel ei võiks toitu nautida, kui on midagi nautimisväärset).
Veel on meil olnud piiranguks, et laps on enda sünnipäevapeost nii elevil, et see segab kõige muuga tegelemist. Näiteks praegu on kulunud hea hulk auru poja elevuse maandamiseks, muidu läheb õe kallale suskima ja siis on varsti kisa majas. Ma ei tahaks, et põhiline, mis peost meelde jääb, on see, kuidas ema üritab keskenduda udupeente roogade valmistamisele, samal ajal kui lapsed iseenda ja teisega hädas on. Sel aastal juhtus ühe peo ettevalmistustega veel eriti lihtsalt, sest lihtsalt oli muud tegemist ja pool söögilauast sai kohvikust tellitud.
Meil on peolaual olnud toores porgand-paprika-kurk dipikastmega ja sel on tõesti hea minek. Lõikan köögivilja vähehaaval juurde, et oleks hästi värske ja mõnus (kodus puhastan porgandi ära). Kartulisalati tüüpi asjadega olen katsetanud ja leidnud, et lapsed on õnnelikumad, kui saavad möödaminnes midagi käest süüa, kahvli või lusikaga jändamata. Ja kuna osa lapsi on eriliste söögieelistustega, võibki sünnipäevatoit olla tuttav ja turvaline (seda enam, kui viieaastased ja vanemad on peol ilma oma vanemateta). Seepärast siis võileivad. Tavalised ilusti laotud pasteedi- ja lehtsalatiga singivõileivad, taldrikul kaunistuseks paprikat ja kurki ja tillioksi, mis ka ära söödi. Poeg tunnustas, et olin märganud võileivad pooleks lõigata: „Sest võib-olla mõnel lapsel on kiire hüppama minna ja ta ei jõua tervet võileiba ära süüa!“. Ja neid on lihtne juurde teha. Eks ta ole raske arvata, kui palju kulub (ega sedagi tea, kui palju külalisi kohale jõuab, südatalvisel ajal on haigusi liikvel). Hüppamispeo lauale ma tõele au andes porgandit ei pannud. Sest pole kindel, et mõni kiirustav laps, porgandisuutäis põses, hüppama ei lähe ja midagi kurku ei aja. Aga rahulikumatel pidudel küll. Mõnikord on olnud soolast stritslit. Vahel ka viinerit. Seekord soovis tütar kapsa- ja porgandipirukaid.
Magusast on meie lapsed suured küpsisesõbrad, sest igapäevaselt ma püüan neid valgest jahust ja transrasvadest eemal hoida. Peo ajal siis võib. Mõni kord on tehtud küpsisetorti, seekord näiteks külma koera. Magusat stritslit või kringlit olen ostnud. Ma tegin pärmitainast viimati ürgammu ega taha peo puhul katsetama asuda. Tütar armastab hirmsasti lehttaigna õunapirukaid, neid olen teinud talle sünnipäevahommikuks. Ise armastan üle kõige äädikataignaga õunakooki või marjadega kohupiimakooki, aga viimasel aja on laste peol need isetehtud koogid olnud, mida lapsed ise teevad. Tort ka peab laste peol ikka olema. Et oleks, kuhu küünlaid panna. Seekord oli poja peol tema tungival soovil kommikauss ka. Muud toitu kulus sellevõrra vähem (see pole minu eelistus, aga ma tahan neil pidu ikka oma soovide järgi kujundada lasta).
Mingi puuvili ka. Pirnil ja mandariinil on rohkem minekut kui koduaia õuntel, mis meil veel sel ajal ilusad ja head on.
Mina pole joogiks limonaadi pakkunud. Mahla, mahlaga teed ja marjadest valmistatud siirupi jooki. Kummelitee kuldrenetimahlaga on meil argistel söömaaegadel ka sage kaaslane. Suvel võib selle mahla näiteks ära jäätada ja teha sellega mõnusat jääteed. Talvel pakasega on jäätamine veel lihtsam –- ja jäätamine annab mõnusa nüansi, kristalliseeritud vesi ikkagi.
Vanavanemad on meil enamasti kodus külas käinud ja neile olen tavalist sooja sööki pakkunud.
Tänapäeval peetakse laste sünnipäevi ka limonaadi ja saiaga, saab ka nii. Ma olen ikka veidi rohkem valikut ja süüa pakkunud, kasvõi selle rikkuse tunde pärast, mis tuleb, kui näha laua ümber palju lapsi söömas. Ja et keegi ei peaks lausa tühja kõhtu kannatama, eks see sõltu muidugi peo kellaajast ka. Ja kartulikrõpse pole seni ostnud, sest nad pole märganud küsida.
TJT
Ma ise ei ole toiduga mängimise sõber ega pea toitu liiga tähtsaks, seepärast on ka meie laste sünnipäevalaud olnud lihtne. Täiskasvanutele sellisega muljet ei avalda. Aga nälga ka keegi ei jää. Minu meelest jääb heast peost meelde pigem midagi muud kui toit ja mulle tundub, et laste jaoks on see niisamuti (mis ei tähenda, et ma parema puudusel ei võiks toitu nautida, kui on midagi nautimisväärset).
Veel on meil olnud piiranguks, et laps on enda sünnipäevapeost nii elevil, et see segab kõige muuga tegelemist. Näiteks praegu on kulunud hea hulk auru poja elevuse maandamiseks, muidu läheb õe kallale suskima ja siis on varsti kisa majas. Ma ei tahaks, et põhiline, mis peost meelde jääb, on see, kuidas ema üritab keskenduda udupeente roogade valmistamisele, samal ajal kui lapsed iseenda ja teisega hädas on. Sel aastal juhtus ühe peo ettevalmistustega veel eriti lihtsalt, sest lihtsalt oli muud tegemist ja pool söögilauast sai kohvikust tellitud.
Meil on peolaual olnud toores porgand-paprika-kurk dipikastmega ja sel on tõesti hea minek. Lõikan köögivilja vähehaaval juurde, et oleks hästi värske ja mõnus (kodus puhastan porgandi ära). Kartulisalati tüüpi asjadega olen katsetanud ja leidnud, et lapsed on õnnelikumad, kui saavad möödaminnes midagi käest süüa, kahvli või lusikaga jändamata. Ja kuna osa lapsi on eriliste söögieelistustega, võibki sünnipäevatoit olla tuttav ja turvaline (seda enam, kui viieaastased ja vanemad on peol ilma oma vanemateta). Seepärast siis võileivad. Tavalised ilusti laotud pasteedi- ja lehtsalatiga singivõileivad, taldrikul kaunistuseks paprikat ja kurki ja tillioksi, mis ka ära söödi. Poeg tunnustas, et olin märganud võileivad pooleks lõigata: „Sest võib-olla mõnel lapsel on kiire hüppama minna ja ta ei jõua tervet võileiba ära süüa!“. Ja neid on lihtne juurde teha. Eks ta ole raske arvata, kui palju kulub (ega sedagi tea, kui palju külalisi kohale jõuab, südatalvisel ajal on haigusi liikvel). Hüppamispeo lauale ma tõele au andes porgandit ei pannud. Sest pole kindel, et mõni kiirustav laps, porgandisuutäis põses, hüppama ei lähe ja midagi kurku ei aja. Aga rahulikumatel pidudel küll. Mõnikord on olnud soolast stritslit. Vahel ka viinerit. Seekord soovis tütar kapsa- ja porgandipirukaid.
Magusast on meie lapsed suured küpsisesõbrad, sest igapäevaselt ma püüan neid valgest jahust ja transrasvadest eemal hoida. Peo ajal siis võib. Mõni kord on tehtud küpsisetorti, seekord näiteks külma koera. Magusat stritslit või kringlit olen ostnud. Ma tegin pärmitainast viimati ürgammu ega taha peo puhul katsetama asuda. Tütar armastab hirmsasti lehttaigna õunapirukaid, neid olen teinud talle sünnipäevahommikuks. Ise armastan üle kõige äädikataignaga õunakooki või marjadega kohupiimakooki, aga viimasel aja on laste peol need isetehtud koogid olnud, mida lapsed ise teevad. Tort ka peab laste peol ikka olema. Et oleks, kuhu küünlaid panna. Seekord oli poja peol tema tungival soovil kommikauss ka. Muud toitu kulus sellevõrra vähem (see pole minu eelistus, aga ma tahan neil pidu ikka oma soovide järgi kujundada lasta).
Mingi puuvili ka. Pirnil ja mandariinil on rohkem minekut kui koduaia õuntel, mis meil veel sel ajal ilusad ja head on.
Mina pole joogiks limonaadi pakkunud. Mahla, mahlaga teed ja marjadest valmistatud siirupi jooki. Kummelitee kuldrenetimahlaga on meil argistel söömaaegadel ka sage kaaslane. Suvel võib selle mahla näiteks ära jäätada ja teha sellega mõnusat jääteed. Talvel pakasega on jäätamine veel lihtsam –- ja jäätamine annab mõnusa nüansi, kristalliseeritud vesi ikkagi.
Vanavanemad on meil enamasti kodus külas käinud ja neile olen tavalist sooja sööki pakkunud.
Tänapäeval peetakse laste sünnipäevi ka limonaadi ja saiaga, saab ka nii. Ma olen ikka veidi rohkem valikut ja süüa pakkunud, kasvõi selle rikkuse tunde pärast, mis tuleb, kui näha laua ümber palju lapsi söömas. Ja et keegi ei peaks lausa tühja kõhtu kannatama, eks see sõltu muidugi peo kellaajast ka. Ja kartulikrõpse pole seni ostnud, sest nad pole märganud küsida.
TJT
Laste sünnipäevad
Selleks aastaks laste sünnipäevad jälle möödas. Poeg tahtis juba paar kuud tagasi Skyparki ja sellega oli lihtne. Selge see, et talvisel ajal jäävad siseruumid kitsaks ja lastel on hädasti vaja kuskil ägedamas kohas mürgeldamas käia - ja õnneks peetakse enim sünnipäevi just "hüppa-ja-karga" paikades. Paar päeva enne hakkas poeg küll arvama, et mõni ägedam koht võiks olla - ja leppis siis, et järgmisel aastal (Skyparki peab aja vähemalt kuu aega ette kinni panema). Eks siis jõua mõelda, kas mõni teine tormlemispaik nagu Jungle Jacks või midagi erilisemat nagu kardirada.
Tütrele ja tema külalistele tahtsin taaskord pakkuda midagi erilisemat. Midagi hingele. Ja valisin sünnipäevapeo Kivikambris. Kivikamber on rahulik nurgake Tallinna kesklinnas, täidetud nelja elemendi maagia ja kuldse rahuga. Hea koht lihtsalt olemiseks ja loodusasjadega mängimiseks.
Kivikambri perenaine Anu korraldas lastele väikseid meisterdamisi ja mänge. Kivikamber pole trallituba, seal hoogsaks liikumiseks eriti ruumi pole, aga näiteks maomäng hoidis tükiks ajaks põnevust ja pakkus võimalust oma strateegilised oskused ja kehaosavus proovile panna. Mäng ise käis nii, et lapsed võtsid loosiga järjekorra (mis hea plaan, kui korda reguleerib "kõrgem tahe", mitte isiklik jõud). Ühel lapsel seoti silmad kinni ja tema oli madu, kes valvas aaret. Aare oli sõrmus tema sõrmes. Esimene laps järjekorras pidi vaikuses hiilima mao juurde ja sõrmust puudutama. Keeruline, kui madu keskendunult kuulab ja oma aaret valvab. Kel õnnestus, sai kingiks imeilusa teokarbi. Kel ei õnnestunud, sai teinekord veel proovida. Ja madu olla soovis mitu last (kõik ehk said ka), sest see varitsemine võttis omajagu aega.
Veel tehti sünnipäevalapsele soovide puu, kuhu külalised said oma soovi kinkida. Ja meisterdati kipsiga. Ja maaliti. Meie lapse külalistele meeldis, kutsutud olid klassikaaslased ja kunagised lasteaiasõbrad, põhiliselt rahulikud tüdrukud, kes armastavad end loovalt väljendada. Ja sünnipäevalapsele endale meeldis pidu ka, väga.
Veel toredaid meeldejäävamaid talviseid sünnipäevi, kus meie lapsed on osalenud. Kullo lastegalerii on põnev maja, seal aardejahti mängida haaras seltskonda üleni. Kiek in de Kökist pääseb giidi juhendusel Ingeri ja Rootsi bastioni käikudesse e laste mõistes maa-alustesse koobastesse ekskursioonile. Meie giid oli väga tore ja käigud meeldisid ka kõigile. Natuke maad sai ulmelise rongiga ka sõita. Sissejuhatuseks näidatakse juba algklassilastele kuigivõrd arusaadavat filmi Tallinna vanadest aegadest.
Oleme kutsutud ka sünnipäevale energia avastuskeskusse, kus saab samuti kinni panna sünnipäevatoa ja ühtlasi tehakse teadusteatrit. Pidada juba eelkooliealistele sobima. Ootan huviga.
Meie varasematest sünnipäevadest siin ja teisi sünnipäevaideid siin.
TJT
Tütrele ja tema külalistele tahtsin taaskord pakkuda midagi erilisemat. Midagi hingele. Ja valisin sünnipäevapeo Kivikambris. Kivikamber on rahulik nurgake Tallinna kesklinnas, täidetud nelja elemendi maagia ja kuldse rahuga. Hea koht lihtsalt olemiseks ja loodusasjadega mängimiseks.
Kivikambri perenaine Anu korraldas lastele väikseid meisterdamisi ja mänge. Kivikamber pole trallituba, seal hoogsaks liikumiseks eriti ruumi pole, aga näiteks maomäng hoidis tükiks ajaks põnevust ja pakkus võimalust oma strateegilised oskused ja kehaosavus proovile panna. Mäng ise käis nii, et lapsed võtsid loosiga järjekorra (mis hea plaan, kui korda reguleerib "kõrgem tahe", mitte isiklik jõud). Ühel lapsel seoti silmad kinni ja tema oli madu, kes valvas aaret. Aare oli sõrmus tema sõrmes. Esimene laps järjekorras pidi vaikuses hiilima mao juurde ja sõrmust puudutama. Keeruline, kui madu keskendunult kuulab ja oma aaret valvab. Kel õnnestus, sai kingiks imeilusa teokarbi. Kel ei õnnestunud, sai teinekord veel proovida. Ja madu olla soovis mitu last (kõik ehk said ka), sest see varitsemine võttis omajagu aega.
Veel tehti sünnipäevalapsele soovide puu, kuhu külalised said oma soovi kinkida. Ja meisterdati kipsiga. Ja maaliti. Meie lapse külalistele meeldis, kutsutud olid klassikaaslased ja kunagised lasteaiasõbrad, põhiliselt rahulikud tüdrukud, kes armastavad end loovalt väljendada. Ja sünnipäevalapsele endale meeldis pidu ka, väga.
Veel toredaid meeldejäävamaid talviseid sünnipäevi, kus meie lapsed on osalenud. Kullo lastegalerii on põnev maja, seal aardejahti mängida haaras seltskonda üleni. Kiek in de Kökist pääseb giidi juhendusel Ingeri ja Rootsi bastioni käikudesse e laste mõistes maa-alustesse koobastesse ekskursioonile. Meie giid oli väga tore ja käigud meeldisid ka kõigile. Natuke maad sai ulmelise rongiga ka sõita. Sissejuhatuseks näidatakse juba algklassilastele kuigivõrd arusaadavat filmi Tallinna vanadest aegadest.
Oleme kutsutud ka sünnipäevale energia avastuskeskusse, kus saab samuti kinni panna sünnipäevatoa ja ühtlasi tehakse teadusteatrit. Pidada juba eelkooliealistele sobima. Ootan huviga.
Meie varasematest sünnipäevadest siin ja teisi sünnipäevaideid siin.
TJT
Tellimine:
Postitused (Atom)