Pudrupäevad

Igal päeval on oma teravili ja waldorflasteaedades tehakse sel nädalapäeval alati seda putru. Ma olen selle kombe oma koju ka vastu võtnud. Selles mõttes mugav, et ei pea iial mõtlema, mis toitu täna teeks. Lastel pole ka vaja jaurata, mis putru nad rohkem tahaks, täna on selle pudru päev.
Esmaspäev on riisipäev. Riisiputru ma ise kohe üldse ei armasta ja ise ei tee ka (nagu ma tegelikult ei söö naljalt ühtki piimaga keedetud putru juba lapsest saati, kui just mingi eriolukord pole; tütar on ka nüüd nii sööma hakanud). Seda sööb poeg lasteaias ja tütrele leiutan midagi muud hommikusöögiks.
Teisipäev on odrapäev. Oder peaks ohtralt rauda sisaldama. Veega keedetud odraputru on mul mõlemad lapsed mingil ajal väga armastanud. Mõni meist sööb seda soolaselt või või pesto või õliga. Teised jälle magusalt. Mõnikord, kui ma varakult asjalik olen, teen karaskit ka. Üsna magusat enamasti, aga süüakse ka soolasemat, sinihallitusjuustuga. Sügisel teen karaskit õuntega ja vahel moosiga.
Kolmapäev on hirsipäev. Hirsis vist on mingeid liikumiselundkonna arenguks vajalikke aineid. Lapsed söövad magusalt, kes mee, kes moosiga, kes võiga või kuidas just. Mina armastan veega keedetud hirsiputru, mis on Meira india maitseaine (või karri) ja fariinsuhkru ja rohke tilliga maitsestatud. Keedan-hautan pudru kõigile ühtemoodi valmis, siis kuumutan teises nõus oliivõli karriga ja segan sinna valmis pudru sekka. Poeg eelistab lasteaiaputru, mis on piimaga keedetud, aga sööb kodus veega ka – ta sööb meil lasteaiapäevadel enamasti kaks hommikusööki (ta ei käi iga päev lasteaias).
Neljapäev peaks vist tegelikult olema rukki päev, aga lasteaias on maisi päev ja siis meil kodus ka. Maisipuder on samuti olnud meil mõlema lapse lemmikpuder. Rukkileivapäevad on meil tegelikult kõik teised nädalapäevad ka.
Reede on kaerahelbe päev. Kaerahelbed peaks kõhu kõige pikemaks ajaks täis tegema, nii et juhtub, et me sööme seda ka nt laupäeva hommikul enne metsaminekut.
Laupäev on õige maisipäev. Kui maisiputru teha, on kindel, et laste kõhud saavad täis, kui näiteks kuhugi loodusse satume minema.
Pühapäev on teadagi pannkoogipäev. Seda ei lase lapsed mul kuidagi ära unustada, pannkookidega kaasneb mingi pidulikkus. Poisile need vist ei maitsegi eriti, aga vaja ikka teha. Aga poeg segab enamasti ise taigna valmis, mina ainult mõõdan ained valmis. Võib-olla hakkab varsti ise mõõtma ka.
Mannapudrupäev on meil siis, kui me ujulasse läheme või kusagilt sporditamast õhtul hilja tuleme ja nälg tahab maha murda. Hea kiire ja meie lastele maitseb alati (ilmselt selle pärast, et nad muidu valget jahu eriti ei saa – mina omas piiratuses ei suuda kujutleda, et mannapuder mingi hea või maitsev toit võiks olla). Vahel, kui üldse ei viitsi või lihtsalt on pudrud väga ära tüüdanud, on helbe- ja jogurtihommikud ja võileivad ka, aga seda juhtub üldiselt ikka väga harva.
Tipp Ja Täpp