Tallinnas Põhja puiesteel on vanast elektrijaamast tehtud energiaavastusmuuseum. Vanast elektrijaamast tähendab mh seda, et seal on külm. Kui õues on +/- null kraadi, siis sees on +12, vaatamata sellele, et rõõmsavärvilised radiaatorid on soojad, kõrge lagi ja silmanähtavad avaused ukse ja piida vahel ei võimalda ruumi külmal ajal soojana hoida.
Meie seltskond koosnes kolme ja poole kuni üheksaaastastest lastest ja ma arvan, et neil tegemist piisas. Õnneks oli seltskonnas ka neli täiskasvanut: sellises vanuses lapsed vajavad seal veel üsna palju juhendamist ja täiskasvanu tuge.
Suures saalis mängiti erinevate ägedate seebimullitajate, liivakeerutajate, magnetiteasjanduste ja fakiirilauaga (proovisin järele, tõesti ei ole valus nõelte peal pikutada). Ja kuuliveeretamise mäng. Kõigel kenasti sildid juures, et mis jõud kuskil mõjub. Ja suurematele elektriasjanduse uurimise vahendeid. Meie kõndisime lihtsalt ringi ja katsusime ja vaatasime. Silte ei lugenud, vara veel. Väikestele on liumägi ja ühe mittetöötava lõbustise juures sai kiikuda.
Alumisel korrusel oli nö muinaskoletiste näitus. Nt põhjakonnamasin, mis puupulki katki hammustas. Ja saba liputav näkk. Ja sookoll, keda seekord esindas roheline tehistuust aurumasinate vahel.
Rohkesti masinaid ja mõnele poisile kindlasti meeldis. Minu mõningaseks üllatuseks meeldis koht ka meie tütrele, kes seni pole mingit tehnikahuvi üles näidanud (välja arvatud muidugi arvuti ja mobla klõpsimine). Tütar pidas seda üheks toredamaks sünnipäevaks, kus ta käinud on, aga asi võib olla ka noortes peoperemeestes, kes on tema head sõbrad. Või siis pakkus uus ja teistmoodi koht põnevust.
Teadusteatrit näidati ka. Valati erineva tihedusega värvilisi vedelikke kihiti, lasti ümmargusi tossurõngaid, tulistati aururakette ja põrgatati varrukal seebimulle. See kõik käis tohutukiire seletuse saatel ja giid ei olnud minu meelest lastega kuigi sisukas kontaktis, aga vormiliselt kahtlemata oli. Aga võibla on see jutukiirus õnnistuseks, mis ei lasknud liiga noortel inimestel teemaga haakuda. Meie lapsed on mingi vanuseni silmnähtavalt alfalainepikkusel elanud ja see tundubki õige ja tervislik (seepärast lasteaednikud räägivadki nii tohutu aeglaselt, mis minu jaoks nendega infovahetust pärsib, kui ma ise ei viitsi samale kiirusele või aeglusele minna). Suured ajavad oma suure inimese asja teistel kiirustel.
Üks tagasihoidlik ruum oli sisustatud paari laua ja toolidega. Seal sai koogi lahti lõigata ja ära süüa. Selles ruumis oli soojem ka. Sisustuse suhtes nõudlikule inimesele võib see teadlaslik askees häiriv olla, aga meile sobis küll.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar