Lapse sünnipäev

Seekord jälle seljataga. Suurema lapse sünnipäev. Tütar tahtis seekord oma sünnipäeva pidada liikumismängudega. Ta rääkis sellest juba sügisel. Meil üldse hakkab sünnipäevapidamisele mõtlemine vahel juba septembris pihta. Otsisin siis sobiva tühja ruumi, panime koos paika kava, mida teha. Laps ise tegi kutsed, kutsutud olid tema klassiõed (teised külalised olid teisel päeval).

Minu jaoks oli see idee hea võimalus tihendada sidemeid ja luua harmooniat sõprade vahel - koos midagi tehes. Aga nii oli see muidugi eelkõige unistustes, kus kõik innustuvad just nendest samadest asjadest. Mulle hirmsasti meeldib lastega seonduvat idealiseerida, eks siis tegelik elu lööb vahel sõrmede pihta.

Sünnipäevapidamine on mh hea võimalus õppida teostama oma unistusi. Kõigepealt on soov, siis kindlad tegevused selle saavutamiseks. Ma muidugi aitan omalt poolt kõrvalt, millega laps ise hakkama ei saa. Nt näitasin, kuidas vähese vaevaga kümme kutset teha (lõikab põhjad välja, kleebib pildid peale ja arvutiga tehtud teksti sisse). Pilte sai mh ka vanadest akvarellidest välja lõigata. Ma jätan osad poolõnnestunud kuntstükid sedasorti asjanduste toormaterjaliks alles. Osa tegi õlipastellidega siuhti juurde.

Koogid tegime ka ise. Punasesõstra plaadikoogi koos pojaga, kirju koera tütre ja pojaga, lisaks hommikust jäänud minu tehtud õunapirukad.

Mängudega oli mõnes mõttes kõige keerulisem. Meie tütar on väga liikuv ja kehaliselt osavam kui temaealised tüdrukud. Sellised mängud, mis talle meeldivad, mõnele teisele väga ei meeldinud. Ja ma siis ei käinud peale ega meelitanud ka, austades inimese õigust mitte osaleda. Ja keegi teine ei tahtnud võistlusi - mida me siis ka ei teinud. Mulle meeldis kõige rohkem laulumäng "Need haldjad tulevad kaugelt maalt", tütrele naermaajamismäng "Vaene väike kiisu", üldiselt meeldis lastele "Heeringas, heeringas, üks-kaks-kolm" ja lihtsalt õhupallidega mürada. Sedasorti võistluslikuma elemendiga mängus nagu "Heeringas..." tuli väga teraselt kohtunikuametit pidada, et kellegi õiglusmeel riivatud ei saaks. Natuke ikka sai. Vähese vilumuse viga - ei oska kõiki ohukohti ette näha ja ära hoida. Aga palgalist mängujuhti ma ka ei tahtnud. Need Pipid ja muud, keda mina kunagi kusagil olen näinud, pole eriti meeldinud. Aga see kindlasti ei ole kerge amet, võõraste lastega kõigile meeldivaid lõbusaid mänge korraldada.

Veidi mind üllatas, et osa lapsi tahtis lauas istuda ja süüa. Et juba nii vanad. Või oli see sellepärast, et need lapsed ei tahtnud liikuda ja muud meil kavas polnud? Tänapäeval on seitsme-kaheksaaastased ju täiesti isiksused oma eelistustega. Ma arvan, et üldiselt oli tore üritus. Meie tütar sai, mis oli soovinud, ja mina rõõmustasin, et sain tal aidata seda teoks teha.

Poja sünnipäeva pidasime Skypargis. See oli tal esimene tema valitud sõpradega sünnipäev. Kuna peagu kõik lapsed olid omavahel tuttavad, mängiti lastelinnakus koos kulli ja see oli ka tore.

TJT

Varem:

Esimesed sünnipäevad möödusid kodus lähemate sugulastega, lisaks on lisaks olnud teine pidu lapse kutsutud külalistega.

Tütre nelja aasta sünnipäev möödus vastsündinud vennakese imetlemise tähe all, kutsutud olid ainult lähimad sugulased.

Viie aasta sünnipäeval kehastusid tüdrukud neljaks haldjaks ja tantsisid "Nelja helde haldja" plaadi järgi (Liina Olmaru loeb "12 kuu" muinasjuttu ja vahel on klaveripalad). Ainuke poiss sel peol oli aastane väikevend, kes istus keset põrandat maas nagu päkapikk ja imestas ümberringi hõljuvat haldjate tantsu.

Kuue aasta sünnipäeva pidasime mängujaamas ja tegime ise näidendit (mh valmistasime martsipanist tegelaskujud).

Seitsme aasta sünnipäev oli NNM loodusmajas (võimalus ainult omainimestele).