pühapäev, 17. aprill 2011

Idandid ja võrsed

Kui ma laps olin, armastasin hirmsasti idusid süüa. Vanaisa kasvatas nisuidusid. Kahe kulunud linadest lõigatud haisva lapi vahel taldriku peal. Neid oli seal vähe ja palju korraga ei tohtinud, ei tea, kas liiga tervislikud või kardeti, et muidu teistele ei jagu. Ja ega me nii sageli seal külas käinudki. Veel hullem lugu oli hernestega. Idandatud herned oleksin parema meelega kõik nahka pannud, aga tuli mulda panna. Et pärast rohkem saaks. Aga mina muidugi tahtnuks kohe. Ja minu vanematel oli jaksu minuga jännata. Nii et ma ikka pidasin neid piire ja kannatasin suveni.

Aga kui ma suureks saan, teen ühte ja teist teisiti, selles olin küll kindel. Mina arvan, et pole mõtet nii väga lastega maid jagada, vähemalt noorematega küll. Ja palju asju toimivad muul viisil ka kui mingi ühe idee järgi. Et nii käib ja nii on õige. Ökk. Ja tüütu ja keeruline.

Näiteks idude kasvatamine ei maksa suurt midagi. Kui osta toidupoest kilo herneid, maksab umbes ühe euro (ja sellest saab õige mitu kilo idandeid või võrseid). Ökopoodidest võib hernest sama hinnaga saada. Natuke herneid purgi põhja ja vesi peale. Mina kasutan tavalisi moosipurke. Kui vesi on pealt ära valatud (umbes 12 tundi hiljem), tuleb hakata mitu korda päevas loputama. Paari päeva pärast head süüa. Herneidandid tuleks üsna kohe ära süüa, pärast pole enam head. Külmkapis saab natuke aega hoida. Mulle maitseb ka lutsern – sellega läheb veidi kauem, mõni sööb meil munguba, vahel olen läätsi teinud. Nendega on lihtne. Kui meil mõni laps külla tuleb, panen talle ka idandid taldrikuga ette. Söövad isukalt. Emad enamasti ei hooli. Ja nii ei saa lapsed ka, sest kodus ei ole. Ja idandamine tundub tüütu ja keeruline – aga on lihtne, kui harjumuseks saab. Ja minu elu kvaliteet sõltub toidust, mida ma söön.

Märtsist alates tekib tugev roheliseisu. Kõige kiirem ja käepärasem viis rohelist saada on panna idandatud herned mulla peale ja siis natuke mulda peale. Võib täitsa tihedalt üksteise kõrvale puistata, kui nende tee nagunii varsti võrseeas lõpeb. Hernevõrsed on maitsvad umbes 5-10 cm. Siis puituvad ära. Nii et mõistlik oleks iga natukese aja tagant uued mulda panna. Möödunud aastal sai neid vahepeal palju ja istutasime muist peenrale ka. Siis sai suvel kaunu. Aga sellega on hoopis rohkem jändamist (tugede panemisega).

Lapsed teevad meil toakastidesse tootsi peenraid. Puistavad seemneid ja patsutavad kinni, üsna metsikult toimetavad, lapsed kui looduse osakesed. Kui mina laps olin, tehti ikka vagusid ja pandi õigete vahedega ja õigesse sügavusse ja kasvatati taimed valmis, enne kui sööma hakati. Hulk peent teadust ja vähe rõõmu minu jaoks. Aga kellelegi vajalik rituaal kahtlemata. Ma ütleks, et pole vaja neid asju nii keeruliseks ajada. Lihtsam on lasta lapsel panna lihtsalt seemned mulda. Võibla satuvad peterselli seemned segamini tilli, salati ja redisega, aga mis sellest. Seda ma jälgin küll, et sekka mingeid lilli ega näiteks ube ei satuks - oakaun pidada toorel kujul mürgine olema, küllap siis taim ise ka. Eelmisel aastal istutasime need petersellipuntrad ka pärast maha, suure pundi petersellitaimi korraga. Saagikuse seisukohalt on kahtlemata paremaid valikuid, aga süüa sai sealt ka. Mulle tundub, et peamine on protsessi meeleolu. Ja et need idud ja võrsed ikka olemas oleks, kui isu tuleb. Oma taim, kes on end minu ja pere jaoks kasvatanud, on nagunii midagi erilist, kui seda nii võtta.

Praegu tegin küll veidi tsiviliseeritumaid kaste ka, üksi ja omaette. Panin suurtesse kastidesse eri taimed eraldi jagudesse ja kirjutasin üles ka, kes kuhu sai. Söödavad ja mittesöödavad eraldi kasti. Ja lausa mõtlesin enne, et kes kelle kõrvale sobib ja kui kaua millegagi läheb ja kui kõrgeks kasvab. Lastega koos oleks raske seda korda hoida – tuleks neid piirata ja jälgida, kes mis seemet kuhu paneb. Meie nooremas võsus on seda tungi ja tormi ka omajagu, kuigi loomade-taimedega ta oskab õrn olla.

Toakastidesse me panemegi seemneid üsna tihedalt. Toas on ruumi vähe. Ja alguses on need võrsed nii õrnukesed, et sealt taimi võttes neid kulub ka palju. Alguses on roheliseisu see kõige suurem ka. Millal kord see võilill ja naat jõuavad, nõgest meil siin polegi.

Ja poest ostetud murulaugupotid paneme ka pärast paljakssöömist mulda, sealt tulevad uued lehed. Praegu seemnepakilt lugesin, et murulauku võib ühel kohal kasvatada kolm-neli aastat. Ja redisetaimed sünnivad noorelt süüa ja maitsevad üsna samamoodi nagu redisedki. Aga rutem saab. Ja ilus on. Pealegi tikuvad redised meil ikka üle kasvama, sest just sel ajal, kui nad suvel valmis saavad, oleme ise kusagil mujal.

Lapsed ikka jälgivad taimede kasvu ka. Algupoole ma ikka ütlesin vahel laste kuuldes endamisi, et näe – kasta oleks vaja, kas keegi ei tahaks. Nüüd märkab poeg sageli isegi, kui kuivale jäävad, ja kastab ka ise. Vahel saab vett liiga palju, eks siis valame muist ära (meil on osa kastikesi alt kinnised, mingid poetoidu karbid).

Ja käärid on kõrval. Kes tahab, lõikab endale mõne võrse ja sööb ära. Või siis toidu ja võileiva peale. Minu meelest sobivad igale poole.

Sarnasel teemal: "Roheline".

TJT

Kommentaare ei ole: