teisipäev, 29. märts 2011

Roheline

Ma olen üsna rahul kõigi meie kohalike aastaaegadega, aga nüüd märkan endaski poriste lumehangede vahel kevadeootuse märke. Garderoobi talvised tumedad toonid on vahetatud salatirohelise vastu. Küünla valge ka heleroheliseks. Küünla värv märgib minu jaoks seda, millist meeleolu ma parajasti oma ellu kutsun. Novembrist sai selleks valge, kui oli sisemine puhtuseigatsus. Heleroheline tähistab kasvamiseigatsust ja mingit vaikset sisemist rõõmu, mida iga rohuliblegi kuhjaga loob ja hoiab. Ja mis kasvab aegamisi – ja siis päris ühtäkki selliseks suureks ja võimsaks nagu „Tuu-Tiki kevadelaul“ „Muumitrolli“ raamatus.

Aga rohulibledeni on veel aega. Niisiis panime üht-teist potti kasvama ja varsti hakkab aknalaud rohekat ilmet võtma, esimesed rohelised ninad on rõõmuga vastu võetud ja varsti ka pintsli pistetud. Ma kasvatan kevadel idude asemel võrseid, on kuidagi tummisem söök. Seemnetega jännata lastele ikka meeldib. Sel suvel hakkame vist isegi kartulit kasvatama. Eksootika mõttes (laste arust on see jube lahe, et maal elav sugulane ise endale kartulit ja ube jms kasvatab). Nii et tuleb siis ka rohenäpuks hakata, kuigi ma loomu poolest oleks pigem ringilonkija, unistaja ja korilane. Aga jah, mingi tohutu sisemine kirg haarab mu täiesti endasse, kui ma (taas) kuhugi seemneleti ette satun.

Viimati varusin sügisel veel mulla valmis. Mullu kasutasin poemulda – no kust ma hangede alt seda päris mulda oleksin saanud. Ja siis hakkasin mõtlema, et millest see poemuld ongi tehtud. Ma tean nt titemammat, kes korrusmajas elades viskab Moltexi mähkmed kompostimisjäätmete hulka. Moltex võib ju mädaneda ja mõnest teisest geelmähkmest ökom olla, ma olen ise ka neid kasutanud, kui riidemähkmetega jännata ei viitsi. Aga ta on ikka üks geelikäkk, kuigi vast veidi vähem ilge kui Pampers, ja oma aeda ma pole neid iialgi kompostihunnikusse pannud. Ja me ise anname oma tänavalt kogutud puulehed komposteerimisväljakule – autoõli ja jumal teab, mille kõigega immutatud saast. Vat sellist asja ei tahaks küll sisse süüa. Niisiis tuleb ka ökomulda varuda sügisel, et kevadel aknalaual söödavaid taimi kasvatada.

Ka minu tänane odrapuder (nagu eelmisedki) sai roheline: spinati ja rohelise herne ja murulauguga. Mujale pistan ohtrasti supirohelist (vahel odrapudrule ka). Ja spargelkapsas maitseb hää. Toit peab ka praegu olema roheline!

Head rohelist teile ka!

TJT

Kommentaare ei ole: