Mulle meeldib waldorfpedagoogika. Palju ma sellest ei tea, aga palju sellest, mida tean, on sümpaatne.
Miks? Minu esimesi kontakte waldorfpedagoogikaga oli läbi inimeste, kes olid seda haridust saanud. Kohtusin Soomes 21aastase neiuga, kes hämmastas mind oma küpsuse ja eneseteadlikkusega. Ta oli selleks ajaks juba mõndagi kogenud. Jätnud kooli 16aastaselt pooleli, läinud Šveitsi lapsehoidjaks, seal sunniti talle peale tingimusi, mida tööleping ei lubanud, ta kaebas oma pere kohtusse ja kui tema advokaat osutus pere advokaadiks, kes üritas lugu kinni mätsida, siis ka tolle. Ja võitis. Lõpetas suhted selle perega ning töötas ülejäänud aja ettekandjana. Kui palju selliseid noori Sina oled kohanud? Mina rohkem ei tea.
Edukas oli ta hiljem ka. Pääses läbi väga tiheda sõela ühte ärikooli, leidis endale väga sümpaatse mehe (välimus oli pigem takistuseks), sai toredad pojad ja sai iga asjaga kenasti hakkama. Tema intellektuaalsed ja isiksuslikud võimed võivad olla päritud, aga nende rakendamise laad on suuresti õpitud.
Teine kogemus on Eestist. Ka noor neiu, kes oma eakaaslaste hulgas torkab silma tasakaalukuse, sümpaatseimat sorti kodanikujulguse ja veel millegagi, millele raske nime anda. Kas see on teadlikkust endast ja maailmast ja oma kohast selles? Suur osa noori jookseb ringi nagu sõgedad kanad. Mina ka selles vanuses. Miski kogu aeg valutas, aga ei tea, mis. Otsisin rohtu, ei tea millist ega ei tea, kust.
Need inimesed sellist häda ei tundnud.
Keila-Joale tahetakse rajada waldorf-sugemetega lasteaeda ja kooli, loe artiklit.
Samal teemal vt Lühidalt (kommentaarides)
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar