Me kõik õppisime koolis palju asju, eks mina ka. Me kõik oleme nii suure osa oma elust koolis veetnud ja seda ajal, mil intellektuaalsed protsessid kõige kiiremini arenevad. Nii et õppimine on selles eas lausa paratamatus.
Paratamatus pole see, mida õpitakse. See sõltub koolist ja õpetajast ja õppekavast muidugi ka. Praegu jupp aega pärast keskkooli lõpetamist mulle tundub, et õppekava justkui polegi nii tähtis. Suurem osa sellest haridusest voolab mööda külgi maha (kas Sina oskad veel mõnda teoreemi tõestada? kas Sa mäletad midagi selgrootute klassidest? kuidas Sinu koolis Teist maailmasõda käsitleti? milline kohustuslikuna loetud raamatu tegelane Sulle enim meeldis ja miks?). Ma arvan, et kahetsusväärselt suur osa sellest, mida täiskasvanu teab, on teda loomulikult huvitavad asjad.
Ma arvan, et koolis me õpime samas märkimisväärse osa teadmistest oma isiksuse kohta. Koolil on minapildi kujunemises suur roll. Kodul muidugi ka. Kas on nii, et kodu annab sisemise teadmise endast kui isiksusest ja kool välise, ühiskonnaga seotud pild? Mitte et see nii väga selgelt piiritletav oleks, mis on sees- ja mis väljaspool.
Ma arvan, et mina õppisin koolis vaikselt istuma ja kätt mittetõstma (kaasõpilased pidasid seda pugejalikuks ja ega liigne aktiivsus meeldi õpetajatele ka, nad on sellega pigem hädas). Õppisin oma aega hästi kasutama: õppisin kodus ära esimese koolitunni tükid ja nende koolitundide tükid, mis järgnesid nt kehalisele kasvatusele ja söögivahetundidele. Ülejäänud koduülesanded tegin eelmiste tundide ajal. Niisiis õppisin ma ka oma tähelepanu jagama tunni tegevuse ja oma tegevuse vahel, lisaks veel oskus teha seda nii, et õpetaja ei märkaks või minu tegevust aktsepteeriks (suhtlemisoskus). Ja muidugi ka koolipäeva analüüs: millisteks tundideks ma saan teistes tundides valmistuda ja millisteks mitte. Ning isiksuse analüüs: milliste õpetajatega kuidas majandada, et hundid söönud ja lambad terved oleksid, mõnikord oli otstarbekas näiteks mõnda laadi aktiivsust üles näidata, et kompenseerida mu mõnetine osavõtmatus tunni tegevusest.
Põhikooli teise poole istusin tagumises pingis, minu ees istusid rahulikud poisid (rahutumad olid eespool) ja mul oli oma aja ja tegevuse üle otsustamisel üsna suur vabadus. Keskkoolis anti meile üsna vabad käed õppida ja mitteõppida, ning mina kasutasin seda täiel määral.
Veel õppisin ma optimeerimist ja pikaajalist analüüsi. Loomulikult sain ma aeg-ajalt tegemata kodutöö eest kahtesid ja nood õppeveerandid tuli nendes ainetes vastu võtta neli. Muidu oleks vast hinne viis olnud. Samas oli mul koduste soovil eesmärk lõpetada iga veerand ja klass võimalikult väheste neljadega, miska ma näiteks kevadel mõnikord suhtusin hoolsamalt nendesse ainetesse, kus mul üks või kaks nelja eelmistest õppeveeranditest juba ees olid. Sest tavaliselt pandi aastahinne välja viimase veerandi järgi ja üldiste teadmiste järgi. Need vast olid mul klassi keskmisega võrreldes head. Ei põhikoolis ega keskkoolis polnud mul juhust sattuda keskkonda, kus õppimist ja teadmisi oleks suuremat väärtustatud. Niisiis õppisin mina optimeerimist ja hinnete planeerimist sel ajal, kui oleks võinud õppida seda, mis õppekava ette nägi. Aga ma arvan, et omandatud oskus oli ka seda väärt. Ja selgrootute kohta võin raamatutest lugeda. Aga ei loe.
Integraalist ei tea ma seniajani midagi, ainult see kummaline korraga kahele poole sõitva suusa kujuline märk tuleb meelde. Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar