Ema on inimene. Ma arvan isegi, et üsna tavaline inimene – naine, kes on lapse saanud. Mind on häirinud, kui emast tahetakse kujundada mingit mütoloogilist olendit, kellel on kuus kätt ja kaheksa silma, suurest südamest rääkimata. Ja kes suudab kõigega toime tulla. Ja on alati heljahea nagu ma lasteaias ise kunagi laulsin ja sealjuures juurdlesin, mida see võiks tähendada. Minu meelest igatahes midagi imelist. Minu ema oli tavaline. Riidles ka vahel. Tema igatahes küll heljahea polnud.
Kui ma ise emaks sain, avastasin, mida kõike üks tavaline naine vajab, isegi kui ta on emaks saanud: süüa ja juua. Pigem korralikku toitu sealjuures. Pikka ja sügavat und. Ja seltsi, mõtte-, tunde- ja energiavahetust. Üksiolemise rahu. Puhast tuba. Tähelepanu. Puhkust. Koosolemise tunnet. Seotust – eraldatus on paljudele kõige raskem karistus. Jne. Armastust on ka vaja. Emadel veel eriti palju. Et ikka jaksaks jagada.
Punnitasin, et kõiki oma vajadusi rahuldatud saada ja kui mulle lõpuks tundus, et mul on kõik need olemas, leidsin, et ikka pole hea. Siis üks tark ütles mulle, et eneseteostust on kah veel vaja. Maitsesin seda asja ja tundub, et tõesti, ilma pole elul õiget mekki.
Nojah, enne laste sündi olid need head asjad mul olemas – ja mul oli ikka kogu aeg tegemist. Ei olnud sellist muret, et mis ma küll täna oma päeva, kuu, aastaga peale hakkan. Kõik aeg kulus ära ja tuli puudugi.
Aga väike laps tahab pidevalt kogu ema tähelepanu ja abi oma vajaduste rahuldamisel. Tema vajadused on enam-vähem need samad, mis emalgi. Siin on mingi konks. Kas Sulle ei tundu?
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar