Vahel mu käest küsitakse, miks ma eelistan waldorfpedagoogikat. Minu vastus sõltub küsija eelhäälestusest ja hoiakutest - mõnikord ma eelistan naeratada ja teemat vahetada. Selles pikas ja põhjalikus Postimehe artiklis on juttu waldorfkoolidest ning minu vastused sellele küsimusele mahuvad ka neisse mõttearendustesse.
Isiklikku vastust ma avalikku blogisse hea meelega ei panegi. Internetis ringi kolavad inimesed on kursis, et tugevalt väljendatud isiklik seisukoht kohtub peagi tugevalt väljendatud vastandseisukohaga (terav kirves leiab kivi), sageli on need ka ebaviisakalt väljendatud, vahel asjatundmatud. Aga mina ei otsi vaidlust. Mina otsin ainult viisi, kuidas oma elu elada.
Nii tundub mulle aeg-ajalt, et vaidluse ärahoidmiseks väljendun üha üldsõnalisemalt, mille tulemusena see blogi muutub sisutühjemaks. Kas ma salgan niimoodi enda ka maha? Või kuivõrd üldse on võimalik elada viisil, mis endale õige tundub, ning ikkagi koos teistega, kes elavad oma tõekspidamiste järgi?
Kas endas olemise rahu soovides peab ilmtingimata valmistuma erinevate arusaamade kokkupõrgeteks, vastuseisuks ja sõjaks enda ümber?
Tipp Ja Täpp
4 kommentaari:
Võib ju ka väljendada oma tugeva arvamuse ja harjutada siis vastandarvamuse mitte-liiga-südamesse-võtmist. Sest oma tugevaid arvamusi salates jääd ilma ka kirglikest kaasamõtlejatest ja fännidest. Minule näiteks väga meeldivad Su mõttearendused ja seisukohad, mida siin blogis avaldad. Üldse ei tiku vandesõnad keelele ja näppudest välja :). Mul oleks küll huvitav teada Sinu isikupärast waldorf-pedagoogika pooldamise põhjust.
Aitäh kaasa mõtlemast ja uusi mõtteidusid pakkumast!
Ma olen arvanud, et midagi ei peaks tegema selleks, et saavutada kellegi tähelepanu (raha pärast ka mitte). Need vajalikud asjad võiks olla tegevuse tagajärjeks. Ajendiks võiks olla asi ise - tulemus on hoopis teisest puust. Niisiis kaasamõtlejate arvu suurendamisele mõeldes ma end suunata ei taha. Pealegi on minus juurdunud ettekujutus, et need kirglised kaasamõtlejad hakkaks kirgliselt vastuvaidlejatega sõnu vahetama ning siin oleks varsti sõjaline seisukord lahti. Ei ole üldse ahvatlev - mina tahan rahu.
Samas see küsimus ikka jääb, et kui ma tahan rahu, kas ma saavutan seda pigem end avaldades või mitte avaldades. Minu jaoks on oht, et kui ma harjutan end tagasihoidlike avaldustega, siis mõjutab see ka mu mõtlemist, selle kaudu käitumist ja kogu ülejäänud isiksust. Mul on mure, et sedasorti mõttelaad võib mind muuta veel aremaks ja tahtetumaks kui ma mõneti juba olen. Teisalt olen varasemas (päris)elus palju katsetanud tugevate seisukohavõttudega, mis väga sageli on lõppenud minu jaoks kehvasti (lahinguga). Ma olen sellest tüdinud. Ja head väljapääsu ei tea. Oma suures ühtsuseigatsuses ei saa ma ka südant sulgeda nende teistsuguste arvamuste esitajate eest, sest mul lihtsalt meeldib end tunda inimestega koos olevat, isegi siis, kui ühtsusele pinda tegelikult pole, me mõtleme erinevalt. Aga selle olukorra teiseks pooleks on see, et ma saan haiget.
Minu jaoks oleks ihaldusväärne säilitada/luua tundlikkus ning saavutada tugevus. Tundlikkus ja tugevus saavad ühes hinges kõrvuti eksisteerida vaid suure rahu olemasolu korral. Aga tundlikkus ega tugevus seda rahu nüüd küll ei põhjusta, nii et minu jaoks on see seni lahendamata olukord. Veebipäevik on hea võimalus seda olukorda uurida. Ja minu teemad annavad selleks materjali.
Waldorfpedagoogika kohta olen vastava teemasildi all üht-teist natuke midagi arvanud, kooli teemasildi all tavakooli kohta. Kui nüüd tugevamatest väljaütlemistest rääkida, siis kas oleks asjaks väljendada, et see on pedagoogika, mis otsib vägivallatuid lahendusi? Võrreldes tavapedagoogikaga, mis tundub liiga palju tegelevat oma staatuse säilitamisega (ja edukalt: Eestis peagu puuduvad teistsugused koolid). Mulle on tundunud, et meil praegu tavalise pedagoogika juured on tugevalt kinni nõukogude ajas (sellest ajast on nt haridussüsteem ja õpetajate õpetamise metoodika, mis sisuliselt on üsna samana püsinud - ikka on igale küsimusele üks õige vastus). Miski sellest meenutab mulle totalitarismi aegu (üks kõrgemalt saabuv tõde; süsteem, mis on suurem kui inimene ja pingutab enda alalhoiu nimel; tegelikkuse varjamine, kui avalikkuse eest kõrvaldatakse rahvusvaheliste uuringute tulemustest negatiivne pool).
Aga mida ma sellest tegelikult niiväga ikka tean. Ma pole ju haridussüsteemis töötanud. Minu arusaamad on pärit vestlustest erinevate inimestega, sealh. õpetajatega, mh minu lapse waldorfsugemetega lasteaia õpetajatega, loengutelt. Waldorfpedagoogika teemalisi raamatuid olen ka kunagi lugenud. Minu arusaamad lähtuvad pigem tunnetest kui teadmistest. Kas ma üldse peaks midagi väitma, kui ma ei suuda oma arvamust argumenteeritult kaitsta (tavakooli tubli kasvandiku lähtekoht: tõde on see, mida võid tõestada)?
Kui ma midagi tohin tahta, siis seda, et mu lapsed võiks minu sedasorti piiratusest vabad olla. Tavakool selleks vaevalt et võimalust pakub (ma keeldun uskumast, et minu sedasorti piiratus võiks olla loomuomane, vaid arvan, et see on pigem koolis õpitud).
Mõnikord tahaks silmad kinni panna ja mõelda, et ma olen kõigest valesti aru saanud. Aga reaalsus ega meie vastutus selle ees sellest ei muutu.
Tunnen ära Su mõtted eneseski. Kuigi mina olen tuntud pigem tugevate mõtteavalduste kui arguse poolest, saades seega muidugi ka lahinguid. Olen neist õppinud, et kuhugimaale on väitlus konstruktiivne ja kui see siis keerab ebakonstruktiivseks, võin mina alati jätta oma panuse andmata. Kasvõi lihtsalt vaikida. Nii kasvab tahtejõud ja eneseaustus - kuigi oskaks ju veelgi väidelda ja võiks hulganisti vaimutseda, siis kellel seda vaja on ja mida see maailmas paremaks teeks. Olen harjutanud end mitte luuserina, kaotajana tundma, kuigi oma võitu (iseenese edevuse üle) tean ma vaid ise.
Aga Sinu-suguse tagasihoidliku inimese arvamused on minu jaoks seda huvitavamad, et need ei lähtu eneseeksponeerimise või ärapanemise innust, vaid tõesti soovist midagi öelda. See tundub mulle ausam, siiram.
Ei tea jah, kas sellised väheargumenteeritud seisukohad tohivad olemas olla? Väljendatud olla? Ratsionaalsus on ju ebajumal, tunded mõttetu taak, nii oleme harjunud. Kui aga õppida tundeid kuulama, räägivad nad palju täpsemat tõtt kui abitud sõnadesse ponnistatud mõtteterad. Nii et Sinu kui ema usk waldorf-pedagoogikasse on mindki pannud selles suunas mõtlema: äkki peaks kah investeerima eelkõige alusharidusse? Minu titt on alles kaheksakuune, nii et mul on veel aega eneses selgusele jõuda :).
Aitäh kirjutamast! Suur osa minu siinsetest sissekannetest lähtuvad soovist nendel teemadel jupike maad edasi mõelda, kirjalikult ja vahel ka kaasamõtlejate toel. Muidu jääb mõttepall pähe sama koha peale keerutama, aga soovides enam-vähem asjalikku juttu kirjutada, peab teemale mõningase distantsi pealt ja vahel ka mitmest nurgast vaatama ning see võib viia edasi. Pealegi olen märganud, et vastus võib elus vastu kõndida - aga oma vastusega kohtumise eelduseks on, et on küsitud. Ma pean oma küsimused nt siia ära küsima, et leida vastuseid. Iseasi, et need vastused siia blogisse sageli ei jõua - aga vast ongi parem, nii saab iga lugeja kohtuda oma elus oma vastustega ja minu vastused ei hakka teda segama.
Ma olen kogenud, et puhtalt mõttest, nagu ka puhtalt tundest lähtuvad teod ei ole need kõige targemad. Vahel on täitsa lollid. Vaja oleks tunnete ja mõtete koostööd, mida ka kirjutamisi ehk kergem leida.
Tugevate mõtteavalduste vastu räägib minu jaoks ka see, et kui inimesel on mingis küsimuses väga jõuline seisukoht, siis talle teisi vaatenurki ei hakatagi näitama (või kui, siis lihtsalt sõjapidamsieks). Mina tahan kohtuda erinevate seisukohtadega, seepärast ei taha ma ühelegi seisukohale liiga suurt jõudu anda - et jätta endale kasvuruumi. On selgunud, et kasvada võiks veel kõvasti ja ikka ei tule lagi vastu.
Mis veel waldorfpedagoogikasse puutub, siis ma olen täitsa veendunud, et paljudele peredele see ei sobi. Ja enamik õpetajaid ei sobi waldorfkooli õpetajaks. Ma pole siin blogis waldorfpedagoogika negatiivsetest külgedest kirjutanud, aga nad on ikka täitsa olemas minu jaoks ka.
Waldorfpedagoogika sobib neile peredele ja õpetajatele, kes tahavad teha nn sisemist tööd - tööd oma hoiakute jms. See ei ole meie ühiskonnas prioriteetne - määrav on ainult väline edu ja sellele on enamik eesti inimesi orienteeritud (põhiline on näida, mitte olla). Neile waldorfpedagoogika tõenäoselt ei sobi, sest nad ei haaku sellega ja nende vajadusi see ei rahulda. Kui Sind waldorfpedagoogika huvitab, võid lugeda nt W. Goebel, M. Glöckler "Laps. Meditsiinilis-pedagoogiline nõunandja", M. Gustavson "Laste aeg. Laste aed", U. Laxén "Laul, mis leidis sõnad", üldisi teemasid käsitles ka nt Lustimaa kodulehekülg. Lisaks rajati waldorfpedagoogika sada aastat tagasi ja osa sellest on minu meelest vananenud. Tänapäeval on ka mitmesugused intuitiivpedagoogika suunad, millel on sarnane lähtekoht.
Postita kommentaar