Tütar sai sünnipäevaks sõbrasalmiku. Sellise, kuhu saab 30 sõbralt küsida, et mis su lemmiksöök ja -jook on ja kõik need teised tähtsad asjad. Lugesime seda koos ja mõtlesime, mida sinna panna. Enamiku vastustega läks libedalt.
Lemmiksöögiks teatas laps, et friikartulid ja coca-cola! Meie mehega pööritasime selle peale silmi. Mina ütlesin, et issand, kui kurb, et sul selline lemmiksöök on, ma ei tahaks isegi sellist asja süüa, ammu siis veel lapsele anda. (Tõde on küll see, et paar korda aastas on ta väljas söömas käies neid siiski saanud ja ma ise olen ka söönud; vahel täitsa maitseb tõesti.) Et miks see sulle meeldib? - Seal on nii hea maitseaine. - Aga see naatriumglutamaat ei ole üldse tervisele hea. Kuigi tal tundub hea maitse olevat. Laps mõtles järele ja ütles, et siis ta lemmiksöök on hoopis köögiviljapirukas.
Mina muidugi rõõmustasin selle üle, mis hirmus, sest mina olen köögiviljatoiduline ja hirmsasti vaeva näinud, et see laps ka natukenegi mingit köögivilja sööks. No natuke ikka sööb, aga vaevaliselt. Tolles köögiviljapirukas on heal juhul põhjas võid ja täidises vahukoort ja vahel juustu. Piimarasvade maitsestuses läheb meie lapsele isegi porgand ja spargelkapsas (siiralt, ta armastab võid ja vahukoort ja ega me neid ei piira ka). Aga muidugi teab laps ka minu toitumiseelistusi.
Ja lemmikjoogiks pakkus ta teisel katsel porgandi toormahla. Kuigi magusad puuviljamahlad lähevad talle ilmselgelt paremini ja ega me neid ka ei keela. Vanematele meele järele olemine on ikka veel oluline ja porgandi toormahla me tõesti peame oluliseks ja tervislikuks.
Pärast kuulsin meest toitude tervislikkuse üle talle omasel väga taktitundelisel viisil kõnelemas. Paistis, et laps leppis oma "tervistatud" lemmiktoitudega.
Teine hädaorg saabus suurima saavutuse kohal. Nimetatagu see saavutus N siinkohal nt käbikorjamiseks. Ma olen ise elus kogenud, kuidas mõnda sorti saavutustega on parem laua all istuda ja lapsele ju sellist saatust ei tahaks. Niisiis tegin võimalikult taktitundeliselt maha tema arusaama tema suurimast saavutusest ja ütlesin, et minu meelest on see palju kõvem sõna, et ta oskab pannkoogid otsast lõpuni ise valmis teha. Gaasitulel ja puha. Ma ei pea ise köögiski olema. Väga korralikult tõesti teeb ja ma siiralt arvangi, et see on tegelik saavutus. Ja et mh ehk müüb paremini.
Pärast siis mõtlesin, et millega ma nüüd õieti hakkama saingi. Kujundasin lapse mainet või lõhestasin tema isiksust? Selles laadis on ju mindki omal ajal kasvatatud. Tee nii, kuidas on teiste meelest õige. Õpetus ilmale meele järele olemisest on siiani mu olulisi õppetükke, samal ajal kui üha olulisem on leida see tõeliselt oma ja õige nende meelditatahtmiste alt üles. Iseennast leida ja ära tunda. Iseendaks saada. Väga tahaks, et mu laps saaks iseendana üles kasvada, aga see on nii keeruline. Minu jaoks siis, kes ma üritan ilma tuulte järgi end seada.
Lapse sõbrasalmik seisab sahtlis. Laps pole tahtnud seda teistele anda, kuigi sõbrad on tal kindlasti olemas.
TJT
reede, 12. märts 2010
Mõte ja tunne
Vaatasin oma lapse eelmise poolaasta töövihikuid, mis jõuludeks läbi said, et mida nad seal matemaatikas ja eesti keeles teevad. Eks ma pisteliselt ole teisi töövihikuid ka näinud. Palju põnevaid ülesandeid oli, nuputamist ja mängulisi vahendeid erinevate matemaatiliste seaduspärade kirjeldamiseks. Hästi loovalt tehtud vihikud, meie kirglikule mõistatuste lahendajale lapsele meeldivad, ilusad värvilised ka (ja heal paberil). Nutikas laps saab põneva tegevuse käigus asjad selgeks, hea mäluga lapsele ehk jäävad tänu puust ja punaseks metoodikale ka asjad meelde. Aju läheb kohe kiirematele pööretele ja intellektuaalsus areneb, mis mühiseb. Kujutlesin õhku särtsuvat, kui klassitäis lapsi töövihikuga ametis on.
Mõtlesin siis järele, mida ma waldorfkooli matemaatikatunnis olen näinud (eelmisel aastal käisin vaatamas - praegu märtsis on siitkandi w-koolides lahtiste uste päevad, astuge läbi ja tundke huvi, kes tahab; Keila w-koolis on nt homme). Lapsed joonistasid poolteist tundi kestvas koolitunnis A3 formaadis vihikusse suurt kollast nelinurka (eelmistes tundides oli tehtud ring ja kolmnurk vist) ja värvisid seda; arvutasid peast; tegid ilukirjas vastavat rooma numbrit ja ühte väga keerulist, kuigi täiesti loogilist liikumisharjutust, kus pidi õigesti edasi ja tagasi sammuma.
Esimese hooga mõtlesin nüüd lapse töövihikut vaadates, et mida see kollase kasti tegemine neile annab. Siis sain pihta: see annab tunnetuse. Nelja tunnetuse.
Ma arvan, et tunnetus on tähtis asi. Mõistus ei suuda hoomata paljut, kuhu võib küündida tunnetus. Näiteks kui naeruväärsed tunduvad mulle kõik jumala kirjeldused ja seletused sel teemal. Lapsikud. Ja mõistusekesksele inimesele tundub nii kogu religioossus.
Samas on tunnetusega võimalik tajuda asju, mis lähevad mõtlemisest palju palju kaugemale. Paljud on kogenud midagi endast suuremat, millele nime anda ei julge ja millest me suurt ei räägi ka, või kui, siis väga mõistu, iga hetk enda piiratust kogedes. Olgu see siis religioosne kogemus või looduselamus - meie tunnetus saab selle kätte. Ehk vahel harva ka kunstiteosest (nii harva, kui inimene küünib seda looma!). Mida arenenum on tunnetus, seda avaram maailm. Mõtlemine avardab maailma ka, kahtlemata. Kuid tema võimalused jäävad tunnetuse omadele minu meelest kordades alla. Minul küll.
Ma nüüd mõtlen, kuidas oma laste tunnetuse arenguks sobilikke tingimusi luua (või vähemalt ära hoida selle tee kinniminek, kui elu pakub nii palju intellektualiseerivaid võimalusi). Oma piiratuses, kes ma võib-olla tunnetan kordades vähem kui nemad oma suhteliselt varases ja väheses rikutuses.
TJT
Erakool Läte ootab täna, reedel, 12. märtsil huvilisi avatud uste päevale Keilasse Kruusa tn. 23.
Kavas:
15.00 Laste loomingu näituse avamine
15.15 Tutvustav ringkäik koolimajas I
15.30-16.45 Viltimise töötuba
16.30 Tutvustav ringkäik koolimajas II
17.00-17.45 Erakool Läte I ja II klassi õpilaste kontsert
18.00-19.30 Loeng ja vestlusring "Kas koolivalik on elu küsimus?" Kai Mets, klassiõpetaja waldorfkoolis ja sotsiaalpedagoog.
Avatud kohvik küpsetiste ja suupistetega.
kolmapäev, 24. veebruar 2010
Minu talv
Minu talv algab siis, kui esimene natuke püsivam lumi maha tuleb. Sel aastal näiteks novembri algul. Siis jääb aiatöödega selleks korraks sinnapaika ja mõnda aega pole õue eriti asja, väiksed kohustuslikud käigud ainult.
Algul tundub see pimedus lausa mõnuski. Soojas toas on mõnus lihtsalt olla, nagu aega oleks juurde saanud, kui õueelu väheseks jääb. Suvest on veel jaksu ja sära järel. Lõpuks ometi on ka mitmekuine moosikeedumaraton selleks korraks läbi saanud, hakkaski juba tüütama. Talv on teenitud puhkus pärast toimekat suve ja veel kiiremat sügist ja ma tõesti ootan seda nagu ma vahel ootan päeva lõpus, et saaks juba magama minna. Talv ongi üks pikemat sorti uni.
Ja talvega hästi toimetulemiseks ma jätangi kõik liigsed toimetused ära. Et vajalike jaoks jätkuks. Talv on piirangute ja kokkuhoiu aeg. Loobumine vabastab stressist.
Minu talv jaguneb mitmesse ossa. Esimene ja kõige pimedam osa on teadagi jõuluootuse aeg ja sel ajal soojendan ma end jõuluettevalmistuste ja elava tulega.
Teine osa talve algab pärast uut aastat, kui mõte liigub laste sünnipäevade pidamiste radu. Mõneti on need meil aasta ühed tähtsamad pühad ja peavad saama vääriliselt tähistatud. Eks lapsed hakkavad juba sügisel mõtteid veeretama, et mida erilist ja meeldejäävat sel korral teha.
Kolmas osa on lihtsalt talv. Lumevaestel aastatel oleme lumeotsingutel käinud enamasti sajakonna kilomeetri kaugusel ja vahel ka Lõuna-Eestis. Sel aastal on iga päev pidu ümber maja. Aga suusatama eriti ei jõua, sest kui oled juba paar tundi lund visanud, siis selleks päevaks nagu aitab. Ja teisel päeval tuleb lumerookimisega jälle otsast peale hakata. Nii on suusareiside pealt saanud kohe eriti palju kokku hoida. Eks see vahel võtab natuke kiruma ka, aga õiget lauset otsides läheb kõik oma õigele kohale. Pealegi pean laste praeguses vanuses oluliseks, et nad õpiksid korralikult suusatama ja uisutama, pärast kui keha pikaks venib, on õppida raskem. Sinna kulub ka kuigivõrd vanemlikku tähelepanu. Lapsega koos suusatada veel ei saa ja kahega koos veel mitte niipeagi, aga uisuringe naudime küll, kumbki omas tempos.
Talve edenemisega edeneb ka tüdimust ja väsimust. Ma olen märganud, et tahan kodustest töödest puhata kõige rohkem just talve lõpuosas (muud tegemised edenevad siis küll eriti hästi). Köögivili ega paastuaeg ei inspireeri süüa tegema. Ahju asemel kütaks parema meelega elektriradiaatorit. Kuigi just veebruari lõpus on talv sageli kõige kaunim, vähemalt neil aastail, kui suusatada saab, hakkab siis tunduma, et aitaks juba küll selleks korraks.
Silm sihib üha sagedamini taevasse ja nina haistab õhku: kas juba saaks pestud linad välja kuivama viia? Sest see on minu kevade esimene pääsuke...
TJT
Algul tundub see pimedus lausa mõnuski. Soojas toas on mõnus lihtsalt olla, nagu aega oleks juurde saanud, kui õueelu väheseks jääb. Suvest on veel jaksu ja sära järel. Lõpuks ometi on ka mitmekuine moosikeedumaraton selleks korraks läbi saanud, hakkaski juba tüütama. Talv on teenitud puhkus pärast toimekat suve ja veel kiiremat sügist ja ma tõesti ootan seda nagu ma vahel ootan päeva lõpus, et saaks juba magama minna. Talv ongi üks pikemat sorti uni.
Ja talvega hästi toimetulemiseks ma jätangi kõik liigsed toimetused ära. Et vajalike jaoks jätkuks. Talv on piirangute ja kokkuhoiu aeg. Loobumine vabastab stressist.
Minu talv jaguneb mitmesse ossa. Esimene ja kõige pimedam osa on teadagi jõuluootuse aeg ja sel ajal soojendan ma end jõuluettevalmistuste ja elava tulega.
Teine osa talve algab pärast uut aastat, kui mõte liigub laste sünnipäevade pidamiste radu. Mõneti on need meil aasta ühed tähtsamad pühad ja peavad saama vääriliselt tähistatud. Eks lapsed hakkavad juba sügisel mõtteid veeretama, et mida erilist ja meeldejäävat sel korral teha.
Kolmas osa on lihtsalt talv. Lumevaestel aastatel oleme lumeotsingutel käinud enamasti sajakonna kilomeetri kaugusel ja vahel ka Lõuna-Eestis. Sel aastal on iga päev pidu ümber maja. Aga suusatama eriti ei jõua, sest kui oled juba paar tundi lund visanud, siis selleks päevaks nagu aitab. Ja teisel päeval tuleb lumerookimisega jälle otsast peale hakata. Nii on suusareiside pealt saanud kohe eriti palju kokku hoida. Eks see vahel võtab natuke kiruma ka, aga õiget lauset otsides läheb kõik oma õigele kohale. Pealegi pean laste praeguses vanuses oluliseks, et nad õpiksid korralikult suusatama ja uisutama, pärast kui keha pikaks venib, on õppida raskem. Sinna kulub ka kuigivõrd vanemlikku tähelepanu. Lapsega koos suusatada veel ei saa ja kahega koos veel mitte niipeagi, aga uisuringe naudime küll, kumbki omas tempos.
Talve edenemisega edeneb ka tüdimust ja väsimust. Ma olen märganud, et tahan kodustest töödest puhata kõige rohkem just talve lõpuosas (muud tegemised edenevad siis küll eriti hästi). Köögivili ega paastuaeg ei inspireeri süüa tegema. Ahju asemel kütaks parema meelega elektriradiaatorit. Kuigi just veebruari lõpus on talv sageli kõige kaunim, vähemalt neil aastail, kui suusatada saab, hakkab siis tunduma, et aitaks juba küll selleks korraks.
Silm sihib üha sagedamini taevasse ja nina haistab õhku: kas juba saaks pestud linad välja kuivama viia? Sest see on minu kevade esimene pääsuke...
TJT
Minu ootused koolile
Pool esimest kooliaastat on möödas. Nii ma märkan, et minus on selginud ootused koolile.
Mulle on kõige tähtsam, et kool oleks lapsele tore koht, kuhu minna. Kui rõõmsad on meie hommikud, kui laps ise tõuseb, paneb riide, võtab koti ja läheb. Vahel ma üritan teda veel loo lugemisega tagasi hoida, et mis ta sinna ikka nii vara läheb. Ja sama rõõmsalt tuleb tagasi ka. Lapsed täidavad matemaatikatunnis armsate loomakestega töölehti ja eesti keele tunnis loeb õpetaja juturaamatut. Sellest, mis minuni jõuab, paistab palju rõõmu ja küllap nad ikka õpivad ka selle juurde. Õpetaja isik on kahtlemata selle juures väga oluline, aga mida mina sellelt distantsilt võin tema kohta arvata. Peaasi, et lapsele meeldib.
Ma olen väga rõõmus koolisöökla üle. Lausa uskumatu, kui tervislikult ja rohkelt võib 12 krooni eest süüa pakkuda (vist oli selline summa, mis riik eraldas?). Nad ise võtavad endale taldrikule toitu. Loodan, et kõhu saab täis nii esimese klassi tüdruk kui ka seitsmenda klassi poiss. Siit kodust vaadates paistab, et kokad on ilmselt ka hingega asja kallal, salatid ja soojad köögiviljalisandid on väga vaheldusrikkad (sugugi mitte väga odavad) ja meie lapsele maitsevad. Paaril korral olen sattunud nuusutama - tõesti isuäratav tundus. Söömiskultuur tundub neil seal ka kõrge olevat. Ja söökla on ilus nagu terve koolgi. Prantsusmaal ei anta lastele isegi lasteaias süüa (muud, kui enda kaasavõetud näksi), koolilapsed tuuakse keset päeva koju sööma (keegi peab selle siis valmis tegema, oma ühele-kahele lapsele). No küll on tülikas elu!
Võimalikult vähe piiranguid. Mulle meeldib, et laps paneb selga, mis talle sel päeval meeldib. Ja et nad tohivad vahetunni ajal kulli mängida. Liikumisvabaduse piiramine on küll koledamaid asju, mis lapsega võib koolis juhtuda. Talvisemal ajal ei saa ju väljas hästi joosta ja kodus pole ruumi, järelikult peab laps saama joosta koolis. Rõõmsa lapse paras mõõt on mitu korda päevas.
Huvitegevused on ka head asjad, kui neid koolist saab. Oma sõpradega koos kõik ühest kohast. Jälle vanemal tükk sebimist vähem ja väike koolilaps saab oma jõudu kulutada asjalikumalt kui mööda linna kolades.
Selle kõige kõrval ei tundu mulle kooli hariv ja arendav roll nii oluline. Iga hooliv vanem tunneb oma last paremini kui õpetaja, kel erinevate huvide ja annete, aga ka isiksuslike või kodust toodud probleemidega lapsi on klassis korraga 30. Ja õpetajal on kõigeks aega ainult loetud minutid. Tore, kui ta põhiteadmised saab enam-vähem kõigile enam-vähem hästi edasi anda ja on ise eetiliseks eeskujuks. Edasine ongi minu meelest lapsevanema rida. Lapse annete eest hoolt kanda ja teda näiteks kuhugi ringi viia.
Ainus paha asi on see, et suur osa lapsevanemaid on elust nii üleväsinud, et neil ei ole selleks jõudu. Ma olen üha seda meelt, et suur osa tavalisi naiste töökohti võiks jagada ümber rohkema arvu naiste vahel ja sellest võidaks kõik (mh on siis ka laste haiguste korral asendajaid kergem leida). Iseasi muidugi, kui suure osa vabanevast ajast emad lastele pühendaksid. Aga puhanum ema on ka tore asi.
Mehed võiks ka vähem tööd teha muidugi. Mida väiksemad on inimeste materiaalsed soovid elule, seda kergem on neid täita ja seda mõnusam, vabam, loovam, rõõmsam on tegelikult elu.
TJT
Mulle on kõige tähtsam, et kool oleks lapsele tore koht, kuhu minna. Kui rõõmsad on meie hommikud, kui laps ise tõuseb, paneb riide, võtab koti ja läheb. Vahel ma üritan teda veel loo lugemisega tagasi hoida, et mis ta sinna ikka nii vara läheb. Ja sama rõõmsalt tuleb tagasi ka. Lapsed täidavad matemaatikatunnis armsate loomakestega töölehti ja eesti keele tunnis loeb õpetaja juturaamatut. Sellest, mis minuni jõuab, paistab palju rõõmu ja küllap nad ikka õpivad ka selle juurde. Õpetaja isik on kahtlemata selle juures väga oluline, aga mida mina sellelt distantsilt võin tema kohta arvata. Peaasi, et lapsele meeldib.
Ma olen väga rõõmus koolisöökla üle. Lausa uskumatu, kui tervislikult ja rohkelt võib 12 krooni eest süüa pakkuda (vist oli selline summa, mis riik eraldas?). Nad ise võtavad endale taldrikule toitu. Loodan, et kõhu saab täis nii esimese klassi tüdruk kui ka seitsmenda klassi poiss. Siit kodust vaadates paistab, et kokad on ilmselt ka hingega asja kallal, salatid ja soojad köögiviljalisandid on väga vaheldusrikkad (sugugi mitte väga odavad) ja meie lapsele maitsevad. Paaril korral olen sattunud nuusutama - tõesti isuäratav tundus. Söömiskultuur tundub neil seal ka kõrge olevat. Ja söökla on ilus nagu terve koolgi. Prantsusmaal ei anta lastele isegi lasteaias süüa (muud, kui enda kaasavõetud näksi), koolilapsed tuuakse keset päeva koju sööma (keegi peab selle siis valmis tegema, oma ühele-kahele lapsele). No küll on tülikas elu!
Võimalikult vähe piiranguid. Mulle meeldib, et laps paneb selga, mis talle sel päeval meeldib. Ja et nad tohivad vahetunni ajal kulli mängida. Liikumisvabaduse piiramine on küll koledamaid asju, mis lapsega võib koolis juhtuda. Talvisemal ajal ei saa ju väljas hästi joosta ja kodus pole ruumi, järelikult peab laps saama joosta koolis. Rõõmsa lapse paras mõõt on mitu korda päevas.
Huvitegevused on ka head asjad, kui neid koolist saab. Oma sõpradega koos kõik ühest kohast. Jälle vanemal tükk sebimist vähem ja väike koolilaps saab oma jõudu kulutada asjalikumalt kui mööda linna kolades.
Selle kõige kõrval ei tundu mulle kooli hariv ja arendav roll nii oluline. Iga hooliv vanem tunneb oma last paremini kui õpetaja, kel erinevate huvide ja annete, aga ka isiksuslike või kodust toodud probleemidega lapsi on klassis korraga 30. Ja õpetajal on kõigeks aega ainult loetud minutid. Tore, kui ta põhiteadmised saab enam-vähem kõigile enam-vähem hästi edasi anda ja on ise eetiliseks eeskujuks. Edasine ongi minu meelest lapsevanema rida. Lapse annete eest hoolt kanda ja teda näiteks kuhugi ringi viia.
Ainus paha asi on see, et suur osa lapsevanemaid on elust nii üleväsinud, et neil ei ole selleks jõudu. Ma olen üha seda meelt, et suur osa tavalisi naiste töökohti võiks jagada ümber rohkema arvu naiste vahel ja sellest võidaks kõik (mh on siis ka laste haiguste korral asendajaid kergem leida). Iseasi muidugi, kui suure osa vabanevast ajast emad lastele pühendaksid. Aga puhanum ema on ka tore asi.
Mehed võiks ka vähem tööd teha muidugi. Mida väiksemad on inimeste materiaalsed soovid elule, seda kergem on neid täita ja seda mõnusam, vabam, loovam, rõõmsam on tegelikult elu.
TJT
neljapäev, 18. veebruar 2010
Mängude varjatud sõnum
Meie tütar sai jõulukingiks ristsõnamängu (tegelikult küll pildil olevaga sarnase, ma ei viitsinud õiget üles otsida). Esimene mäng valmistas nii mulle kui talle paraja pettumuse, sest nende reeglite järgi oleks see ka väga nutikale kaheksasele ilmselt liiga raske - mulle oli ka. Mind tegelikult paneb imestama kirja järgi 7-8aastastele mõeldud mängude keerukus. Pealegi on kaasasolev tähtedekomplekt justkui mõne teise keele sõnade moodustamiseks mõeldud. Tegime siis reegleid mõned korrad ümber ja nüüd on meil mõnus koostöömäng. Punkte me ei loe ja vastastikku käru keerata ka ei ürita. Meil pole kummalgi sellist soolikat. Tegime sellest ühe teise mängu, mis meile meeldib. Ja mh on hariv ka. Nt viimati tutvus tütar selliste sõnadega nagu raun ja faun ja veel mingeid, mida tavakõnes iial ette ei tule ja juttudes ka haruharva.
Aga eile oli lapsel mure: koolis on klassidevahelised rahvastepalli võistlused. Ta ei tahtnud kooli minnagi. Rahvastepall ei ole väikeste õrnade tüdrukute mäng. Mäletan ise, kuidas ma koolipõlves arendasin peitumise strateegiat: üritasin ette välja arvestada turvalisemaid nurkasid, kuhu palli eest putku saaks (kahtlemata väga arendav!). Ma ei tahtnud palliga pihta saada (poisid viskasid muide väga kõvasti) ega ise seda kellegi pihta visata. Millegipärast seostub see teiste surnuks pommitamine mul sõjaga. Ma ei tahtnud kellegi pihta visata, see on nii vastik. Kogu see mäng oli minu jaoks hirmutav (sest pidi põgenema) ja vastik. Lisaks ei meeldi mulle ka rüseleda. Nagu ka mu tütrele. Aga ta võttis end ikka kokku ja läks vaprasti kooli ja osales ära, kus vaja. Nojah.
Ma saan aru küll, et see mäng on kunagi mõeldud välja selleks, et lastele palli püüdmist ja viskamist õpetada, aga kas praeguse aja väärtused ei peaks olema teised? Kas keegi teab mõnda selles vanuses lastele sobivat pallimängu, mis samu oskusi arendaks, kuid jätaks need ebameeldivad aspektid välja?
(Järgmisel päeval lisatud. Ja huvitav, kui palju on vanemaid, kes mu muret mõistavad - või kui palju on lapsi, kellele see mäng sedasorti põhjustel ei meeldi. Sõjaväes püssist keeldumist meil vist eriti kõrgelt ei hinnata ja üsna levinud on ka arvamus, et kõigega peab hakkama saama, mis elu/kool ette paneb. Mina arvan, et eneseareng võiks olla elu lõpuni iga päeva oluline teema, aga see võib kulgeda ka läbi rõõmu ja põnevuse, kire ja pühendumuse. Ma valin koostöö, mitte võitluse!)
TJT
Muna ja kana
Vaatasin haigla ooteruumis, kuidas noor naine vana ratastoolis istuvat meest õue minekuks riietas. Õrnalt, hoolivalt ja kannatlikult. Mõtlesin hetkeks, et kas lapselaps on vanaisale järele tulnud, aga ei, naine oli haiglaõe vormis ja tema muretu olek küll mingile lähemat seosele ei viidanud. Ja ikka pakkis ta vana meest talveriide nagu väikest last. Ja vanamees paistis tundvat end nagu väike laps ema hoole all, säras rahulolust. Seda oli ilus vaadata.
See meenutas mulle miskipärast, et minu kasvukeskkonnas on pidevalt toonitatud, et ma pean omandama hariduse ja mingit sorti positsiooni ühiskonnas. Sama näikse toonitavat meedia. Minu silm jääb peale artiklitele, kus rõhutatakse eesti naiste haridust ja tööhõivet. Ja palk käib ka mõnda sorti positsiooni järgi, mis vastab mõnda sorti haridusele. Kuigi mehed saavad sama töö eest oluliselt rohkem palka, saavad turunduses ja panganduses ka naissoost keskastmejuhid siiski oluliselt kõrgemat palka kui meditsiiniõed... ja nad on mõneti ka ühiskondlikult kõrgemalt väärtustatud kui näiteks meditsiiniõed.
Et sellist Eestit me siis oleme tahtnud.
Samas olen ka ise kogenud noorte mitte-eesti päritolu haiglaõdede ülimat tähelepanu ja hoolivust. Ja sellist hoolivust tahaksin kogeda kogu aeg ja igal pool.
Ma tegelikult ei tunne erilist uhkust oma diplomite üle (kuigi need vahel ära kuluvad, nagu ka diplomite omandamisega seoses tekkinud oskused või teadmised). Palju enam rõõmustab mind see, kui mul õnnestub midagi head ja ilusat korda saata. Sest see on andnud mulle tõelise võimaluse kasvada. Kasvada hoolivamaks ja armastavamaks. Ma tahaksin rohkem sellist Eestit, kus on esmane kasvada vaimus.
Kas on võimalik väärtustada hoolimistööde tegijaid, kui keegi ei taha neile väärilist tasu maksta? Kuidas hoolida hoolitsejatest? Kes peaks kujundama selle keskkonna?
Või kasvatame oma lapsi ikka selles vaimus, et sina vaata kõigepealt, et oma karjääri püsti saad, ehk siis jõuad häda korral ka hoolitsejate vaeva kinni maksta? Või et kõige tähtsam on hoolida teisest inimesest, kui hätta satud, ehk siis keegi aitab sind ka? Igal juhul tundub mulle, et meie põlve kasvatusotsustel on oma osa tuleviku Eesti kujunemises.
Järgmisel päeval lisatud: täna on Postimehe esiküljel, et lapsed õppigu kaua, siis saavad poole rohkem palka. Meditsiiniõeks väga kaua ei pea õppima. Ei oleks vaja meelitada tüdrukuid juristideks, kui nende kutsumuseks on olla meditsiiniõde. Aga sedasorti tundevirved surutakse meil vist jõuliselt maha.
Mulle tundub, et meie ühiskonnas on intellektuaalsus ja materiaalne läbilöögivõime ületähtsustatud hoolivuse arvelt. Tasakaalu on vaja.
TJT
See meenutas mulle miskipärast, et minu kasvukeskkonnas on pidevalt toonitatud, et ma pean omandama hariduse ja mingit sorti positsiooni ühiskonnas. Sama näikse toonitavat meedia. Minu silm jääb peale artiklitele, kus rõhutatakse eesti naiste haridust ja tööhõivet. Ja palk käib ka mõnda sorti positsiooni järgi, mis vastab mõnda sorti haridusele. Kuigi mehed saavad sama töö eest oluliselt rohkem palka, saavad turunduses ja panganduses ka naissoost keskastmejuhid siiski oluliselt kõrgemat palka kui meditsiiniõed... ja nad on mõneti ka ühiskondlikult kõrgemalt väärtustatud kui näiteks meditsiiniõed.
Et sellist Eestit me siis oleme tahtnud.
Samas olen ka ise kogenud noorte mitte-eesti päritolu haiglaõdede ülimat tähelepanu ja hoolivust. Ja sellist hoolivust tahaksin kogeda kogu aeg ja igal pool.
Ma tegelikult ei tunne erilist uhkust oma diplomite üle (kuigi need vahel ära kuluvad, nagu ka diplomite omandamisega seoses tekkinud oskused või teadmised). Palju enam rõõmustab mind see, kui mul õnnestub midagi head ja ilusat korda saata. Sest see on andnud mulle tõelise võimaluse kasvada. Kasvada hoolivamaks ja armastavamaks. Ma tahaksin rohkem sellist Eestit, kus on esmane kasvada vaimus.
Kas on võimalik väärtustada hoolimistööde tegijaid, kui keegi ei taha neile väärilist tasu maksta? Kuidas hoolida hoolitsejatest? Kes peaks kujundama selle keskkonna?
Või kasvatame oma lapsi ikka selles vaimus, et sina vaata kõigepealt, et oma karjääri püsti saad, ehk siis jõuad häda korral ka hoolitsejate vaeva kinni maksta? Või et kõige tähtsam on hoolida teisest inimesest, kui hätta satud, ehk siis keegi aitab sind ka? Igal juhul tundub mulle, et meie põlve kasvatusotsustel on oma osa tuleviku Eesti kujunemises.
Järgmisel päeval lisatud: täna on Postimehe esiküljel, et lapsed õppigu kaua, siis saavad poole rohkem palka. Meditsiiniõeks väga kaua ei pea õppima. Ei oleks vaja meelitada tüdrukuid juristideks, kui nende kutsumuseks on olla meditsiiniõde. Aga sedasorti tundevirved surutakse meil vist jõuliselt maha.
Mulle tundub, et meie ühiskonnas on intellektuaalsus ja materiaalne läbilöögivõime ületähtsustatud hoolivuse arvelt. Tasakaalu on vaja.
TJT
pühapäev, 31. jaanuar 2010
Lapse sünnipäev
Seekord jälle seljataga. Suurema lapse sünnipäev. Tütar tahtis seekord oma sünnipäeva pidada liikumismängudega. Ta rääkis sellest juba sügisel. Meil üldse hakkab sünnipäevapidamisele mõtlemine vahel juba septembris pihta. Otsisin siis sobiva tühja ruumi, panime koos paika kava, mida teha. Laps ise tegi kutsed, kutsutud olid tema klassiõed (teised külalised olid teisel päeval).
Minu jaoks oli see idee hea võimalus tihendada sidemeid ja luua harmooniat sõprade vahel - koos midagi tehes. Aga nii oli see muidugi eelkõige unistustes, kus kõik innustuvad just nendest samadest asjadest. Mulle hirmsasti meeldib lastega seonduvat idealiseerida, eks siis tegelik elu lööb vahel sõrmede pihta.
Sünnipäevapidamine on mh hea võimalus õppida teostama oma unistusi. Kõigepealt on soov, siis kindlad tegevused selle saavutamiseks. Ma muidugi aitan omalt poolt kõrvalt, millega laps ise hakkama ei saa. Nt näitasin, kuidas vähese vaevaga kümme kutset teha (lõikab põhjad välja, kleebib pildid peale ja arvutiga tehtud teksti sisse). Pilte sai mh ka vanadest akvarellidest välja lõigata. Ma jätan osad poolõnnestunud kuntstükid sedasorti asjanduste toormaterjaliks alles. Osa tegi õlipastellidega siuhti juurde.
Koogid tegime ka ise. Punasesõstra plaadikoogi koos pojaga, kirju koera tütre ja pojaga, lisaks hommikust jäänud minu tehtud õunapirukad.
Mängudega oli mõnes mõttes kõige keerulisem. Meie tütar on väga liikuv ja kehaliselt osavam kui temaealised tüdrukud. Sellised mängud, mis talle meeldivad, mõnele teisele väga ei meeldinud. Ja ma siis ei käinud peale ega meelitanud ka, austades inimese õigust mitte osaleda. Ja keegi teine ei tahtnud võistlusi - mida me siis ka ei teinud. Mulle meeldis kõige rohkem laulumäng "Need haldjad tulevad kaugelt maalt", tütrele naermaajamismäng "Vaene väike kiisu", üldiselt meeldis lastele "Heeringas, heeringas, üks-kaks-kolm" ja lihtsalt õhupallidega mürada. Sedasorti võistluslikuma elemendiga mängus nagu "Heeringas..." tuli väga teraselt kohtunikuametit pidada, et kellegi õiglusmeel riivatud ei saaks. Natuke ikka sai. Vähese vilumuse viga - ei oska kõiki ohukohti ette näha ja ära hoida. Aga palgalist mängujuhti ma ka ei tahtnud. Need Pipid ja muud, keda mina kunagi kusagil olen näinud, pole eriti meeldinud. Aga see kindlasti ei ole kerge amet, võõraste lastega kõigile meeldivaid lõbusaid mänge korraldada.
Veidi mind üllatas, et osa lapsi tahtis lauas istuda ja süüa. Et juba nii vanad. Või oli see sellepärast, et need lapsed ei tahtnud liikuda ja muud meil kavas polnud? Tänapäeval on seitsme-kaheksaaastased ju täiesti isiksused oma eelistustega. Ma arvan, et üldiselt oli tore üritus. Meie tütar sai, mis oli soovinud, ja mina rõõmustasin, et sain tal aidata seda teoks teha.
Poja sünnipäeva pidasime Skypargis. See oli tal esimene tema valitud sõpradega sünnipäev. Kuna peagu kõik lapsed olid omavahel tuttavad, mängiti lastelinnakus koos kulli ja see oli ka tore.
TJT
Varem:
Esimesed sünnipäevad möödusid kodus lähemate sugulastega, lisaks on lisaks olnud teine pidu lapse kutsutud külalistega.
Tütre nelja aasta sünnipäev möödus vastsündinud vennakese imetlemise tähe all, kutsutud olid ainult lähimad sugulased.
Viie aasta sünnipäeval kehastusid tüdrukud neljaks haldjaks ja tantsisid "Nelja helde haldja" plaadi järgi (Liina Olmaru loeb "12 kuu" muinasjuttu ja vahel on klaveripalad). Ainuke poiss sel peol oli aastane väikevend, kes istus keset põrandat maas nagu päkapikk ja imestas ümberringi hõljuvat haldjate tantsu.
Kuue aasta sünnipäeva pidasime mängujaamas ja tegime ise näidendit (mh valmistasime martsipanist tegelaskujud).
Seitsme aasta sünnipäev oli NNM loodusmajas (võimalus ainult omainimestele).
Minu jaoks oli see idee hea võimalus tihendada sidemeid ja luua harmooniat sõprade vahel - koos midagi tehes. Aga nii oli see muidugi eelkõige unistustes, kus kõik innustuvad just nendest samadest asjadest. Mulle hirmsasti meeldib lastega seonduvat idealiseerida, eks siis tegelik elu lööb vahel sõrmede pihta.
Sünnipäevapidamine on mh hea võimalus õppida teostama oma unistusi. Kõigepealt on soov, siis kindlad tegevused selle saavutamiseks. Ma muidugi aitan omalt poolt kõrvalt, millega laps ise hakkama ei saa. Nt näitasin, kuidas vähese vaevaga kümme kutset teha (lõikab põhjad välja, kleebib pildid peale ja arvutiga tehtud teksti sisse). Pilte sai mh ka vanadest akvarellidest välja lõigata. Ma jätan osad poolõnnestunud kuntstükid sedasorti asjanduste toormaterjaliks alles. Osa tegi õlipastellidega siuhti juurde.
Koogid tegime ka ise. Punasesõstra plaadikoogi koos pojaga, kirju koera tütre ja pojaga, lisaks hommikust jäänud minu tehtud õunapirukad.
Mängudega oli mõnes mõttes kõige keerulisem. Meie tütar on väga liikuv ja kehaliselt osavam kui temaealised tüdrukud. Sellised mängud, mis talle meeldivad, mõnele teisele väga ei meeldinud. Ja ma siis ei käinud peale ega meelitanud ka, austades inimese õigust mitte osaleda. Ja keegi teine ei tahtnud võistlusi - mida me siis ka ei teinud. Mulle meeldis kõige rohkem laulumäng "Need haldjad tulevad kaugelt maalt", tütrele naermaajamismäng "Vaene väike kiisu", üldiselt meeldis lastele "Heeringas, heeringas, üks-kaks-kolm" ja lihtsalt õhupallidega mürada. Sedasorti võistluslikuma elemendiga mängus nagu "Heeringas..." tuli väga teraselt kohtunikuametit pidada, et kellegi õiglusmeel riivatud ei saaks. Natuke ikka sai. Vähese vilumuse viga - ei oska kõiki ohukohti ette näha ja ära hoida. Aga palgalist mängujuhti ma ka ei tahtnud. Need Pipid ja muud, keda mina kunagi kusagil olen näinud, pole eriti meeldinud. Aga see kindlasti ei ole kerge amet, võõraste lastega kõigile meeldivaid lõbusaid mänge korraldada.
Veidi mind üllatas, et osa lapsi tahtis lauas istuda ja süüa. Et juba nii vanad. Või oli see sellepärast, et need lapsed ei tahtnud liikuda ja muud meil kavas polnud? Tänapäeval on seitsme-kaheksaaastased ju täiesti isiksused oma eelistustega. Ma arvan, et üldiselt oli tore üritus. Meie tütar sai, mis oli soovinud, ja mina rõõmustasin, et sain tal aidata seda teoks teha.
Poja sünnipäeva pidasime Skypargis. See oli tal esimene tema valitud sõpradega sünnipäev. Kuna peagu kõik lapsed olid omavahel tuttavad, mängiti lastelinnakus koos kulli ja see oli ka tore.
TJT
Varem:
Esimesed sünnipäevad möödusid kodus lähemate sugulastega, lisaks on lisaks olnud teine pidu lapse kutsutud külalistega.
Tütre nelja aasta sünnipäev möödus vastsündinud vennakese imetlemise tähe all, kutsutud olid ainult lähimad sugulased.
Viie aasta sünnipäeval kehastusid tüdrukud neljaks haldjaks ja tantsisid "Nelja helde haldja" plaadi järgi (Liina Olmaru loeb "12 kuu" muinasjuttu ja vahel on klaveripalad). Ainuke poiss sel peol oli aastane väikevend, kes istus keset põrandat maas nagu päkapikk ja imestas ümberringi hõljuvat haldjate tantsu.
Kuue aasta sünnipäeva pidasime mängujaamas ja tegime ise näidendit (mh valmistasime martsipanist tegelaskujud).
Seitsme aasta sünnipäev oli NNM loodusmajas (võimalus ainult omainimestele).
Külluse masin
Mul ei tulnud kook nii välja nagu ma oleksin tahtnud, põhja ja täidise vahekord ei meeldinud. Poeg ütles selle peale, et aga temal on võlumasin. Paned koogi sisse, ütled puulum-saalum-miilum, siis käib plahvatus ja ongi kook selline, nagu ma tahan. Praktilise meelega õde arvas selle peale, et mis sellest koogist järele jääb, kui plahvatus käib, aga poega see muidugi ei heidutanud, igatahes peab ema saama, mis tahab. Ja see kahtlemata lohutab. (Kuigi kook tuli sellisena ära süüa nagu ta oli, eks ta ikka kõlbas.)
Meie pojal on üldse lõpmata palju masinaid. Meil on kogu aed neid täis. Kui ma üritan mingit defitsiidijuttu ajada, no et hommikusöögihelbeid pole selleks, et neid lihtsalt songerdada ja ära visata, siis teatab tema, et tal on õues lumehanges üks masin, mis neid teeb. Ja kui ta midagi katki teeb, siis on tal masin, mis ära parandab või uue teeb - ja just seda värvi, mis mina tahan. Veel on tal masin, mis teeb veetakistust terve Läänemere jaoks (mõtle, terve Läänemere jaoks teeb veetakistust - seda on ju hästi palju, eks, teatab ta ise seejuures säravi silmi). Ja muidugi õhupallimasin ja ega mul ei seisagi meeles, mis kõik veel. Bensiinimasin ja ajamasin on tal ka. Igati väärt leiutised, kust me muidu aega saaksime?
Poeg räägib meile oma liigutaval moel küllusest. Sellest, et kõike on piisavalt ja alati saab juurde teha. Ma juba hakkangi uskuma, et nii ongi.
TJT
Meie pojal on üldse lõpmata palju masinaid. Meil on kogu aed neid täis. Kui ma üritan mingit defitsiidijuttu ajada, no et hommikusöögihelbeid pole selleks, et neid lihtsalt songerdada ja ära visata, siis teatab tema, et tal on õues lumehanges üks masin, mis neid teeb. Ja kui ta midagi katki teeb, siis on tal masin, mis ära parandab või uue teeb - ja just seda värvi, mis mina tahan. Veel on tal masin, mis teeb veetakistust terve Läänemere jaoks (mõtle, terve Läänemere jaoks teeb veetakistust - seda on ju hästi palju, eks, teatab ta ise seejuures säravi silmi). Ja muidugi õhupallimasin ja ega mul ei seisagi meeles, mis kõik veel. Bensiinimasin ja ajamasin on tal ka. Igati väärt leiutised, kust me muidu aega saaksime?
Poeg räägib meile oma liigutaval moel küllusest. Sellest, et kõike on piisavalt ja alati saab juurde teha. Ma juba hakkangi uskuma, et nii ongi.
TJT
neljapäev, 21. jaanuar 2010
Iluuisutamisest ja probleemidest
Meile tütrega meeldib iluuisutamist vaadata. Mäletan, kuidas ma ise väikse tüdrukuna harjutasin ütlema tollaste tippude Irina Rodnina ja Saša Zaitsevi nimesid - eesti lapsele paras pingutus ja keeleharjutus. Nüüd vaatame uisutamist koos ja see on hariv nagu mistahes asi, mida keskendusega ja avatult teha.
Esiotsa rõõmustasin, et ETV teeb palju ülekandeid ja loodetavasti on neis pädev eestikeelne kommentaar (vast ongi), et saan sellest ilusast spordialast rohkem teada. Aga kaua ma seda juttu kuulata ka ei taha. Mulle tundus, et meie kommentaatorid räägivad mitu korda enam sellest, mis on halvasti (milline tõste ebaõnnestus või kuidas just mingit vigurit peaks tegema). Ja palju vähem sellest, mis hästi - minu meelest võiks vaatajat harida heade soorituste kirjeldamise kaudu. Ja Anu Säärits armastas toodest nimetada surmasõlmeks - tore küll, kui võõramaistele terminitele omamaiseid püütakse leida, aga see surmasõna mulle seal ikka ei meeldinud. Nagu ihaldaks noorte andekate inimeste verd.
Ja eile õhtuks sai mulle juba küllalt sellest, et need Euroopa parimad paarid kogu aeg kukuvad. Valus vaadata. Pirisesin natuke, et miks nad ei võiks teha ilusaid kavasid, mis hästi välja tulevad, et mul oleks kena vaadata (jah, ma tõesti pole spordimeelne inimene, endas tegelikult ei tunneta, mis mõte oleks olla kellestki parem). Nemad seal teevad just viimase peal keerulised kavad, mida keegi ei suuda koperdamata esitada.
Siis tütar ütles, et talle just meeldib, et nad kukuvad. Et kui nemad, kes nad ometi on aastaid harjutanud, võivad eksida, siis see annab talle ka eksimiseks loa. See on nüüd minu poolt kokku võetud tema arvamus.
Ahah. Olen vist liiga range teiste suhtes. Endale ma ju luban mõningast ebaõnnestumist (aga avalikult areenile kukkuma pigem ei läheks ikka). Et siis lapsele ka. Rohkem ebatäiuslikkust! Ja oma negatiivsete mõtetega peaks ilmselt ka midagi ette võtma, siis teiste omad ehk enam ei häiri.
TJT
Esiotsa rõõmustasin, et ETV teeb palju ülekandeid ja loodetavasti on neis pädev eestikeelne kommentaar (vast ongi), et saan sellest ilusast spordialast rohkem teada. Aga kaua ma seda juttu kuulata ka ei taha. Mulle tundus, et meie kommentaatorid räägivad mitu korda enam sellest, mis on halvasti (milline tõste ebaõnnestus või kuidas just mingit vigurit peaks tegema). Ja palju vähem sellest, mis hästi - minu meelest võiks vaatajat harida heade soorituste kirjeldamise kaudu. Ja Anu Säärits armastas toodest nimetada surmasõlmeks - tore küll, kui võõramaistele terminitele omamaiseid püütakse leida, aga see surmasõna mulle seal ikka ei meeldinud. Nagu ihaldaks noorte andekate inimeste verd.
Ja eile õhtuks sai mulle juba küllalt sellest, et need Euroopa parimad paarid kogu aeg kukuvad. Valus vaadata. Pirisesin natuke, et miks nad ei võiks teha ilusaid kavasid, mis hästi välja tulevad, et mul oleks kena vaadata (jah, ma tõesti pole spordimeelne inimene, endas tegelikult ei tunneta, mis mõte oleks olla kellestki parem). Nemad seal teevad just viimase peal keerulised kavad, mida keegi ei suuda koperdamata esitada.
Siis tütar ütles, et talle just meeldib, et nad kukuvad. Et kui nemad, kes nad ometi on aastaid harjutanud, võivad eksida, siis see annab talle ka eksimiseks loa. See on nüüd minu poolt kokku võetud tema arvamus.
Ahah. Olen vist liiga range teiste suhtes. Endale ma ju luban mõningast ebaõnnestumist (aga avalikult areenile kukkuma pigem ei läheks ikka). Et siis lapsele ka. Rohkem ebatäiuslikkust! Ja oma negatiivsete mõtetega peaks ilmselt ka midagi ette võtma, siis teiste omad ehk enam ei häiri.
TJT
reede, 15. jaanuar 2010
Armastuse jutud
Olen vahel mõelnud, et kust need lapsed meil need armastuse jutud on võtnud, kui me vanad siin sellised vanaaegsed põhjamaalased oleme. Tütre esimesi lauseid oli kaheaastaselt "ema on armastus". Ma siiralt imestasin, et kus ta sellist sõna üldse on kuulnud või selle tähendust teab. Siiamaale ei oska arvata. Ja nüüd poja "armujutud". Üks tuttav lapsevanem ütles, et tema lasteaialaps oli emale öelnud, et armastagu ennast, muidu ta ei saa elada vms. Ahah. Et siis selles on asja mõte. Et tuleb ennast armastada. Kohe ja päriselt. Minu taustaga inimesele - no et elu mõte on umbes et hästi tööd teha, õpetas mu isa - mõni aeg tagasi veel suhteliselt uudne, aga kaalumistväärt idee.
Hästi töötamise poolt hääletan ka, aga elu mõtteks jääb sellest natuke väheks.
TJT
Hästi töötamise poolt hääletan ka, aga elu mõtteks jääb sellest natuke väheks.
TJT
Sotsiaalsetest töökohtadest
Käisin eile bussiga sõitmas (asja pärast ikka) ja nautisin imetabaseid härmas puuokste vaateid, mis isegi Tallinna kesklinnas silma rõõmustasid. Reisisaatja kurvastavalt mõttetut tööd nähes (kuigi mina olen selles ametis seni ainult suht püüdlike ja meeldivate inimestega kokku puutunud) meenus tuttavate jutt.
Tuttavad jagasid oma lasteaiakogemust: palju väikseid lapsi ja üleväsinud õpetaja, kes muidu küll igati kena inimene, kuid ei tule nendes oludes oma tööga hästi toime. Ja arvasid, et selle 100 000 töötu hulgast võiks ju ometi leida kenasid puhtaid korralikke hoolivaid ja armastavaid inimesi, kes saaks rühmas õpetajal abiks olla. Ja meenus ka ühe tuttava (noore ja energilise) lasteaedniku jutt, kes rääkis, et tal on rühmas paar last, kellega tuleks 15 korda päevas omavahel tegelda. Aga tal ei ole seda võimalust, sest ta ei saa ju rühma kogu aeg omapäi jätta. Nii ei ole tal võimalik tegelda nende probleemidega laste olukordade sisulise lahendamisega, kuigi ta tahaks ja tal ilmselt oleks selleks ka annet. Kujutan ette, kui frustreeriv võib olla töötada aastaid sellises olukorras. Pidevalt näha lapse probleemide süvenemist ja pidevalt tunda enda jõuetust selle olukorraga tegelda. Mina vist kaotaksin töörõõmu ja see mõjutaks tublisti töö kvaliteeti. Ma vist natuke mõistan seda esimeses näites toodud õpetajat, keda ma pole ise kunagi näinud.
Ma usun, et sel sotsiaalse töökoha täitjal oleks ka selles ametis hea olla - kui talle lapsed meeldivad nagu suurele osale naistest. Ta saaks iga hetk olla kasulik ja kedagi aidata ja jagada armastust ja vastu võtta laste oma. See võiks olla paljudele rõõmus kogemus: lastele, õpetajatele, vanematele ja abidele.
Iseasi, et kindlasti on palju eeskirju, mis seda ei luba ega võimalda. Aga unistada ikka võib, vähemalt omaette enda blogis.
TJT
Tuttavad jagasid oma lasteaiakogemust: palju väikseid lapsi ja üleväsinud õpetaja, kes muidu küll igati kena inimene, kuid ei tule nendes oludes oma tööga hästi toime. Ja arvasid, et selle 100 000 töötu hulgast võiks ju ometi leida kenasid puhtaid korralikke hoolivaid ja armastavaid inimesi, kes saaks rühmas õpetajal abiks olla. Ja meenus ka ühe tuttava (noore ja energilise) lasteaedniku jutt, kes rääkis, et tal on rühmas paar last, kellega tuleks 15 korda päevas omavahel tegelda. Aga tal ei ole seda võimalust, sest ta ei saa ju rühma kogu aeg omapäi jätta. Nii ei ole tal võimalik tegelda nende probleemidega laste olukordade sisulise lahendamisega, kuigi ta tahaks ja tal ilmselt oleks selleks ka annet. Kujutan ette, kui frustreeriv võib olla töötada aastaid sellises olukorras. Pidevalt näha lapse probleemide süvenemist ja pidevalt tunda enda jõuetust selle olukorraga tegelda. Mina vist kaotaksin töörõõmu ja see mõjutaks tublisti töö kvaliteeti. Ma vist natuke mõistan seda esimeses näites toodud õpetajat, keda ma pole ise kunagi näinud.
Ma usun, et sel sotsiaalse töökoha täitjal oleks ka selles ametis hea olla - kui talle lapsed meeldivad nagu suurele osale naistest. Ta saaks iga hetk olla kasulik ja kedagi aidata ja jagada armastust ja vastu võtta laste oma. See võiks olla paljudele rõõmus kogemus: lastele, õpetajatele, vanematele ja abidele.
Iseasi, et kindlasti on palju eeskirju, mis seda ei luba ega võimalda. Aga unistada ikka võib, vähemalt omaette enda blogis.
TJT
esmaspäev, 11. jaanuar 2010
Sa oled armas
Ma just kirjutasin, kuidas meie väike poeg on mh natuke õpetaja ka. Ja vahel veel otsesemalt. Viimasel ajal on tal kombeks küsida minult: "Kas ma pole siis armas?" ja "Kas ma pole siis kallis?" ja sama õe ja isa kohta. Ja muidugi ma vastan ikka jaatavalt. Ja mu süda sulab iga kord. Vahel kümneid kordi päevas (on ikka, mida sulatada). Ja tema omakorda kinnitab, et mina olen talle ka väga-väga kallis ja armas.
Siis ka, kui ta on just lõhkunud ära mu lapsepõlvest pärit armsa kuuseehte ja see on mu meelt kurvastanud. Kui ta ronib mu sülle ja teatab, et on ju ta ikka armas, kuigi ta vahel lõhub asju, siis ma tunnen tõesti, et nii see on.
Ma hakkan juba ise ka sellest aru saama. Ja uskuma. Et meie oleme armsad.
(Praegu ta teatab isale, et ta lubab endal raamatusse joonistada. Ja nad vaidlevad selle üle. Poeg väidab, et sinna on kirjutatud, et võib sinna teha, ja kui ei taha, siis ei pea tegema. Ja isa vaidleb vastu. Aga me oleme ikka armsad.)
TJT
Siis ka, kui ta on just lõhkunud ära mu lapsepõlvest pärit armsa kuuseehte ja see on mu meelt kurvastanud. Kui ta ronib mu sülle ja teatab, et on ju ta ikka armas, kuigi ta vahel lõhub asju, siis ma tunnen tõesti, et nii see on.
Ma hakkan juba ise ka sellest aru saama. Ja uskuma. Et meie oleme armsad.
(Praegu ta teatab isale, et ta lubab endal raamatusse joonistada. Ja nad vaidlevad selle üle. Poeg väidab, et sinna on kirjutatud, et võib sinna teha, ja kui ei taha, siis ei pea tegema. Ja isa vaidleb vastu. Aga me oleme ikka armsad.)
TJT
Kojuminekud
Jäin oma eelmise postituse üle järele mõtlema (nagu seda vahel ikka juhtub, pärast kirjutamist saan ise ka millestki aru). Et kas ma olen rahul selle meeleoluga, milles ma elan ja lapsi kasvatan. Ja vastus on, et ega ei ole küll. Ma mõtlen sellest palju ja kirjutan sellest palju - sest see on probleemiks.
Pühad läksid suht lepselt, ei saa väga kurta, aga siis oli ka üks toreüritus teise otsa ja lastel kogu aeg mingi präänik nina ees. Ja endal oli seekord aega. Aga argielu võiks ju sama tore olla? (Kuigi mis mõte siis pühadel enam oleks.)
Mõnel päeval tundub, et kõik teised vanemad lähevad oma lapsukesele lasteaeda järele, saavad kojumineku osas kokkuleppele ja lahkuvad sõbralikult. Mõnel võtab see kõik ka kauem aega, aga vanem ei kaota kannatust ja kõik laheneb ikkagi sõbralikult. Laps ise otsustab riietumise ja kojumineku kasuks. Ainult mitte meil.
Ma ei viitsi sellest kirjutadagi, kui tüdinud ma sellest olen. Ja ma ei viitsi kannatlik kah olla. Proovin äri ajada (et lähme koju, saad juustu riivida) ja meelitada jms. Aga üldiselt vahet pole, üks läbikukkumine kõik.
Mulle absoluutselt ei meeldi selline jauramine ja jonn. Siiamaale tassisin vääniku sageli lihtsalt autosse ja minek. Aga nüüd on sellest ka kõrini. Jopp seljas on kombekas last ka tülikas tassida (koos varustusega u 20 kg). Lubasin, et edaspidi hakkan teda autos ootama ja käin vahepeal vaatamas, kas ta juba on nõus koju tulema (seekord ei julgenud, sest lapsel oli pissihäda, aga ta ei nõustunud lasteaias ka ära käima).
Lihtsalt kodus olles hakkab jälle igavusest mingi jama peale, kuigi alguses on kõik väga tore. Ja kui ta/nad omapäi toimetavad, siis kaasneb sellega ka suurem koristamine. Suurem kui nad ise toime tulevad.
Kes tahab läbikukkumise tunnet kogeda, võiks proovida lapsevanema ametit (õpetaja ja arsti ametis on ka mõningane läbikukkumine vist paratamatu). Ma ei kujuta ette last, kes ühtegi sellist kogemust ei pakuks. Aga meie omad ikka hulgi. Ainus hea asi, mis mulle praegu selle juures pähe tuleb, on see, et kui ma just pean kannatlikkust ja eiteamida veel õppima, siis vähemalt on mul õpetajaks kenad, terved ja normintellektiga lapsed. Mõnel ei lähe niigi hästi.
TJT
Pühad läksid suht lepselt, ei saa väga kurta, aga siis oli ka üks toreüritus teise otsa ja lastel kogu aeg mingi präänik nina ees. Ja endal oli seekord aega. Aga argielu võiks ju sama tore olla? (Kuigi mis mõte siis pühadel enam oleks.)
Mõnel päeval tundub, et kõik teised vanemad lähevad oma lapsukesele lasteaeda järele, saavad kojumineku osas kokkuleppele ja lahkuvad sõbralikult. Mõnel võtab see kõik ka kauem aega, aga vanem ei kaota kannatust ja kõik laheneb ikkagi sõbralikult. Laps ise otsustab riietumise ja kojumineku kasuks. Ainult mitte meil.
Ma ei viitsi sellest kirjutadagi, kui tüdinud ma sellest olen. Ja ma ei viitsi kannatlik kah olla. Proovin äri ajada (et lähme koju, saad juustu riivida) ja meelitada jms. Aga üldiselt vahet pole, üks läbikukkumine kõik.
Mulle absoluutselt ei meeldi selline jauramine ja jonn. Siiamaale tassisin vääniku sageli lihtsalt autosse ja minek. Aga nüüd on sellest ka kõrini. Jopp seljas on kombekas last ka tülikas tassida (koos varustusega u 20 kg). Lubasin, et edaspidi hakkan teda autos ootama ja käin vahepeal vaatamas, kas ta juba on nõus koju tulema (seekord ei julgenud, sest lapsel oli pissihäda, aga ta ei nõustunud lasteaias ka ära käima).
Lihtsalt kodus olles hakkab jälle igavusest mingi jama peale, kuigi alguses on kõik väga tore. Ja kui ta/nad omapäi toimetavad, siis kaasneb sellega ka suurem koristamine. Suurem kui nad ise toime tulevad.
Kes tahab läbikukkumise tunnet kogeda, võiks proovida lapsevanema ametit (õpetaja ja arsti ametis on ka mõningane läbikukkumine vist paratamatu). Ma ei kujuta ette last, kes ühtegi sellist kogemust ei pakuks. Aga meie omad ikka hulgi. Ainus hea asi, mis mulle praegu selle juures pähe tuleb, on see, et kui ma just pean kannatlikkust ja eiteamida veel õppima, siis vähemalt on mul õpetajaks kenad, terved ja normintellektiga lapsed. Mõnel ei lähe niigi hästi.
TJT
esmaspäev, 4. jaanuar 2010
Pühadeaeg
Pühadeaeg veel kestab, kuigi suuremad sündmused on möödas. Aga kuusk seisab veel toas ja suuremal lapsel on koolivaheaeg.
Mul on hea meel, et see pühadeaeg on olnud selline nagu minu meelest üks pühadeaeg võiks olla. Minu jaoks on tähtsaim meeleolu, kõik muud asjad on teed selle saavutamiseks.
Oma lapsepõlvest mäletan, et rõhk oli välistel atribuutidel. Et söögid saaks uhkemad kui muidu (kuigi meil söögiga liialdamist pole kunagi olnud) ja kingid hangitud-pakitud. See on pereemale raske koorem, kui tuleb pingelise täisajalise töö kõrvalt teha. Isegi, kui kaasa on toeks, nagu minu isa on minu emale alati olnud - kuuske toomas ja ehtimas ja sööke ostmas ja tegemas ja laste järele vaatamas. Sellele vaatamata mäletan oma ema ikka stressis ja ma ei tundnud pühadest suuremat rõõmu. Asjade suhtes olen alati üsna ükskõikne olnud, nii olid ka jõulukingid lihtsalt mingid asjad, mida ma suuremat ei oodanud (aga eks oli ikka tore neid saada).
Meenus, et ma oleksin igatsenud meie pühadeaega rohkem soojust ja lähedust. Ja vähemalt oma praeguses elus olen püüdnud nii teha. Vähemalt sel aastal, kui mul pühadeajal koduväliseid kohustusi polnud (eelmisel aastal oli teisiti, siis lohistasin end lihtsalt väliseid kontrollpunkte pidi pühadeajast läbi - ja polnud suurem asi kogemus).
Hiljem lisatud. Omamoodi pingutav on pühadepidamine ikka. Kui lapsed kahekesi kuuske ehivad, siis mulle on keskendumist nõudev ülesanne leppida sellega, mis välja tuleb – ja et tulemus üldse minu maitse järele ei ole. Meie kolmene arvab, et parim viis kuuske ehtida on tekitada kuulipesasid e laduda ühte kohta nii palju kuule kui mahub. Ja meie seitsmesel on teine kontseptsioon. Minul mingi kolmas, aga ma ei üritanud seda ellu viia. Ehtimise ajal olin lihtsalt ligi ja hoidsin meeleolu, mh tegin „ämma harjutust”, et las noored teevad ja mina lihtsalt lepin sellega. (Kui poeg ei saa oma mänguasju kuuse külge riputatud, siis ta ühel hetkel loobub ise ka. Ja mina pühin okkad kokku ja lohutan teda pettumuses ja tutvustan oma vaatenurka, et ongi ilma ilusam.) Peaasi, et teevad. Ja kui nad omapäi piparkooke küpsetasid, pani väiksem taignapätsi pähe ja tegi sellest endale mütsi. Ja nagu kuulda oli, pani suurem ka omale väikse pätsi pähe. Väiksemalt sai üsna palju kuivanud tainast juustest välja lõigata.
(Täiendatud. Ega see meeleolu hoidmine ole minusuguse emotsionaalse inimese jaoks nii kerge midagi kui selle kirjapandu järgi võiks arvata. Nii sugulastega kohtumised kui kodused toimetused toovad vahel esile pingeid, millega tegelemine ei ole kuigi meeldiv. Aga seda vajalikum. Nii et pühad on minu jaoks ka omamoodi tervendamise aeg - kui seda sellena võtta.)
Eks pühade teevad ka traditsioonilised toidud ja ehtimised ja kingid. Nendega tegelen ka, ja võimalikult aegsasti: kingid valmis enne novembri lõppu ja esimesed kaunistused seekord juba enne advendiaja algust. Ühel päeval kuusk sisse, siis tasapisi ja jõudumööda ehime. Iga päev midagi, sedamööda, kuidas tuju ja jaksu on. Et lapsed saaks kõigega kaasas olla ja kõike saaks teha õiges meeleolus. Sest meeleolu teeb pühad.
Kena pühadeaja lõppu ja toredat uut aastat! Rõõmu ja rahu!
TJT
Mul on hea meel, et see pühadeaeg on olnud selline nagu minu meelest üks pühadeaeg võiks olla. Minu jaoks on tähtsaim meeleolu, kõik muud asjad on teed selle saavutamiseks.
Oma lapsepõlvest mäletan, et rõhk oli välistel atribuutidel. Et söögid saaks uhkemad kui muidu (kuigi meil söögiga liialdamist pole kunagi olnud) ja kingid hangitud-pakitud. See on pereemale raske koorem, kui tuleb pingelise täisajalise töö kõrvalt teha. Isegi, kui kaasa on toeks, nagu minu isa on minu emale alati olnud - kuuske toomas ja ehtimas ja sööke ostmas ja tegemas ja laste järele vaatamas. Sellele vaatamata mäletan oma ema ikka stressis ja ma ei tundnud pühadest suuremat rõõmu. Asjade suhtes olen alati üsna ükskõikne olnud, nii olid ka jõulukingid lihtsalt mingid asjad, mida ma suuremat ei oodanud (aga eks oli ikka tore neid saada).
Meenus, et ma oleksin igatsenud meie pühadeaega rohkem soojust ja lähedust. Ja vähemalt oma praeguses elus olen püüdnud nii teha. Vähemalt sel aastal, kui mul pühadeajal koduväliseid kohustusi polnud (eelmisel aastal oli teisiti, siis lohistasin end lihtsalt väliseid kontrollpunkte pidi pühadeajast läbi - ja polnud suurem asi kogemus).
Hiljem lisatud. Omamoodi pingutav on pühadepidamine ikka. Kui lapsed kahekesi kuuske ehivad, siis mulle on keskendumist nõudev ülesanne leppida sellega, mis välja tuleb – ja et tulemus üldse minu maitse järele ei ole. Meie kolmene arvab, et parim viis kuuske ehtida on tekitada kuulipesasid e laduda ühte kohta nii palju kuule kui mahub. Ja meie seitsmesel on teine kontseptsioon. Minul mingi kolmas, aga ma ei üritanud seda ellu viia. Ehtimise ajal olin lihtsalt ligi ja hoidsin meeleolu, mh tegin „ämma harjutust”, et las noored teevad ja mina lihtsalt lepin sellega. (Kui poeg ei saa oma mänguasju kuuse külge riputatud, siis ta ühel hetkel loobub ise ka. Ja mina pühin okkad kokku ja lohutan teda pettumuses ja tutvustan oma vaatenurka, et ongi ilma ilusam.) Peaasi, et teevad. Ja kui nad omapäi piparkooke küpsetasid, pani väiksem taignapätsi pähe ja tegi sellest endale mütsi. Ja nagu kuulda oli, pani suurem ka omale väikse pätsi pähe. Väiksemalt sai üsna palju kuivanud tainast juustest välja lõigata.
(Täiendatud. Ega see meeleolu hoidmine ole minusuguse emotsionaalse inimese jaoks nii kerge midagi kui selle kirjapandu järgi võiks arvata. Nii sugulastega kohtumised kui kodused toimetused toovad vahel esile pingeid, millega tegelemine ei ole kuigi meeldiv. Aga seda vajalikum. Nii et pühad on minu jaoks ka omamoodi tervendamise aeg - kui seda sellena võtta.)
Eks pühade teevad ka traditsioonilised toidud ja ehtimised ja kingid. Nendega tegelen ka, ja võimalikult aegsasti: kingid valmis enne novembri lõppu ja esimesed kaunistused seekord juba enne advendiaja algust. Ühel päeval kuusk sisse, siis tasapisi ja jõudumööda ehime. Iga päev midagi, sedamööda, kuidas tuju ja jaksu on. Et lapsed saaks kõigega kaasas olla ja kõike saaks teha õiges meeleolus. Sest meeleolu teeb pühad.
Kena pühadeaja lõppu ja toredat uut aastat! Rõõmu ja rahu!
TJT
teisipäev, 29. detsember 2009
Aasta kokkuvõte
Uus aasta hiilib lähemale. Algul läheb "kõlblik kuni" tähtaeg uude aastasse võipakil, siis munadel, hapukoorel ja lõpuks piimal. Aga enne, kui uus aasta päriselt käes, võiks vana kokku võtta.
Mis halbadesse asjadesse puutub, siis ma loodan siiralt, et 2009 läheb ajalukku kui sajandi kõige lastevaenulikum aasta Tallinnas. Raha võeti ära kõikjalt, mis laste elukvaliteeti puudutab: huviringid, lasteaiad, koolid, nukuteater. Ma siiralt loodan, et jäähallid ikka jäävad avatuks, aga sedasorti asutuste kättesaadavus väheneb tublisti. Ja ma loodan, et kui nüüd ehk on põhi saavutatud, siis edaspidi läheb ainult paremaks.
Kui sellistel arengutel mingeid häid tagajärgi võiks olla, siis võib-olla hakatakse enam ka laste elu sisulise kvaliteedi peale mõtlema. Just igas peres. Ehk mõeldakse eluväärtused enda jaoks läbi ja järgmised KOV valimised tulevad teistsugused. Valijate ootused on teistsugused. Ja poliitikutel tuleb võimule saamiseks nendega arvestada. Ja ehk on siis pärast järgmisi valimisi midagi teisiti. Paremini. (Nojah, sellesse ma ei usu ise ka, kuigi tahaks. Aga ma ei näe praegu muud võimalust ka, kuidas sedasorti asju oleks võimalik muuta. Ehk on see kõigest minu piiratus - et alati kuidagi saab teha kvaliteetseid huviringe kättesaadava hinnaga ka ilma KOV toeta. Aga ikka: kes maksaks siis nt logopeedidele palka?)
Mis peaks selleks juhtuma, et inimeste prioriteedid muutuksid? Kui halb peaks olema, et tekiks muutusi toimepanev igatsus teistsuguste väärtuste järele? Parem elu tuleb ikka ise endale teha, keegi seda kandikul ette ei kanna. Ja lapsed on täiesti sõltuvad täiskasvanutest.
Kuigi ma endale sooviks ka kergemaid aastaid, oli mul isiklikus elus suuremaid ja väiksemaid kordaminekuid. Meelde jäi kohtumisi merega. Aegna saarel käik. Mereteemaline laulu- ja tantsupidu.
Suur muutus leidis aset minu suhtumises kooli. Ma olen sügavalt tänulik kõige selle eest, mida meie tütar on koolis kogenud. Väga väheste eranditega on need rõõmsad ja rahulikud kogemused. Mulle meeldib, et lapsel on koju jõudes kodutööd enamasti tehtud ja õpetaja annab lastele tunnis lisatöid, et kiirematel midagi teha oleks. Ja kui vahel ongi igav, siis meisterdab ta näiteks matemaatika tunni ajal väikese (2x3 cm) raamatukese nukule, 26 lk armsaid pildikesi. Mina tundsin end kahjurina, kui ma tunni ajal kõrvalise asjaga tegelesin (aga tegelesin ikka, kes neid kodutöid oleks kodus viitsinud teha - mitte mina igatahes). Aga tema tundub selle juures rõõmus ja vaba. Ma arvan, et õpetaja lubab tal vaikselt nokitseda.
Ja neil on palju toredaid üritusi. Enne jõulupühi olidki ainult toredad asjad. Minu ajal oli enne veerandi lõppu minusugustel korralikel lastel koolis ainult üks konutamine, sellal kui teised järele vastasid. Aga minu lapsel on ühised lugemised ja piparkoogimajade võistlus jms. Elu on mõne koha pealt ikka väga teiseks läinud, pean vaatama, et oma hoiakutega ajale jalgu ei jääks.
TJT
Mis halbadesse asjadesse puutub, siis ma loodan siiralt, et 2009 läheb ajalukku kui sajandi kõige lastevaenulikum aasta Tallinnas. Raha võeti ära kõikjalt, mis laste elukvaliteeti puudutab: huviringid, lasteaiad, koolid, nukuteater. Ma siiralt loodan, et jäähallid ikka jäävad avatuks, aga sedasorti asutuste kättesaadavus väheneb tublisti. Ja ma loodan, et kui nüüd ehk on põhi saavutatud, siis edaspidi läheb ainult paremaks.
Kui sellistel arengutel mingeid häid tagajärgi võiks olla, siis võib-olla hakatakse enam ka laste elu sisulise kvaliteedi peale mõtlema. Just igas peres. Ehk mõeldakse eluväärtused enda jaoks läbi ja järgmised KOV valimised tulevad teistsugused. Valijate ootused on teistsugused. Ja poliitikutel tuleb võimule saamiseks nendega arvestada. Ja ehk on siis pärast järgmisi valimisi midagi teisiti. Paremini. (Nojah, sellesse ma ei usu ise ka, kuigi tahaks. Aga ma ei näe praegu muud võimalust ka, kuidas sedasorti asju oleks võimalik muuta. Ehk on see kõigest minu piiratus - et alati kuidagi saab teha kvaliteetseid huviringe kättesaadava hinnaga ka ilma KOV toeta. Aga ikka: kes maksaks siis nt logopeedidele palka?)
Mis peaks selleks juhtuma, et inimeste prioriteedid muutuksid? Kui halb peaks olema, et tekiks muutusi toimepanev igatsus teistsuguste väärtuste järele? Parem elu tuleb ikka ise endale teha, keegi seda kandikul ette ei kanna. Ja lapsed on täiesti sõltuvad täiskasvanutest.
Kuigi ma endale sooviks ka kergemaid aastaid, oli mul isiklikus elus suuremaid ja väiksemaid kordaminekuid. Meelde jäi kohtumisi merega. Aegna saarel käik. Mereteemaline laulu- ja tantsupidu.
Suur muutus leidis aset minu suhtumises kooli. Ma olen sügavalt tänulik kõige selle eest, mida meie tütar on koolis kogenud. Väga väheste eranditega on need rõõmsad ja rahulikud kogemused. Mulle meeldib, et lapsel on koju jõudes kodutööd enamasti tehtud ja õpetaja annab lastele tunnis lisatöid, et kiirematel midagi teha oleks. Ja kui vahel ongi igav, siis meisterdab ta näiteks matemaatika tunni ajal väikese (2x3 cm) raamatukese nukule, 26 lk armsaid pildikesi. Mina tundsin end kahjurina, kui ma tunni ajal kõrvalise asjaga tegelesin (aga tegelesin ikka, kes neid kodutöid oleks kodus viitsinud teha - mitte mina igatahes). Aga tema tundub selle juures rõõmus ja vaba. Ma arvan, et õpetaja lubab tal vaikselt nokitseda.
Ja neil on palju toredaid üritusi. Enne jõulupühi olidki ainult toredad asjad. Minu ajal oli enne veerandi lõppu minusugustel korralikel lastel koolis ainult üks konutamine, sellal kui teised järele vastasid. Aga minu lapsel on ühised lugemised ja piparkoogimajade võistlus jms. Elu on mõne koha pealt ikka väga teiseks läinud, pean vaatama, et oma hoiakutega ajale jalgu ei jääks.
TJT
reede, 18. detsember 2009
Lapse arendamisest kokkuvõtlikult
Ma olen siin blogis vähehaaval ikka esitanud oma seisukohti laste arendamisest. Tiiu Kuurme vaimustav artikkel annab hea põhjuse sellest kokkuvõtet teha. Et mis on lapse arendamisel seda väärt ja mis nagu mitte. Eks igaüks muidugi tee nii, nagu targemaks peab. Nagu Kuurme ütleb, on meil lastekasvatamine sisemise tarkuse asi. Igal vanemal on justkui... mingi teadmine.
Mis on minu meelest oluline nt laste kooliküpsuse saavutamisel (hilisemast on ka veel vara rääkida)?
Esimesel eluaastal tundus mulle oluline olla lapsega koos. Ma ei tahtnud lapse juurest ära olla (mingi hormonaalne värk). Kuna meie esimene laps oli väga rahutu, siis me võimlesime temaga hästi palju. Vähemalt aitas minul lapsega süsteemne tegelemine rahu ja selgust hoida. Ma käisin temaga natuke beebikoolis ka, massaaži ja võimlemist õppimas. Ujulas tundis ta end väga halvasti, sinna jõudsime alles lapse kolmandal eluaastal. Ainus võimalus teda ärkvelolekul omaette olema saada oli parkida tema vanker kuhugi puu alla. Puude võrasid uuris ta keskendunult tunde (no umbes tunni päevas, kui täpne olla; aga hiljem tuli selleks ikka jalutada selle tunni - ja ta keeldus siis ka uinumast, sest lihtsalt puuvõrad pakkusid talle tohutut huvi; aga pärast tunniajalist liikuvate puuvõrade keskendunud jälgimist ta siiski uinus).
Teisest eluaastast, kohe kui jalad alla said, keeldus ta aga kärusõidust ja puude jälgimine jäi ära. Sealtmaalt ma vaatasin, et lapsel oleks midagi sõrmitseda. Soojal ajal käisime liivakastis, külmal ajal mängis ta liivaga vahel toas. Ja ainus võimalus nt telefoniga rääkida oli anda talle kätte tükk voolimisainet. Meil oli neid palju ja erinevaid ja pooleteistaastaselt oli tema jaoks igapäevane tegelda nt saviga tund-poolteist järjest - kui mina olin samas toas. Ma arvan, et kõik voolimistegevused, nagu ka liivaga mängimine on aju arenguks vajalikud. Aga siltide pealt sõnade õppimine ei tundu mulle oluline. Ma korra proovisin seda ka, aga tundus jama. Beebide loovustoas käisime ka mõne korra, aga minu meelest oli seal tõsine lapse ülestimuleerimine. Tegevused vahelduvad väga kiiresti, samal ajal on veel muusika taustaks mängimas. Kuidas saab nii üldse millelegi keskenduda? Ega siis lapsed keskendunudki, niisama plätserdasid. Ja pärast oli meie lapsel raskusi ümbritseva maailmaga suhestuda. Nii et palju me seal ei käinud. Aga natuke ma ikka puhkust sain. Sest meie esimene laps tahtis kogu aeg väga palju tähelepanu ja ühest inimesest seda nii palju välja ei pigista. Võimlemas käisime rohkem, aga seal ta kaasa ei teinud. Vaatas niisama. Jälle oli tegevus tema jaoks liiga kirju ja kiiresti vahelduv. Ma arvan, et ka väiksele lapsele on keskendumiseks vaja võimaldada rahu. Keskendumisoskus on meie lastel justkui endal olemas olnud, mina kahtlustan, et kui mõnel lapsel seda üldse pole, võib häda olla tema arengukeskkonnas, mis on olnud liialt kaootiline ja rahutu.
Teisest eluaastast hakkas tütar hoidjatega jääma ja nemad ka ikka tegelesid lapsega. Kes meisterdas, kes mängis mingeid mänge. Hooliva täiskasvanu tähelepanu on hea tugi väikelapse arenguks minu meelest. Mulle meeldis, et lapsega tegelevaid inimesi oli rohkem. Selles vanuses me last teleka ette ei lasknud. Mina ise ka ei vaadanud.
Kogu aeg käisime üsna palju looduses ka. Paar nädalat aastas elasime erinevates kohtades telgis. Väljas käisime palju (see oli minu puhkamiskoht, õues oli lapsel midagi uurida või tegelda, toas oli ainult minu peal kogu lootus).
Takkajärgi olen aru saanud, et laps kuulis esimestel aastatel kõnet vähevõitu. Mina olin alailma liiga väsinud, et kõnelda ja me mõistsime üksteist nagunii ilma sõnadeta. Kui laps oli kahene, läksin mina vägivallatu suhtlemise koolitusele. Et paremini oma lapsega toime tulla. Võib küll öelda, et tema mind sinna saatis. Ma ei osanud selle tundliku ja suurte tunnetega lapsega lihtsalt suhelda. Seepärast ma julgen väita, et täiskasvanu töö enda tunnetega on lapsele väga kasulik, pakkudes lapsele eeskuju ja võimalust enda tunnetega paremini toime tulla. Rääkimata sellest, kui tore asi on lapse arenguks üks tasakaalukas täiskasvanu.
Üldse kõik, mis täiskasvanu enda heaks teeb, on ühtlasi lapse heaks. Seepärast on abi väikelaste emadele minu meelest väga suur abi ka nende laste arengule. Ja abiks on ka see, kui emad enda vajadusi teadvustavad. Me vajame peale söögi, une ja rahuliku keskkonna veel paljusid asju (aga mitte vidinaid, neid me võib-olla tahame, kuid tegelikult ei vaja; tahtmisi ei peaks vajadustega segi ajama, nagu see praegu nii üldine tundub).
Kolmeaastaselt hakkas laps käima poolepäevamänguringis. Neljaselt kolm päeva nädalas lasteaias. Neljaselt said oluliseks sõbrad ja hoo sisse sotsiaalsete oskuste areng.
Ma olen pidanud alla seitsmeaastase lapse jaoks kehalist arengut kogu ülejäänud arengu aluseks (osalt kahtlemata dr. Silbaumi loengute ja raamatu "Laps" mõjul). Seepärast on kehalised tegevused meil ka põhiline premeerimisvahend olnud. Ujuma, uisutama, loodusseminek on meie esimesele lapsele olnud stiimulid, miks end kokku võtta. Igal võimalikul viisil oleme neid ronitanud ka. Mulle tundub, et lapsed tahavad seda ise ka, väga sageli lihtsalt ei lubata. Kui nt kuulata, kuidas linnapered oma lastega looduses või linnapargis käivad, siis "äramääriendärajutt" on ikka väga domineeriv minu kõrva jaoks. Meie seda ei räägi. Aga kuidas see laps siis ronima peaks, kui ta ei tohi millegi vastu puutuda?
Kõiki ohutuid katseid püüame ka lubada. See käib eelkõige meie poja kohta, kes ei vaja eriti mingit täiskasvanu abi, toimetab algusest saati väga uljalt ise. Temaga siis arutame füüsikaseaduste üle (mh ka seda, et miks mõni asi aknast välja visates kaugemale lendab kui teine). Ja ühtlasi murran endamisi pead, kuidas saaks nii, et me ei peaks tema vabadust väga palju piirama, aga ta ikka enam-vähem kuulekaks kodanikuks kasvaks. Ehk teisisõnu, kuidas selgitada möödapääsmatuid piire viisil, mis tegutsemise ja eluisu ära ei võtaks. (See on jälle täiskasvanu tundekasvatuse teema.)
Lugemaõppimisest ma olen siin aeg-ajalt kirjutanud ka. Ma olin väga selle vastu, et mu vanemad sunniks viieaastast last lugema (sest targad lapsed selles vanuses juba oskavad). Sel teemal pidasime mitu tüli maha. Praegu seitsmeselt loeb ta iga päev hea meelega vähemalt tunni muinasjuturaamatuid. Tuleb lihtsalt see aeg ära oodata.
Ja teisalt ma olen väga päri Tiiu Kuurmega, et niisama olemise aeg on ka oluline. See annab võimaluse asjadel settida, selles on hingerahu ja tasakaalu juured. Tühjusest tulevad head mõtted.
TJT
Mis on minu meelest oluline nt laste kooliküpsuse saavutamisel (hilisemast on ka veel vara rääkida)?
Esimesel eluaastal tundus mulle oluline olla lapsega koos. Ma ei tahtnud lapse juurest ära olla (mingi hormonaalne värk). Kuna meie esimene laps oli väga rahutu, siis me võimlesime temaga hästi palju. Vähemalt aitas minul lapsega süsteemne tegelemine rahu ja selgust hoida. Ma käisin temaga natuke beebikoolis ka, massaaži ja võimlemist õppimas. Ujulas tundis ta end väga halvasti, sinna jõudsime alles lapse kolmandal eluaastal. Ainus võimalus teda ärkvelolekul omaette olema saada oli parkida tema vanker kuhugi puu alla. Puude võrasid uuris ta keskendunult tunde (no umbes tunni päevas, kui täpne olla; aga hiljem tuli selleks ikka jalutada selle tunni - ja ta keeldus siis ka uinumast, sest lihtsalt puuvõrad pakkusid talle tohutut huvi; aga pärast tunniajalist liikuvate puuvõrade keskendunud jälgimist ta siiski uinus).
Teisest eluaastast, kohe kui jalad alla said, keeldus ta aga kärusõidust ja puude jälgimine jäi ära. Sealtmaalt ma vaatasin, et lapsel oleks midagi sõrmitseda. Soojal ajal käisime liivakastis, külmal ajal mängis ta liivaga vahel toas. Ja ainus võimalus nt telefoniga rääkida oli anda talle kätte tükk voolimisainet. Meil oli neid palju ja erinevaid ja pooleteistaastaselt oli tema jaoks igapäevane tegelda nt saviga tund-poolteist järjest - kui mina olin samas toas. Ma arvan, et kõik voolimistegevused, nagu ka liivaga mängimine on aju arenguks vajalikud. Aga siltide pealt sõnade õppimine ei tundu mulle oluline. Ma korra proovisin seda ka, aga tundus jama. Beebide loovustoas käisime ka mõne korra, aga minu meelest oli seal tõsine lapse ülestimuleerimine. Tegevused vahelduvad väga kiiresti, samal ajal on veel muusika taustaks mängimas. Kuidas saab nii üldse millelegi keskenduda? Ega siis lapsed keskendunudki, niisama plätserdasid. Ja pärast oli meie lapsel raskusi ümbritseva maailmaga suhestuda. Nii et palju me seal ei käinud. Aga natuke ma ikka puhkust sain. Sest meie esimene laps tahtis kogu aeg väga palju tähelepanu ja ühest inimesest seda nii palju välja ei pigista. Võimlemas käisime rohkem, aga seal ta kaasa ei teinud. Vaatas niisama. Jälle oli tegevus tema jaoks liiga kirju ja kiiresti vahelduv. Ma arvan, et ka väiksele lapsele on keskendumiseks vaja võimaldada rahu. Keskendumisoskus on meie lastel justkui endal olemas olnud, mina kahtlustan, et kui mõnel lapsel seda üldse pole, võib häda olla tema arengukeskkonnas, mis on olnud liialt kaootiline ja rahutu.
Teisest eluaastast hakkas tütar hoidjatega jääma ja nemad ka ikka tegelesid lapsega. Kes meisterdas, kes mängis mingeid mänge. Hooliva täiskasvanu tähelepanu on hea tugi väikelapse arenguks minu meelest. Mulle meeldis, et lapsega tegelevaid inimesi oli rohkem. Selles vanuses me last teleka ette ei lasknud. Mina ise ka ei vaadanud.
Kogu aeg käisime üsna palju looduses ka. Paar nädalat aastas elasime erinevates kohtades telgis. Väljas käisime palju (see oli minu puhkamiskoht, õues oli lapsel midagi uurida või tegelda, toas oli ainult minu peal kogu lootus).
Takkajärgi olen aru saanud, et laps kuulis esimestel aastatel kõnet vähevõitu. Mina olin alailma liiga väsinud, et kõnelda ja me mõistsime üksteist nagunii ilma sõnadeta. Kui laps oli kahene, läksin mina vägivallatu suhtlemise koolitusele. Et paremini oma lapsega toime tulla. Võib küll öelda, et tema mind sinna saatis. Ma ei osanud selle tundliku ja suurte tunnetega lapsega lihtsalt suhelda. Seepärast ma julgen väita, et täiskasvanu töö enda tunnetega on lapsele väga kasulik, pakkudes lapsele eeskuju ja võimalust enda tunnetega paremini toime tulla. Rääkimata sellest, kui tore asi on lapse arenguks üks tasakaalukas täiskasvanu.
Üldse kõik, mis täiskasvanu enda heaks teeb, on ühtlasi lapse heaks. Seepärast on abi väikelaste emadele minu meelest väga suur abi ka nende laste arengule. Ja abiks on ka see, kui emad enda vajadusi teadvustavad. Me vajame peale söögi, une ja rahuliku keskkonna veel paljusid asju (aga mitte vidinaid, neid me võib-olla tahame, kuid tegelikult ei vaja; tahtmisi ei peaks vajadustega segi ajama, nagu see praegu nii üldine tundub).
Kolmeaastaselt hakkas laps käima poolepäevamänguringis. Neljaselt kolm päeva nädalas lasteaias. Neljaselt said oluliseks sõbrad ja hoo sisse sotsiaalsete oskuste areng.
Ma olen pidanud alla seitsmeaastase lapse jaoks kehalist arengut kogu ülejäänud arengu aluseks (osalt kahtlemata dr. Silbaumi loengute ja raamatu "Laps" mõjul). Seepärast on kehalised tegevused meil ka põhiline premeerimisvahend olnud. Ujuma, uisutama, loodusseminek on meie esimesele lapsele olnud stiimulid, miks end kokku võtta. Igal võimalikul viisil oleme neid ronitanud ka. Mulle tundub, et lapsed tahavad seda ise ka, väga sageli lihtsalt ei lubata. Kui nt kuulata, kuidas linnapered oma lastega looduses või linnapargis käivad, siis "äramääriendärajutt" on ikka väga domineeriv minu kõrva jaoks. Meie seda ei räägi. Aga kuidas see laps siis ronima peaks, kui ta ei tohi millegi vastu puutuda?
Kõiki ohutuid katseid püüame ka lubada. See käib eelkõige meie poja kohta, kes ei vaja eriti mingit täiskasvanu abi, toimetab algusest saati väga uljalt ise. Temaga siis arutame füüsikaseaduste üle (mh ka seda, et miks mõni asi aknast välja visates kaugemale lendab kui teine). Ja ühtlasi murran endamisi pead, kuidas saaks nii, et me ei peaks tema vabadust väga palju piirama, aga ta ikka enam-vähem kuulekaks kodanikuks kasvaks. Ehk teisisõnu, kuidas selgitada möödapääsmatuid piire viisil, mis tegutsemise ja eluisu ära ei võtaks. (See on jälle täiskasvanu tundekasvatuse teema.)
Lugemaõppimisest ma olen siin aeg-ajalt kirjutanud ka. Ma olin väga selle vastu, et mu vanemad sunniks viieaastast last lugema (sest targad lapsed selles vanuses juba oskavad). Sel teemal pidasime mitu tüli maha. Praegu seitsmeselt loeb ta iga päev hea meelega vähemalt tunni muinasjuturaamatuid. Tuleb lihtsalt see aeg ära oodata.
Ja teisalt ma olen väga päri Tiiu Kuurmega, et niisama olemise aeg on ka oluline. See annab võimaluse asjadel settida, selles on hingerahu ja tasakaalu juured. Tühjusest tulevad head mõtted.
TJT
kolmapäev, 16. detsember 2009
Kes on päkapikk?
Ma olen päkapikundusega natuke hädas. Mulle tundub, et neid ei ole olemas. Päriselt. Ma kahtlustan, et päkapikud on kaupmeeste väljamõeldised. Ja ma mõneti ei usu kaupmehi, kuigi nad on kahtlemata olemas ja täiesti vajalikudki veel sealjuures. Kuidas ma saaksin siis päriselt uskuda päkapikkudesse?
Ma tean, et minult oodatakse, et ma tekitaks laste uneajal kommid aknalauale. Ja nagu aamen kirikus, igal aastal ma vähemalt korra, pigem kaks jään sellega jänni. Unustan või magan sisse. Aga kindlasti ei unusta seda lapsuke, kes esimese asjana hommikul uneseguselt aknalauda kontrollima läheb. Ja mul on siis räbal tunne. Et mis päkapikk ma õieti olengi. Tavaline inimene, kel läheb vahel midagi rappa.
Mõnel korral olen proovinud lastele päkapikuluuletusi ette lugeda. Või endamisi mingit päkapikuraamatut - kasvõi poes sirvides üldhariduse mõttes. No ei hakka külge. Täielik tühjus.
Inglite ja haldjatega on ikka täitsa teine lugu. Inglid on valguseolendid ja haldjad loodusevaimud. Olgu neil siis keha või mitte, aga nad on päriselt ja minu jaoks kogetaval viisil olemas. Kuigi neil ilmselt pole maises mõttes keha ja sellega ka paljude jaoks muid olemasolemise tunnuseid. See mind ei sega. Nendega on võimalik suhelda ja see loeb. Päkapikkudega ma suhelda ei oska. Võib-olla sellepärast, et ma ei usu neisse. Olgu neil legend kuitahes ilus. Aga ma ei suuda seda legendi ka enda jaoks põhjapanevalt selgeks teha. Ma kahtlustan, et see on kõik üks kaupmeeste väljamõeldis.
Aga samas on päkapikud ikkagi väga olemas meie väiksema lapse jaoks, kes neid liigutava järjekindlusega joonistab. Hiigelsuure mütsiga ja rohkete kingikottidega. Ta lausa õppis käsi joonistama selleks tarbeks. Kõrval on alati porgandikujulise tüvega kuusepuu, vahel ehetega kaunistatud. Vahel on mõni täheke kõrval säramas.
Tipp Ja Täpp
Ma tean, et minult oodatakse, et ma tekitaks laste uneajal kommid aknalauale. Ja nagu aamen kirikus, igal aastal ma vähemalt korra, pigem kaks jään sellega jänni. Unustan või magan sisse. Aga kindlasti ei unusta seda lapsuke, kes esimese asjana hommikul uneseguselt aknalauda kontrollima läheb. Ja mul on siis räbal tunne. Et mis päkapikk ma õieti olengi. Tavaline inimene, kel läheb vahel midagi rappa.
Mõnel korral olen proovinud lastele päkapikuluuletusi ette lugeda. Või endamisi mingit päkapikuraamatut - kasvõi poes sirvides üldhariduse mõttes. No ei hakka külge. Täielik tühjus.
Inglite ja haldjatega on ikka täitsa teine lugu. Inglid on valguseolendid ja haldjad loodusevaimud. Olgu neil siis keha või mitte, aga nad on päriselt ja minu jaoks kogetaval viisil olemas. Kuigi neil ilmselt pole maises mõttes keha ja sellega ka paljude jaoks muid olemasolemise tunnuseid. See mind ei sega. Nendega on võimalik suhelda ja see loeb. Päkapikkudega ma suhelda ei oska. Võib-olla sellepärast, et ma ei usu neisse. Olgu neil legend kuitahes ilus. Aga ma ei suuda seda legendi ka enda jaoks põhjapanevalt selgeks teha. Ma kahtlustan, et see on kõik üks kaupmeeste väljamõeldis.
Aga samas on päkapikud ikkagi väga olemas meie väiksema lapse jaoks, kes neid liigutava järjekindlusega joonistab. Hiigelsuure mütsiga ja rohkete kingikottidega. Ta lausa õppis käsi joonistama selleks tarbeks. Kõrval on alati porgandikujulise tüvega kuusepuu, vahel ehetega kaunistatud. Vahel on mõni täheke kõrval säramas.
Tipp Ja Täpp
esmaspäev, 14. detsember 2009
Minu paradiis
Lapsed läksid eile vanavanematega välja. Ja mina võtsin raamatu ja hakkasin lugema. Tõnu Õnnepalu "Paradiisi" (Paradiis on mh küla Hiiumaa tagumises servas, kus Õnnepalu tosinkond aastat elas). Vahepeal sõin kõhu kooki täis (võist ja speltast põhi ja punastest sõstardest ja hapukoorest kate, nagu suvel). Jõin teed, vaatasin langevat lund ja lugesin. Kui hämardus, vaatasin lihtsalt punast küünalt aknalaual ja õues sadavat lund ja lumiseid puid ja hämardumist. Tunne, nagu oleks pensionil. Kohe ei peagi midagi tegema.
Seda raamatut just nii peabki lugema. Et on vähemalt tunne, nagu oleks lõpmata palju aega. Et jõuaks kõik need kujundid ükshaaval ja korraga läbi elada, pildid üle vaadata. Tunnetada. Sisse ja välja hingata. Ehk haistagi. Siis saab küll kogemuse võrra rikkamaks, enda ja kirjaniku kogemuse võrra. Mina sain. Ma sain oma vanad läbielatud tunded ka läbi tuulata. Mõned ikka. Ja selgust "Paradiisi" selgusest ja rahu tema rahust.
Õhtul lugesin "Paradiisi" lapsele ette. Tükk aega lugesin. Mulle õudsalt meeldib talle lugeda - neid raamatuid, mis mulle meeldivad. Talle meeldib see raamat ka. Ükskord ma lugesin talle pool tundi "Paradiisi" ja see meeldis talle rohkem kui "Jääaeg", mida ta oli isaga vaadanud. Rändasime lugedes läbi selle Hiiumaa küla ja kirjaniku hinge valguste ja hämaruste. Mõnus oli koos olla.
Reedel vaatasime telekast "Meeletut". See Rain Simmuliga film, natuke sarnasel teemal. Kuidagi mõnus on lapsega koos neid asju teha, jagamise tunne. See on meil uus asi, et ta minu raamatutest juba aru saab. Ja talle vist meeldib natuke suur olla. Või mine tea, mida see laps sellest raamatust võiks saada.
Tipp Ja Täpp
laupäev, 5. detsember 2009
Energia määrab kõik
Sisemised jõuvarud määravad elukvaliteedi, mida see kellegi jaoks ka ei tähendaks.
Haiguse ajal oli mul võimalik jälgida, kuidas suhted peres muutusid. Eks ikka kehvemaks. Kriitilisele hulgale vajalikest asjadest ei jagunud piisavalt hoolivat tähelepanu ja tumedad käitumised said jõudu. Lapsed hakkasid omavahel naaksuma. Nende omavaheline suhtluskultuur kukkus mõne kuuga tublisti allapoole. Kui varem domineeris loov suhtlemine, siis nüüd sai valdavaks kraaksumine, käskimine-keelamine ja jõuga nt asja äravõtmine, aga ka lõhkumine ja kiusamine. Eks minu eeskuju olnud ka selline. Polnud piisavalt jõudu, et vaadelda, uurida põhjusi, selgitada vajadusi. Selle asemele tuli käsk olla sõbralik. Ja see ei toiminud sugugi. Selle väljenduseks hakkasid lapsed hoopis üksteist käsutama ja ärritusid kergesti. No ootuspärane tulemus muidugi, kui nii võtta.
Mõni aeg tagasi küsisin ma selle blogi lugejatelt, miks väikse lapse ema peaks tööle minema. Ja enamik vastas, et ega ei peagi. Ma siiamaale olen selle üle järele mõelnud. Et kas tõesti võibki olla, et ei peagi. See on mulle lihtsalt nii suur uudis (kuigi mina olin ka üks neist vastanuist). Minu kõrvade vahel on ikka selge teadmine, et kui tööealine inimene ei tööta, siis ta on luuuuuuuseeeeer. Ja see on väga kole.
Aga samas tundub nii väärtuslikuna see võimalus end suuremalt jaolt kodus hoida - kui aitab säästa energiat kõigi kasvueas olulisemate küsimuste lahendamiseks. Pärast, kui lapsed suured, on juba hilja, siis väntavad lapsed edasi sama oravaratast, mis kaduvad põlvkonnad enne neid. Ja kellelgi pole aega küsida, kas võiks ehk midagi teha teistmoodi. Mõtisklemiseks enam energiat pole, ammugi selleks, et muudatusi ellu viia. Sest energia määrab kõik.
Jääb üle ainult uskuda, et mul on piisav hulk jõudu, teadmist ja armastust teha paremaid valikuid ja anda elu edasi heledamana kui see, mis mulle on antud. Ja ikkagi kaasneb sellega uskumatult suur pingutus.
TJT
Haiguse ajal oli mul võimalik jälgida, kuidas suhted peres muutusid. Eks ikka kehvemaks. Kriitilisele hulgale vajalikest asjadest ei jagunud piisavalt hoolivat tähelepanu ja tumedad käitumised said jõudu. Lapsed hakkasid omavahel naaksuma. Nende omavaheline suhtluskultuur kukkus mõne kuuga tublisti allapoole. Kui varem domineeris loov suhtlemine, siis nüüd sai valdavaks kraaksumine, käskimine-keelamine ja jõuga nt asja äravõtmine, aga ka lõhkumine ja kiusamine. Eks minu eeskuju olnud ka selline. Polnud piisavalt jõudu, et vaadelda, uurida põhjusi, selgitada vajadusi. Selle asemele tuli käsk olla sõbralik. Ja see ei toiminud sugugi. Selle väljenduseks hakkasid lapsed hoopis üksteist käsutama ja ärritusid kergesti. No ootuspärane tulemus muidugi, kui nii võtta.
Mõni aeg tagasi küsisin ma selle blogi lugejatelt, miks väikse lapse ema peaks tööle minema. Ja enamik vastas, et ega ei peagi. Ma siiamaale olen selle üle järele mõelnud. Et kas tõesti võibki olla, et ei peagi. See on mulle lihtsalt nii suur uudis (kuigi mina olin ka üks neist vastanuist). Minu kõrvade vahel on ikka selge teadmine, et kui tööealine inimene ei tööta, siis ta on luuuuuuuseeeeer. Ja see on väga kole.
Aga samas tundub nii väärtuslikuna see võimalus end suuremalt jaolt kodus hoida - kui aitab säästa energiat kõigi kasvueas olulisemate küsimuste lahendamiseks. Pärast, kui lapsed suured, on juba hilja, siis väntavad lapsed edasi sama oravaratast, mis kaduvad põlvkonnad enne neid. Ja kellelgi pole aega küsida, kas võiks ehk midagi teha teistmoodi. Mõtisklemiseks enam energiat pole, ammugi selleks, et muudatusi ellu viia. Sest energia määrab kõik.
Jääb üle ainult uskuda, et mul on piisav hulk jõudu, teadmist ja armastust teha paremaid valikuid ja anda elu edasi heledamana kui see, mis mulle on antud. Ja ikkagi kaasneb sellega uskumatult suur pingutus.
TJT
kolmapäev, 2. detsember 2009
Losakil
Natuke tõbised oleme ja losakil. Ja see on omamoodi mõnus. Mulle on tegelt alati meeldinud haige olla. Tervena ma ju ei luba endale ometigi sedasorti lihtsaid lõbustusi ja täielikku mittetegemist, aga haigena tohib. Nii ma olen detsembris hea meelega losakil. Just detsembris mul puudub sageli igasugu tahtlus asjalikuks tegevuseks, paremal juhul võib natuke mõnuleda (väga kole, et paljudes asutustes peavad just naised veel siis ka piduüritusi korraldama). Praegu ma olen nii haige, et ei viitsi isegi korrektselt kirjutada. Et tegelikult mulle on meeldinud haige olla. See korralikkus ja püüdlikkus tüütab mind ikka aeg-ajalt ära ka.
Kui pea on liiga paks, et heledamate tegevustega tegelda, vaatame hunnikus internetist mingit tilu-lilu. Süüa eriti ei tee (heeringale hapukoore ja sibula peale panemine vist ei ole ikka söögitegemine?). Ei korista. Üldse midagi asjalikku ei tee. Muu püüdlikult arengulise elu foonil kena vaheldus. Ja tüütab varsti ära ka.
Siis hakkan jälle oma tervistavate segudega pihta. Ei jaksa enam kaua haigustele vastu panna, nagu Kunksmoor selle kohta ütles. Või on see mingi edufriikluse väljendus?
[Lastevabal hetkel käisin ikka igaks juhuks kontrollimas, kas jõulukinke ikka jagub kõigile. Ja et kas kõik on üles leitavad. Leidusid ja peaks nagu jaguma, nii et selle poolest võib loselda. Ja piparkooke tegi meil tütreke oma sõbrannaga, mulle jäi ainult kätteandmise ja koristamise vaev :-)]
TJT
Kui pea on liiga paks, et heledamate tegevustega tegelda, vaatame hunnikus internetist mingit tilu-lilu. Süüa eriti ei tee (heeringale hapukoore ja sibula peale panemine vist ei ole ikka söögitegemine?). Ei korista. Üldse midagi asjalikku ei tee. Muu püüdlikult arengulise elu foonil kena vaheldus. Ja tüütab varsti ära ka.
Siis hakkan jälle oma tervistavate segudega pihta. Ei jaksa enam kaua haigustele vastu panna, nagu Kunksmoor selle kohta ütles. Või on see mingi edufriikluse väljendus?
[Lastevabal hetkel käisin ikka igaks juhuks kontrollimas, kas jõulukinke ikka jagub kõigile. Ja et kas kõik on üles leitavad. Leidusid ja peaks nagu jaguma, nii et selle poolest võib loselda. Ja piparkooke tegi meil tütreke oma sõbrannaga, mulle jäi ainult kätteandmise ja koristamise vaev :-)]
TJT
Tellimine:
Postitused (Atom)