reede, 15. jaanuar 2010

Armastuse jutud

Olen vahel mõelnud, et kust need lapsed meil need armastuse jutud on võtnud, kui me vanad siin sellised vanaaegsed põhjamaalased oleme. Tütre esimesi lauseid oli kaheaastaselt "ema on armastus". Ma siiralt imestasin, et kus ta sellist sõna üldse on kuulnud või selle tähendust teab. Siiamaale ei oska arvata. Ja nüüd poja "armujutud". Üks tuttav lapsevanem ütles, et tema lasteaialaps oli emale öelnud, et armastagu ennast, muidu ta ei saa elada vms. Ahah. Et siis selles on asja mõte. Et tuleb ennast armastada. Kohe ja päriselt. Minu taustaga inimesele - no et elu mõte on umbes et hästi tööd teha, õpetas mu isa - mõni aeg tagasi veel suhteliselt uudne, aga kaalumistväärt idee.
Hästi töötamise poolt hääletan ka, aga elu mõtteks jääb sellest natuke väheks.
TJT

2 kommentaari:

Udo ütles ...

Mumeelest lapsed ongi armastuses tunduvalt võimekamad kui täiskasvanud. Ma arvan, kui inimene siia ellu tuleb, on ta füüsiliselt nõrk ja saamatu, kuid tema vaimne külg on tugev. Tõsi, see on ainult vaimne, võimetu väljendama end abstraktsete väljendusvahenditega. Nii pole võimalik aru saada lapse armastusvõimest läbi sõnade või kehakeele. Kuid seda võib tunda. Lapse juuresolekul valdab täiskasvanuid enamasti armastustunne. Lihtsalt lapse lähedusest.

Panin ühe kommi ka "Kojutulekud" alla.

Laps Eestis ütles ...

Jah, ma arvan ka nii, et tulles nad on armastusest kuidagi nii täidetud. Ja mingist heledusest ja eiteamillest veel. Sellega kohtuda on imeline. Eks selle peale need naised liimile lähevad (mees ma pole olnud, ei tea nende kohta rääkida). Ja kuidas me muidu jaksaks nende jonnide ja tülika olmega üldse toime tullagi, kui poleks armastuse kingitust?

Kommidega on see lugu, et need tulevad mulle automaatselt kohe postkasti ja saan kõik kätte.