Sünnipäevapidustused

Laste sünnipäevad said ka peetud. Vanavanemad käisid väikse lapse õigel päeval (sai kaheseks). Suure lapse õigel päeval käisime botaanikaaia kasvuhoones jalutamas (sai kuueseks). Suurem laps viis lasteaeda torti ja kunstiringi küpsist. Ja teatris käisime titade etendust vaatamas (vanavanemate kingitus). Ja mürgliga lastesünnipäev oli ka. Neli tundi ringikargamist ja mängimist, süüa polnud suurt aega.

Mõtlesin, et sünnipäevapeol võiks midagi rahulikumat ka vahepeal olla ja proovisime koos muinasjutunäitemängu mängida. Selleks tuli muidugi varem üksjagu valmistuda. Mina lugesin sünnipäevalapse valitud loo korra lastele ette ja siis meisterdasime koos martsipanist kõrvaltegelasi (neid võis hästi palju olla). Panime kogu lava paika ja mängisime loo veel korra kõigi tegelastega ette: mina lugesin juttu ja lapsed liigutasid tegelasi (waldorflasteaedades tehakse niiviisi teatrit, sealt õppisin). Olin rekvisiidid ja peategelased aegsasti valmis pannud. Mulle ja tütrele hästi meeldis ja mõnele külalisele ka. Mõni külaline oleks parema meelega vist midagi muud teinud, aga kõik lõid ikka kaasa. Lõpuks söödi muidugi suurem osa martsipanist tegelasi ära - kõiki nad ei jõudnud, sest martsipani oli nii palju. Ja torti pärast eriti keegi ei tahtnud. Seda sai siis kaasa panna ja teine-kolmas päev ise süüa.

Järgmisel nädalal oli meie vastselt kuuene laps pidustustenädalast ikka silmnähtavalt väsinud: veidi tujukam ja jättis korra kunstiringi minemata, et omaette kodus olla (seda pole varem veel juhtunud). Väike tegi ka ühisüritused vaprasti kaasa, aga temal ei paistnud midagi erilist olevat.
Mõtlesin ise ka, et suurema jaoks läks liiale see lugu (väikesel olid ju enamasti ikka tavalised kodupäevad), aga lahe oli ikka ka. Meie mõlema jaoks ja ehk ikka külaliste jaoks ka.

Mõtlesin, et kas on õige lapse sünnipäeva nii suurejooneliselt tähistada - nojah, tähistasime ju mõlema oma ja nii neid üritusi kokku palju sai. Ja siis mulle tundus, et minu jaoks on nii õige. Et laps on tähtis ja tema sünnipäev on tähtis. Rõõmu ja armastust ei ole elus kunagi liiga palju. Mürglit pole muidugi nii palju vaja, aga enamasti me elamegi täitsa tavalist rahulikku elu. Üks kord aastas võib. Vähemalt on, mida mäletada.

Tipp Ja Täpp