Nii me siis läksimegi esmaspäeval Valgehobusemäele puhkama.
Kõigepealt oli tubli tükk pakkimist. Meenus kunagi juhuslikust Barbieraamatust loetud lõiguke, kuidas barbied läksid puhkusereisile ja pakkisid hirmus palju kola kaasa, et saaks ikka paremini puhata. Mina pakkisin kaasa endale suusasaapad ja kelgutamiseks matkasaapad (et külm ja niiske ei hakkaks) ja kergemad matkasaapad (käivad kergemini jalga ja väsitavad vähem) ja sussid. Ja suusatamise riided ja kelgutamise riided ja toasolemise riided. Ja lastele igasugu asju. Ja söögiasju (jogurtit, kohupiima, võileivakraami, teepakke, küpsiseid, mahla, rosinaid-pähkleid, magusat, puuvilja, porgandeid ja idandeid) ja veekeedukannu ja mõned nõud. Kelkusid ja suuski pakkis mees. Auto sai triiki täis. Ei saa ju tarbimispealinna inimene teistmoodi kui tuleb kogu aeg kõvasti tarbida. Aga meie tahtsime seda teha kohapeal, ilma et peaks end kuhugi toiduotsingutele ajama. Et saaks natuke aega rahus olla (ja tarbida), see oli minu soov.
Esimese päeva möllasime lumes. Kõigil oli vaja suusatamas käia ja meie pere vanuselist koosseisu tehes tuleb seda teha ükshaaval. Ja lastega peab veel keegi täiskasvanu kaasas olema. Kui üks laps suusatab, võib juhtuda, et teine kelgutab samal ajal teise täiskasvanuga. Valgehobusemäel on kõvasti liiklust - noored täiskasvanud nt lasevad lumelauaga alla ja kõrval on parkla. Ja mõned muhud on vist paratamatud. Keegi peab lastel ligi olema.
Ja kui just suusatamine ära tüütas, võeti ette kelgutamine. Mina ka kelgutasin. Tore oli. Ja saunas käisime muidugi ka. Ilusas suures puhtas saunas, kuhu ma oleks kaks korda mahtunud pikali viskama. Üksi (lapsed istusid põrandal).
See kõik ei meenutanud küll vähimalgi määral minu soovi looduses olla ja rahu saada. Aga lahe meil oli, see on päris kindel.
Ja väga mõnus oli suusaraja kõrvale sooja tuppa minna ja end voodisse pikali visata. Kena värske toake lõhnas veel puidu järele. Milline sügav vaikus seal valitses! Kui just meie kahese egokunni lärm välja arvata - see tõuseb vahel ikka taevani.
Teisel päeval olime kaunis väsinud, mina ei jaksanud enam hästi suusatada. Valgehobusemäe rajad on hästi järsud ja käänulised. Mina sõitsin kõige parempoolsemat rada kogu aeg. Vasakule keeramine oleks tähendanud kõrgele mäkke ronimist ja siis sama äkilist allatulekut. Sellega katsetasin ma viimati seal mitu aastat tagasi. Rohkem ei taha. Sest isegi ümbermäesõit on keskmise pühapäevasõitja jaoks üsna mägine ettevõte. Aga kogu aeg paremale hoides on ikka veel võimalik sõita ja püsti jääda (lumi oli ka hästi libe, sest mitmendat päeva valitsesid plusskraadid, nii et rajad olid üsna jäised). Käisin jalgsi vaatamas: mõni suusataja on järsematest laskumistest treppi alla tulnud. Ilmselt parem lahendus kui kurvist välja sõita.
Aga sellel ja järgmisel päeval ma leidsin siiski võimalust ka natuke omaette jalutada ja lihtsalt olla. Seda ma olingi ju kõige rohkem igatsenud. Looduses olemist ilma kohustusliku tegemise lisandita.
Selle päeva õhtuks oli meil kohaliku kohviku ainukesest supist ja praest villand, kõigist kaasavõetud näksidest rääkimata, niisiis sõitsime kümne km kaugusele Jänedale Musta Täku talli. Suur hoone, hästi soe ja täitsa tühi. Olime enamuse ajast ainukesed kliendid. Lapsed said vabalt joosta ja peitust mängida, jälle neile uus ja huvitav elamus (nt baaripukid olid seal päris sadulaga puuhobused). Ja me saime minu meelest natuke paremini süüa (vähemalt oli seal üks taimetoit ka menüüs).
Kolmandal päeval ilmutasid ka lapsed juba väsimuse märke. Üsna uskumatu siiski, kui palju jaksavad lapsed joosta, kui neile mõnus kelgumägi ja kelk kätte anda (kas see on ahnus, kui nad selle juures magamisega kokku hoiavad?). Ja meie tüdruk suusatab ka juba päris hästi - vähemalt selle kohta, kui vähe on Tallinna ümber viimastel aastatel olnud selleks võimalust. Poiss ka suusatab, kahese kohta tähendab see, et püsib libistades püsti ja laseb end keppidest mõne meetri vedada, enne kui kukub. Tema tahab nii kiiresti sõita, nagu need onud seal. Ja siis püüab visalt. Ometi üks koht, kus ma tema visaduse üle uhkust võin tunda. Kõigis oma pahandustes on ta ju nii ütlemata järjekindel. Aga õnneks ka kõiges muus. Oleksin vaid ise tublim teda pidevalt asjalikumatele valikutele suunama.
Tagasiteel koju vaatasime üle veel Nelijärve söögikoha, mille menüü oli õige lühikeseks jäänud, ja einestasime Kõrvemaa suusakeskuses. Viisime lapse küla peale ja hakkasime kodumajandusega jändama. Kodu oli ju mitmendat päeva kütmata ja toiduvaba.
Siis mõtlesin veel, et selline poolvaba pühadeaeg ja selline võimalus olla Tallinna lähedal looduses esimeste lumedega ja -- majutusmajas oli meie pere üksi. Ja Jäneda söögikoht ka täitsa tühi (mis neil selle kütmine küll maksma läheb?). Kas inimestel on hirm kulutada? Ei saa ju olla, et kõik oleks paugust vaesunud, koondatuid on siiski üksikud. Ja kas ma üldse sellist juttu siia blogisse kirja panengi, ajan veel inimesi kadedaks. Siis mõtlesin, et panen ikka. Mina ju tohin ometi õnnelik olla. Kõik tohivad. Olge teie ka!
Õnnelikku uut aastat!
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar