Ma just kirjutasin, kuidas meie väike poeg on mh natuke õpetaja ka. Ja vahel veel otsesemalt. Viimasel ajal on tal kombeks küsida minult: "Kas ma pole siis armas?" ja "Kas ma pole siis kallis?" ja sama õe ja isa kohta. Ja muidugi ma vastan ikka jaatavalt. Ja mu süda sulab iga kord. Vahel kümneid kordi päevas (on ikka, mida sulatada). Ja tema omakorda kinnitab, et mina olen talle ka väga-väga kallis ja armas.
Siis ka, kui ta on just lõhkunud ära mu lapsepõlvest pärit armsa kuuseehte ja see on mu meelt kurvastanud. Kui ta ronib mu sülle ja teatab, et on ju ta ikka armas, kuigi ta vahel lõhub asju, siis ma tunnen tõesti, et nii see on.
Ma hakkan juba ise ka sellest aru saama. Ja uskuma. Et meie oleme armsad.
(Praegu ta teatab isale, et ta lubab endal raamatusse joonistada. Ja nad vaidlevad selle üle. Poeg väidab, et sinna on kirjutatud, et võib sinna teha, ja kui ei taha, siis ei pea tegema. Ja isa vaidleb vastu. Aga me oleme ikka armsad.)
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar