Mul ei tulnud kook nii välja nagu ma oleksin tahtnud, põhja ja täidise vahekord ei meeldinud. Poeg ütles selle peale, et aga temal on võlumasin. Paned koogi sisse, ütled puulum-saalum-miilum, siis käib plahvatus ja ongi kook selline, nagu ma tahan. Praktilise meelega õde arvas selle peale, et mis sellest koogist järele jääb, kui plahvatus käib, aga poega see muidugi ei heidutanud, igatahes peab ema saama, mis tahab. Ja see kahtlemata lohutab. (Kuigi kook tuli sellisena ära süüa nagu ta oli, eks ta ikka kõlbas.)
Meie pojal on üldse lõpmata palju masinaid. Meil on kogu aed neid täis. Kui ma üritan mingit defitsiidijuttu ajada, no et hommikusöögihelbeid pole selleks, et neid lihtsalt songerdada ja ära visata, siis teatab tema, et tal on õues lumehanges üks masin, mis neid teeb. Ja kui ta midagi katki teeb, siis on tal masin, mis ära parandab või uue teeb - ja just seda värvi, mis mina tahan. Veel on tal masin, mis teeb veetakistust terve Läänemere jaoks (mõtle, terve Läänemere jaoks teeb veetakistust - seda on ju hästi palju, eks, teatab ta ise seejuures säravi silmi). Ja muidugi õhupallimasin ja ega mul ei seisagi meeles, mis kõik veel. Bensiinimasin ja ajamasin on tal ka. Igati väärt leiutised, kust me muidu aega saaksime?
Poeg räägib meile oma liigutaval moel küllusest. Sellest, et kõike on piisavalt ja alati saab juurde teha. Ma juba hakkangi uskuma, et nii ongi.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar