Märkmik tulevikku

Kunagi rohkem kui kümme aastat tagasi nägin poes imeilusat märkmikku ja ostsin ta ära, teadmata, milleks seda kasutada. Aga ilus oli. Varsti hakkasin sinna kirja panema kirju oma tütrele sellesse aega, kui ta on suur. Märkmik jäi vahepeal pikaks ajaks unarusse, aga mõni aeg tagasi leidsin selle uuesti ja küllalt on, mida öelda.

Olid ajad, mil arvasin, et ma ütlen lapsele kõik ära enne, kui ta saab kümme ja piltlikult ületab Rubiconi jõe. Arvasin, et ega pärast ei tule eriti võimalust talle midagi öelda, kui puberteet juhtub ja et siis enam noored vanematega ei suhtle. Jumal tänatud, aga mul on jätkuvalt võimalik oma lastega suhelda ja olulistest asjadest kõnelda (tegelikult on laste kasvatamine palju toredam kui klišeedes, mille on loonud inimesed, kes ei saa või ei viitsi sellesse töhe eriti panustada). Enamasti näeb meie suhtlus välja küll selline, et nemad räägivad ja mina kuulan, aga on esinenud ka vastupidiseid näiteid. Häirivalt vähe, tuleb tõdeda, selle pärast ma jälle kirjutama hakkasingi. Meil on praegu küllalt teemasid ripakil, mida ma sellest teadvuse punktist, kus ma olen, lahendada ei oska. Siis ma panen oma arvamise sinna kirja. Võib-olla see kunagi leitakse ja seda loetakse – ja kui mitte, siis ma vähemalt andsin endale võimaluse, üritasin.

Veel olen ma olen aru saanud, et 12- või 16-aastasele ei saa paljusid asju rääkida, sest nad on enda elu ja arengu ja huvidega teises kohas kui mina oma keskealisuses. Neid asju, mida nad praegu ei ole valmis kuulama või mõistma, ma panen sinna märkmikusse kirja. Pojale ostsin ka hiljem sellise märkmiku, kuigi ilmselgelt need naisteasjad teda ei huvita. „Naisteasjad“ on siis need asjad, mida mina maailmast arvan, see on üsna helitapeet talle, näeb/kuuleb, aga ei märka ega tunneta. Ja mis meestejutte mul temaga nii väga ajada ongi, kui ma ise mees pole. Võibla see pojale märkmiku kirjutamine on mul lihtsalt mingist võrdsuse taotlusest, et kui juba, olgu siis mõlemale. No et ehk siis ei tule seda olukorda, et eit teadis, aga eit suri ära, nüüd pole enam kelleltki küsida. Tütrele kirjutan nt raseduse ja sündimise teemasid lahti. Äkki ma pärast enam ei mäleta või. Ja kui on need asjad kord kirja pandud ja loetud, eks siis saab juurde küsida, kui vajalik tundub.

Võib-olla ei ole see minevikuga jändamine üldse vajalik, aga tegelikult me nagunii ei oska hetkes elada ja hetkes kõiki olukordi lahendada. See on siis minu kohtumine enda surmaga. Soov kõike lõpetatuseni viia ja n-ö puhas tuba endast maha jätta. Kui jumal annab, siis muidugi alles tüki aja pärast. (Surmateadlikkusest pidas Argo Moor kunagi põlluakadeemias populaarse loengusarja ja sealt jäi meelde mõte, et oma surmaga igapäevaselt kohtudes saame endalt küsida, kas mu elu on mõtestatud. Aegade jooksul asju vaagides olen leidnud, et minu jaoks on lõpetatus oluline.)

Imelist elu!

TJT