Mulle sattus üks (värske) Eesti Naine ette. Peatoimetaja otsib seal taga kedagi imelist inimest, kes suudaks anda üha ja üha. Lõputult. Aina naerataks ja jagas ande vasakule ja paremale. Ja kulmu ei kortsutaks iialgi. Puhata tal ka vaja pole, sel imeinimesel, kes olekski hoopis ingel.
Mõttetu sellist inimeste seast otsida. Inglid on kindlasti olemas, aga neil pole keha. Neid ei saa tavalise ihusilmaga näha ega ihukõrvaga kuulda. Inimesed on inimesed. Ja nad ei saa lõputult anda. See on sama ilmvõimata, nagu kogu aeg ainult välja hingata. Ja sisse üldsegi mitte.
Nii ei saa ka ema lõputult anda. Milleks sellist asja üldse idealiseeridagi? Loodus puhkeb kevadel ja sügisel jääb puhkama. Majandus tõuseb ja langeb, börs kasvab ja kukub. Kuu kasvab ja kahaneb. Universum paisub ja ma arvan, et tõmbub ka kokku. Kunagi ikka.
Nii ka ema. Annab ja siis jälle võtab. Kui ehk on võimalik. Ja see võtmine on emaksolemises vaat et olulisem kui andmine. Või raskem. Andmine on lihtne. Lapsed (ja tõenäoselt ka mees) tuletavad pidevalt meelde, mida neile vaja anda: süüa, puhast pesu, aega, armastust. Ema muudkui võtab oma panipaikadest kõike seda ja annab.
Kuni panipaigad tühjad. Siis tuleb meeles pidada ja ise võtma hakata. Täitma oma salajasi varalaekaid, kust tuleb see tuul, mis puhub haige varba peale, ja päike, mis särab kaasa lapse naeruga.
See on elu sisse- ja väljahingus. Lõputu tants.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar