Teismeliste emana

Mul on mõneski punktis ikka üsna endisaegne kasvatus. „Kui täiskasvanu ütleb, siis nii on” on üks neist punktidest, mis mulle n-ö loomuomane tundub olevat. Mind on selles vaimus kasvatatud, aga teismeliste lastega pole sellise suhtumisega just palju peale hakata. Meie poeg pole kunagi sedasorti reegleid tunnistanud ja eks tütar leia ka alati võimalust, kuidas taolistest isehakanud reeglitest kaarega mööda minna. Revolutsioonimeelsete Veevalajate värk, ma ütleks, kui ma seda laste käitumist ise tegelikult õigeks ei tunnistaks (eks ma olnud selles vanuses ju ise samasugune ja minul igatahes oli õigus).

Laste isa saab lastega selle poolest nendega palju paremini läbi, et tema on oma endisaegse kasvatuse mõjusfäärist välja astunud või pole seda kunagi nii omaks võtnudki. Lihtsalt kuulab lapsed ära ja ma siis pärast kuulen ka, kuidas mõni asi tegelikult on (kui mulle on võib-olla ainult viisakalt kaasa noogutatud). Mulle lapsed mõnda asja ei räägi, et ma neid oma põhjatu tarkusega ei tülitaks. See on kurb. Ma tahan ka teistsuguseid suhteid, seepärast ikka üritan teistmoodi. Ja tegelikult nad selles vanuses (11 ja 15) teevad nagunii üsna seda, mida ise tahavad ja selles eas mingeid muutusi läbi viia oleks vanemale tohutu jõukulu. Küsimus on ainult selles, millises kvaliteedis me omavahel läbi saame.

Üks nipp vanemlikke võimuolukordi lahendada on see, et enne võimuküsimustega tegelemist (nt kes kust koristab) võtan hariliku viinapuu (Vine) Bachi õietilka. See aitab oma egol tagasi astuda ja teist poolt võrdsemal positsioonil kuulata ja võib-olla isegi asju soodsalt suunata. Enamik olukordi laheneb rahumeelselt, kui vähemalt üks pool on rahulik. Ma arvan, et see on üks loll klišee, et teismelistega on keeruline. Suurel osal täiskasvanutest on iseendaga keeruline ja kui kodus on mõni teismeline, siis ta lihtsalt peegeldab seda üsna vahendeid valimata. Eks see ole muidugi mulle ka tuttav olukord, kes ma siin iseendaga sageli puid ja maid jagan, aga asi ei ole vältimatult lapses. Kui täiskasvanu on väga kuldses rahus, siis ei tule teismelistega ka tüli. Häda on selles, et enamasti me ei ole nii rahus ühti ja kui siis teine pool justkui põhjust annab, ongi kisa lahti.

Teisalt on muidugi teismelistel endi ja maailmaga ka omajagu pusimist, suured emotsioonid ja absoluutne väljenduslaad, lisaks loomulik vajadus vanematest eralduda, aga sellest ealisest iseärasusest me saame ju aru. See iseenesest ei ole häiriv, kui teisel inimesel on mingi arusaam. Teooria ütleb, et teismeeas inimesi tuleb kohelda eriti õrnalt ja lugupidavalt, sest tundekeha ärkab alles 14. eluaastal ja on kergesti haavatav. Seepärast ongi nii oluline, et täiskasvanu oleks rahulik ja lugupidav. Minule on küll suur õppimise koht väljendada toetust teise inimese olemise viisile, kui see minu omaga vastuolus on, aga vähemalt hoiab see mingi ukse lahti.

Kui laste käitumine või valikud muretsemiseks justkui põhjust annavad, on abiks punase hobukastani (Red Chestnut) õietilk. Ma arvan, et väga oluline on mitte muretseda, eriti nende inimeste pärast, kes on lähedased ja kallid. Mida tugevam on side kahe inimese vahel, seda tugevamalt ühe mõte teist mõjutab ja ükski mure ei mõjuta kunagi midagi soodsas suunas. Muretsemine pole eriti minu probleem, aga vahel olen seda ka endal leidnud. Ma arvan, et see õietilk aitab suunata enda mõtted positiivse lahenduse suunas või katkestada negatiivse mõtte.

Hariliku pöögi (Beechi) õietilgad aitavad enda dogmaatilisest piiratusest vabaneda, männi (Pine) õietilgad aitavad igasugu süütunnete korral, astelpõõsas (Holly) aitab negatiivsetest emotsioonidest, sealhulgas vihast vabaneda (kui ta nagunii teeb, nagu ta teeb, mida see minu vihagi siin paremaks muudaks?), hariliku hobukastani (White Chestnut) õietilgad peatavad mõtete tüütud nõiaringid peas ja eks mõnest muustki ole aja jooksul kurbuse, kärsituse jm vähendamiseks või kohalolu ja intuitsiooni jm suurendamiseks abi olnud. Eelkõige aitavad need tilgad erinevates olukordades hoida ärksat konstruktiivset meelt ja rahu südames, küll siis muu ka laabub.

Mina olen väga rahul, et soetasin endale Bachi õietilkade komplekti, aga eks sel ole ka oma hind. Tükk aega kaalusin, kas omandada ainult need pudelikesed, mille teemad mul sel hetkel meie peres näha olid, või kogu 38 õietilga komplekt (õietilgad säilivad mitu aastat). Lisaks rahakulule kaasneb sellega ka omajagu ajakulu, et kogu süsteem endale selgeks teha. Raamatu läbilugemisest üksi ei piisa, igat aspekti tuleb elus uurida ja tunnetada. Veel on vaja segu tegemise pudelikesi ja raamatuid osta. (Mulle tundub, et neist eestikeelsetest päris ei piisa, peaks ikka selle veidi hinnalisema, aga oluliselt sisukama ingliskeelse ka omandama.) Mõni käib ka kursustel. Eks see ole üks ettevõtmine, aga ma olen tulemustega rahul ja selle võimaluse eest väga väga tänulik. Bachi õietilgad aitavad väga paljudes olukordades ülikiiresti rahu tagasi saada ja mõndagi tülikat olukorda ära hoida, neid võib kasutada ka nt süütundest vabanemiseks või erinevate elumuutuste toetamiseks, ning kas pole vaimustav, et hõberemmelgas (Willow) aitab meid alati, kui tundub, et maailm on vussis?

Eelkõige on Bachi õietilgad suurepäraseks abivahendiks, mille kaudu maailma üleüldse tunnetada sellest vaatenurgast, et kui ma ei ole parajasti terviku harmooniline osa, siis kus ma rappa olen pannud. Selle äratundmisest enamasti juba piisabki, et tasakaalustumine saaks alata ja ühel päeval mul pole ehk enam ühtegi tilka appi vaja.

Varasemad (ja hilisemad) õietilkade teemalised postitused avanevad tervenduse teemasildi alt. Viha teemal siin ja üht-teist emotsioonidest meeleolu teemasildi all.

TJT