Edukate vanemate foorum vanemluse väärtustest

Kunagi ammu ma vaatasin presidendi vastuvõttu ja mõtisklesin, kellena mina seal võiksin olla. Eesrindlikku tuumateadlast ega sportlast ega kultuuritegelast minust selles elus vist enam ei saa ja paistab, et sellise prouat ka mitte. Siis mõtlesin (huumoriga ikka), et Aasta Ema tiitel läheks kõige lähemale ja olin rahul, et mingi väljund justkui ikka on ka minusuguste inimeste jaoks olemas. Ja et justkui mina olen ka selle kaudu riigi jaoks väärtuslik, see oli hea tunne.

Nüüd siis tuleb välja, et Aasta Ema tiitel jääb mul ka püüdmatuks, sest ma pole kunagi abielus olnud ja võimalik, et see nii jääbki. Meie kaks last on sündinud vabast suhtest (aga ikka ühe ja sama mehega, kellega me senimaale sama laua taga sööme ja üldise ühiskondliku arutelu foonil paistab, et on vaja lisada, et mingeid muid mehi pole kellelegi tutvustatud). Kusjuures minu suguvõsas on ikka olnud vabas kooselus elavaid paare ja neid ei peeta kuidagi vähem paarideks. Vähemalt mina ei pea ja minu vanemad ei ole mulle abiellumise survet avaldanud (jah, oma eelistusest, et me oleks abielus on nad paaril korral ammu väga delikaatselt teada andnud ja ma aktseptin sellist arusaama ja lähenemist). Mina ei ole tundnud end vähem suhtes olevat selle akti mittevormistamise tõttu ja olen igapäevaselt tänulik selle panuse eest, mida teine pool pere heaks teeb. Neid häid asju on ikka väga palju. Niimoodi saab elada ja enam-vähem kvaliteetselt lapsi kasvatada küll (et miks mõni asi paremini ei ole, siis need piirangud on ikka meie endi sees, ma pole sellele ka eriti mõelnud, kuivõrd laste jaoks oleks perekond ja nende kasvukeskkond kvaliteetsem, kui me oleksime vormikohaselt abielus).

Ma olen natuke üllatunud küll, et see abielunõue selle Aasta Ema statuudi juures on. Loen juba mitmendat päeva üksikemade ja vist ka muidu tublide emade kannatustest, mis neil on seoses oma võimaluste ja valikutega ja tunnen kaasa. Mingi osa ühiskonnast on mõnede valikute suhtes ikka kaunis tauniv; ma saan aru, et mõnele üksikemale on halvasti öeldud ja inimesi on halvasti koheldud, kuna need emad oma lapsi üksi kasvatavad – ja neil on raske niigi ja need kohtlemised põhjustavad uusi kannatusi. Seda ma usun, et neil on raske niigi. Mul ka oleks üksi väga raske ja palju head jääks olemata, kui lapsed neid häid asju oma isalt ei saaks. Minu kui ema ja ühe inimese võimalused on ikkagi piiratud. Ma olen alati seda meelt, et mu lastel võiks olla võimalikult rohkem suurepäraseid kasvamise eeskujusid ja toetavaid täiskasvanuid, sest ka kahe inimese võimalused on ikka ainult kahe inimese võimalused. Ma püüan oma lastele luua kasvamiseks selle küla ja kogukonna, millest Aafrika vanasõna jutustab, aga mitte sellest pole see sissekanne.

Vanarahva uurija Merili Metsvahi on välja toonud (Postimehe artikkel siin), et Eestis on 18. sajandil ka väljaspool abielu sündinud lapsi omaks võetud – kuigi tollest artiklist jäid välja viited kõigile nendele valusatele lauludele, kus vallaslastest pardikesed ja järvelillekesed said: vast on rohkemgi abieluväliseid lapsi, kelle käsi pole nii hästi käinud ja üks osa on ilmselt kohe hukatud ka. Igal juhul ma rõõmustasin seda artiklit lugedes, et me karmi põhjamaana selles osas oleme liberaalsemad, et need „teised” lapsed on ka vahel ikka vastuvõtmist leidnud. Et see võimalus on ikka olemas ja ammusest alal hoitud. Matriarhaat on äge, ma võtan selle.

Mulle meeldib, et pr Oviiri kommentaar praeguse arutelu algatas. Nüüd ma sain ka teada, et soomlastel ollagi kombeks riiklikult esile tuua korraga paarikümmet ema, muist üksikemad. Nii võiks meil ka olla, et esile tuuakse paljusid. Vene ajal oli kangelasema medal, mida vist jagati kõigile viie lapse emadele. Emadus ei ole ju mingi tippsport, et kuldmedali peaks ainult ühele kaela riputama ja pühendunud emasid ongi palju. 

Tuttav isa ja vanaisa arvas selle kohta, et ühe „parima” ema/isa valimine on üldse kummaline idee, sest erinevate laste kasvutingimuste konkreetsed eeldused ja vajadused on nii erinevad, et neid ei saa omavahel üldse võrrelda ja ma olen sellega päri. Nagu ka võimaliku vastulausega. Need erinevad väiksed tõed eksisteerivadki ühel ja samal ajal ja meie kõigi arvamisruumid on sama erinevad kui me ise. Sellelt pinnalt ei tähenda ühe ema esiletõstmine justkui midagi nii konkreetset selle kohta, kuidas parim vanemlus välja peaks nägema. See tuttav vanaisa pakub, et vanemluse arengule aitaks oluliselt enam kaasa, kui valida välja kümmekond edukat ja omavahel piisavalt erinevat lapsevanemat, kelle lood tõstetakse avalikkuse ette ja kes aasta otsa hoiaksid foorumites üleval eduka vanemluse ideid ja väärtusi ning toetaks teisi vanemaid nende pingutustes. Nii sünniks siis paljudest väikestest tõdedest suur tõde, mis võiks paika pidada paljude jaoks. Need käesoleva aasta vanemate foorumi eestvõtjad võiksid siis erinevates Eesti osades arutelurühmasid eest vedada ja internetis arvata jms. Ideena minu meelest enam väärt kui see praegune paraadlikum versioon, aga mulle on see tavaline Aasta Ema värk kah sobinud ja hea, et ikka midagi on. Ilmne, et saaks olla ka sisukam.

TJT