Küllap ma olen teinud mingi taotluse olla üksi. Võimalik, et paljugi kordi.
Kindlasti ma olen palju unistanud vaikusest ja rahust ja seda võimalusi mööda endale luua püüdnud. Ma olen unistanud vaiksest kodust, mida häirib ainult toalillede õitsemise müha ja vahel ehk ahjutule hääl.
Vaikus on minu jaoks õdus aeg iseenda või targemate inimeste mõtete seltsis.
See nüüd ei tähenda kuidagimoodi, et minus alati vaikus ja rahu valitseks. Pigem mitte. Minu meel on pigem nagu eesti ilm: sageli jahe, tuuline, sombune, vahel ka tormine; juhtub ka äikest, rahet, lörtsi ja tuiske, eks te ise tea. Seepärast mulle meeldibki Eestis elada, et mulle meeldib see ilm, see on minu sisemiste ilmade peegeldus ja ma tunnen end selles peegelduses koduselt. Jah, ma ei püüagi olla päikseline. Ma sobin endale sellisena nagu ma olen. Vähemalt täna, kui madal sügisene päike pehmelt aknast sisse paistab ja kõik on sulnis rahus.
(Kas on võimalik, et Eesti Maa oleks kunagi oma ilmaga rahulolematu? Ma arvan, et mul on temalt seda endaks olemise rahu õppida.)
Kuivõrd Eesti ilm pole sageli inimeksistentsiks mugav, oleme rajanud endale kodud ja õppinud seda välise ilma eest hoidma: meie seinad peavad tuult ja vihma ning inimese käega loodud soojendussüsteemid hoiavad toatemperatuuri mõnusa.
Vaikne kodu on minu jaoks ka kaitse enda sisemise ilma eest. Ma saan selles lõõgastuda ja endast puhata. See on väga oluline, et endaga heades suhetes olla.
Samavõrd, kui mitte rohkemgi olen ma tahtnud lapsi. Inimene vajab teist inimest, kust tema meeli käivitavad ilmad lähtuvad. Mina vajasin ka kellegi eest hoolitsemise võimalust. Niisiis lapsed.
Mu tütar on professionaalne muusik (kuigi peamiselt veel õpilane sel teel) ja poeg on suur sõjamees (arvutimängudes muidugi). See ei kõla just vaikuse moodi, aga siiski. Neil on kõrvaklapid peas. Peagu kogu aeg. Üks kuulab muusikat ja teine muid asju.
Ma ei saa kunagi möödaminnes nendega suhelda, ei saa neilt midagi küsida. Tuleb minna silmaulatusse ja näiteks käega lehvitada, et nad korraks oma maailmast väljuks minu omaga kokku puutuma. Ilmselgelt on ka minul ebamugav neid nende olemistes tülitada ja ilmselgelt ma kaalun üsna iga kord, kas tõesti on põhjust seda teha. See lakkamatu kohanemise püüd väsitab. Ma tunnen ühenduse võimalust kadumas. Nokk kinni, saba lahti.
Kuidas hoida ühendust lastega ja hoolitseda enda baasvajaduste eest, kui need kipuvad vastuollu minema?
Ma vajan vaikuses üksi olemist ja ühenduse tunnet. Kahte korraga ei saa. Nagu ei saa korraga sisse ja välja hingata. Aga kordamööda see on võimalik ja kõik on hästi.
On nagu on.
Sarnasel teemal Tühja pesa igatsus. Ja Lõputu väljahingus.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar