Keeruline protsess

Üks asi, mis on jätkuvalt minu jaoks keeruline, on öelda õigel määral ja õigel viisil. Et saada ära kuulatud ja arvestatud. Kui ma ütlen liiga lühidalt – tee seda või ära tee seda, siis nad ei pea seda oluliseks, kui nad asja mõttest aru ei saa. Kui ma liiga pikalt oma suunise mõtet ja võimalikke tagajärgi selgitan, tuleb pahameel, mis rikub suhteid ja tulemust ei pruugi ikka tulla. No et mis ma seletan nii palju või piiran nende elu. Kokkuvõttes jälle see sama iseseisvuse teema, et kui palju last ja noort mingis eluetapis toetada ja kuidas ta vabaks lasta.

Vastutuse vanemalt lapsele üleandmine on keeruline protsess mõlema jaoks. Kui 16 a tütar küsib, mida ta mingis olukorras võiks teha, siis ma küsin küsimusi vastu, et aidata tal mõista, mis on tema vajadused ja selle hetke prioriteedid. No mul pole isiklikku eelistust, kas ta läheb pererogainile* või mitte, kui mitte arvestada, et noore kunstiinimese väiksed, aga seda sügavamad draamad mind päris puutumata ikka ei jäta ja mõni olukord on mulle puht korralduslikult mugavam kui teine. Aga jälle sama lugu. Minu suunavad mõttearendused tunduvad talle kord liiga ebamäärased, kord takistavad. Mulle tundub see suht arusaamatu, sest mina olen eluaeg teiste arvamusi küsinud ja siis omatahtsi teinud. Nt väiksena ma küsisin ema käest, kas ma värvin tüdruku kleidi roheliseks või siniseks ja kui ema ütles, et no värvi siniseks (tal ilmselgelt oli ükskõik, mis ma valin), siis värvisin hoopis lillaks. Ema siis torises, et miks ma tema käest üldse küsin (= teda tülitan), kui ma nagunii ise valin, aga see on minu jaoks päevselge, et täies pliiatsikarbis on valikuid liiga palju. Kui mingi eelvalik ära teha, siis just selgub, mis see õige värv on. Nii ma kuulan tänini, mis teised mind puudutavatel teemadel arvavad, sest nende sõnade vahelt tuleb see tunne, mis on minu jaoks õige. Ja teiste arvamus mõnes mõttes ei puutu üldse asjasse. Aga see lähtekoht ei toimi meie tütre puhul. Inimestel lihtsalt on erinevad strateegiad oma asju ajada ja ma pole veel aru saanud, kuidas ma saaksin teda toetada nii, et see kõigile parim oleks. Kohati mulle tundub, et ta lihtsalt peab saama minu peale ärrituda – lihtsalt selleks, et oma päevaga kogutud pinged välja lasta. (Ja küllap on põhjust olla tänulik, et ta väljaspool kodu nii kenasti käitub.) Aga see muidugi on mulle ebamugav ja vahel teeb haiget ka. Nõutuid olukordi ikka koguneb. Ma saan aru, et minu peateema on õppida enda tundeid paremini juhtima. Eks see ole tütre emana mu teadlikke põhitegevusi olnud 15–16 aastat.

Hirmus varast ja suurt iseseisvust ma üldiselt pigem ei poolda. Tundub hea, kui noor saaks Kuusõlmede ringi jagu (18 a ja 7 kuud) pere turvalises pesas maailma tunnetada, enne kui kõik vana seljataha jätab ja oma teed läheb. Ja kaudsemat tuge võiks saada ikka Saturni tiiru jagu e ligemale 30 aastat.

Küll oleks tore, kui nad ise hakkaks oma päeva ette- ja tahavaateid tegema, aga seni ma lihtsalt kuulan, millest nad räägivad. Suunamist nad ei taha ja olgu siis nii. Eks teadlikkus tuleb omal ajal. Loodetavasti. Lähen tegelen parem oma asjadega.

*Rogain on orienteerumisjooks, kus etteantud aja piires tuleb kontrollpunkte leida. Perevõistkonna ajapiirang on kaks tundi. Päris rogainid on pikad või ülipikad (nt 8, 24 tundi), aga ka neid võib rahulikult omas matkatempos teha ja vahepeal end mõnusalt tunda. Keegi pole kohustatud võitma (selleks tuleb palju kümneid kilomeetreid läbida vööni mudas jms). Muidugi ei pruugi paari soojakraadiga tuule käes märgade jalgadega kuigi mugav olla. Või siis tühja kah, kui on õigesti valitud riided. Suhtumise asi. Aga mulle igal juhul sobib see, mis ta ise valib. Minu elus on küllalt asjaolusid, mida mõni teine võiks ebamugavaks pidada ja samas hoian ma end hoolega mõnda teist sorti ebamugavuste eest, mis mulle tunduvad liiga hullud, aga samas on rahvalikult üldlevinud.

TJT