teisipäev, 24. august 2021

Tühja pesa igatsus

Tulin poest, tuju paha. Poega oli kõik hästi, nagu alati. Poeg oli tuju pahaks ajanud. Nii pahaks, et nagu ei jaksa talle süüagi anda. Teoreetiliselt ma saan aru, et alaealisi lapsi peab toitma*, aga lihtsalt käsi ei tõuse. Selline emotsionaalne blokk.

Üldiselt ma olen seda meelt, et teismeeas peab noor saama kõike katsetada ja teha, nagu õigeks peab / sel hetkel tundub ja vanemad võiks oma sekkumist vähendada**. Mingist hetkest peab inimene ju kõigega ise hakkama saama ja teismeiga on selle harjutamise aeg. Kui see sünnib turvalises vanematekodus, saavad suurema kogemusega inimesed vajadusel nõu ja muu asjaga appi minna. Kui on vaja. Samas tähendab see vähenenud energiavõimekusega vanemate inimeste jaoks kohati tülikalt suurt energiakulu. Korduvalt olen tundnud, et ma tahaks oma elu teisel viisil kasutada.

Me oleme pojaga üsna erinevad inimesed. Praegu ei juhtunudki mingit erilist pahandust või maitea mida, jumal tänatud. Tavaline arusaamade lahknemine. Nagu neid iga päev, iga tund on juhtunud juba tükk aega. Ilmselgelt ta on algusest peale sündinud teede ja radade jaoks, mida mina ei mõista. Selle võrra on keerulisem toetada ka. Ja alati jääb küsimus ka minu suhtlemisvõimekusest ja kõikidest muudest vanemlikest ja inimlikest võimekustest, mis üldse olemas on. Lapselt ja noorelt ei saa ju eiteamida eeldada. Vanematelt ka tegelikult mitte. Tavaliselt ma ikka püüan oma piire avardada, aga täna tuli piiride avardamise võimekusele piir ette.

Tütar on minuga sarnasem oma väärtustemaailmalt ja elustiililt, aga ega tema pesast eraldumine mõni aeg tagasi ka tore ei olnud (eks ta mõnevõrra elab ikka siin meie leibkonna liikmena edasi, aga kuivõrd  ta liigub palju ringi ja hoolitseb oma asjade eest ise, siis mingis hingelises plaanis ma olen tütre poolt vabadust juurde saanud, võimalik, et tema elu eest vastutust ära andes; sest nüüd on tema aeg oma elu eest vastutada). Kehval päeval mul on siiski üsna paljude asjadega raske leppida, mida tütrega kooselu minu jaoks kaasa toob, ja siis need tulvavad mulle kõik korraga peale. Raske on oma piire hoida ja ennast kehtestada. Mulle tundub, et mina olen siin kõige väiksem ja nõrgem ja pean tegema kõige rohkem tööd ja see pole minu suhtes õige, aga erinevatel põhjustel on seda väga keeruline muuta. Eks mingist küljest ole ju iga olukord nagunii juba parim, mis ta antud asjaoludel olla saab. Parem siis olla selle eest tänulik. (Aga täna olen vihane jms ikkagi. Vahel võib.)

Võimalik, et ma ise olen endale liiga kõrged nõudmised seadnud: olla lastega lähedastes suhetes, neid mõista ja toetada ja lasta neil selle kõige juures oma teed minna, saada selleks, kelleks nad on sündinud. Sellesse olukorda on konflikt sisse programmeeritud. Ma ise programmeerisin ja saan seda muuta. Ma  lihtsalt praegu veel ei oska veel selle kõigega toime tulla. Frustratsioon murrab maha (aga juba on parem, sõrmed klaviatuuril liiguvad juba päris nobedasti, varsti saab käsi ka mitmel muul moel kasutama hakata: kui see siin on välja sõnastatud).

Seda ma mõtlesin poest kodu poole kõndides, et jõuaks nad juba oma elu peale, saaks sellega ilusti hakkama, ja jätaks nad minu enda elu elama. Siis meenus loetu: ma tänan, et mu unistused on saanud reaalsuseks. Ma muudan selle siinkohal selliseks: ma tänan, et mu unistused saavad reaalsuseks õigel ajal ja kõigile sobival viisil.

Panin poekotid kööki (käsi parasjagu ei tõusnud asju ära panema) ja läksin oma tuppa kirjutama. Kass sai aru, kui paha tuju mul on ja tuli mulle nurruma ja mind silitama. Mõtlesin, kui mõnus võiks olla rahulik vanainimeseelu paari kassiga. Ma tänan selle võimaluse eest.


* Nii hull ka pole, et laps näljas peaks olema, meil kodus mingit sööki alati on ja kui see ei sobi, saab 15-aastane inimene ise olukordi lahendada.

** Vahel on keeruline aru saada, milline on sobiv toetamise/sekkumise määr ja kus on paras koht lasta inimesel oma vigu enda moodi teha, sest millest ta muidu õpiks. 

TJT

Kommentaare ei ole: