reede, 25. aprill 2008

Õnneliku kooli unistus

Äsja oli Krissu ja Mirri blogis eliit- ja muidukoolidest juttu. Lugesin ja mõtlesin. Et nii palju auru ja vilet lastakse selle nimel, et väliselt asjad head paistaks. Pop kool, viiekirja tunnistus, edukas karjäär. Küllap see on ka tore nende jaoks, kes seda hindavad, aga osa inimesi ju ei taotlegi välist edu.
Minu jaoks on palju olulisem ise endaga rahul olla ja väikestviisi õnnelikult elada. Mis see siis ka parajasti ei oleks. Ja minu jaoks seisab see õnnetunne eelkõige enda sisemise seisukorra najal. Mida vanemaks ma saan, seda paremini ma oskan seda endale korraldada. Aga oma õnneõpingutega alustasin väga hilja, ikka täiskasvanueas alles. Sinnamaale püüdsin enda keskkonna mõjul olla tubli välistes asjades, mis mulle tegelikult sugugi korda ei läinud.
Praegune kool vist eriti kedagi õnnelikumaks ei tee. Ja iga kodu ei oska ka seda lapsele pakkuda. Aga kas poleks asjaks, kui juba algkoolist saaks laps tuge oma loomulikele sisemistele õnneotsingutele? Minu meelest õnnetunne toetub sellele, et inimene tunneb oma kohta elus, oskab näha tervikut ja selle edenemisse oma panuse anda, mis tähendab mh ka koostöövõimet ning vastastikust lugupidamist ja hoolimist. Ja igasugu muid selliseid asju. Mida kõike meie ühiskonnas napib. Ja eesti koolis ka. Agnes Kuus kirjutas eile Postimehes, et inimesed ei julge oma nime all oma muredest rääkida, sest tõenäoselt keegi tuleb neid materdama. Miks küll? Aga nii see on tõesti. Enamik blogijaid eelistab ka anonüümsust.
Koolile ei saa muidugi liiga suuri lootusi panna, kuid laps veedab seal siiski 12 aastat oma kujunemiseast. Ja kooli suhtumine ei jäta mõju avaldamata. Kui iga õpetaja oskaks olla õnnelik ja seda lastega jagada, siis oleks lastel positiivne eeskuju. Praegu on Pisa jt uuringute järgi eesti õpetaja maailma kõige rahulolematum ning eesti kooliõpilane peagu kõige koolirõõmutum. Õnnetunde puudumine jätab valusa jälje kogu inimese isiksusele. Kibestunud inimene tahab kibestunud inimesi juurde luua. Samas kui õnnelikust keskkonnast pärit õnnelik inimene püüab juurde luua õnnelikke inimesi. Me kõik tahame endasugusi rohkem enda ümber näha.
Kas poleks siis õige alustada sellest, et kool oleks üks õnnetoov või lausa õnneloov koht?
Tipp Ja Täpp

Kommentaare ei ole: